http://pluss.postimees.ee/3738023/eesti ... poldudesse
Eesti pelmeenikuningas investeerib Venemaa põldudesse.
Postimees. 19. juuni 2016 23:59
Jaanus Piirsalu, Veliki Novgorod. Veliki Novgorod, reporter
Äsja avas Aleksandr Musarovi Venemaal registreeritud firma Bristol Novgorodi oblastis moodsa kartulihoidla, kuhu võeti tööle kõik kohalikud naised palgaga 15 000–18 000 rubla kuus. Sealse kandi kohta on see väga korralik palk, mida muidu saaksid naised vaid siis, kui sõidaks iga päev 60 kilomeetri kaugusele Veliki Novgorodi tööle.
Aleksandr Musarovi kontor asub Tallinna külje all Jüris, kus tema tehas UVIC toodab suurema osa Balti riikides müüdavatest pelmeenidest. Tema peamine tähelepanu on aga juba mõnda aega olnud suunatud suurejoonelisele põllumajandusprojektile üle piiri Venemaal Novgorodi oblastis.
1990. aastate algul tegi moskvalane Musarov oma elus kannapöörde, kui tuli suurelt Venemaalt väikesesse Eestisse äri ajama. 2013. aastal tähistas tema külmutatud toite tootev tehas 20. sünnipäeva. Musarov rääkis ajakirjanikele siis, et Eestis on tema meelest loodud äriajamiseks peaaegu ideaalsed tingimused, ning oli oma Baltimaade turu vallutanud firmaga silmanähtavalt rahul.
Samal ajal mõlkusid ennast juba vabalt Eesti ärimeheks nimetada võival Musarovil peas palju suuremad äriideed. Talle oli Baltimaadest väheks jäänud ning ta oli otsustanud teha tagasipöörde – alustada uuesti äriga Venemaal, mida ta nii hästi tundis.
Veel aasta tagasi askeldasid Eesti-lähedases Novgorodi oblastis Šimski põhikoolis krunni pandud juustega keskealised vene õpetajad, valmistasid ette oma kooli viimase lennu lõpukella. Nüüd juhitakse endisest koolimajast Musarovi unistust, moodsat agrokompleksi ehk kohalike jaoks arusaadavamalt öeldes «kolhoosi».
Musarovi kohalikud alluvad annavad kõigiti mõista, et kes julgeb ja kellel on võimalust riskida, sellele on praegu väga õige aeg Venemaa põllumajandusse investeerida. Venemaa jääb oma oma toidulaua katmisega igast küljest hätta. Näiteks piima toodetakse Venemaal praegu aastas 30 miljonit tonni, aga vaja oleks vähemalt vähemalt veerandi võrra rohkem, et rahuldada kogu vajadus.
«Sanktsioonid on selles mõttes tulnud meile kindlasti ainult kasuks,» kinnitab Novgorodi oblasti põllumajandusjuht Vadim Kožemjakin Postimehele.
Kuldaväärt embargo
2014. aasta suvel kehtestas Venemaa embargo paljudele Euroopa Liidus ja USAs toodetud toiduainetele, vastates niimoodi lääneriikide poliitilistele ja majanduslikele sanktsioonidele Krimmi annekteerimisele ning sõja toetamise eest Ida-Ukrainas. Kui Venemaa ja lääne suhted imekombel ei soojene, peaks embargo kestma vähemalt 2017. aasta lõpuni.
Kui toidukaupade embargo peaks kestma veel aastaid, tähendaks see tõelist kullasoont neile Venemaa põllumeestele, kes oma äri vähegi õigesti üles suudavad ehitada. Eduks on vaja eelkõige maad, kohalike võimude toetust ja Venemaa mõistes odavat raha. Musarovil on praegu kõik see olemas.
Musarovi suurejoonelised plaanid on jõudnud isegi Venemaa peaministri Dmitri Medvedevi lauale ning saanud Venemaa valitsuse toetuse.
