Autotehnikateema

[Peeter]

Ja autokoolides õppesõitu tehes veedetud aeg, kes siin räägib aastatest jne - mulle öeldi kohe ära,et autokooli C ja/või CE tegema minnes eeldatakse,et juht oskab enne juba sõita sest B peab ju all olema, vist isegi teatud aastad.

Nõukaajal oli see keskkooli 3-aastane koolitus koos praktikaga remonditehases sõjaväe tellimus. Seda ei olnud igas koolis ja meilgi oli see selles klassis kus ma olin. Paralleelis õpetati elektroonikajura, samuti 3 aastat.

Oluline polnudki mitte sõiduoskusye lihvimine vaid auto-traktori ehitus ning iseseisev oskus remontida. Samuti võis selle põhjal natuke ennustada et kuhu saadetakse Nagunii tankistiks ja 3 aastat mereväes pigem ebatõenäoline Almavü kaudu sai ka vist autojuhiks kuid mitte nii põhjalike teadmistega.

Meil oli see keskkoolis pealekauba veel ainult A-klassi teema. Kolm aastat autoehituse ja remondi koolitust. Saada "riigi kulul C, ja kui ise tragi olla, siis ka A ja B). Koolil oli Volga Gaz-24, ja porte 52. Vist mingi hetk oli ka topeltkabiiniga, aga vb ainult ajutiselt. Enamusel Tartu koolidel oli sama õppeautode käekiri. Varem oli meil nii, et B-klass sai kah isikliku initsiatiivi olemasolul 11. klassis osaleda B-kati saamisel, aga vahetult meie lennu nina ees löödi uks kinni, ja mitte mingit õpet ei võimaldatud, isegi mitte tasulist. Ja nii läksingi kohe peale kooli lõppu 86 sügisel ise omal rahakotil Tartu ALMAVÜ-sse Kesk tänavale B-kati kursustele. Sõitsin Mossega hästi ruttu tunnid täis (oli palju vaba aega ja sellest tulenevalt võimalik kiirelt täita auke õppesõidugraafikus. Õpetaja jäi väga rahule ja ütles, et kohtume eksamil, ja kui ise praktikat juurde sõidan, siis veel väga hea. Sõitsingi. Aga paljud tegid ikka lisatunde koolieksami läbimiseks juurde, ja lisaks linnale kühveldasid seda kõigile kasutada olnud õppeplatsi Ilmatsalu-ringi lähedal Žigulli servise ja tankla vahel, seal kus praegu "Klaasivabrik" on. Muideks, seal oli mõnus suur küngas just kohaltvõtu harjutamiseks, selline, kuhu ka Zil-veokas peale mahub ja harjutada saab ... isegi käruga. Mäletan seika, et kooli Mossel sidur võttis üsna alt ja vahetult enne eksamit lendaski lõplikult laiali see sidur, ja auto jõudis uue siduriga eksamile otse töökojast, peaaegu hilinedes, ikka ülevalt võttes, nagu uuele sidurile ikka kombeks. Mina sain uue asendiga hakkama, aga terve see kari naisi ja muid vähema kogemusega isikuid vaat-et nutsid ja seda hüppamist ja väljasuretamist eksamil ikka oli. Aga vb tänu selle seiga toimumisele sai ka kogu grupp sõidust läbi. B käes. C-d kauplesin ka sõjaväes, ja meil kõiki neid katte ka tehti C-D-E, siiski jäin mängust välja. Öeldi, et "oled juba radiomaster meil" ja sulle pole vaja enam, saad omale otdelenjesse CE-autojuhi hoopis, meil oli radio-masterskaja koosseisus 131+järelhaagis. Et enne komanderitakse polgust remrotasse uus juht, kui et hakatakse ühte radiomasterit (seda enam siis "staršii-radiomasterit") täiendkoolitama autojuhiks, et sinu töö on palju tähtsam jne. Ei rääkinud ära, kuigi sain selle autoohvega päris normaalselt läbi, isegi enne demblit ei saanud kaubale.. et ehk ikka teeb ära. Ne položenno, ne vozmožno. Aga töö asjus meie masterskaja 131-ga tehnilisel territooriumil ringi sõitma kõlbasin küll. C tegin hoopis cirka 10 aastat hiljem, ja jälle omal kulul. Suurt muud ei mäleta, kui pika kabiiniga 52-53-ga tegime 5-kesi koos eksamineerijaga ringi ümber kvartali, igaüks kordamööda sõitis, öeldi, et okei ja C kah käes.
Muidu päris mitmed sõbrad-tuttavad-koolivennad-jne kutid, kes kooli ajal ja ka seejärgsel sõjaväeajal lubademängust eemale jäid, tegid läbi bussipargi ja kollase linnaliini-Ikaruse kabiini nühkimise omale A-st D-ni paberid, mõned lõõtsa peal ka E-ni. Tean mitmeid Tartu poisse, kes Tallinnas õppimise ajal õppe kõrvalt Taksopargis Volga-rontide peal taksot sõitsid, noortele uusi ei antud. Kes kelner, kes kus sai, kes takso peal.

