www.militaar.net

Lootuses, et Saksamaa ei saada sinna saabunud pagulasi tagasi sellesse Euroopa riiki, kus neile on elamisluba antud, on 171st Eesti kvoodipagulasest 87 sõitnud tänavu Saksamaale. Peaasjalikult oma sugulaste või lähedaste juurde. Suurema kolimislaine alguses läks Saksamaale oma sugulaste juurde ka üks Tartus elanud palestiinlastest põgenike pere, kes, tõsi küll, ei kuulu ühegi n-ö kvoodi alla.

Liibanoni põgenikelaagris kasvanud pereisa jõudis omal käel Venemaa kaudu Eestisse 2015. aasta suvel ja sai siin põgeniku staatuse. Samuti lubas riik tal mullu Eestisse järele tuua lapsed ja naise. Mees oli õnnelik, sest Euroopa riigist, olgugi et Eestist, sai tema esimene n-ö koduriik, Tartust oma valitud kodulinn.

Ent vaid araabia keelt rääkiv pere kurtis rahaliste raskuste ja isolatsiooni üle. Pereisa sõber, kellega koos Eestisse tuldi, läks koguni vabatahtlikult tagasi Liibanoni. Möödunud aasta lõpus otsustas pere kolida parema elu lootuses Saksamaale oma kogukonna juurde.

Ent selle suve lõpus, pärast kaheksat kuud Saksamaal, teatas pereisa põgenike aitamisega tegelevale Johannes Mihkelsoni Keskusele, et soovib Tartusse naasta.

Põhjuseid, miks ringiga Eestisse tagasi jõuti, on aga ilmselt mitu. Esiteks tuleb Saksamaal elada varjupaigakeskustes, kus laste haridustee katkeb. Peale selle jõuab kohale teadmine, et see riik asüüli ei anna. Teoorias on võimalus taotleda Saksamaal näiteks elamisluba töötamiseks või õppimiseks, aga mitte varjupaika.

«Neil ei ole õigust saada kaitset teises Euroopa riigis, kui nad on seda Eestis juba saanud. Olen kuulnud, et osa Eestist läinud peresid on saanud Saksamaa poolt ka esimesed negatiivsed otsused,» sõnas teise põgenikke abistava MTÜ, Eesti Pagulasabi tugiteenuste koordinaator Marion Tamberg. Äraütlevad otsused kaevatakse edasi ja protsess venib.

«Kui kaua see kõik aega võtab, ma ei tea. Seni elatakse keskustes, mis on Saksamaa lõikes erinevate tingimustega. Millistes meie pered täpselt elavad, seda me ei tea, sest kontakt on pärast lahkumist katkenud,» rääkis Tamberg.

Suve lõpus sõitis palestiinlasest pereisa esmalt üksi Tartusse tagasi, et hakata siin perele uuesti korterit otsima. Tal oli kõvasti õnne, sest ühest teisest lahkunud pagulasperest oli just üks korter tühjaks jäänud.

Kvoodipagulaste seas tagasipöördunuid veel pole. Rändekava alusel saabunud pagulastest on Tartust oktoobri seisuga välismaale läinud seitse perekonda, neist kaks viimase kolme kuu jooksul. Paigale on jäänud kolm perekonda.

«Ma arvan, et vähemalt osa kvoodikava raames saabunud ja lahkunud peredest jõuab ühel või teisel hetkel siia tagasi, kuna teistelt riikidelt nad rahvusvahelist kaitset enam ei saa ning pikalt ebaseaduslikult teises riigis viibida on raske,» arvas MTÜ Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson.

Lapsed ei saa kooli ega lasteaeda, tööd leida on keeruline ja arstiabigi saada raske. «Ma usun, et siia tagasi tulek on mitmel juhul vaid aja küsimus,» märkis ta.

Kraam supports migrants’ struggles for their rights and we want to make the café a safe space for everyone, where children and elderly, women, men and others, straight people, gays and lesbians, regardless of origin, social status and religion are equally welcomed. We do not tolerate racism.

Aver kaotas õigusemõistjana enesekontrolli tänavu 21. juunil toimunud istungil, kus arutati täiesti tavapärast tsiviilasja: naine soovis oma abielu lahutada. See riivas kohtunik Averi tundeid sedavõrd, et muuhulgas küsis ta kohtusaalis, kas naine oli terve mõistuse juures, kui üldse moslemist mehega abiellus ning kas abielu sõlmiti raha saamise eesmärgil.

«Miks lahutate ja kas mingi mehike ootab uut abiellumist? /.../ Te ei vääri mingit lugupidamist! /.../ Andke oma diplom ära! Te häbistate oma alma materʼit!» ütles kohtunik lahutust soovinule kaebuse kohaselt.

