www.militaar.net

Nojah, mis ma oskan öelda

Internetiajastu kohta ebatüüpiline vastus, tänud

"Välismaiste vildikate" kvaliteet oli 80datel selline, et kui leidsin 35 aasta kapi otsas vedelenud HP plotteri, siis selle kuuest "vildikast" neli olid ikka töökorras.

Mulle joonestamine meeldib, ei tea kas praegu kah inseneridele joonlaud ja joonestlaud ette kärutatakse, igal juhul peaks - see annab parem geomeetriatunnetuse ja distsiplineerib. Arvutiajastul ei tohiks alahinnata kirjanurga tähtsust, eelkõige joonise versiooni ja kuupäeva. Minu kogemuse põhjal 99% seda ikka teevad ja siis on tulemus et "miks see detail sai tehtud "ver 1.0 lõplik" järgi kui ma eile saatsin uue joonise nimega "..ver 1.0 lõplik B"

Rapidograaf oli siis kui ma veel kuigipalju nokitsesin selline nanotehnoloogia valda kuuluv seade. Spetsiaalsetes "joonestamismajades" võib-olla oli ja tavatarbijale vahel poes Ungari või Tsehhi "tinten pen " nime all.

Täitsa tavalise sulega tuli tuššiga möllata. Peenemate joonte jaoks midagi taolist
https://www.arte.ee/et/a/kirjasulg-roun ... 3-5-1.15mm
Jämedamate jaoks olid nn plakatisuled ehk väliselt sellised http://www.kunstitarbed.ee/e-pood/toode ... ript+DP260#

Kõik on neljakandilise otsaga ehk nad teevad täpse laiusega joone niikaua kuni vedamissuunaga risti hoitakse. Nurka muutes läheb joon kitsamaks ja siis tekibki selline "kalligraafia" mida joonistel heaks tooniks ei peetud. Seepärast oli tähtede joonistamine vähe keeruline. Päris igasugust shrifti ei saanud teha ja kui oli juba kogemus siis aitas pealevaatamisest et kui kõrge tähe jaoks mis number sulg võtta. Liiga laia sulega tuli täht matsakas ja kitsaga tehtult liiga kõrendlik ning kogu tekst perversne. Ümmarguse otsaga oleks lihtsam olnud aga seal oli nüanss et kaheharulisel sulel sõltus joone laius sellest et kui kõvasti peale vajutada. Rangelt risti ei pidanud neid paberi suhtes hoidma. Mida vertikaalsem ja aeglasem vedu seda rohkem tušši peale tuli, joon tumedam ja vatmani peal võis tekst karvaseks minna. Kui spetsiaalset ehk tõstetud servaga tuššijoonlauda ei olnud siis käras see ka kui harilikule puujoonlauale knopkad otstesse vajutada. Peaasi et tušš kuidagi joonlaua alumise servaga kokku ei puutuks.
Tindi jaoks mõeldud sulepeaga olen ka proovinud aga mina sellega küll hakkama ei saanud. Tušš kuivab nii kiiresti et sulepea oli pidevalt umbes.

Pillatsiga on ikka oluliselt lihtsam, juba sellepärast et joone laius ei sõltu sellest kui kõvasti vajutada. Ma teritasin grafiidid žiletiga tuššisulgede sarnaselt ära ja iga joone jaoks oli eri pliiats mis naa kiiresti mõõdust välja ei kulunud. Seal on vist tänapäevalgi mingid üldreeglid et kui kontuur märkida laiusega x siis viirutamine on joonelaiusega 1/2 x ja muud taolist.

Endine olukord teemas taastatud.

1985a. kohtasin Nelijärve metsas kahte ajateenijat-topograafi, kes pidid olulised muudatused fikseerima.