www.militaar.net

Tuleb mõelda suurelt ja strateegiliselt - on ikka teine asi kui ajakirjandus pasundab, et algas agressioon Julgeolekunõukogu liikmesriigi vastu? Kõlab uhkelt!?

JN ajutine liikmelisus on paljuski egotripp nii mõnelegi meie välispoliitikakujundajale. Mingit reaalset võimu seal ei ole ning paratamatult oleme seal pigem oma peamiste liitlaste (eelkõige USA, vähemal määral ka Prantsusmaa) marionetiks. Samas sattus Leedu olema Ukraina kriisi haripunktil JN liige ning selle abil suutis teemale palju tähelepanu tõmmata.

kuido20 kirjutas:Volume III
Uurimusi Eesti merelisest riigikaitsest
Toimetajad Andres Saumets ja Karl Salum

Volume V
Eesti merejulgeolek. Uuringu raport
Töögrupi juht Jaan Murumets

http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... k_veeb.pdf

Näedsa, Kuido poolt viidatud analüüsi on nüüd ka meedia üles leidnud: ERR, PM jne.

Eestis on ka sõnavabadus kaitstud paremini kui kunagi varem ...
No kuidas on võimalik, et meie riigis saavad sõjaväelased oma ametkonna väljaandes öelda, et midagi on kehvasti!?

No antud probleemidele viitamine asub tegelikult kategoorias "metstat ne vredno".

Et tänane merekaitse "lakkab kriisi kõrgemates astmetes töötamast" - no selle põhjapaneva tarkuse jaoks võinuks jätta selle uuringuraha vabalt kulutamata (või osta selle eest näiteks kaks 130 mm kahurit Soomest (kus neid vanarauda antakse) ja monteerida need mereväebaasis kaldale üles, tekiks esimene merekaitsega piirkond Eestis). Siin foorumis jõuti sellistele järeldustele ikka hulk aastate eest juba.

Martin Herem kirjutas:Eestis on ka sõnavabadus kaitstud paremini kui kunagi varem ...
No kuidas on võimalik, et meie riigis saavad sõjaväelased oma ametkonna väljaandes öelda, et midagi on kehvasti!?

Praeguste Eesti miinitõrjelaevade ajalugu ulatub ju ajajärku, kus saime NATO liikmeks ja otsisime seal oma mereväele kohta.
Nišivõimakus siis miinitõrje osas ja nende laevadega oleme merd kündnud ja kiita saanud.

Aga 2014 olukord muutus ja sinna suunda, et enam ei saa ainult maailmapolitseis osaleda vaid rohkem kodukamarale mõelda.
Sest olgem ausad NATO ja lääne sõprade reaktsioon pole olnud kaugeltki seda mida loodeti.
Plaks ja nüüd on NATO brigaadid, palju rasket rauda ja merevägi kohal.
No pole ühtegi nii väga, pika vinnaga üht-teist tilgub erinevatel põhjustel just nii nagu neid tuleb.

Ehk peaks ise kiiremini liigutama, nii nagu meil endil jaksu on ?

NATO mereväge on nagu on, kärbitakse ja nutetakse(venelased ei nuta)
https://issuu.com/sodur/docs/sodur_03_issuu (leheküljed 22-23)

Ehk saadaks selle miinitõrje pikalt ja hakkaks kohe täna ühe suure ja ühe väikse ning rannapatareidega pihta ?

kuido20 kirjutas:Ehk saadaks selle miinitõrje pikalt ja hakkaks kohe täna ühe suure ja ühe väikse ning rannapatareidega pihta ?

..ksf Martin H kirjutas siin kusagil eespool, et tema ise ka vanasti sest "miinijahtimisest" midagi ei pidanud aga nüüd, pääle PSÜ ametikohale asumist on tema scope otse oluliselt laienenud ning nüüd ta enam "miinijahtimise" kunsti kõrges kasuteguris ei kahtle

Et ksf Martin võikski seda kasutegurit siin nüüd tsipa rohkem "evalueerida" - noh, nagu lääne õppejõud armastasid meid Balti Kaitsekolledžis tögada: "could you elaborate a little bit more this Q-n"