Aga jah, mida raskemates oludes õpid, seda lihtsam on hiljem hakkama saada. Ise sain esimesed tuleristsed 72. aasta Sigulli-rondiga, mis tänase päeva nägemuses koheselt kiirkorras utiliseeritud peaks saama, aga näedsa tollases autodefitsiidis sõitsid sellised veel edukalt ringi. Pidurit võttis ainult ees vasak ratas, paremal (pärast selgus) läks ketas mingi hetk pooleks, tagasilla regulaator oli sisuliselt kinni. jne. Põhi oli nii vedel, et pidurdavat esiratast oli juhi jala all pleki liikumisest tunda. Rooliloks oli mõnus, kuniks sai uus pendelhoob paika. Soojendus ei töötanud. Radikas lekkis, termostaat vigane (vask, sai üle joodetud) (kõiksee selgus hiljem, siis kui rohkem kogemusi ja õpetusi oli saadud). Geneka jalg oli kõver, sõi rihma. Neid tuli pidevalt vahetada; Sigulli oma oli dehvka, aga läks mingi rihm, mida tööstusest sai "kotiga" aga mis suurt ei pidanud. Sellest tulenevalt oli loogiline ka, et ostes oli aku läbi, ka see tuli uus kombunnida (tol ajal) kuskilt (st ära akule-starterile looda, hoia vänt käepärast valmis soojas!). Ja seda 86-87 ülikülmas talves. Omal mingit garaaži polnud, enamus Tartus tänava peal maja ees, nagu tol ajal teistelgi... Aga see esimene oma auto sõitis iga päev. Rihmavahetus 10-ne minutiga suvalises asukohapunktis kasvõi üksinda paljakäsi -30-ga sai väga hästi selgeks õpitud. Olematud pidurid, olematu juhitavus, olematud rehvid. Umbes nagu Trummi jutustki.... Ema rääkis pärast aastaid, kuidas tema mingi kallis ja vinge uus SaksaDV päritolu juukseföön läks nende pidevate salongiradika lahtisoojendamiste nahka.... kuniks auto veesärk tihedaks sai jne. Olen sõitnud terve talve nagu autobaasi Gaz-iga: igaõhtu vesi välja, ja hommikul "kipitok" sisse, ja siis salongiradika kallale, tee-kuidas-tahad aga sinna jäi ikka tilk sisse ja vajas siis tegelemist. Jälginud temperatuuri ja laadimist, katnud eest radikat, ja teinud muud imet, et sõidus olla. Peale sellist "koolitust" kevadel 87 sõites uue 2108-ga oli tunne, et võid kahe sõrme ja ühe varba ja ühe silmagagi sõita. Põhi oli alla ära loodud.

