Kolumni esimene osa siis kah...
Diplomaat ja kolumnist Vahur Luhtsalu kirjeldab kaheosalise artiklisarja esimeses osas, kuidas Eesti asjad oleksid võinud taasiseseisvudes teistmoodi minna.
Alternatiivajalugu on möödunud sündmuste kirjeldamine viisil, et osa sellest erineb ajaloos tegelikult toimunust, kuid osa jääb samaks. Alternatiivajaloost kirjutatakse nii ilu- kui ka aimekirjandust ja see on ka üks ulmekirjanduse žanritest.
Alternatiivajaloo, aga ka detektiivide austajatele on arvatavasti tuttav Briti kirjaniku Robert Harrise 1992. aastal ilmunud romaan, bestseller «Fatherland» («Isamaa»), mis on välja antud kirjastuselt Ersen pealkirja all «Vaterland» 2002. aastal Matti Piirimaa tõlgituna. Romaani sündmustik hargneb Kolmandas Reichis 1964. aastal, mil Germaania, Suur-Saksamaa impeeriumi valitseja on endiselt Adolf Hitler ja jätkub sõda Nõukogude Liiduga rindejoonel piki Uurali mäestikku. Germaania vasallideks on praktiliselt kõik riigid Euroopas ja poolehoidjaid leidub ka mujal maailmas, välja arvatud Ameerika Ühendriigid (kelle mõjusfääri kuulub teiste hulgas ka Nõukogude Liit), Šveits ja Hiina. Mainitud romaani aluseks võttes valmis 1994. aastal samanimeline telefilm USA kaabeltelevisioonivõrgu Home Box Office (HBO) tellimusel, mis on ka YouTube’i kanalitest leitav.
Ka Eesti autoritelt on alternatiivajaloolisi kirjandusteoseid ilmunud, teiste seas aastad tagasi ilmunud antoloogia «Eestid, mida ei olnud». Kui enamasti on ajalooraamatud mahukad, tihti mitmesajaleheküljelised ja mitmeköitelised «telliskivid» koos fotode ja allikaviidetega, mille kokkukirjutamiseks palgatakse teinekord suurem meeskond, siis järgnev lugu on alternatiivne lühikokkuvõte lähiminevikus toimunud olulisematest sündmustest, arengutest Eestis, aga ka meie naabruses ja kaugemal, mis otseselt või kaudselt mõjutavad meie mõttemaailma, hoiakuid ja tegemisi praeguseni. Loodetavasti suudab järgnevate ridade ja ridade vahelt lugeja eristada ilukirjanduslikku liialdust tegelikkusest, kuid teisalt hinnata ka seda, kas sarnane sündmuste käik, nagu allpool kirjeldatud, oleks võinud saada meie praeguseks tegelikkuseks.
Kõik järgnevas artiklis esinevad tegelaskujud on fiktiivsed. Igasugune sarnasus reaalsete inimestega või organisatsioonidega, olgu elus või surnud, tegutsevad või mittetegusad, on puhtjuhuslik.
I osa – Maarjamaa fööniks tõuseb tuhast
On 1991. aasta augustikuu. Sõjaväelise riigipöörde läbikukkumise järel Nõukogude Liidu pealinnas Moskvas taastunnustab Islandi Vabariik 1991. aasta 22. augustil esimesena maailma riikidest Eesti Vabariiki, millele järgneb taastunnustus Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi poolt mõned päevad hiljem 24. augustil.
Nüüd on Balti riikide elanike silmad Ameerika Ühendriikidel ja ei lähegi palju tunde mööda, kui Päevaleht edastab USA presidendi George Bushi teate, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps. See mõjub iseseisvuse väljavaatest innustunud baltlastele külma dušina ja kui järgmisel päeval, 25. augustil annab uus USA suursaadik Robert Strauss Nõukogude Liidu presidendile Mihhail Gorbatšovile üle oma volikirjad Kremli Suure Palee Vladimiri saalis, jääb nii mõnelegi mulje, et elu Nõukogude Liidus läheb vanaviisi edasi.