Kolleegium otsustas, et 2012. aastal ametisse nimetatud kohtunik Pille Aver ei suutnud kõrvale jätta oma isiklikku hoiakut. See on kõige hullem süüdistus, mis üht kohtunikku tabada võib.

Distsiplinaarkolleegiumi hinnangul ei suutnud Aver ka mõistetavalt selgitada, miks ta niimoodi reageeris. Aver viitas enda õigustuseks Euroopas toimuvale terrorile, ent kolleegiumi hinnangul pole sel mingit seost konkreetse Eesti naise ja moslemist mehe abielu lahutusega.

Paremäärmuslaste nooremad liikmed riietuvad eriti Euroopas jäikadesse rätsepaülikondadesse, tuletades nii meelde oma fašistidest esivanemaid sõjaeelsel Prantsusmaal või Itaalias. Nad ei küta üles suuri rahvamasse, vaid vestlevad sõnaosavalt nii raadios kui ka televisioonis ja kasutavad osavalt sotsiaalmeediat. Mõnedel neist on koguni huumorimeel.

Need parempoolsete uued mudelid on salongikõlbulikud. Otsest rassismi kuuleb nende suust harva. Nende kitsarinnalisust varjab ohtralt moondamisriietust. Nad lausa janunevad prestiiži järele.

Mul avanes võimalus kohata taolisele tüpaažile tüüpilist ideoloogi ühel hiljutisel akadeemilisel konverentsil, mille organiseeris Bardi kolledži Hannah Arendti keskus. Konverents keskendus populismile. Nimetatud ideoloogiks osutus doktorikraadiga poliitik Marc Jongen paremäärmuslikust liikumisest Alternative für Deutschland (AfD). Hollandlasest isa ning itaallasest ema pojana saksa keelt rääkivas Alto Adiges sündinud mees räägib peaaegu täiuslikku inglise keelt.

Tema enesehaletsuseni pole aga pikk maa minna. Jongen kirjeldas kantsler Angela Merkeli otsust anda Saksamaal peavarju suurele hulgale Lähis-Ida põgenikele kui vägivallaakti sakslaste vastu. Ta nimetas immigrante ning põgenikke kurjategijateks ja vägistajateks (mis sest, et kuritegevuse määr põgenike seas on Saksamaal n-ö kohalike omast märksa madalam). Islam röövib Saksa Volk’ilt tema tõelise identiteedi. Mehi nagu Jongen kutsutakse alati natsideks. Jne.

Ei kutsunud natsiks.

Mul paluti esitada mõned vastuargumendid. Ma ei kutsunud Jongenit natsiks. Kuid ma pingutasin selle nimel, et näidata, kus tema väited on nii valed kui ka ohtlikud. Viimaks surusime me kätt. Minu poolest oli sellega teema ammendatud.

Ent siis puhkes väike akadeemiline torm. Enam kui 50 tunnustatud USA akadeemikut kirjutasid alla kirjale, milles protesteerisid Hannah Arendti keskuse otsuse vastu Jongen kõnelema kutsuda. Nad ei väitnud, et tal poleks olnud õigust oma arvamusele. Küll aga väitsid akadeemikud, et Bardi kolledž poleks tohtinud lubada kasutada oma prestiiži, et saaks oma austusväärsust suurendada. Kutsudes Jongeni kõnelema, muutis kolledž tema vaated justkui legitiimseteks.

Minu meelest on see vale mitmel põhjusel.

Esiteks, kui keegi tahab organiseerida konverentsi parempopulismist, ei teeks talle kindlasti paha kuulda, mida nad tegelikult räägivad. Pole just väga mõtet kuulata professoreid, kes mõistavad hukka ideid, mida tegelikult kuulda ei antagi.

Niisamuti pole kuidagi loomulik väita, et ühe demokraatliku riigi suurima opositsioonipartei esindajat ei tohiks ülikoolilinnakusse esinema kutsuda. Moodustasid ju vasakpoolsed revolutsionäärid omal ajal põhiosa ülikoolidesse kutsutud kõnelejatest. Katsed neid ära keelata oleksid põrganud mõistetavale vastuseisule.

Protest Jongeni vastu polnud mitte üksnes intellektuaalselt kohatu, vaid ta oli ka taktikaliselt rumal. Ta kinnitas paremäärmuslaste uskumust, et liberaalid on tegelikult sõnavabaduse vastased ning parempopulistid liberaalse ebatolerantsuse ohvrid.

Mulle meeldiks mõelda, et Jongen lahkus konverentsilt diskrediteerituna. Paraku suutis ta tänu protestile oma kaotusest ikka võitjana välja tulla.

mis sest, et kuritegevuse määr põgenike seas on Saksamaal n-ö kohalike omast märksa madalam