[Kapten Trumm]

Vaatasin just youtubest ühe naissoost vene rekkajuhi saadet, kuidas ta USA-s sai load ja alustas rekkajuhina.
Tulen siiski tunnistada, et Eesti "koolitus" pole siiski päris põhja taset saavutanud. On arenguruumi
Koolitusele (CDL - commercial driving licence) pääseb see, kes on USA-s legaliseerunud. Turismiviisaga ei saa.
Kursus maksab läbilõikeliselt 1500 dollarit. Selle eest saab 3-4 nädalat õpet, kuid 3000 dollarit makstes pääsed 1 nädalaga (!).
Tundub, et vahe on lihtsalt intensiivsuses.
Autokoolis õpetatakse mingi pisirekkaga ainult platsisõitu. Tänaval õppesõitu ei tehta. Samuti ei õpetata rekkaga seotud tehnilisi toiminguid nagu haagise külgevõtmine, voolikute-juhtmete ühendamine, igapäevane hooldus jne.
Teed oma koolieksami ära ja marsid DMV-sse (Department of Motor Vehicles - sealne transpordiamet) lubade järgi.
Lubade saamisele järgneb kaks nädalat (!) stazeerimist tööandja juures kogenud juhi abilisena.
Ja ongi rekkamees valmis - USA-s on rekkad palju suuremad kui meil.

Ka nii saab. Ma ei imesta, kui taolise väljaõppe "taseme" kinnituseks on suured ahelavariid teedel ja igasugu jamad.
Seda ei öeldud, aga tundub, et selle CDL koolituse eeldus on kehtiv sõiduauto juhiluba.
Selle saab USA-s välisriigi loa omanik paari tunniga, DMV-s tuleb teha teooriaeksam ja näidata, et oskad parkida.

Üldiselt - kui mina oleks mingil põhjusel peale keskkooli sattunud tööle autobaasi näiteks 53 juhiks, siis ma ilmselt tundnuks seal palju puhtamat ja kuivemat tunnet kui peale taolist "rekkajuhi koolitust" USA-s mingi 70 tonnise ja 25 m pikkuse fuura roolis.

[Peeter]

Ma olen omal ajal vaielnud Tarbijakaitse Ametiga, lõpuks ka vahekohtus. Ja teemaks oli Liiklusseadus. Paragrahv 33 Juhi kohustused: punkt 2, lõige 2:
*2) enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima seda teel olles; (tehnoseisundi kotroll nii enne sõidu alustamist, kui ka teel oleku ajal)
*3) enne sõidu alustamist veenduma, et tuled ja registreerimismärgid ning juhi vaatevälja jäävad sõiduki aknad ja tahavaatepeeglid on puhtad; (sõiduki dokumentatsiooni ja nõuetele vastavuse kontroll)
*5) enne sõidu alustamist veenduma, et tal on kaasas sõiduki juhtimiseks nõutavad dokumendid; (iseenda dokumentatsiooni kontroll) (NB! Riikliku eksami käigus hinnatakse kas eksaminant on omandanud antud kategooria mootorsõiduki juhtimiseks ohutud sõiduvõtted- seda ütles mingi kõrgem ARK ametnik toona
*1) enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida;
*10) juhtrauaga mootorratta ja mopeedi juhtimisel hoidma juhtrauast kinni kahe käega, välja arvatud käega hoiatusmärguandmise ajal, kandma peas kinnirihmatud motokiivrit ja mitte sõidutama sõitjat, kes pole viimast nõuet täitnud;
jne

