www.militaar.net

See maaseest väljaturritav tuletoru on vähemalt üsna sarnane Maybach HL 120 TRM vastavale detailile

Arnold kirjutas:ASuure puhul on tegemist kindlasti uue taseme juurutajaga meie portaali reisikirjelduste osas. Varasematest aegadest ja teistest kohtadest meenuvad kohe Lennart Meri, perekond Beekmanid, Vahur Kersna ja ansambel "Trust" ( Ma ei usu rännumeest ta piltide eest! )
Jõudu värskele tegijale ja vähem pendeldamist ning t***aaegsete kivide pealt loetu kriitikavaba interpreteerimist!

Aga jah, tõlgin ära - see oli minu kiitev kommentaar ASuurele (keda see ikka huvitab, aga ikkagi)

Tänud!
Kindlasti ei pretendeeri ma kaugelt ka mitte eelnimetatud suurte rändurite ja sõnameistrite tasemele.
Kuigi pean tunnistama,et Lennart Meri on mulle minu Siberi reiside juures kaudseks eeskujuks olnud küll ja "Hõbevalge" ning "Hõbevalgem" sai juba koolipõlves kapsaks loetud.
Ansambel Trusti ma ei tea,aga ,Päratrust/Turist kuulus noorukiajal vaieldamatult ka minu lemmikansamblite hulka,äkki hoopis sellest pundist jutt?.
See selleks.
Üritaks natuke eesriiet paotada ja vaadata,milliste ajalooliste sündmuste mälestuse otsa ma seal metsas komistasin!
Mälestuskivi raketibaasi lähedases lahingupaigas on sealsamas lahingus hukkunud metsnik Kaarel Kasesalu auks.

See avati tema langemispaigas pärast lahingut ja taasavati lahingu 55. aastapäeval 7. septembril 1996.
Mis seal lahingupaigas siis õeiti toimus?
Tegemist oli Lebavere 2. lahinguga.
See kas lahing oli suur või mitte on suhteline mõiste, Lebavere küla kontekstis oli ta väga tõsine ajaloosündmus aga näiteks 44-nda aasta Sinimägede lahingutega võrreldes pisiasi.Osavõtjate arvu ja lahinguskeemide koha pealt on ringlemas paar erinevat varianti.Mina pakuks siin tutvumiseks paari kohaliku ja sündmusega lähedalt kokku puutunud mehe - Kaljo Tamme ja Endel Uudevaldi versiooni:

8. september 1941 oli päev, mil võitluseks 200 taganeva punaväelase vastu kogunes erinevatel andmetel 36-38 külameest. Vao valla Omakaitse staapi Väike-Maarjas toodi sõna, et öösel läks Triigist läbi suur venelaste kolonn. Siis juba telefonid töötasid ja Kasesalule helistati, et Eipris on käinud venelased. Eiprisse oli maha jäetud üks juudist naisarst, kes üle kuulati. Oli teada, et on vähemalt kakssada hambuni relvis venelast, kusjuures pooled neist ohvitserid ja politrukid. Tegu oli Tallinnast taganemise käigus moodustatud väeosaga.
Metsnik Kasesalu hakkas mobiliseerima kohalikke mehi. Puudus oli relvadest. Eestlastel oli automaatrelvadele vastu panna paar kümnelasulist vintpüssi. Ülejäänud olid kokku korjatud relvad. Kaljo noorem vend Erni ei olnud oma elus veel püssi lasknud. Metsavaht Kask andis Ernile oma kaheraudse jahipüssi, millest ta siis selles lahingus oma esimesed paugud laskis. Teisel vennal oli seesama jaapani karabiin kahekümne padruniga, rohkem padruneid ei olnud, aga ta oli esimese järgu täpsuslaskur, nii et tühja ei lasknud. Veel oli üks kergekuulipilduja, mis läks kohe lahingu algul rikki.
Natukene aega enne eestlaste rünnakule asumist käisid venelased külas luurel. Kaljo Tamm märkas kolme laskevalmis püssidega venelast Avispea teed mööda tulemas. Nad lähenesid metsniku majale aeglasel sammul umbes 40-50 meetrini, seal seisatusid hetkeks, seejärel pöörasid ringi. Tagasi läksid nad hoopis kiiremal sammul. Kaljo vend Erni rääkis, et kogunevad mehed olid metsniku aias ja venelased ilmselt märkasid aias hõredate puude vahel seisvaid inimesi. Aeda kogunevad mehed olid viskunud kohe pikali ja kõhuli roomates püüdnud varjuda. Meestel oli tekkinud plaan olla võimalikult märkamatud, et kui venelased aeda tulevad, püüda nad käratult vangi võtta. Et venelased midagi kahtlast märkasid, annab tunnistust nende plaan lahkuda. Oleks eestlased rünnakuga pool tundi hilinenud, oleksidki nad läinud olnud. Esimene mees, kes eestlaste tules langes, oli ilmselt komandör, kes arvatavasti luges just mehi kolonnis üle.
Ajakirja Kaitse Kodu 1997. aasta juulinumbris Tiit Noormetsa artiklis "Lebavere lahing 8. septembril 1941" avaldatud lahinguskeem ei vasta Kaljo Tamme sõnul absoluutselt tegelikkusele. Oma venna jutu järgi on ta visandanud skeemi nii, nagu lahingu kulg tegelikult oli. Mitte keegi ei teadnud, kuskohas venelased täpselt on. Pärast esimese enne õiget aega antud juhusliku paugu kõlamist jooksis venelaste poolt välja kuulipildur, peitus looduslikku lohukohta ning hakkas metsasihti tule all hoidma. Lahingus osalenud Endel Uudevaldi isa Alfred sai sellise tükiga hakkama, et ronis kuulipilduja tule all üle sihi lagedale heinamaale, tõusis lepavõsas püsti ning avas kuulipilduri pihta tule. Teised olid karjunud, et visaku pikali, ta saab surma, kuid Alfred oli karjunud vastu, et kuulipildur tuleb maha võtta. Kui kuulipildur vaikis, hakkasid venelased kiiluna ründama. Oleks venelastel õnnestunud eestlaste vahele tungida, oleks eestlaste poolel surmasaanuid palju olnud. Lahingus osalenud Kaljo vend Alfred tuli koju teatega, et lahingu käigus segamini löödud ja põgenevad venelased murravad küla peale ja käskis kodustel lahkuda, sest ei olnud teada, mis võib juhtuda. Seda ei lastud kahte korda öelda ning mindi Männisallu.
Lahingus langes 13-14 punaväelast, haavatutena viidi ära 8. Omakaitse kaotas lahingus metsnik Kaarel Kasesalu, kes sai tabamuse. Ainsa eestlasena sai lahingus haavata Helmut Green.
Kaljo Tamme isa Juhan kooris koos ühe teise mehega keset küla asuval metsamaterjalide laoplatsil metsamaterjali. Pealetungivad venelased silmasid rahulikult töötavaid mehi ja tulistasid nende pihta. Kaljo isa sai haavata ning suri viis päeva hiljem Rakvere haiglas.
Kuuele Lebavere lahingus osalenud mehele mõisteti hiljem kõigile ühe mõõdupuuga 25+5 aastat. Kohus toimus Rakveres 19.-20. novembril 1948. Asja arutas MVD sõjatribunal koosseisus: esimees justiitskapten Šamanajev, kaasistujad miilitsa nooremleitnandid Fiks ja Kullasepp, sekretär ltn Kuznetsenkov ja advokaat Krutikov.
Kohtualused olid:
1. Liivalaid, Karl sünd.1904. §§ 58-1a, 58-11;
2. Mitt, Konstantin sünd.1912. §§ 58-1a;
3. Uudevald, Alfred sünd.1903. §§ 58-1a;
4. Übius, Juljus sünd.1910. §§ 58-1a, 58-11;
5. Vilumets, Jakob sünd.1909. §§ 58-1a, 58-11;
6. Kalvik, Aleksander sünd.1894. §§ 58-1a, 58-11.
Paragrahv 58-11 "väänati" neile, keda süüdistati nõukogude vastases organisatsioonilises tegevuses.