Kõik algas sellest, et Musarov tahtis oma tootmist laiendada, aga Eestis polnud see võimalik. Siis hakkas ta uurima Loode-Venemaal rajoone, mis jäävad kahe suurlinna Moskva ja Peterburi vahele, aga samas poleks kaugel Eestist ja Lätist. Pilk jäi pidama Veliki Novgorodile (Luhamaalt on sinna 250 ning Narvast 350 kilomeetrit).
Algul tahtis Musarov sinna ehitada vaid jäätisetehase. Jäätise tegemiseks oli aga tarvis kvaliteetset piima, mida polnud kuskilt võtta. Musarov otsustas siis osta paar laudatäit head lüpsikarja. Hea piima jaoks on aga lehmadele vaja korralikku sööta, mida samuti polnud! Järelikult tuli ka sööt ise kasvatada, mille jaoks läks jällegi vaja maad.
Asi hakkas samm-sammult arenema ning kasvas lõpuks üheks kogu Loode-Venemaa suuremaks ja ambitsioonikamaks põllumajandusprojektiks.
Novgorodi oblasti võimude andmetel plaanib Musarov projekti investeerida vähemalt üheksa miljardit rubla ehk ligi 120 miljonit eurot. Sanktsioonide ajal pole Musarovil investeerimisega probleeme, sest ametlikult viib kõiki plaane ellu tema Venemaal registreeritud firma Bristol.
Plaan näeb välja selline: esiteks avada järgmise aasta lõpus kartulitehas (toodaks friikartuleid, supisegu, Venemaal populaarset kartulijahu ja tärklist), teiseks avada kartulitehase jääkide ärakasutamiseks 3000–4000-pealine seakasvatus koos oma lihatööstusega, kolmandaks teraviljakuivatid (neli 3000-tonnist «tünni»), neljandaks täisautomaatne lüpsilaut 1200 lehma jaoks, viiendaks jõusöödatehas, kuuendaks rapsiõlitehas ning seitsmendaks muidugi jäätisetehas ka!
Tehase ümber Päikeselinn
Ja see pole veel kõik. Kuna kogu see tööstus vajab spetsialiste, keda kohapeal eriti võtta pole, tuleb nad järelikult millegagi kohale meelitada, näiteks pakkuda taskukohast ja kvaliteetse elamist. «Me oleme arvestanud, et 300–500 spetsialistile oleme sunnitud elamise ehitama,» räägib Musarovi kohalik töödejuht rahulikul toonil, nagu seletaks mulle uue lauda ehitamise plaane, mitte Eesti väikelinna mõõtu uue asula rajamist. Kohalikele plaane tutvustades on Musarov ehitatavat asulat nimetanud Päikeselinnaks.
Venemaa mõistes on tegemist ainulaadeselt tervikliku projektiga, räägib oblasti põllumajandusjuht Vadim Kožemjakin. «Meile on see projekt tähtis, me oleme valmis neid kättpidi vedama probleemide lahendamisel,» kinnitab ta. «Mina ütlen küll, et suur aitäh nende optimismi eest, et nad ei karda Venemaale investeerida.»
Pindalalt Eesti-suuruse, kuid vaid 650 000 elanikuga Novgorodi oblasti valitsuses on loodud ametnikest koguni eraldi komitee, mille ainuke ülesanne on aidata Musarovi investeerimisprojekti ellu viia. Välja näeb see nii, et Musarovi projekti juhid annavad sinna komiteesse paberid sisse ning ametnikud ise ajavad kõik korda.
«Meie jaoks on asi tehtud mugavaks,» ütlevad Postimehele Bristoli juhtivtöötajad – niisiis teenindatakse investorit, mis Venemaa oludes kõlab peaaegu uskumatuna. Kui venelased tahavad, siis nad suudavad küll.