Ja põhjuseks siis, et kas mootorsõiduki ostnud (ATV L-7 kategooria) ja ostuga selle kohta ARK-s registreerimiseks dokumentatsiooni koos sertifikaatidega kaasa saanud juhtimisõigust omav isik (st koolituse läbinud isik) saab öelda, et:
*teda ei ole teavitatud, et tegemist on L-7 kategooria mootorsõidukiga, mis vajab registreerimist, ja mille juhtimiseks on vajalik vähemalt B kategooria juhtimisõigus
*"teda ei ole teavitatud rehvirõhust" ja seejärel sõita, kuni rehvid utiliseeruvad, NB! Juhi kohustuste hulka kuulub (ja seda käsitletakse ka koolitusel) mootorsõidukil kasutatava suvalise rehvi tootja poolt lubatud töörõhu tuvastamine ja seejärel selle tootja poolt ette nähtud rõhu kontroll. Ja juht PEAB seda oskama teha. (NB! Küsimus kõigile: palju on "vankriratta" töörõhk? Kas teate, kas oskate/olete kontrollinud?)
* ta lubab sellist ATV-d juhtima oma lapse, kelle sõidukogemus on olematu ja kelle ulatumine juhtseadmetenigi on piiripealne. Kelle käsi ei ulatu piduriheeblitki korralikult haarama.....Kiiver on veel omaette teema....... ---oma laps?
Tarbijakaitse Amet toona leidis, et "Juht EI PEA", ja ka "omanik EI PEA". Mina leidsin, et peab. Vastavalt Liiklusseadusele. Sest :
* pr33
(11) Juhil on keelatud:
p 3) anda mootorsõiduki ja trammi juhtimist üle isikule, kellel puudub selle sõiduki juhtimisõigust tõendav dokument; ja sellekohta on ka vastutus: peatükk 15 terve karja paragrahvidega. Ja ka omanikul on keelatud. Ja karistatav.



Aga Tarbijakaitse Ameti arvates peab(pidi) olema ära ette-taha nämmutatud ja juht ei pea mittemidagi teadma, ehk siis TarbijakaitseAmeti vaatevinklist LS § 33. Juhi üldkohustused ei ole juhile kohustuslik.

NB! Täpselt sama konstruktsiooniga võib osta ka mingi muu mootorsõiduki, mitte pelgalt ATV, ja siis öelda tuima näoga, et siin ei ole kirjas, et nii ei või sõita. jne. Nt tüüpiline ATV ostja suhtumine: Tahan temaga üle kraavi hüpata ja muidu rokkida. Ehk siis: võtad tutika Mersu, istud sanga, äsad lubatud 50-ga piki äärekive nii, et rehvid puru, õõtsad pooleks ja rattad lääpas, ja siis ütled, et "aga kasutusjuhendis pole ju kirjas, et vastu äärekivisid ei tohi 50-ga (ega 30-ga, 90-ga jne) sõita?"

[Kapten Trumm]

Antud rekka-tsiki mees (kellega nad koos mööda USAd ringi vuravad) aga paistis olevat veel vanakooli mees, kel käed tagumikust välja ei kasvanud, mõne aasta vanusel Volvo sadulveokil vahetas ta puruks läinud mootori veepumba tee ääres ära nagu naksti. Sellist asja küll 3 nädalasel CDL koolitusel ei õpetata, seal keskmine rekkajuht ei teagi, misasi veepump on.

Ja tsikile oli hirmus probleem esimese veoauto manuaalkast (5+5 siis), millega kaasnes "hirmus stress". Mis stressi see ikka tekitab, kui tehnika on selge, siis tuleb ühe silmaga tahhomeetrit jälgida ja hoolitseda, et mootor püsiks rohelises alas.

USA uuemad rekkad on muidu automaatkastiga. Tavaline on ka see, et 6x4 vedukauto tagaratastel on ühekordsed rattad, selliste hästi laiade rehvidega. Ju vist seepärast, et keskmine rekkajuht ei taipa rataste vahelt kive koristada või ei märka, kui mõni sisemine rehv tühi on.

Extra [kaasfoorumlasele] - kuna olen praegu hankimas ühte kolmeteljelist veoautot, mida me soovisime käsikastiga, järgnes sellele automüüjate hädakisa, kuidas täna ostetakse käsikastiga ainult maastikuveokaid, maantee 6x2 pidi kõik automaadiga juba olema. Kuna automaat lisab auto hinnale, siis tõenäoline põhjus on tänapäeva noored juhid ja nende autokooli "ettevalmistus".

[Kapten Trumm]

Aga Tarbijakaitse Ameti arvates peab(pidi) olema ära ette-taha nämmutatud ja juht ei pea mittemidagi teadma, ehk siis TarbijakaitseAmeti vaatevinklist LS § 33. Juhi üldkohustused ei ole juhile kohustuslik.