Septembri esimestel päevadel tuleb siiski teade, et Gorbatšov pole vastu Balti riikide vastuvõtmisele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, ega hakka sellele ÜRO Julgeolekunõukogus omalt poolt takistusi tegema. Ja ennäe imet – 14. septembril saabub Tallinna Balti riike külastav USA riigisekretär James Baker, kes kohtub põgusalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli, peaminister Edgar Savisaare ja välisminister Lennart Meriga ja annab suurel pressikonverentsil Eesti rahvale teada kauaoodatud sõnumi: «Tahtsime, et Balti riikide iseseisvus saaks reaalsuseks.»
Veel enam – Bakeri suu läbi saab taas ametliku kinnituse varem ajakirjanduses avaldatu, et USA on alles hoidnud teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi kullakangid ja muud väärtused, mida ollakse valmis kohe tagastama. Kõigi muude heade uudiste seas märgib Baker siiski seda, et kuigi USA ei sekku Eesti siseasjadesse, tuleb eestlastel siiski hoolikalt järele mõelda, kas ja mil määral on kasulik katkestada majandussuhted Nõukogude Liiduga.
Eesti krooni tulek – ettevalmistused balliks ja ball
Ajal, mil Balti riikide ümber toimub rohkelt rahvusvahelisi sündmusi nii kulisside ees kui ka nende taga, on 1991. aasta 17. septembril verivärskelt ÜRO liikmesriigiks saanud Eesti Vabariigis keskmiseks kuupalgaks 650 Nõukogude Liidu rubla, mis 1991. aasta oktoobrikuu Eesti Panga käiberubla noteeringu järgi (1 USD = 43 rbl.) on väärt pisut üle 15 USA dollari. USA keskmine netopalk on samal ajal vahemikus 15 075 – 20 923 dollarit aastas (1256–1743 dollarit kuus) ehk vahe Eesti ja USA keskmise palgasaajaga on ligikaudu 83–115 korda viimase kasuks.
Pisut enam kui pool aastat hiljem, ajal mil kogu Eesti elab rahareformi ootuses, ilmub 1992. aasta 1. juunil lühike teade ajalehes Välis-Eesti, mille kohaselt Eesti Vabariigi Tööministeeriumi hinnangul oli 1992. aasta märtsis keskmine arvestuslik palk Eestis juba 2429,6 rubla (ehk umbes neli korda suurem kui vaid pool aastat varem). Järgneb veelgi ulmelisem avaldus ministeeriumilt – veebruarikuuga võrreldes on keskmine palk märtsis kasvanud 1,4, elukallidus aga lausa 13 korda!
1992. aasta juunikuus tehakse Eesti Vabariigis, esimesena uutest iseseisvunud riikidest endise Nõukogude Liidu territooriumil rahareform ja asendatakse seni käibel olnud Nõukogude Liidu rublad rahvusliku valuutaga. Uus rahaühik Eesti kroon (EEK) seotakse Saksa margaga (DEM), vahetuskursiga üks Saksa mark võrdub kaheksa Eesti krooni, millest teatab Eesti Panga toonane president Siim Kallas reedel, 19. juunil Eesti Televisioonis esinedes.
Rublade vahetus kroonide vastu algabki laupäeval, 20. juunil. Iga Eesti resident sai sularaha vahetada kuni 1500 rubla vahetuskursiga kümme rubla ühe krooni kohta (maksimaalselt seega 150 krooni, mis on väärt 18,75 Saksa marka). Summasid, mis ületasid 1500 rubla, said eraisikud vahetada kursiga 50 rubla ühe krooni kohta. Eraisikute kontodel olnud rublad vahetati samuti kroonideks kursiga kümme rubla ühe krooni kohta.
