www.militaar.net

Vene ametlik positsioon Teise Maailmasõja kohta Putinilt endalt:

Viiskümmend kirjutas:Saan aru, et selle sammu praktiline ajend oli viiruse tõttu edasilükatud paraadile õige aura tekitamine. Samas see uudne viis kuidas seda tehti, Venemaa presidendi revisionistlik arvamusartikkel Ameerika netiväljaandes, eeldaks vähemalt, et ka üks Balti riikide presidentidest enam-vähem samas formaadis ja ulatuses vastaks ning tasakaalustaks ajaloolise tõe.

Konstantin von Eggert: Putini artikkel on tegelikult tormihoiatus Venemaa naabritele

Kui möödunud reedel ilmus Vladimir Putini artikkel Teise maailmasõja õppetundidest, muutus see koheselt irvhammaste märklauaks: lünkliku haridusega vanem meesterahvas kirjutas oma „käsitluse“ Teisest maailmasõjast ja pani sellesse kõik, mida oli teada saanud 1960ndate nõukogude ajalooõpikutest ning see ei huvitaks kedagi, kui tegemist poleks Venemaa presidendiga. Kuid välispoliitika ekspert Konstantin von Eggert soovitab intervjuus Taavi Minnikule Putini artiklit tõsiselt võtta ja manitseb Venemaa naabreid ettevaatusele, kuna Putini puhul järgnevad sedalaadi avaldustele sageli ka agressiivsed sammud.

TAAVI MINNIK


Eggert leiab, et Putini artiklit tuleks käsitleda kui hoiatust. Selliseid avaldusi teeb Putin harva ning täielikult ei saa välistada uut sõda Ukrainas, tundmatute allveelaevade ilmumist Gotlandi või Spitzbergeni randa ega ka seda, et Narva ilmuvad eraldusmärkideta „viisakad inimesed“, sest Putinile meeldib üllatada ning talle meeldib seda teha, kui lääs ja naabrid selleks kõige vähem valmis on.

On ebatavaline, et president kirjutab artikli ajaloost, harilikult tegelevad riigijuhid muude asjadega. Miks Putin selle artikli kirjutas?
Putini ja Stalini režiimid erinevad tugevalt, kuid suurtest erinevustest hoolimata on nende vahel mõned sarnasused. Putin, nagu ka Stalin, pöörab tohutut tähelepanu ajaloole ning üritavad läbi ajaloosündmuste tõlgendamise teha päevapoliitikat. Putini jaoks on Teine maailmasõda Venemaa ajaloo võtmemomendiks, sest tema jaoks on see rahvusliku uhkuse alus, mida ta näeb oma poliitilise pärandusena. Teisest küljest on see tema arvates tänase ühiskonna jaoks oluline etapp, ta kirjutab oma artiklis, et Venemaa mäletab stalinliku režiimi kuritegusid, kuid me ei ole hinnanud Stalini samme sõja vältimisel ja ära hoidmisel. Putin rõhutab ka nõukogude rahva valmidust ennast ohverdada, tänu millele võideti Teine maailmasõda.
Miks see on Putini jaoks tähtis? Tema jaoks on oluline see, et nõukogude inimesed läksid lahingusse Stalini nimega huultel, vaatamata sellele, et Stalin - nagu kirjutab Putin - oli koletis. Putini jaoks on palju olulisem see, et vene rahvas on kriitilistel momentidel valmis võimule alluma ja isegi seda võimu päästma. Ning selles mõttes pole tähtis, kas see on keisrite võim, peasekretäride võim või presidendi võim - oluline on see, et võim on peamine väärtus, mis eksisteerib Venemaal ning Venemaa elanike jaoks on peamine alluda sellele võimule ning tunnistada seda võimu isegi siis, kui see režiim on halb. Putini jaoks on Stalini valitsusaeg Venemaa ajaloos võtmemomendiks.