NB! Täpselt sama konstruktsiooniga võib osta ka mingi muu mootorsõiduki, mitte pelgalt ATV, ja siis öelda tuima näoga, et siin ei ole kirjas, et nii ei või sõita. jne. Nt tüüpiline ATV ostja suhtumine: Tahan temaga üle kraavi hüpata ja muidu rokkida. Ehk siis: võtad tutika Mersu, istud sanga, äsad lubatud 50-ga piki äärekive nii, et rehvid puru, õõtsad pooleks ja rattad lääpas, ja siis ütled, et "aga kasutusjuhendis pole ju kirjas, et vastu äärekivisid ei tohi 50-ga (ega 30-ga, 90-ga jne) sõita?"

Halduskohus on (paha)tihti teistsugusel arvamusel riigiasutuse tibijuriidikast. Ehk siis üllatavalt tihi saab Eesti riik ise oma kohtus vastu habet taoliste ülepingutamistega. Eeldan siinkohal, et tarbijakaitse menetlus päädis mingi paberiga, mida nimetatakse haldusaktiks?

Kui su klientide sihgrupp on tõusikud (kel on raha), siis pead arvestama, et huiamine kuulub taolise seltskonna elustandardite sisse ja taoliste jaoks on igati ok mingi pisiasja pärast õigusvaidlusi pidada, peamine, et saaks enda tekitatud kulud kellegi teise kraesse väänata.

[Peeter]

No TA-s tookord ei olnud vahekohtus mitte tibijuurikad, vaid nende emad. Ehk siis emandajuurikad. Kes võivad küll kingade või mantlite vmt asjus olla kõvad eksperdid, aga tehnika alal oli kaasatud kaks valdkonda tundvat eksperti inseneri. Auto-(mingist)-liidust ja kuskilt TÜ-st või krst kust veel. Tüüp oli veel ise midagi remontida susserdanud ja muud jama veel kokku keeranud peale tagarehvide persse keeramist sõitmisel. Ja siis otsustas nõuda kogu raha tagasi, koos nende tehtud (praak)töödele läinud kulutuste hüvitamisega jne, lisaks transport müüja juurde ja lisaks kõik liisingusse võtmisega seotud kulu ja intressid jne jne. Ehk siis täispauku. Tehnikamehed komisjonis mõistsid olukorra jaburust, aga istungi juhatajaemandajuurikas ja mingid muud tähtsad emandajuurikad leidsidki, et ettevõte peabki kõik hüvitama. Peale minu vastulauset kohe sealsamas komisjonis, vajusid neil näod pikaks, tõmmati kangi, ja siis läks neil kinniseks aruteluks ja meid kupatati minema. Et otsus tuleb hiljem. Ja siis otsustatigi, et ostu hüvitama ei pea (põhjuseks omavoliline ja asjatundmatu remontimine millega tekitati täiendavaid kahjustusi ATV-le, seesama, millele ka kohe alguses tehniliste probleemide asjus vihjasin koos omapoolsete valdkonda tundvate pädevate isikute ekspertiisiaktidega, nii tehnikaremondi, kui rehvide asjus), aga rehvid peab hüvitama, kuna juhendis ei olnud kirjas a´la, et:
"Kuna antud tootel võib kasutada erinevaid rehvitüüpe erinevate tehniliste andmetega, siis tootja poolt kinnitatud rehvirõhk tuleb tuvastada rehvi küljelt ja antud sõidukit kasutades tuleb jälgida seda rehvitootja poolt ettenähtud survet rehvides." vmt oli tookord.
Oma kaitsekõnes väitsingi muuseas ka seda, et kuna tootel võivad olla kasutusel erinevat tüüpi ja erinevate tehniliste näitajatega rehvid, siis me ei saa kirjutada ju mootorsõiduki kasutusjuhendisse rehvide kohta konkreetset numbrit milline peab olema rõhk. Aga antud mootorsõiduki kasutaja, olles läbinud kursuse, peab olema kursis kuidas ja mismoodi rehvi jaoks tootja poolt ettenähtud rehvirõhku määrata. Oleks hakanud veel lisaks rääkima, et maastikul kasutatakse ka erinevatel pinnastel erinevaid rõhke, ja seda kõike peab juht siis juba ise teadma ja jälgima, see oleks nad juba päris sassi ajanud. Kasutaja oli tegelikult pädev. Aga tema abiline remontija ei olnud pädev. Ja siis otsustas omanik/kasutaja asjast loobuda. Sõitis või lõi tagarehvid lihtsalt ribadeks ülerõhuga ja siis TA ametnike abiga hakati õhinal konstrueerima skeemi kuidas müüjale kõigetäiega pähe istuda. Aga ei õnnestunud. Lõpuks tuligi otsus, et ettevõte peaks/võiks ainult rehvid hüvitada. Tegelikult minimaalne.
Aga TA jäi ikka seisukohale, et JUHT EI PEA TEADMA.