«Normaalsed, inimlikud suhted on kõige alus,» räägivad Musarovi alluvad – see on nende meelest Venemaal suure investeeringu tegemisel kõige olulisem. «Me oleme algusest peale lähtunud sellest ning seetõttu pole meil mingeid probleeme rajooni administratsiooni ega kubernerivalitsusega.»
Suhted on isegi nii head, et eelmisel sügisel korraldas kohalik kuberner Sergei Mitin Musarovi põldudel suurejoonelise laupäevaku-kartulikoristuse, millest võttis osa kogu oblasti ametnike eliit. Eesti pelmeenikuninga kartulikasvatus sai paugupealt üle Novgorodi oblasti kuulsaks.
Vadim Kožemjakin ei häbene jutustada, kuidas ta isiklikult on käinud Bristoli probleeme lahendamas. «Neil oli ühes kohas mure sellega, et nad ei saanud lõpetada elektrilepingut. No müüja tahtis vägisi, et nad tema kaudu elektrit ostaksid. Tuli ise kohale sõita ja inimestele asi selgeks teha. 20 minutiga oli leping lõpetatud ja elekter välja lülitatud,» räägib Kožemjakin, kes varem töötas ühe Novgorodi oblasti rajooni miilitsaülemana.
Põllumajandusäri on Venemaal praegu väga popp. Sinna investeerivad isegi need Venemaa suurärimehed, kes varem tegelesid eranditult nafta- ja gaasiäriga või muude maavarade vahendamisega. Mulda on investeerinud näiteks kuulsa jalgpalliklubi Londoni Chelsea omanik Roman Abramovitš, Vladimir Putinis sõbraks peetav ja Eestiski hästi tuntud endine naftakaupmees Gennadi Timtšenko või siis endine pangandus- ja lennundusärimees, Inglismaal ajalehti kokku ostnud Aleksandr Lebedev, kellest on nüüd saanud hoopis Venemaa suurim kartulikasvataja. Eeskuju näitab ka Venemaa valitsus, kes eelmisel aastal kulutas riigieelarvest põllumajanduse toetuseks 215 miljardit rubla (ligi kolm miljardit eurot).
Sinnasamasse Novgorodi oblastisse on põllumajandusse investeerinud Venemaal väga mõjuka, ühe president Vladimir Putini lähikondse Igor Setšini, riikliku naftafirma Rosnefti juhi tütar. Setšini tütre suurosalusega firma kavatseb hakata tootma aastas 30 000 tonni kalkuniliha, milleks tuleb investeerida vähemalt 160 miljonit eurot, kirjutas hiljuti Moskva ärileht RBK Daily.
Novgorodi põllumajandusjuht Kožemjakin reklaamib, et lisaks niigi soodsale turukonjunktuurile on Venemaal põllumajandustootjate jaoks suureks plussiks ka järjest kasvavad riiklikud soodustused. Euroopa Liidu toetuste suuruseni on muidugi pikk tee, aga Vene valitsus subsideerib täiesti arvestatavalt piimatootmist, piimakarja kasvatamist tõuaretuseks, eliitseemnete ostmist jne.
Alustavatele farmeritele maksab riik «stardiraha» 5–15 miljonit rubla (70 000 – 200 000 eurot), mida ei pea tagasi maksma, kui tegutsetakse vähemalt viis aastat ning täidetakse kõik riigi nõuded. Riik kompenseerib osaliselt ka Venemaal toodetud põllumajandustehnika ostmist. Tõsi küll, tehnika puhul võtab riik teise käega toetuse tagasi, nõudes iga põllumajandusmasina pealt igal aastal utiliseerimistasu, mis on toetusega samas suurusjärgus.
Musarov investeeris esimese aastaga Novgorodi oblastisse ligi kaheksa miljonit eurot ehk üle poole miljardi rubla. Alguses ainult oma vahenditest, aga nüüd on riigi toetusega avanenud ka laenukraanid Venemaal.