Miks ilmus Putini artikkel võrdlemisi väikeses ja vähetuntud ameerika konservatiivide ajakirjas National Interest? Miks ei saadetud seda näiteks National Review´sse, mis on suurem ja tuntum?
National Review poleks sellist asja avaldanud, sest tegemist on maineka ja kvaliteetse väljaandega. National Interest´i ei valinud Putini lähikondlased juhuslikult. National Interest´i annab välja Rahvuslike Huvide Keskus (i.k. Center for the National Interest), mis kuni 2011. aastani kandis Nixoni Keskuse nime. Seda juhib Dimitri Simes, kes ei varja oma sümpaatiat Putini režiimi ja Kremli vastu ning esineb pidevalt Venemaa riigitelevisioonis. Eriprokurör Robert Muelleri raportis on Simesit nimetatud Moskva mõjuagendiks Ameerika Ühendriikides. Kremlile sobib väga hästi Rahvuslike Huvide Keskuse aupresident, kelleks on endine välisminister Henry Kissinger. Vaatamata oma kõrgele vanusele on Kissinger Moskvas väga sage külaline ning ta on sagedasti kohtunud Putiniga. Kremlile ning Putinile meeldib Kissingeri välispoliitiline realism, mida Kissingeri kriitikud nimetavad lihtsalt künismiks, kuid mida järgib Rahvuslike Huvide Keskus. Putinile ei meeldi, kui talle räägitakse väärtustest, talle meeldib, kui poliitika põhineb ainult huvidel ja suurriikide kokkulepetel.
Ja selle pärast meeldivad Putinile ka Kissingeri esinemised, kes kutsub üles kokkulepetele Putini-Venemaa ning kommunistliku Hiinaga. Kissingeri järgi aitavad need tagada rahvusvahelist stabiilsust. Kissinger rõhutab seda, et on tarvis arvestada venelaste ja hiinlaste eriliste huvide ning õigustega ning on muuhulgas valmis loovutama osa postsovetlikust ruumist Venemaale ja Ida-Aasiast Hiinale ning soovitab Ühendriikidel tunnustada Venemaa ja Hiina huvisfääre. See, et Putini kirjutis ilmus National Interest´is, pole kokkusattumus - ma ütleksin, et see on seaduspära.

Kas võib öelda, et Putin üritab flirtida ameerika konservatiividega ja näidata neile, et on teatud mõttes „oma jope“?
Putin on viimased kümme aastat kultiveerinud endast kujundit kui kristlasest valitsejast, kes kaitseb traditsioonilisi pereväärtusi ja õigeusku. Mingile osale konservatiividest see väga meeldib, kuid mitte kõigile. Putin meeldib ainult nendele konservatiividele, kes on Ameerika vastu häälestatud. Ameerika-vastasus, mitte aga teatraalne konservatism, on Venemaa jaoks olulisim propagandistlik ekspordiartikkel. Kui vaadata ameerika konservatiive, siis enamikule neist Putin ei meeldi. Võtke näiteks senaator Ted Cruz või kadunud John McCain või need, kes on koondunud ajakirja National Review ning ajalehe Wall Street Journal ümber. Need inimesed on Putini vaenlased! Seetõttu on Putinil ameerika konservatiivide hulgast leida liitlasi väga raske, kuna viimased on veendunud vabaduste ja vaba turu toetajad ning usuvad tõsiselt Ameerika erilisusesse.
Hoopis teine lugu on Euroopa ja Euroopa Liit, kus on tugevad Ameerika-vastased meeleolud ning sealt leiab Putin paremerakondade esindajate toetust. Minu arvates pöörab meedia tänapäeval liiga vähe tähelepanu sellele, kuidas Putini propaganda leiab poolehoidjaid lääne vasakpoolsete hulgas. Kõige tähtsam moment antud juhul pole mitte selles, kas keegi on parem-või vasakpoolne, aga selles, kuidas suhtutakse Ameerikasse. See on kriteerium, mille alusel eristab Kreml sõpru ja vaenlaseid. Selle pärast ei saa näiteks Eestist, Lätist ja Leedust mitte kunagi Putini sõpru ning siit ei leia ta mitte kunagi palju liitlaseid. Pole vahet, kas Eestis on võimul vasak-või parempoolsed: usaldamatus Putini suhtes on sedavõrd tugev, et pole tähtis, kas keegi on konservatiiv, liberaal või sotsiaaldemokraat, siin on ühisrinne Putini režiimi vastu.
Kuid hoopis teine asi on, kui vaadata Saksamaad, Prantsusmaad, Hollandit või Hispaaniat. Mulle tundub, et Putin on valmis koostööd tegema ükskõik kellega, kes jagab tema vihkamist Ameerika Ühendriikide vastu ja kes on valmis ajama tema asja ning lõhestama üle-Atlandilist kogukonda.
Mis puudutab konservatiivsust, siis võimalik, et mingites oma vaadetes LGBT õigustele ja kiriku osale ühiskonnas, on Putin siiras. Kui sügav see kõik on, saab ta vastata ainult ise. Kuid on üks väga oluline moment. Üks kõrge KGB ohvitser, kes sai Putini ajal miljardäriks...