[Kapten Trumm]

Rehvi peale on tootja poolt kantud ainult maksimaalne lubatud rõhk (vähemalt autorehvidel on see nii), ekspluatatsioonirõhk on tavaliselt nii poole madalam. Sõiduautorehvidel olen seal näinud eri arve 4-6 bar vahemikus. Samas taolist rõhku pole isegi kaubikutel.
Sõiduauto rehvi rõhk on harva üle 2,5. Sõiduauto põhisel kaubikul võib see olla ka 3,0.

Üldiselt arukas inimene teeb endale sellised asjad ise selgeks ja ei tee masinaga asju, milleks see pole mõeldud. Vaid tõusik või idioot võib teha ATV-ga hiigelhüppeid ja pärast süüdistada müüjaid, et need "ei informeerinud teda rehvirõhust".

Kui jätate auto talveks seisma, on soovitav pumbata rehvid üsna "kivikaks", nt 3.0 bar. Sellisel juhul ei vaju nad eriti läbi ka kevadel pole probleemi, et rattad viskavad.

[vanahalb]

Aga TA jäi ikka seisukohale, et JUHT EI PEA TEADMA.

Seda nimetatakse juriidikas teavitamiskohustuseks ja mumeelest ka juht ei pea teadma ( enne kui keegi on teda teavitanud)
Teavitamise jaoks ongi kasutusjuhend ja kui seda ei anta siis ma olen isegi kohvimasina puhul dilemma tekitanud et kas jääb ostmata või kirjutame siinsamas kassatseki peale et kasutamistingimustest pole teavitatud ja kõik rikked on müüja mure. Tavaliselt see juhend siiski kuskil on ja tuleb ette et poes on isegi printer.
See on sama põhimõte kui arstirohtudel. Suvalise aspiriini pakiga on kaasas pea A4 peenes kirjas teksti mis kõik juhtuda võib ja mitmekordne manitsus et kahtluste ja kõhkluste korral pidage nõu arsti või apteekriga. Mitte et inimene ei oskaks aspiriini tarvitada vaid et kui midagi juhtub siis ravimifirma pole süüdi.

ATV-de ja asjade müüjal peaks tegelikult ka olema mingi õpetatud mehe kirjutatud tekst, rehvide kohta näiteks et rehvirõhk sõltub pinnasest või teekattest ja kahtluse korral pidage nõu müüja või maaletoojaga. Kui ei küsinud müüjalt üle ju siis teadis ja pärast on ise süüdi.

Kapten Trummi nimetatud USA 25 meetrine ja 70 tonnine "fuura" on ka Skandinaavias üsna tavaline auto ja ma ise olen samuti suvel ja kuiva teega proovinud sõita. Usas on nad muteada tavaliselt poolhaaked, Skandinaavias on veoauto mille taga on veel Eesti poolhaake pikkune täishaagis. Mmm... pikem on ja pidurdusmaad on vast teised aga eks teed on ka sellise mõttega tehtud et taolised autod seal sõidavad. Eesti või poolapäraseid "turboringe liikluse rahustamiseks" ei ole.
Siinkandis sõidavad nendega vahel samuti nn "tsikid". Hea rahulik töö. Vahemaad on pikad, viskad jalad armatuurile, mõtled omi mõtteid ja õhtuks oled võibolla kohal. Tagurdada osatakse ka niimoodi et ühe käega roolides ja teisega hamburgerit süües sõidetakse kuhjade vahel platsile ring peale. Kui ma õigesti aru olen saanud siis niimoodi saab teha ainult enda igapäevase autoga Kui oleks vaja võtta aia äärest teine haagis ja tagurdada vaat sinna nurka tuleb kõigepealt pikka itku kuulata et sellel on ju teljevahe suurem ja tiisel 20 cm lühem ja keerab hoopis teisiti ja tuleb mõelda.

