www.militaar.net

Eesti tingimustes pole vesi tegelt. teema. Kui koguda kokku katusele langevad sademed ("rainwater harvesting") ja lasta need läbi lihtsa liivafiltri ja igaks juhuks ultraviolettlambiga (väike energiakulu) üle käia, on seda vett enam kui küll, liigub ise raskusjõul kuhu vaja. Kuivained - odavalt saab energiat ja valku kuivadest hernestest-ubadest. Kui keegi leiab, et keevad liiga kaua ja kallist kütet kulub, siis keema ja termosesse - hommikuks on pehmed. Või jahvatad herned jahuks ja paned keeva vett peale - tulemuseks on kiirhernesupp. Pikaajaliseks säilitamiseks ongi kasulikum säilitada terveid teri ja jahvatada jahu/pressida õli väikese veski või pressiga vastavalt vajadusele, selliseid vändaga riistu müüakse. Kui eelarvamustest üle olla, saab ka värsket liha, märgusõnaks on "cuy" ehk maakeeles merisiga. Peruus on nad u. kilosed elukad, parajad korraga tarbimiseks. Sealne koos naha ja peaga serveerimine jätab esteetiliselt soovida, nülitult näeb lihakeha välja nagu küülik, kes on ju ka otsapidi näriline. Viimsepäevaloomaks sobib merisiga küülikust paremini - isegi naabrid ei pruugi teada, et majas liha on. 4 kg rohu kuivainet - 1 kg merisiga, sellest pool liha.

Või jahvatad herned jahuks ja paned keeva vett peale - tulemuseks on kiirhernesupp

Oma kahe aasta seest meenub, et seesinane püree oli päris tihti laual ja maitseomadustelt üpris hea. Küll mitte vast supü, rohkem pudru konsistentsis. Ja kõhtu täitis hästi.

Soomlased pakkusid herneputru,hakklihaga. Oli päris hea.

Eesti tingimustes pole vesi tegelt. teema. Kui koguda kokku katusele langevad sademed ("rainwater harvesting") ja lasta need läbi lihtsa liivafiltri ja igaks juhuks ultraviolettlambiga (väike energiakulu) üle käia, on seda vett enam kui küll, liigub ise raskusjõul kuhu vaja. Kuivained - odavalt saab energiat ja valku kuivadest hernestest-ubadest

Igasugune pinnavesi (ka salvkaevudest) on nr radioaktiivse saasta puhul (nii sõjaline kui rahumeelne) ning keemia puhul no-no.
Salvkaevu puhul võib probleemiks isegi olla 30+ m eemal asuv välikäimla (on kohe näha coli bakteri levikust vees).
Tungivalt soovitatav on rajada puurkaev, mis ulatub min 30 m sügavusele, veel parem kui veevõtu sügavus on allpool kambriumi sinisavi kihti (mis kaitseb vett ülalt tuleva eest).
Tõsi, see eeldab kas sõltumatut pumpamast või varutoite allikat, sest erinevalt salvkaevust ämbriga sealt käsitsi vett võtta ei õnnestu.

Teine võimalus mingi varu luua on kasutada kaheastmelist veetöötlust, kus tarbimiseks minevat (puhastatud) vett hoitakse mahutis ja veetorustikus hoiab survet mitte puurkaevu süvaveepump, vaid eraldi 2. astme pump. Mahuti max ja min tasemega õnnestub tagada, et sul jääb alati voolu kadudes mingi veekogus mahutisse (kust lased siis välja). Mahuti olemasolu on soovitatav ka siis, kui vesi kipub sisaldama väävelvesinikku (suurte, sügavalt jäätuvate mageveekogude lähedal asuvate kaevude tavaline probleem). Eramaja puhul on taoline mahuti kõige lihtsam teha sellest 1 m3 vedelikukonteinerist, mis metallkorvis asub. Mahud arvestada nii, et teil vesi üle 48 tunni ei seisaks.

Selle veeteema kohta küsiks siinsetelt keemikukalduvustega ksf-delt, et ka paagis seista laskmine on ainus võimalus väävelvesinikust vabanemiseks? See pole vaid salvkaevude probleem, ka mitmed puurkaevuomanikud on sellega hädas.

Peaks olema võimalik ka mingi filter, aga õhutamine on kõige lihtsam ja odavam. Protsess kiireneb märgatavalt, kui paaki lisada veidi suurem akvaariumipump (selline, mis õhumulle laseb).

