Ma tõin need UKR soomusmasinad just rohkem hinna tõttu välja.
Et kui meil siin seda T98 Kombatit tehti ja müüdi B3 kaitsetasemega baasversioonis 148 000 EUR eest, ning kaitsetasemega B7 maksis 210 000 EUR, siis on hinnad UKR soomusmasinatega enam-vähem ühte auku.
See omakorda tähendab, et kui üldiselt peetakse 5% kasumit toote müügihinnast normaalseks, 10% heaks ja 15% väga heaks, siis B7 puhul saaksime omahinnaks kas ca 199 000, 189 000 või 179 000 EUR (mis kukub samuti umbestäpselt samasse auku UKR toodetega), ning see näitab jällegi omakorda, et tahtmise korral on võimalik ka meil siin Eestis toota kasvõi UKR soomusmasinatega võrdväärseid tooteid umbestäpselt sama hinnaga, mis Ukraina neid toodab. Kui seda teeks riik ilma kasumijahita, siis oleks toote hind ju täiesti vastuvõetav.
Tulles nüüd tagasi selle meie Kombati ja selle TTK lõputöö juurde (mis on ainsad saadaolevad näited koos põhjalike andmetega kulutustele ja omahinna kujunemisele), siis sealt lähtub, et Kombati puhul oli toote lõpphinda arvestatud 15% puhaskasumit. Seega B7 omahind oli kusagil seal 180 000 EUR kandis.
Sellest soomuskere ehitamise omahind (materjalid, töötlemiskulud, tööjõukulud, kaudsed kulud) oli B7 puhul ca 12300 - 12400 EUR ja B3 puhul ca 7000 EUR.
Šassiile, mootorile jms kulutatud summasid otse välja ei tooda (ilmselt ärisaladus), kuid välja tuuakse soomuskere kokkupanemise tööjõukulud. Need on ühe masina B7 soomuskere ehitamise kohta (kere kokkupanemiseks on ette nähtud ajanorm ca 72 tundi ehk ca 9 tööpäeva ja kaks põhitöölist, ehk spetsaialisti + 2 abitöölist) ca 2000 EUR, mis teeb ca 500 EUR per tööline. Iga töölise kohta saab riik maksudena ca 178 EUR (ca 22,4% riigile ja ca 8,7% kohalikule omavalitsusele). Nelja töölise puhul kokku siis iga soomuki kere pealt ca 700 EUR. (Tegelikult see summa tõuseb, sest maksuvaba tulu arvestatakse kuus ainult ühe korra väljamakstavalt summalt) + Tööd saavad neli kodanikku kes ilmselt suurema osa oma töötasust samuti riigisiseselt kulutavad.
Kuus on tavaliselt ca 22 tööpäeva. Seega suudaks 4 töölist kuus kokku panna ca 2,5 soomuskeret.
Siia tuleb kindlasti lisada veel töölisi erinevate tööde tegemiseks + juhatused jms kes kõik maksavad makse Eesti riigile. Aga kuna nede kohta pädevad andmed puuduvad, siis ei hakka peast aretama ja konstrueerima siin, kui suured võiksid olla 1 masina kokkupanemiseks nullist > võtmed kätte tööjõu kulud ja kui palju saaks riik sealt makse, ning kui palju seega saaks omatoodetud masina nn. lõpphinnast veel soodust eskportvariantide ees arvestada.
Kui neli töölist panevad kuus kokku 2 masinat ja me arvestame maksuvaba tulu ainult korra kuus, siis oleksid vastavad riigi maksud järgmised: Tööandja kulud tööjõule 1000 eur per nägu. 4 töölist kokku 4000 EUR kuus ja 48 000 EUR aastas. Riiklikud maksud ca 390 EUR per nägu. 4 imimese puhul ca 1560 EUR kuus ja ca 18700 EUR aastas.