Seda enam, et kogu selle "miinijahtimise" pulli paarikümneaasta-tagune täiesti juhuslik tekkelugu siin Baltimaades (niisama ka kogu selle "võimekuse" lausmõttetus meie tänases kontekstis) on siin läbi erinevate teemade ikka juba suht üheselt selgeks saanud

Miinijahtijate tänane väärtus seisneb eelkõige liitlaste siiatuleku toetuses kahes ... valdkonnas. Siin ja edasi vabandan ma "maise" terminoloogia pärast.
Esiteks on üsna reaalne mõne demonstratiivse meremiiniga liitlaste siiatulekut viivitada. Ainuüksi laevateele pandud meremiinide tõenäosuse kasv, nõuab nende teede kontrolli. Selleks on miinijahtijad ja meie tänase mereväe tase, üsna kõrgel tasemel võime.
Teiseks on liitlaste meritsi siiatulekuks vaja meiepoolset meresõja kompetentsi. Ainult tsiviillaevanduse ettevalmistusest ei piisa. Ka üldises meresõja valdkonnas oleme me piisavalt heal tasemel.
Kolmandaks annavad need miinijahtijad meile ka võimaluse parandada mereolukorrateadlikkust. Lihtsalt öeldes: lähed ja vaatad mis seal toimub.
See oli lühike vastus Borjale. Uskuge või mitte, kuid seda näitavad õppused ja sõjamängud. Nagu moodsalt öeldakse: Nii lihtne see ongi

Nüüd edasi "Aga äkki hoopis ...".
Tõepoolest võiksime me tänased ressursid suunata hoopis mujale. Näiteks mingit sorti rannikukaitsesse (raketid, suurtükid, seire, väiksemad alused). Liitlased teeksid miinijahtimise osa ise ... näiteks. Silmaga nähtavat ja käega katsutavat kasu oleks sellest iseseisvale kaitsevõimele just kui kasu rohkem. Aga ...
1)koostöövõime liitlastega oleks kehva. Või täpsemalt mõne aja möödudes oleks kehva. Utreerides ütleks, et nii jõelaevanduse tasemel
2)täna sellise pöörde tegemine, jäteks meid küll ilma miinijahtimisest, kuid ei annaks veel mõne aasta jooksul rannikukaitset. Ja isegi siis võiks selle puudulikkusest paar uurimustööd kirjutada.
3)saba oleks lahti aga nokk kinni. Täpsemalt mitu nokka oleks kinni, sest muud meresõja komponendis oleksid ikkagi puudulikud.
Samamoodi võib "uue suuna" asemel nimetada mõnda muud "100 meetrist korralikku sõjalaeva" ja siis hinnata, mida uut kasulikku saab ja millisest vanast kasulikust jääks ilma.

Seega minu hinnangul, mistahes põhjusel miinijahtimise võimet arendama ei hakatud, otsus iga teise võime kasuks, oleks meid tänasega sarnasesse seisu toonud. Miinijahtimise otstarbetuse või ülearu kulukusega ei ole ma kindlasti nõus. Selleks tuleks kõrvutada kulusid ja tulusid ... eks mõni skf teeb selle kohe.
Mis edasi? Eks sellest räägib ka uuring. Esiteks vaatame, mida riigis saab mitmepeale ära teha. Teiseks vaatame, mis oleks kõige kasulikum miinijahtijate asemel välja arendada, kui viimased ära kuluvad. Rehkendustega tuleb alustada kohe. Nagu näha, siis juba tehaksegi.
Vastaks kohe veel mõnele potentsiaalsele arupärimisele:
Miks neid otsuseid varem pole tehtud? Tagantjärgi tarkus on täppisteadus ja siin riigis on hulga asju, mis "tulnuks ammu ära teha" aga näe ...
Miks puudub poliitiline tahe valdkonda arendada? Samal põhjusel, miks puudub poliitiline tahe lastetoetuseks, õpetajate palkadeks, sisejulgeolekuks ... tankideks lõppude lõpuks jne jne, ehk kõik see, mis seotud raha eraldamisega mujalt äravõtmise teel.

Esiteks on üsna reaalne mõne demonstratiivse meremiiniga liitlaste siiatulekut viivitada.