Esmaspäeva õhtul, 22. juunil toimub Viljandi teatris Ugala Eesti Panga eestvõttel Krooniball, millega tähistatakse pidulikult Eesti rahareformi elluviimist ja rublade kroonideks vahetamise lõppu. Krooniballil, mille salvestuse edastab Eesti Televisioon tele-eetris võidupühal, 23. juuni õhtul. Peetakse pidulikke kõnesid, tantsitakse ballitantse, ei puudu ka kankaan. Ja oma viimase avaliku etteaste teleekraanil, enne manalasse varisemist mõned nädalad hiljem, teeb maarahva seas palavalt armastatud meelelahutaja Sulev Nõmmik, lõpetades oma etteaste sõnadega: «Julgesti vennad nüüd jaole, krahma, mis vähegi saad, sest et meil igale näole ei jätku vara ja maad.»
Erinevalt Venemaast ja mitmetest teistest Ida-Euroopa riikidest, mis avavad kiiresti oma turud, otsustatakse Eestis avada turg vähehaaval välismaistele ettevõtetele, kehtestades ajutiselt kaitsetollid, andmaks peamiselt riigiomandis olevatele ettevõtetele mõned aastad aega kohanemiseks turumajandusega ja konkurentsiga rahvusvahelisel turul.
Ringlusest kokkukogutud ligikaudu 2,3 miljardit Nõukogude Liidu rubla kavatsetakse esialgu anda Venemaa Föderatsioonile üle vastavalt 1992. aasta suvel peaministri kohusetäitja Tiit Vähi ja Venemaa peaministri Jegor Gaidari asetäitja Aleksandr Šohhini vahel sõlmitud kokkuleppele. Nagu hiljem on erinevatest allikatest selgunud, oli toona õhus ka võimalus, et kokku kogutud rublad võidakse müüa läbi vahendajate Venemaale, näiteks Tšetšeeniasse, kus mägede poegadel napib justnimelt Nõukogude Liidu rublasid, mida ollakse valmis ka USA dollarite eest ostma. Eesti rahareformi käigus kokku kogutud rublad sinna siiski ei jõua, sest verivärskelt 1992. aasta 21. oktoobril ametisse astunud Mart Laari valitsus peab rublade müüki Venemaale, Tšetšeeniasse ohtlikuks avantüüriks, mis võib kahjustada suhteid Venemaaga, aga ka Eesti Vabariigi rahvusvahelist mainet.
Teatavasti on Venemaal 1. novembril, 1991. aastal välja kuulutatud iseseisev Itškeeria Tšetšeeni Vabariik, mida ei Eesti Vabariik ega ka ükski teine ÜRO liikmesriik pole ametlikult tunnustanud ja kus poliitiline ja majanduslik olukord on pehmelt öeldes ebastabiilne. Venemaal üha enam väärtust kaotavad Nõukogude Liidu rublad jäävad Eesti Panga sularahahoidlasse seisma ja nende edasine saatus on ebaselge.
Venemaa Föderatsioon teeb oma rahareformi 26. juulist 31. detsembrini 1993. aastal, vahetades inimese kohta kuni 100 000 Nõukogude Liidu rubla uuteks sularahakupüürideks. Valuutaturu vahetuskurss on 1991. aasta oktoobriga võrreldes kasvanud 43 rublalt tuhandele rublale ühe USA dollari eest Venemaal 1993. aasta suvel. Seega Venemaa rahareformi raames rahavahetuseks maksimaalselt lubatud 100 000 NSVL rubla inimese kohta oli tollal väärt umbes sada USA dollarit.
Saksa marga külge ankurdatult, kaheksa Eesti krooni ühe Saksa marga vastu, toimib Eesti kroon kuni 2002. aasta 1. jaanuarini, mil euroala liikmesriigid, sealhulgas Saksamaa, lähevad üle uuele Euroopa Liidu rahaühikule eurole (EUR), mille järel fikseeritakse Eesti krooni kurss euro suhtes tasemel üks euro = 15,6466 EEK (Saksa mark, kuigi sularahana käibel, on tegelikult olnud selleks ajaks euroga asendatud juba kolm aastat).