Ütleme siis, et tegemist on
riikliku üliväikeettevõttega, kus ongi tööl ainult need inimesed ja kokku pannakse kuus ca 2 masinat. Seega aasta toodang oleks sellise väikeettevõte puhul ca 24-25 masinat. Iga masina omahinnaks kirvemeetodil võtame B7 puhul ca 180 000 EUR. See teeb aastas ca 4,5 milj. EUR. Elik riik saaks põhimõtteliselt (jälle kirvemeetodil arvestades, sest paremaid baasarve ei ole) aastas 25 soomusmasinat 4,5 miljoni EUR eest, kulutades selleks tööjõule ca 50 000 EUR ning saades maksudena tagasi ca 20 000 EUR. Tahtes saada 50 masinat aastas korrutame vastavad numbrid kahega. Siia muidugi võib lisada veel igasuguseid asju. Kasvõi nt. sama ettevõtte soomukite remondivõimekust ja baasi (meil räägitakse muidugi, et odavam on teenust sisse osta, kuigi ma pole kohanud pädevaid arvestusi selle kohta, kuidas selline tulemus on saadud
).
Ja siinkohal ei tohi unustada, et arvutused baseeruvad just sellisel šassiil, mootoril, sõlmedel, lahendustel, lisadel ja soomusel, mida kasutas T98 Kombat. Nagu UKR hindade näidete baasil on näha, siis on võimalik kasutada ka teistsuguseid šassiisid, mootoreid ja soomust, mis on teistsuguste hindadega. UKR ostab sisse/ekspordib nende masinate puhul samuti põhisõlmed ja osadel puhkudel ostab sisse ka soomuse Rootsist (mis tähendab, et saab sama hinnaga, kui saaksime meie), ning põhilised hinnavahed lõpptootel meiega tuleksid tööjõu kuludest, mis UKR on kindlasti väiksemad ja kaudsete kulumaterjalide hindade erinevusest, mis samuti on UKR kindlasti väiksemad, kuid nagu arvutustest lähtub, siis tööjõukulud ja kaudsed kulud on iga isendi lõpphinnast ainult üliväike osa.
Öeldakse, et "aga UKR on olemas masinaehituse baas, ning tehased, kuid meil tuleks need nullist ehitada ja luua". Noh, alustuseks võiks riik pankrotipesast siis välja osta kasvõi selle "Kombati" tehase koos saba ja sarvedega ja ei oleks vaja nullist midagi tegema hakata. n.ö. "Ühekordne lisakulu" ehk stardikulu. Seda enam, et ilmselt lõviosa pankrotipesa võlgadest on riiklikud maksud, mida karta on, et riik sealt kätte nagunii ei saa. Nagu mina aru olen saanud, siis oli sellel tehasel võimekus vähemalt kahel liinil korraga masinaid koostada ja ettevõtet suurendamata saaksime me sealt alustuseks vähemalt 50 soomusmasinat aastas eelpool arvutatud kulukusega keskmiselt.
Ma ei näe siin küll mingeid müstikaid, tohutuid ülekulusid ja raiskamist, mõttetult kallilt kätte tulevat toodet, ega muud
mission impossible värki, kui sellisel
riiklikul väikeettevõttel oleks kliendiks ka ainult EKV.
Ainukeseks heaks argumendiks sellisest ettevõtmisest loobumiseks oleks, et meil lihtsalt pole neid soomusmasinaid vaja (mõttetu kasutamist mitteleidev toode).
Mingiks argumendiks võib olla ka "sama raha eest või odavamalt saab mujalt paremat kasutatud soomust", aga siinkohal oleks jällegi vaja arvutusi mis näitavad, et nt. meil toodetud uus soomusmasin maksab ütlema 10 aastase ekspuatatsiooni käigus rohkem, kui sisse ostetud vana soomus koos selle järeleaitamise ja remondiga.
Argument, et meil läheks uue soomusmasina tootmine kallimaks, kui mujalt uus samaväärne soomusmasin sisse osta, ei pea IMHO mitte kuidagi paika.