Ostis endale kolhoosi
Alustuseks ostis ta ära Znamja Lenina (Lenini Lipp) nimelise kolhoosi vara. Kuigi Bristolit huvitas vaid 2650 hektarit põllumaad, käisid kauba sisse ka kolhoosi vanad traktorid, töökojad ja muud hooned. Maasikana tordil tuli ostuga kaasa kogu 500 elanikuga Kuklino küla infrastruktuur, mis 24 aastat pärast NSV Liidu lagunemist oli endiselt kolhoosi bilansis! Soojatorustik, veetorud, kaevud, katlamajad ja isegi prügimägi.
Bristolile on see siiani tõsine peavalu, sest kommunikatsioonide ülalpidamisele tuleb kogu aeg peale maksta. Samas ei saa lihtsalt jätta ilma veeta küla, mille ümber on firma maad, sest kui sa inimestele vastu ei tule, siis Venemaal kaua äri tee.
Bristol küll üritas kohe kolhoosi ostmise järel kogu taristu ühe rubla eest kohalikule omavalitsusele müüa, aga nood ajasid sõrad vastu. Põhjus on arusaadav: kogu torustik on teab kui vana ning lekib pidevalt. Omavalitsusele oleks see suur kulu, aga raha nagunii pole. Praegu aga maksab kõik lekked kinni Musarovi ettevõte.
Kokku sai Musarovi ettevõte «kaasavaraks» hoolitsemise nelja küla elanike eest. Külades pole enam midagi, poodegi pole. Aga kui tahad kohalike inimestega, ja mis kõige tähtsam, kohaliku võimuga hästi läbi saada, siis pead lisaks mõisavalitsejale olema seal ka külavanema eest ning hoolitsema, et inimestel oleks tööd, et nad saaksid poes käidud ning et lapsed pääseks kooli.
Kui Bristol avas hiljuti ühes külas 260 miljoni rubla eest moodsa kartulihoidla (kui see päris valmis saab, mahutab see 70 000 tonni kartuleid – kõige suurem hoidla Loode-Venemaal), siis võeti sinna tööle kõik kohalikud naised palgaga 15 000 – 18 000 rubla. Sealkandis on see väga korralik palk. Sellist tasu saaksid kohalikud naised ainult siis, kui sõidaksid iga päev 60 kilomeetri kaugusele Veliki Novgorodi tööle. Maksaksid ise sõiduraha ning loksuksid igal hommikul ja õhtul kaks tundi bussis.
«Muidugi oleme rahul, sest siin pole mujal praktiliselt võimalik tööd leida,» rääkisid Postimehele hoidlas kartulit sorteerinud naised. Külaelanikele oli kartulihoidla lotovõit.
Tänulikud külaelanikud hääletavad valimistel selle eest kohaliku võimuladviku poolt, kes tõi neile nii vahva investori. Omavalitsus jällegi omalt poolt toetab investorit ehk Musarovit sellega, et ei tee tema äri laiendamisele takistusi. Kartulihoidla rajamisel saab Musarovi ettevõte riigilt näiteks tagasi 20–25 protsenti otsekulutustest ehk 50–60 miljonit rubla.
Töökätega Bristolil suurt muret pole. Distsipliin ehk alkohol pole probleem, sest üle ühe hoiatuse kellelegi ei tehta ning see põhimõte toimib. Kohalikud saavad väga hästi aru, et teist nii head töökohta nad ümbruskonnast kuskilt ei leia. Praegu on Bristolis 80 töötajat, aga mõne aasta pärast juba üle tuhande, kui plaanid ellu viiakse.
Tänavu lasi Musarovi ettevõte Novgorodi oblastis üles harida 5500 hektarit maad ning veel 12 000 hektarit loodab ärimees lähiajal juurde osta. Plaan on aga tulevikus harida vähemalt 30 000 hektarit maad. Vaba maad Novgorodi oblastis ja Venemaal endiselt jagub.