Kurjam kirjutas:Selle veeteema kohta küsiks siinsetelt keemikukalduvustega ksf-delt, et ka paagis seista laskmine on ainus võimalus väävelvesinikust vabanemiseks? See pole vaid salvkaevude probleem, ka mitmed puurkaevuomanikud on sellega hädas.

Ideaalis võiks olla aeratsioon. Kui kasutad kallima soetushinnaga, kuid odavamate jooksvate kuludega aeraatori ja liivafiltriga puhastust (sellist kasutavad suured veetootmise kohad), on suruõhk niiehknaa olemas.

Kui aga kasutad odavama soetushinna, kuid kallimate jooksvate kuludega keemilist filtrit (kaaliumpermanganaadiga), siis tuleb suruõhuallikas täiendavalt muretseda

Lihtsalt seismine aitab ka, aga selle efekt on väike.

Eestis pakutavad veefiltrid on tüüpselt mõeldud joogiveest metalsete "lisade" eemaldamiseks (enamasti raud ja mangaan). Neid mingit tervisega seotud hädavajadust sealt eraldada muidugi pole, lihtsalt vesi, kus rauda on 2-3 tuhat mikrogrammi liitrile, määrib ja rikub sanitaartehnikat. Lisaks on seadmetele ja torudele settiv rauapläga väga mõnus kasvukoht igasugu ollustele. Niiet tehnika pärast eraldame veest looduslikku rauda ja pärast ostame apteegist rauatablette

See aereerimisega väävelvesinikuga võitlemine ei pretendeeri mingile teadusele, lihtsalt olen tähele pannud, et see tundub toimivat ja pole väga keerukas teha. Lihtsalt voolikuotsa paaki ei maksa panna, tuleks kasutada võimalikult paljude väikeste avadega aeratsioonitoru, sest seal on mullide pindala suurem ja efekt koos sellega. Vees lahustunud väävelvesinik lendub protsessi käigus koos selle õhuga.

Nagu trummile juba privas panin, siis mulle istuvad tema nägemused toitumise osas, aga budjeti poolel kaldun pigem 2x2 radadele...http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... 42#p491442

Valku peab mees üleüldse sööma (ja ei peagi niiväga liha olema - munad kõlbavad kah vägahästi jne ja mina neid inetusteroole ei karda - niikui mõningad... ) ja õhtul söömist piirama, hommikul seeläbi kohe parem isu. Ning nisu on loomulikult saatanast.

Katuselt veekogumine on hea mõte küll, aga mul on kaks kassi vabapidamisel ja need eelistavad millegipärast katusel sittuda, täiesti ära on mineerinud, isegi paduvihmad ei löö puhtaks - niiet (isegi läbi liivafiltri) joomiseks sealt kogumine jääb ära Tõsi - naabril on kääguga kaev, aga kui on veesüsteem väljaarendatuna otsapidi kraaniga toas, siis ei viitsi poolt kilomeetrit ämbritega kolistada - jääb genekas.

Jõudumööda kogun lihakonserve ja purgisuppisid, jahu mitut sorti, (va nisu, see on saatanast) tikke on ikka mitukümmend toosi, olemas on petroolilamp
(muide - kas see töötab ka näieks toiduõli peal?) toiduõli on kõvasti, tartart ja riisi on kapis lugematus koguses - st pole üle lugenud, no ja soola kah paar kilo. Vahest aitab...

Kui te mehed juba nisu välja viskate, siis ka riisiga võite sama teha. Liig rafineeritud teine. Japsid andsid teise suure sõja aal oma meestele lisaks riisile ka otra just sel põhjusel, et riisist palju peale süsivesikute miskit ei saa.

Nisu on moodne põlata ja äkki on suur osa populatsioonist avastanud endas gluteenitalumatuse (kuidas põlluharijatest esivanemad oma geenid tänapäeva välja venitanud on?). Seda gluteeni on samamoodi kõigis meie teraviljades, ainult vähem. Ei ole maisis ja riisis. Valge nisujahu ja poleeritud riis on muidugi jama, aga täisterajahu ja tume riis ei ole. Valge jahu säilib hästi, sellepärast seda ka armastatakse. Kartul on täisväärtuslik toiduaine ja mitmeti kasutatav, lisaks kergesti ise piisavas koguses kasvatatav. Kui krõpsud ja rohkes rasvas praadimine välja jätta, siis ka tervislik.