2004. aasta 1. jaanuaril, mõned kuud pärast Eestis tehtud Euroopa Liiduga ühinemise referendumit, loobutakse Eesti krooni fikseerimisest euro suhtes ja krooni kurss muutub esimest korda pärast 1992. aasta rahareformi ujuvaks.
Pangandus
Pangandustegevus Eestis saab hoo sisse juba mitu aastat enne Eesti taasiseseisvumist. Eesti NSV päevil tegeles elanikkonna arveldustega peamiselt NSVL Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariiklik Peavalitsus, mille tegevust juhatab hilisem Eesti Panga president Siim Kallas ja millest saab hiljem, pärast mitmeid nimevahetusi Eesti Hoiupank (kus asub 1992. aasta rahareformi ajal 85 protsenti Eesti elanike hoiustest), seejärel Hansapank ja lõpuks Swedbank.
Esimeseks erainitsiatiivil käivitunud kommertspangaks Eesti NSVs ja kogu Nõukogude Liidus saab aga Tartu Kommertspank. Tartu pankurite tuules kerkib Eesti linnades ja asulates nagu seeni pärast vihma teisigi kommertspanku, aga ka hoiu-laenuühistuid. Kui 1990ndate keskpaigaks toimetab Eestis mitmekümneid hoiu-laenuühistuid ja kommertspankasid, siis sealt edasi on jätkunud hoiu-laenuühistute, kommertspankade edasine konsolideerumine suuremateks hoiu-laenuühistuteks ja kommertspankadeks.
Selle aasta andmetel oli Eestis kokku seitse kohalikku hoiu-laenuühistut, nende seas kõige suuremaks Tartu Hoiu-laenuühistu. Eesti hoiu-laenuühistutele, sarnaselt teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigiga, kuulub praeguseks enam kui 50 protsenti Eesti laenuturust. Ülejäänud turuosa jagavad omavahel peamiselt Eesti, aga ka naaberriikide Taani, Norra, Rootsi, Soome, Läti ja Venemaa pangad. Lisaks toimetab Eestis mitmeid kaugemate välisriikide krediidiasutuste filiaale, teiste seas ka Bank of China.
Ümberkorraldused majanduses
Erinevalt Venemaast ja mitmetest teistest Ida-Euroopa riikidest, mis avavad kiiresti oma turud, otsustatakse Eestis avada turg vähehaaval välismaistele ettevõtetele, kehtestades ajutiselt kaitsetollid, andmaks peamiselt riigiomandis olevatele ettevõtetele mõned aastad aega kohanemiseks turumajandusega ja konkurentsiga rahvusvahelisel turul. Riigiomandis olevaid ettevõtteid erastatakse äärmise ettevaatlikkusega.
Strateegilise tähtsusega ettevõtted, näiteks energeetika, sidekommunikatsiooni, transpordi, töötleva tööstuse, ehituse vallas, aga ka kõrge ekspordipotentsiaaliga ja teadusmahukad ettevõtted, koondatakse riikliku investeerimisfondi Estonian Sovereign Wealth Fund (ESWF) alla välismaiste analoogide Austria ÖBAG ja Singapuri Temasek eeskujul.
ESWF hallatavate ettevõtete, nende seas Eesti Energia, Eesti Gaas, Eesti Kütus, Eesti Telekom, Estonian Air, tootmiskoondis Talleks, plastmasstoodete vabrik Salvo, naha- ja jalatsikombinaat Kommunaar, AS Eesti Fosforiit, tubakavabrik Leek, tootmiskoondis Liviko, tootmiskoondis Juveel, Eesti Kolhoosiehitus (EKE), teadus-tootmiskoondis Desintegraator ja paljud teised, vähemusaktsiatega hakatakse kauplema Tallinna börsil (TALSE) alates 1996. aasta 31. maist. ESWF jätab endale vähemalt 51 protsenti börsile viidud ettevõtete osakutest.