Siia lisaks ka üks võimalik lahinguskeem (Lebavere lahingu skeem Riigiarhiivis asuvas Omakaitse koostatud kirjelduses)

Ühesõnaga eelolevast nähtub,et militaar-arheoloogia seisukohast on siiski tegemist väikese sündmusega ja selle jälgi looduses meil vaevalt tänapäeval avastada õnnestub.

LionRat kirjutas:ise sain kunagi täpipealt samasuguse labida oletatavast punkrist.

Siis on olemas mõned variandid:
1.Tegemist on varajasest veneajast pärineva pärastsõjaaegsete militaararheoloogiahuviliste lemmiklabidaga,mida need krooniliselt objektidele maha unustasid.
2.Tegemist on sõjaaegse (saksa?) sapöörilabidaga mis mingil mõistetamatul põhjusel (näiteks Grofaz'i isiklik sümpaatia selle tooni vastu) kandis sinist kaitsevärvi.
3.Tegemist oli siiski traditsioonilist tooni roheka/kollase kaitsevärviga kaetud sapöörilabidaga,ainult et aeg ja mõned keemilised reaktsioonid on muutnud selle tänapäevaks sinakaks.

uusmario kirjutas:See maaseest väljaturritav tuletoru on vähemalt üsna sarnane Maybach HL 120 TRM vastavale detailile

Sa mõtled seda tükki?
ise pidasin seda sisselaskekollektoriks.
Kas tutvustaksid seda Maybachi mootorit lähemalt? Mis tema andmed on ja millel peal oli?

Mul sellelt isendilt suht korralik karburaator.

uusmario kirjutas:See maaseest väljaturritav tuletoru on vähemalt üsna sarnane Maybach HL 120 TRM vastavale detailile

http://www.waffenhq.de/panzer/hl120.html
Selle lingi peal sellest mootorist juttu.Kasutusel Panzer III ja IV ,Stug III

Kuna see ei ole kõige parma nurgaall tehtud pilt on raske öelda, kas see on selle mootori oma või mitte, pildilt ei ole näha selle kõverust.

Sellel pildil on tuletoru ilusasti näha:



Sammuti kasutati mootorit Hetzeril, vist ka Stug IV ja näiteks ka Ferdinandil

Tegu oli 12.liitrilise V12 bensiinimootoriga,

Tundub,et paugu saanud soomusmasin ei ole mitte Stug ,vaid hoopis Jagdpanzer IV

Tagumine soomuspaneel tundub ilusasti klappivat.

Neljapäeval otsustasime oma versiooni üle kontrollida ja seda soomuki tagapaneeli uuesti lähemalt vaadelda ning veelkord pildistada.
Kahjuks pidime tõdema,et mingid kratid olid nimetet tüki juba jõudnud minema tassida.
Sündmuskohal ringi jalutades sattusime kaugemal metsa all veel ühe tervikliku ja seekord veelgi suurema soomuspaneeli peale,millel oli kenasti suisa kaitsevärvigi veidi peal.
See detail lõi muidugi meie teooria pihuks ja põrmuks,ning näitas,et legendide täpsus on tegelikult ikkagi suhteliselt vilets.Meie olime lähtunud selle sõjaaparaadi sordi määramisel usust,et jutt Stugist peab paika vähemalt soomuki tüübi osas,kuna saksa iseliikuvaid suurtükke mõne tankiga segamini ajada on suhteliselt keeruline,samas Stugil ja palju haruldasemal "Guderiani Pardil" väliselt nii suurt vahet polegi.
Aga võta näpust!
Meie leitud soomus osutus hoopis täiesti tavalise Panzer IV torni katuseks!
Avade kuju ja kummulatiivmürskude vastase lisasoomuse tugede kinnituste järgi pakuks,et modifikatsioon H.
Võtsime paar pilti ja ajasime tükile veidi mulda peale,et seda tagasoomuse saatus ei tabaks.