Vihmaveekogujatele torkeks: selle aasta maikuus mõõdeti Tartus sademete hulgaks 1,44mm. Ei ole eksitus - terve kuu peale kokku poolteist millimeetrit. Kui õigesti mäletan, siis rennist alla ei tulnud tilkagi - auras enne ära. Selliseid kuid on varem ka olnud (pakuks iga 3-4 aasta järel).
Kartuli osas ütles nõustaja umbes nii: parem kui nisu või valge riis; kehvem kui töötlemata riis või tatar. Odav, kõhtu täidab ja kuivõrd meil kasvatatav, siis eestlane tüüpiliselt tarbib rohkem kui päris mõistlik oleks. Muna on OK (valgud, nagu ka juustus) mõistlikus koguses, lihtsalt igahommikune muna peekoniga oleks liiast Ahjaa - vorstid jms olen ka menüüst pea täielikult eemaldanud (patustan vahel ulukilihast suitsuvorstidega). Pigem lõikan leivale viilu suitsusinki (on hää küll, kui saab ise aeg-ajalt 20 kilo ahju panna).

Minumeelest on see rafineeritud süsikate asemel mingid täisteratooted ikkagi teemaks siis, kui eesmärgid pole kuigi kõrged.
Ma olen oma peres katsetanud, siis ega veresuhkru piikide tekitamisel palju vahet pole, suhkruvabast täisterapudrust lihtsalt viskab suhkru üles natuke aeglasemalt ja natuke vähem, aga viskab ikkagi - ja selle tagajärjed on tegelikult üsna analoogsed "valgete" asjadega. Peamiselt proteiinist ja rasvadest koosneva dieediga püsib suhkur suhteliselt ühesugusena. Inimeste veresuhkur pole mitte seepärast kõrge, et nad on paksud, vaid inimesed on seepärast paksud, et nende veresuhkur on kõrge. Arenenud riikide, ravimifirmade "koolitatud" peavoolumeditsiin jutlustab mõistagi seda esimest varianti - olete paks, seepärast on suhkur kõrge. Tegelikult on sedapidi, et paksuks minemisele eelneb ikkagi hiiliv veresuhkru tõus (nii keskmine kui piigid toitumise järel).

Veresuhkur on kõrge seepärast, et nende organism on sellega kohanenud, tasapisi kõhunääre selle tapmisest väsib, rakud harjuvad insuliiniga ja lõpuks ongi ainult rohud (nn insuliinisõltumatu suhkrutõbi).

Võib-olla on tegemist lihtsalt geneetilise iseärasusega, aga mulle nt süsikad ei istu, juba kooliajal peene poisina arst viibutas näppu (tollal loeti, et kui hommikul söömata on 5,0 ligi, on paha-paha, siis sai suhkrust loobutud ja tuligi 3,0). Täna on lihtsalt need "normid" lastud lõdvemaks, tegelikult peaks veel rangemalt võtma. Kui süsikute dieedil hommikul söömata on sul ikka 5,0+, on asi kaunis piiripealne ja peaks midagi tegema. Tänane meditsiin on oma "normid" lihtsalt mugavdanud tegeliku eluga (normaalseks peetakse kõrgemat veresuhkru taset).

Teine asi, mis veresuhkru taset kergitab, on stress. See on tihtipeale istuvat, kuid stressirohket kontoritööd tegevate inimeste probleem. Veresuhkru tõus stressi tõusuga on loomulik reaktsioon - organism valmistub võitluseks (ürgajal eelnes stress nt saaklooma tabamisele). Kõrgem suhkrutase veres võimaldab mobiliseerida kiiremini ja rohkem jõudu füüsiliseks pingutuseks. Selle probleemi üle meie peavoolumeditsiin ja ennetajad miskipärast vaikivad. Selleks, et päevastressi mõjul maksast verre nõristatud liigne suhkur ei satuks insuliini toimel rakkudesse rasvaks, tuleks see peale tööd põletada, kuid vältida jällegi liigset pingutust (tekib täiendav stress koos suhkru tootmisega pluss südame koormamisega).