Ja taas- kuidas me seda takistada saame? Ja kuidas needsamased relvastuseta plastiklodjad neid miine näiteks talvistes tingimustes kahjutuks teevad? Ilma suurte sõjalaevade katteta ja õhust kaitsetud olles?

Miinijahtimise otstarbetuse või ülearu kulukusega ei ole ma kindlasti nõus. Selleks tuleks kõrvutada kulusid ja tulusid

Meenutuseks- miinijahtijad, nende ost, remont, moderniseerimine ja ekspluateerimine on ilmselt meie kaitseeelarve vaata et kulukaimatest (kui mitte kulukaim) osadest.

Lemet, enne kui hakkad targutama, loe mida kirjutasin - paneme plastikust miinijahtijad kõrvale, võtame ette uue võime ja summas saame ... ? Nokk kinni, saba lahti? Jää ... mitu kuud aastas? Jääst vabal ajal, saame me aga kinnitada mereteede kasutatavust või vastupidi. Kõvast rauast 100 meetrise päris sõjalaevaga ... saaks ju ka jah
Veidi karmimat selgitust ka. Need plastikust laevad lastakse sama kiiresti põhja, kui kaks korda suuremad "tõsised sõjalaevad", ja sel hetkel teenivad nad mõlemad ühte eesmärki - meie ja liitlased teame siis kindlasti, et sõda on käes.

Meenutuseks- miinijahtijad, nende ost, remont, moderniseerimine ja ekspluateerimine on ilmselt meie kaitseeelarve vaata et kulukaimatest (kui mitte kulukaim) osadest.

- kui sa juba meenutama hakkasid, siis too mõni võrdlus. Palju siis MeV (terve merevägi) meil täna maksab?

Samuti küsiks, kui realistlik on selle miinitõrje võime (või suurema osa sellest) kellelegi kaugemal asuvale liitlasele sõbraliku loovutamise variant? Kui laevade soetamine oli üsna kallis, modimine päris kallis, siis samal tasemel hoidmise eelarve nüüd väga kirves ei tohiks olla. Aga ikkagi - palgad ( ei pea vist ka 100% mehitatud olema), varuosad, kütus. Eks mingi säästurežiim on võimalik ja päris ära kinkimine vist otstarbekas ka ei ole.

Nõustun, et meresõjandusalane kompetents on tugev argument, et me mingit võimet merenduse valdkonnas omaksime. (Aga kahjuks on meil selliseid valdkondi veel, kus me kompetents just eriti kõrge pole.) Muidugi, mis võiks olla loogiline ja taskukohane järgmine samm? Miiniveeskamine?

Eriti mõeldes mingile ebameeldivale olukorrale, kus NATO ja EL ühtsus oleks veelgi kannatanud. Sest seni, kuni NATO on tugev ja ühtne nii tegudes, kui sõnades, ei tule sõda või tuleb vajadusel liitlaste eskaader kohale ka ilma meie miinijahtijateta.

EDIT Muidugi ei maksa olukorda võtta ka must-valgelt, et NATO päris laiali läheb, mis on väga ebatõenäoline. Sinna vahele mahub veel selline üsna loid, aeglane ja ettearvamatu tegutsemismudel, mis paraku pole just ebatõenäoline.

Kunagi rääkis Trumm siin tuumavarjenditest ja käis ka väitlus, kui palju ohvreid, milline on plahvatusraadius jne. Nüüd olemas üks kena koduleht, kus igaüks saab kasvõi oma naabrimehele tuumapommi kaela saata, näeb ära ligikaudse ohvrite arvu, plahvatuse raadiuse, nuclear fallouti jne jne
Samuti on olemas igati korralik tuumamalaka valik, alustades pisipommidest ja lõpetuseks NSVLi võimsaima tuumarelv.
http://nuclearsecrecy.com/nukemap/

Ja nüüd on puänt - sellel lingil pange sihtmärgiks Ämari, 100 kilotonni ground burst ja vaadake, kuhu läheb tuumapilv. Programmis on see tehtud täiesti õigesti (tuulteroosi järgi). NB! Ohvrite arvuks arvestab see proge ainult esmaste efektide ohvrid, fallouti omi ei arvesta.

Kas keegi mäletab viimaste talvede jääolusid?

Mingi vene ülikooli professori arusaam Eestist


http://www.fontanka.ru/2016/12/27/153/