Kirjeldus kõlab kahtlaselt Tallinna endise keskerakondlasest meeri Edgar Savisaare endise suure sõbra Vladimir Jakunini moodi...
Oi, ärme siin nimesid maini... See tšekistist rikkur ütles mulle vastuseks minu küsimuse peale, miks Venemaal toimus sedavõrd kiiresti õigeusustumine ning miks endistest kagebiitidest ja komparteilastest said sedavõrd kiiresti usklikud, et kui president oleks meil käskinud saada judaistideks, siis me oleksime seda teinud. Võimu ja omandi säilitamise huvides on need inimesed valmis kõigeks: kui Venemaal tuleks oma positsiooni ja raha säilitamiseks minna geiparaadile, siis nad läheksid ka sinna.

Miks kutsus Putini artikkel rohkem esile reaktsioone vene opositsiooniliste ringkondade hulgas, kui Venemaa lähinaabrite seas?
Sest vene intellektuaalid ja sealsed Putini kriitikud mõistavad, et artikkel pole mitte eilsest, vaid tänasest päevast ja tulevikust. Artikkel näitab, kuidas näeb maailma Putin. Ta vaatab maailma läbi 20. sajandi alguse suurriikide poliitika prisma. Putin tahab väga, et teised suurriikide juhid temaga arvestaksid. Ta vihjab avalikult oma erisuhetele Hiinaga. Muide, pange tähele, et Xi Jinping on ainuke tänane riigijuht, keda Putin oma artiklis mainib. Putin loodab, et varem või hiljem väsib lääs Venemaa isolatsioonis ning sanktsioonide all hoidmisest ning annab Venemaale seda, mida Venemaa tahab. Kuid Venemaa tahab seda, mida nimetatakse Jalta-2-ks - poolformaalset kokkulepet mõjusfääride jagamiseks, peale mida on Venemaa omalt poolt andma teistele suurriikidele, mida nad tahavad ja olema usaldusväärseks partneriks.
Ma arvan, et Putin seda ei saavuta. Kuid mind muudab murelikuks see, et selliseid etteasteid ning avaldusi ei tee ta sageli. Tuletage meelde näiteks Putini Müncheni kõnet 2007. Iga kord, kui Putin seda teeb, siis ta arvestab, et ta on saatnud ümbritsevale maailmale teatava signaali. Peale Putini Müncheni kõnet eskaleeris Venemaa pingeid Kaukaasias, mis kulmineerusid sissetungiga Gruusiasse 2008. aasta augustis. Need, kes jälgivad Putini käitumist - ja Venemaal tehakse seda tähelepanelikumalt kui läänes - teavad, et sellised programmilised avaldused on hoiatused. Müncheni kõne oli hoiatuseks selle kohta, mida Venemaa teeb postsovetlikus ruumis - ja ta tegigi seda Gruusias ja Ukrainas ning mingil määral ka Moldaavias.
Paljudele tundub ka praegune artikkel Putini hoiatusena: kui te ei taha teha nagu Putin, siis ta teeb seda ikka, nagu ise tahab. Mida ta teeb ja kas ta võtab mingeid dramaatilisi samme ette, me ei tea. Kuid ei saa välistada võimalust, et ta alustab uuesti sõjategevust Ukrainas või võtab midagi ette Norrale kuuluval Spitzbergeni saarel või Gotlandil või Narvas. Me ei saa seda välistada! Putinile meeldib üllatada ja talle meeldib teha seda lääne ning naabrite jaoks ebamugaval hetkel. Me ei tohi seda artiklit vaadelda kui ennast juba ajaloo osana nägeva vananeva mehe läbimõtlemata sammuna. Putin pole veel oma tegevust Venemaa presidendina lõpetanud ja ta ei kavatse seda lähemal ajal teha. See artikkel on hoiatus selleks puhuks, kui teised ei taha teha nii, nagu soovib Putin.