Kuigi ESWF jääb 2023. aasta seisuga fondivarade kogumahult – 77 miljardit USA dollarit – oluliselt alla Norra naftafondile (1796 miljardit USA dollarit) ja Singapuri Temasekile (284 miljardit USA dollarit), jagades riiklike investeerimisfondide pingereas 26.–27. kohta Alaska naftafondiga (77,89 miljardit USA dollarit), siis arvestuses inimese kohta asub ESWF esikümnes riiklike investeerimisfondide reastuses.
Kaitsetööstus
Noor vabariik alustab esimese asjana oma kaitse- ja piirivalvevägede ülesehitamist. Paralleelselt kaitsejõudude formeerimise ja väljaõppega algavad läbirääkimised relvatootjatega erinevates riikides, mis päädib 1993. aasta alguses esimese relvaostutehingu sõlmimisega Eesti Vabariigi ja Iisraeli relvatootja Ta'as vahel, mille tulemusena tarnitakse Eestile 50 miljoni USA dollari väärtuses relvastust.
1996. aastal jõutakse järeldusele, et tolle aja oludes suhteliselt kallihinnaline relvaost ei täitnud oma eesmärki, mistõttu võetakse edaspidi suund sellele, et võimalikult palju Eesti kaitsejõududele vajalikku relvastust ja muud vajalikku toodetaks kohapeal, loomaks töökohti ja arendamaks ühtlasi riigi ekspordivõimekust kõrgtehnoloogilise tootmise vallas. Sel eesmärgil uuritakse süvitsi Soome, Singapuri ja Iisraeli kogemust.
Varem drenaažiekskavaatoreid tootnud tootmiskoondis Talleks hakkab 1996. aastal tootma Eesti kaitsejõududele ja vähehaaval ka ekspordiks kaitsevarustust – roomikutel ja ratastel soomustatud militaarsõidukid, käsi- ja kauglaskerelvad jne. Praeguseks on ettevõte kasvanud ettevõtete grupiks kaubamärgi all EDCEC (Estonian Defence & Civil Engineering Corporation), mis kuulub 51 protsendi ulatuses Eesti riiklikule investeerimisfondile ja ülejäänud 49 protsendiga kaubeldakse Tallinna börsil.
Ettevõte töötab välja kõrgtehnoloogilisi lahendusi ja pakub erinevaid tooteid, teenuseid mitte ainult sõjalise kaitse vallas, vaid ka tsiviilrakenduste tarbeks, tarnides oma tooteid, teenuseid enam kui 70sse riiki maailmas, andes tööd enam kui 10 000 erinevate oskustega töötajatele nii Eestis kui ka välisriikides. Ettevõtte müügitulu oli 2023. aastal ligikaudu 47 miljardit Eesti krooni (ligikaudu kolm miljardit eurot) ja puhaskasum enam kui 2,3 miljardit Eesti krooni (~ 150 miljonit eurot).
Eesti kaitse-eelarve, mille suuruseks oli 2023. aastal 55 miljardit Eesti krooni (ligikaudu 3,5 miljardit eurot), on üks suuremaid kaitse-eelarveid maailmas riigi elaniku kohta, jäädes alla vaid Iisraelile ja USA-le (vastavalt 2842 ja 2554 eurot), millest saavad märkimisväärse osa kodumaised kaitserelvastuse ja militaartehnoloogiliste lahenduste tarnijad.
Järgmises osas tuleb juttu Eesti liitumisest Euroopa Liiduga, rahvastiku, energeetika, lennu- ja raudteetranspordi arengust.
Vähemalt minu puhul mõjub see absoluutselt vastupidise reaktsiooni generaatorina. Eriti kui "X"- kanalilt näed inimeste pussitamist islamistist "kultuuririkastaja" poolt linnaväljakul Saksamaal. Kusjuures minu ametivend, politseinik, suri hiljem haiglas! 
Tõsi, see islamikurjategija polnud neeger vaid afgaan kes, millegipärast, juba 2014. aastast on Saksamaal, ilma elamisloata, ringi töllerdanud!:evil: Aga, õnneks, seni peamiselt Nigeerias tegutsevat, Boko- Harami silmas pidades siis...