Edasijõudnutele on ca 35 meetri pikkused autod. Üks vana käib meilt niisugusega kaupa võtmas. Eesti mõistes poolhaakega auto taga on eelik ja selle peale toetub teine samasugune poolhaage. Edaspidi sõitmine käib tal lihtsalt jas kui vahel on pikemalt tagurdada vaja siis hakkama ikka saab ( küll igasuguseid zooloogilisi eluvorme appi kutsudes) . Keerulisematel juhtudel võetakse see osadeks ja tagurdatakse kumbagi poolhaaget eraldi.

Samasuguse konstrui tegi meil kunagi kolhoosis üks minuvanune traktorist. Sellega sai korralikult tonnkilomeetreid ehk palka. Tal oli T-150 K (keskelt pöörav nagu praegused frontaallaadurid). Selle originaalhaagis oli poolhaage ja selle külge haakis lisaks K-700 kolme sillaga täishaake. Edaspidi liikus kõik edukalt. Kui vähe viinane oli siis tagurdamiseks arvutas küll kabiinis tükk aega näppude peal et kuhu poole peaks traktori nina keerama et viimase haagise tagumine ots õigesse suunda läheks.
Nõukaajal auto- või traktorirongidel erilisi pikkusepiiranguid ei olnud. Sõltus rohkem juhi oskustest ja Zil-il oli vahel heinaveol kaks täishaaget taga. Laiusele vaadati ka läbi sõrmede. Kombainiga , 4-meetrine heeder risti ees oli täitsa normaalne sügisel ja valgel ajal ühest alevikust teise sõita. Tööinimest ei tohtinud segada. Kõrguse eest võis küll sõimata saada sest kui mõni lontis elektriliin maha sõideti oli see kahjurlus ja raudtee kontaktliin juba noor diversioon.

[Lemet]

Sõltus rohkem juhi oskustest ja Zil-il oli vahel heinaveol kaks täishaaget taga.

Meil vedasid Ziliomanikud linnade vahel 80ndate teises pooles poolhaaget, millel veel kaheteljeline pikk pärakäru järele käis. Said hakkama küll.

[vanahalb]

Ma seda ratsi oma silmaga ei näinud... aga üks kunagine varustaja rääkis: poolhaake ZIL-idega veeti Kundast tsementi ja et bensiini kokku hoida ja sõit lõbusam oleks pandi teine ZIL kolmnurgaga järgi. Juhid sõitsid koos esimeses autos kuni ükskord sügisel avastati et tagumise auto mootor oli tee peal lõhki külmunud.
Varustaja venitas uue mootori otsimisega spetsiaalselt et lugu õpetlikum oleks ja karistuseks tuli seda Zili terve talv enda järgi vedada.
Praeguse seaduse järgi ei tohi haagisega pukseeerida autot mille küljes on veel omakorda haagis.

[Lemet]

Bensiini kokkuhoiu huvides vedas meil suure kuudiga Kamaz kolmnurgaga taga pooolhaakega Zilli, kui koorma suunad klappisid.

[Kapten Trumm]

Nõuka põllumajanduses oli kuskil 80ndatel suur autorongide maania, kuna see annab kütuses tonnkilomeetri kohta olulist säästu.
Ilmselt see Zil poolhaake taga veel täishaagis on selle ooperiga seotud.

Kamaz on ehe näide, et ka NSVL huvitus ühel hetkel ökonoomsusest, kütuse kulunom on seal sama (25) kui Gaz-53-l, kuid kandevõime 2,5 korda suurem.
Milleks põletada bensiini nippenäppe vedamisel kui seda saanuks ärida Aafrikasse valuuta eest?