Mulle jäi silma, et Putin rõhutab Teise maailmasõja vallandanud sündmusena Müncheni sobingut, mitte Molotovi-Ribbentropi pakti. Ühtlasi on selle teesi tõestamise teenistusse rakendatud kogu Vene riigi toel tegutsev ajalooteadus. Moskvas peetakse ebaproportsionaalselt Müncheni konverentsi teemalisi konverentse - kus osalevad ka eesti, läti ja leedu ajaloolased - ning vorbitakse massiliselt vastavaid publikatsioone. Miks see nii on?
Putini-Venemaa jaoks on oluline tõestada, et Nõukogude Liidul, mille õigusjärglaseks Venemaa ennast loeb, oli Teises maailmasõjas kõiges õigus. Kreml pingutab, et muuta Teist maailmasõda ja Suurt Isamaasõda Venemaa 1000-aastase ajaloo võtmemomendiks ning mida võib tõlgendada ainult Kremlile sobival moel. Putini ajal on Venemaa põhiseadusesse kantud isegi fraas „rahva kangelasteo vähendamine isamaa kaitsmisel Suures Isamaasõjas on lubamatu“. Faktiliselt käib jutt kanoonilise Teise maailmasõja käsitluse loomisest, milles ei tohi keegi kahelda. Putini jaoks omab sõda suurt propagandistlikku väärtust. Tema jaoks on see vene ajaloo kulminatsioon ja näitab, et vene rahvas on valmis toetama ükskõik, millist võimu. Putini arvates annab Suur Isamaasõda tänapäeval Venemaale moraalse õiguse käituda rahvusvahelisel areenil nii nagu ta õigeks peab.
Venemaal on Molotovi-Ribbentropi pakti alati natukene häbenetud. Kuid Putin on läinud nii kaugele, et ta õigustab MRP sõlmimist. Putin näeb ennast Stalini mantlipärijana, kuid mitte selle GULAG-i Stalini või Stalini-marksisti mantlipärijana, vaid selle Stalini mantlipärijana, kes oli kaval poliitik, kes sundis läänt endale vajalikul moel käituma ning selle Stalini mantlipärijana, kelle nimega huulil läksid lahingusse MordovLagi vangide vennad ja pojad. Putini vaatenurgast ei saa vene võim kunagi eksida - jah, vahel võtab vastu ta amoraalseid otsuseid, kuid sellisel juhul nimetatakse neid pragmaatilisteks otsusteks või riiklike huvide realiseerimiseks.

15 aastat tagasi vastas Putin eesti naisajakirjaniku Astrid Kanneli küsimusele, et ta eriti ajalugu ei jaga ja jõi sel ajal, kui ülikoolis ajaloost räägiti, Leningradi põiktänavatel õlut. Kuidas ta on 15 aastaga sellise progressi teinud, et kirjutab äkki sügavamõttelisi ajalooteemalisi artikleid või paistavad selle artikli tagant hoopis kellegi teise kõrvad?
Ma arvan, et selle artikli kirjutas siiski Putin. Ta tunneb tegelikult ajaloo vastu väga suurt huvi. Ta on tegelenud enese harimisega ja ärge unustage, et ta võib tellida endale Kremlisse suvalisel hetkel ükskõik, milliseid arhiividokumente. Putin otsib arhiividokumentidest tuge oma kontseptsioonile riigivõimust. See, kas ta tegi kunagi loengutest poppi või mitte, ei oma enam tänapäeval tähtsust. Putin üritab ennast jäädvustada Venemaa ajalukku ja peale Krimmi okupeerimist 2014. aastal näeb ta ennast kõrvuti selliste suurkujudega nagu Peeter I ja Katariina II. Selles mõttes on meil Putini näol tegemist harrastusajaloolasega, kes ühest küljest annab Venemaale ajaloo, mille üle venelased võivad uhked olla, teisalt kirjutab geopoliitika ja välispoliitika direktiive tuleviku tarbeks. National Interest´i artikkel on näide sellest.