Pildil "kitsa" torniga modifikatsioon J :

Sel nädalavahetusel võtsime jalge alla järjekordse „sõjatee“ ja otsustasime ära käia Kuramaa lahingute radadel.


Kuna tegemist oli väikese luurekäiguga piirdusime andmete kogumisega looduses – s.t. mõne mahajäetuma lahingupaiga ja küla läbisõitmise ning info väljapinnimisega kohalikelt inimestelt.
Siit foorumist oli mul ühe kaasfoorumlase kunagise postituse järgi silme ette jäänud Kuramaa,kui siiani hüljatud külade ja varemeis kirikutega tühi maa.
Ja tõepoolest – tegelikkus ei erinenud palju sellest mõttepildist!
Sõitsime ringi sellel suhteliselt kitsal ribal,kus omal ajal lahingud edasi-tagasi veeresid ja pärast sõda nõukogude polügoon laiutas.Kasutasime GenStabi kaarte 80-ndate lõpust –nende järgi oli hea vanu teepõhju ja külakohti leida.Külade kohad olid selgelt eristatavad suurte võsastunud põldude ja purukslastud kivimajade varemete järgi.


Paljudes külakohtades oli taastatud ja puhastatud vanad surnuaiad,ning mitmelgi pool sirutusid taeva poole kirikute pudenevad tornijäänused.


GenStabil olevad vanad teed olid nagu ikka metsaveoga segi sõidetud ning umbe kasvanud.


Paljudes kohtades aga hakkasid silma eramaa sildid,ning kohati kohtusime ka maaomanikega,kes reeglina osutusid mõistlikeks inimesteks,ning lubasid läbi oma maa sõita.Teede kõrval silmitsesime ka vanu kaevikuid ja punkreid – neid oli päris palju.Kusagil kaevejälgi silma ei hakanud,samas ei näinud ka vedelemas sõjakraami,nagu mõnes kohas meie kandis silma hakkab.
Ring polügoonile peale tehtud,ööbisime kohalikus kämpingus ning järgmisel päeval läksime edasi tõsisemast allikast teadmisi ammutama – Zante sõjamuuseumi.
Läti sõbrad olid meie tulekust ette teatanud,nii et Ilgarise-vana ootas meid juba hommikust saati.Ta tegi meile põhjaliku ekskursiooni muuseumis,ning pühendas meelsasti meid oma tegemiste köögipoolde.

