Loe palun läbi, mis sõnastusega ma kirjutasin, ära tõlgenda mu juttu meelevaldselt
Kogu Vietnami õhusõja kaotuste suhe oli keskmiselt 3:1 ameeriklaste kasuks. Tegemist oli lääne tehnoloogiale kõige halvema õhusõjaga, kõik edasised sõjad peale selle olid siiski kvalifitseeritavad nõukogude tehnika ja taktika hävinguna.
1970 veel ruulisid lennutehnilised näitajad, kuna tehnoloogia polnud jõudnud sinnamaale, et pöidlavajutusega lahingu tulemust otsustada. Tolle aja radaritehnika ei võimaldanud efektiivselt tabada maapinna taustal lendavaid või tugevasti manööverdavaid sihtmärke. Isegi infrapunaraketid ei tominud sooja maapinna ligidal või vastu päikest. Samuti ei suudetud tulistada endast palju kõrgemal või madalamal lendavaid sihtmärke.
Seesama asi lubas ka vene Mig-25te- karistamatult luurelende teha.
70ndate keskel aga toimus (eelkõige Vietnami ja Lähis-ida kogemustest tulenev) oluline murrang õhusõja tehnoloogias, mille magas maha N.Liit, rääkimata tema vaestest sugulastest-relvaostjatest. Kuni sinnamaani oli NL tehnika kasutajatel veel mingi teoreetiline võimalus õhus vastu saada, kuid aastaks 1980 oli see läbi.
Esiteks tulid välja neljanda põlvkonna hävitajad, mille manööverdusvõime ületas isegi paljukiidetud Mig-ide oma, rääkimata suuremast lennukaugusest, kiirtõusuvõimest ja lahingukoormast.
Teiseks leiutati nn pulss-dopleri radar, mis suutis tänu uudsele põhimõttele jälgida ka maapinna taustal liikuvaid sihtmärke, sh ka rippuvaid helikoptereid. Samuti leiutati elektrooniline skanneerimine, kus polnud vaja pöörata antenni iga sihtmärgi poole, vaid ekraanile kuvati kõik, mis lennukist vaid ettepoole jäi. Samuti on sellistel radaritel suur arv tagavaralainepikkusi, mistõttu nende segamine on praktiliselt võimatu.
Kolmandaks tulid välja parandatud IR juhtimispeaga lühimaaraketid, mis lubasid vaenlast tulistada suvalisest rakursist. Seniseid rakette sai lasta vaid väga piiratud alast vaenlase selja taga. Esimesed raketid AIM-9L jõudsid relvastusse kuskil 70ndate keskel ning neid kasutati kõikides 80ndate alguse sõdades ning see andis lahingus kasutajale tohutu eelise, sest lasta võis kohe, kui keegi laskekaugusse tuli. See seletab ka Harrieride võitu Falklandil Mirage'de ees.
Igarakusne R-60M läks venelaste endi andmel seeriasse alles 1979 (mis tähendab, et 1982 sõjad tuli pidada vanadega) ning AIM-9L tõeliselt samaväärne R-73 ilmus alles 80ndate keskel.
Igal juhul tekkis kõikidel nõukogude rakette kasutatavatel õhujõududel 80ndate alguses üpris suur mahajäämus ning see seletab ka neid 50:1 skoore. Ükski Mig ei pääsenudki tulistamiskaugusele, sest nad lasti enne alla.
Neljandaks tulid välja kompaktsed efektiivsed segamisseadmed, mida sai külge riputada igale lahingulennukile ja mis töötasid automaatselt - avastades radari kiirguse, genereeriti neile kohe sobiva lainepikkusega müra. Need muutsid väheefektiivseks kõik tolleaegsed vene radarid ja radarjuhtimisega raketid, sest neil oli vaid 1 või 2 lainepikkust.
Need neli põhjust olid võidu alustalad kõikides 80ndate-90ndate sõdades, Falkland, Bekaa, Lahesõda jne.
Nõukogude liit jäi aga siin lootusetult hiljaks, sest neljanda generatsiooni masinad said lahinguküpseks alles 80ndate teisel poolel. 80ndate alguse sõjad (või hilisemad, mis peeti selle aja vene relvadega) pididki sedasi lõppema ja seetõttu on need vene nõunike kirjutatud eeposed enamikus kaheldava väärtusega kraam, sest tehnika ajalugu ütleb, et 80ndate alguses vene tehnikaga õhusõja pidaja pidigi lüüa saama.
Vene lennundustehnika kasutajate poolt saavutatud üksikuid võidud olid kaunis juhuslikud ja nendest ei ole mõtet teha järeldusi - tehnoloogia vahe kärises päris suureks ja NLiit kukkus enne kokku, kui 1982 relvadele võrdväärsed relvad üldse kolmandatesse riikidesse arvestatavas koguses jõudsid.
Üks asi, mida ei saa alahinnata on N. Liidu luureorganite vilets töö välismaa lennukite hankimisel nende katsetamise ja uurimise eesmärgil. Kui mõningad vähe läänes kasutatud masinad nagu F-5 ja A-37, võib-olla mõni lennukõlbmatu F-14 Iraanilt 80ndate lõpus või F-117 tükid Serbiast välja jätta, siis korralikke masinaid ei õnnestunud venelastel ühegi valemiga enda valdusse saada.
Ehk on siin peidus vahe Nõukogude ja lääne ohvitseri vahel, aga Nõukogude õhujõududes oli ülekargajaid piisavalt (ju siis ei olnud elu nii hea nagu siin väideti). Igatahes Mig-25 ja Mig-29 sattusid ameeriklaste kätte just tänu nõukogude ohvitseride altvedamisele ja usun, et neid saladusi oli teisigi - kindlasti on juhtumeid, millest venelased piinlikult vaikivad. Ka ei olnud nõukogude liitlaste moraal kiita-väikse papi eest andsid ameeriklastele vene relvi paljud araabiamaad (nt Egiptus) ning paljud lennukid hangiti lihtsalt pilootidele raha makstes - nii saadi Põhja-Korea piloodilt Mig-15, Iraagi piloodilt Mig-21 ja nii edasi.
Kõige piinlikum lugu juhtus aga Egiptuses uusima P-15 radariga, millele tulid juudid kahe helikopteriga järgi, peksid egiptlaste valvemeeskonna laiali ning viisid radari helikopteriga minema
Eks neid rakette ja muid tehnikaimesid pandi pihta teisigi, kuid see on nõukogude ajaloo piinlik moment, millest vait ollakse.
Miskipärast lääne piloodid pole "üle karanud" ja paljude lääne lennukite tegelikke omadusi arvutati peale kaotatud sõda oma lennukirususid kokku lugedes.
)