Üks Eesti kardioloog on ühes populaarteaduslikus raamatus kirjutanud hea loo, mis on vahet tänasel mehel ja talumehel EW ajal. EW ajal olid inimesed seepärast heas vormis, et nad tegid pidevalt aeroobset, mõõduka pulsisagedusega (alla 100) tööd ja nt lõuna ajal magasid. Tänane mees tapab end raske raha nimel tööl stressiga (teeme istuvat tööd, aga pulss 90-100), hommikul enne tööleminekut seksib kiirustades naisega (pulss lakke), õhtul rabeleb spordiklubis kilode pärast (pulss lakke) ja tulemuseks on, et kilod vaikselt lisanduvad ning süda on 60-selt läbi (kui juba varem infarkti või insulti ei saa).

Kapten Trumm kirjutas:

Kurjam kirjutas:Selle veeteema kohta küsiks siinsetelt keemikukalduvustega ksf-delt, et ka paagis seista laskmine on ainus võimalus väävelvesinikust vabanemiseks? See pole vaid salvkaevude probleem, ka mitmed puurkaevuomanikud on sellega hädas.

Ideaalis võiks olla aeratsioon. Kui kasutad kallima soetushinnaga, kuid odavamate jooksvate kuludega aeraatori ja liivafiltriga puhastust (sellist kasutavad suured veetootmise kohad), on suruõhk niiehknaa olemas.

Kui aga kasutad odavama soetushinna, kuid kallimate jooksvate kuludega keemilist filtrit (kaaliumpermanganaadiga), siis tuleb suruõhuallikas täiendavalt muretseda

Lihtsalt seismine aitab ka, aga selle efekt on väike.

Eestis pakutavad veefiltrid on tüüpselt mõeldud joogiveest metalsete "lisade" eemaldamiseks (enamasti raud ja mangaan). Neid mingit tervisega seotud hädavajadust sealt eraldada muidugi pole, lihtsalt vesi, kus rauda on 2-3 tuhat mikrogrammi liitrile, määrib ja rikub sanitaartehnikat. Lisaks on seadmetele ja torudele settiv rauapläga väga mõnus kasvukoht igasugu ollustele. Niiet tehnika pärast eraldame veest looduslikku rauda ja pärast ostame apteegist rauatablette

See aereerimisega väävelvesinikuga võitlemine ei pretendeeri mingile teadusele, lihtsalt olen tähele pannud, et see tundub toimivat ja pole väga keerukas teha. Lihtsalt voolikuotsa paaki ei maksa panna, tuleks kasutada võimalikult paljude väikeste avadega aeratsioonitoru, sest seal on mullide pindala suurem ja efekt koos sellega. Vees lahustunud väävelvesinik lendub protsessi käigus koos selle õhuga.

Tänud. Seega on mõistlik variant kaks paaki (ühest tarvitad teises puhastad), võimsam akvaariumikompressor (suurte kastide jaoks tehakse üsna jõhkraid riistu) ja paakidesse akvale mõeldud "õhukivid". Kogu värgi saab automaatselt tööle panna.

Ei ole vaja kahte, see aereerimine võib vabalt toimuda samas paagist. Lihtsalt võrgupump tuleb paigaldada selliselt, et ta ei võtaks "mullivett" (kui kasutatakse ketaspumpasid, siis neile on iseloomulik tööketaste kiire kulumine gaasirikkas vees). Kui sa kasutad aereerimisega rauaeemaldust (tavaliselt eramajas ei kasutata kalli ostuhinna ja keerukuse tõttu, veetootmises aga küll), siis võib-olla pole selle paagi sisse mullide puhumist enam tarvis - mul paraku puudub kogemus, kas see aereerimisega rauaeemaldus omab mingit efekti ka või mitte, pigem arvan, et ei oma, sest see süsteem on kinnine ja väävelvesinik kuskilt lendu ei pääse.

Alustuseks on mõistlik pihustada vett vahepaaki ja tagada samal ajal paagi ventileerimine. Igatepidi peab sellise aereerimise teel H2S eemaldamiseks paaki ventileerima, mis tähendab, et paak on avatud välistele mõjuritele. Ma ei mõtle siin keemiarelva ega radioaktiivset tolmu. Teine küsimus on see, et paak peab olema parajalt suur, et vesi jõuaks puhastuda ning samal ajal piisavalt väike, et vesi seisma ei jääks ja ei võimaldaks mingite tegelaste kasvama hakkamist. Mul suht sarnane probleem puurkaevus ja olen ka sarnast süsteemi planeerinud.