Nagu me omavahel suheldes leidsime on vene ajal omad plussid – kõik me saime ka nüüd veel „rahvaste vahelise suhtlemise keels“ üksteisest suurepäraselt aru.(tänapäeva noortega olevat jama – tema inglist ei räägi ja need venest aru ei saa)
Tegemist on päris huvitava persooniga,kes kogu oma elu pühendanud selle kandi sõjaajaloole ning viimased 15 aastat sõjamuuseumile.Ta on suuremas osas üksinda loonud selle kollektsiooni ja erastanud ning muuseumiks kohaldanud selle hoone.Oma sõnade järgi ei Läti riigi ega Euroopa abi ta muuseumi jaoks saanud ei ole.Kollektsiooni esemeid ta tänapäeval enam ei müüvat,siiski olevat erandkorras nõus vahetusi teostama.
Juba koolipoisina olevat ta kooli mineku asemel metsa kolistama ja lahingupaiku otsima läinud.Nõukogude aja lõppedes oli ta kohalikus kaitseliidus ja töötas pikalt kohalikus demineerimissalgas(töö ja lõbu üheskoos,nagu ta ütles )Vana on muidugi kõva oma küla patrioot ja kodukandi ajaloo jäädvustaja.Kuulsime,et juba tema vanaisa oli ohvitser 1.maailmasõjas ja kohaliku elu eestvedaja.Külas oli „Läti ajal“ olnud 2000 inimest ja tugev omakaitse selts koos ratsasalgaga.
Päeva edenedes ja leides meist samuti ajaloo ja kultuurihuvilise seltskonna,kes omas isegi mingeid uduseid teadmisi minevikust, muutus vana üha sõbralikumaks.Palju pajatas ta oma välitöödest ja sellest ajaloo harrastuse liigist Lätis üldse.
Esiteks jäi kõrvu seaduste puudumine/mittekinnipidamine Lätis.Näiteks väitis ta raudkindlalt,et mis on leitud – olgu see siis tank või lennuk,on leidja oma ja keegi ei tule talt seda ära võtma.
Teine huvitav seik oli see,et Lätis pidavat venelased oma hukkunud sõdurite leidmise eest raha maksma ja sellega seoses rändavat ka sakslased ja Läti leegionärid „Nõukogude sõduri“ sildi all venelaste kätte.Asi pidavat juba nii karm olema,et mistahes vanu luid kaevatakse mahajäetud kalmistutelt välja ja tassitakse minema!

Kuramaa lahingutest teadis ta palju,aga samas Eesti sündmustest ei teadnud ta eriti midagi.
Eestlastest oli tal siiski rääkida küll,eriti Laskurkorpusest.Vaenulik ta ei olnud,samas veidi üleolev nende sõjaliste saavutuste suhtes sealkandis.Enamasti pani ta eestlaste sõdimist Lätis siiski venelaste sunni süüks.
Juhatas ta meid ka ühe künka peale,kus Eestlased olevat vene tankide soomusele istuma pandus ja siis otse tapale aetud.Suur kogus Eesti mehi olevat seal hukka saanud.
Siis rääkis ta veel isand Kunderist ,kes olevat sealkandis miskit korda saatnud.
Ühesõnaga veetsime mõnusalt aega ja vennastusime vanaga.
Lõpuks vahetasime koordinaate ja ta lubas meile Eestisse külla tulla.
Lubasime ta ise omakorda Eestis sarnaseid muuseume vaatama viia,millest ta oli väga huvitatud.

P.S.Ei hakanud siia Zante ekspositsioonist pilte panema,kuna kaasfoorumlased on nende olemasolu eest juba hoolitsenud

ei hakand uut teemat tegema ja panen ka siia paar pilti metsas käigust.


kõigepealt paarkümmend vene vindi padrunit. viimaseid vedeles üldse igal pool ja hakkasid ausalt öeldes lõpuks juba ära tüütama.


siis paar pauku teinud sakslase roostes hülssi


edasi paar kiirlaadija täit sakslasi.olid ilusti kaeviku ääre peal sambla all--samas kohas kuhu 60a tagasi pandi et kiirelt kätte saaks.





siis üks markeeritud saksa vormi nööp




lusikajäänused aastast 1942





pps rauakate







rauast telgivaiad ja y-rihma jäänused




sirkli jäänused ja mõned mulle tundmatud alumiiniumist klambrid




ja kõige lõpuks uks oma paremaid leide-- komplekt väga heas korras alumiiniumist telgivaiasi aastast 1939. asusid üksteisest paari meetri kaugusel.

Tänud reisipäevikute ja piltide eest. Kas too rauakate mitte "Suomi" oma pole? Ja nood "tundmatud" alumiinpandlad on gaasimaski küljest.

rauakate võib ka suomi oma olla-ei tea pole nii suur spets.

Pakuks, et rauakate kuulub vene PPD-LE.

nii ta on jah. (Pistolet-pulemet Degtjareva obr. 1940 g., PPD-40)

Mis keevisliite kohta meenutav kühm on nendel luskasabadel?