Tegelt olid ka Gazoonidele ja Zil-dele diiselmootorid tulemas, lihtsalt NSVL kukkus enne kokku. Kõige kaugemale jõudis Zil-i oma. Isegi KAZ Kolhiida sai diisli, Kamazi V8 mootorist tehtud V6. KAZ pole siis GAZ, vaid Gruusias asunud Kutaissi autotehas, mis tootis Zili raamile selliseid veidraid poolhaagise vedukeid, mis roostetasid juba uuena.

Kuid autondus areneb edasi, USA rekkamehed claimivad, et läbilõikeliselt 13 liitrise diiselmootori, automaatkasti ja 30 tonniga poolhaagises ja kiirteel 70 miili tunnis (110+ kmh) võib kütusekulu olla 8 miili galloniga (umbes 30 liitrit 100 km peale). Tühja autoga umbes 9+ ja mägedes sõites 7.

[Kapten Trumm]

Praeguse seaduse järgi ei tohi haagisega pukseeerida autot mille küljes on veel omakorda haagis.

EL-is on autorongitamine üldse suhteliselt piiratud, võrreldes nt USA või Austraaliaga.
EL-s ei saa müüa isegi XXL kabiiniga Volvo vedukit, kuna koos tüüpse poolhaagisega on see kriipsuke pikem kui lubatud.
Seetõttu peavad täismehed ära mahtuma umbes meetrilaiusele magamiskohale (XXL on see palju laiem) ja hästi ei kujuta veel ette, mismoodi seal 2 meest elavad.

USA vedukautos on tavaline, et voodi on peaaegu kaheinimese oma ja lisaks mahub selle pikkusesse veel külmkapp, väike kööginurk ja kabiinis saab täies pikkuses püsti kõndida.

Nüüd EL tahab ära keelata veoautojuhtide autos ööbimise nagu kuulda on - ei magata ennast välja. Äkki oleks mõttekam lubada autorong 2 meetrit pikem.

[Lemet]

Tegelt olid ka Gazoonidele ja Zil-dele diiselmootorid tulemas, lihtsalt NSVL kukkus enne kokku.

Tegelikult sõitsid juba diuselmootoriga Zil- Krokodil nimelised NSVL-i lõpuaegadel päris rohkelt ringi.

Nüüd EL tahab ära keelata veoautojuhtide autos ööbimise nagu kuulda on - ei magata ennast välja

Rangelt näpuga seadust lugedes on ju näiteks 45. tundi ka praegu autos keelatud teha, lihtsalt vaadatakse sellele läbi sõrmede. Aga aeg-ajalt käiakse ilka kollitamas kah

[Tegelane5]

Meil jooksis see kursus veel vanast inertsist, kestis 2 aastat (1a auto ehitus ja 1a liiklus-sõit). Tänapäeval sellist luksust C-katile muidugi ei kujuta keegi ette. Astumine oli vabatahtlik, alternatiiviks oli arvutikursus Juku-arvutitega, mille lõpus oskas lõpetaja teha programmijupi, mis joonistas etteantud läbimõõduga ringi ja värvis selle seest ära. Toona ei tundunud isuäratav.

Hiljem TTÜ-s ma kogesin teatud raskusi muidugi arvutitega, aga ega see DOS ja Juku poleks ka Windowsi puhul palju aidanud, pidin isegi eraõpetajale maksma. Tehnoloogia arenes toona kiiresti, mäletan, et käisin 1997 nädala Hollandis ja kaasas oli mul juba lapttop Win95-ga, sealmaal kasutati veel kirjutusmasinaid.
/---/

C-katt on muidugi kasulikum kui DOSi õpe, kuid ma ei kujuta ette kuidas kõva Dosi guru 95ga jänni jäi Või mida üldse DOSi kasutamise all mõeldi, Norton Commander'it? Minusilmis DOSi kasutamis oskus põhimõtteliselt on oskus käsurealt või Linuxi terminalis midagi teha- mis on elementaarsed ja siiani vajalikud IT oskused.