Optimistlik vaade immigratsioonile ja põgeniketulvale.
Immigratsiooniekspert: loosung „Eestimaa eestlastele” viib majandusliku enesetapuni.
Krister Paris
erikorrespondent
Mõttekoja Global Migration Policy Associates (GMPA) president Patrick Taran ütleb, et ainus võimalus Euroopa majandusi kokkukukkumast hoida on suurendada sisserännet.
Nii Austria kui ka Saksamaa valimistel kujunes immigratsioon taas üheks põhiteemaks. Ent rändekriisi tipp on ammu möödas. Millal see teema ometi poliitika keskmest kaob?
Alustaksin sellest, et Euroopa, selle poliitikud ja poliitiline diskursus käsitlevad immigratsiooni valesti. Arvestades meie kiiresti kahanevat tööealist elanikkonda, aga ka uusi oskusi ja tööjõudu vajavaid uusi tehnoloogiaid, saab migratsioonist Euroopa päästja, mitte vaenlane. 2015.–2016. aasta arutelu suurte põgenikehulkade saabumise üle moonutas reaalsust. Tegelikult on viimase kümnendi jooksul sisenenud Euroopa Liidu riikidesse igal aastal kolm miljonit inimest – küll tööle, perekonnaga ühinema, õppima või äri tegema. 2015. aastal taotles asüüli veidi üle miljoni sõjas purustatud maadest pärit inimese.
Kõik need saabujad täidavad töökohti ja pakuvad oskusi, milleta Euroopa majandused ja nende pakutavad teenused kokku kukuksid. Paljuski on see kesk- ja vanemaealiste arvel. Tööd, mida nad tegid, on ajalukku jäänud. Niisamuti kui oskused, mida nad elu jooksul omandasid. Migrandid tulevad ja võtavad töökohad, aga mitte need, kuhu saaks võtta neid, kellel praegu tööd pole. Nii et meil on hulk kokkulangevaid tegureid. Saksamaa kantsler Angela Merkel on tunnistanud, et järgmise 10–15 aasta jooksul kaotab Saksamaa oma tööjõust kuus miljonit inimest.
Immigratsioonist olenemata?
Immigratsioon suudaks seda idee poolest tasakaalustada. See oli ka üks põhjus, miks põgenike Kreekasse maabumisel teatas Saksamaa, et peatab sisuliselt Dublini regulatsiooni, mis nõudnuks ka Kreekas asüülitaotluse esitamist. Nad said aru, et vajavad neid inimesi.
Nii et väidate, et peale moraalsete argumentide olid Saksamaa lähenemise taga ka pragmaatilised seisukohad?
Nad lähtusid vajadusest. Kui tõmbame sirge joone varsti puudujääva kuue miljoni töökäeni, siis teeb see umbes 300 000–400 000 inimest aastas. Kahe aastaga on Saksamaa turult kadunud 600 000 töökätt. Seda ei suuda tasakaalustada isegi miljon saabuvat põgenikku, sest nende seas on ka lastega naised ja teised, kes ei hakka tööturul osalema.
Esimese lainega saabunud põgenike seas oli hulk hea tehnilise haridusega inimesi. Jah, nad räägivad araabia, mitte saksa keelt ega tea, kuidas Saksamaal asjad käivad. Aga siiski suudavad nad mõne aastaga omandada vajalikud oskused ja suunduda tööle sinna, kus neid vaja läheb. Võrdluseks: ühele sakslasele hariduse andmiseks kulub 12 aastat. Ja noori sakslasi pole niikuinii piisavalt. Niisamuti pole piisavalt Kesk- ja Ida-Euroopa inimesi, kes need töökohad üle võtaksid.
Ent sageli on ju tegemist ka suisa kirjaoskamatutega. Kuidas peaks neist meie tööturule tulu tõusma?
Me ei vaja ju ainult kõrgete oskustega inimesi. Kes pühib tänavaid ja koristab hotellitube? Kes töötab restoranides ja tervishoius? Vaatan kasvõi siin [Viru] hotellis ringi ja näen juba mitut töötajat, kes ilmselgelt pole Eesti päritolu. Eesti, Läti ja Leedu on Euroopa Liidus ühed enim inimesi kaotanud riigid ning teil pole vaja ainult kvalifitseeritud tööjõudu, vaid ka neid, kes teeksid lihtsamaid töid – neid, mille paljud jätavad, et välismaale minna.
Samal ajal on kavas kvoodisüsteemi leevendada, sest kvoodid kipuvad juba poole aasta pealt täis saama. Siiani on üks piiranguid olnud nõue, et võõrtööjõud peaks teenima 1,2 keskmist palka. Kui mõistlik selline filter on?
Olen selles vallas töötanud umbes 40 aastat ja võin öelda, et õiglase tööturu tagab võimalikult suur avatus nii väheste piirangutega kui võimalik. Aga kogu tööturg peab reguleeritud olema. Kõik peavad saama vähemalt miinimumpalka ja töötingimused peavad kõigile ühesugust kaitset pakkuma. Esiteks hoiab see standardeid ja teiseks väldib migratsiooni ärakasutamist ebaausa konkurentsieelise loomiseks.
Nagu nägime, viisid need pinged hiljuti sisuliselt protektsionismi tagasitulekuni. Pean silmas lähetatud töötajate direktiivi, milles nüüd Eesti eesistumise ajal kokku lepiti.
Eks sealt on kasvanud välja ka laiem arutelu teenustega kauplemise üle olukorras, kus kaubeldakse hoopis teenuste osutajatega. Migratsiooni saab tõesti töötingimustega manipuleerimiseks kasutada. Kui ütled Euroopa kontekstis, et keegi saab tulla Bulgaariast või Rumeeniast Prantsusmaale oma kodumaa palga eest tööle, on see muidugi ebaaus konkurentsieelis ja tekitab probleemi. See tekitab vastuseisu reformidele, mis suudaksid Prantsuse tööturgu õõnestamise asemel pigem päästa. Lahendus on ikkagi liikuda selle poole, et ühes riigis kehtivad standardid kehtivad kõigile, kes seal riigis tegutsevad.
Kui mõelda immigratsioonist laiemalt, mitte ainult Euroopa Liidu kontekstis, siis millise riigi mudel oleks järgmist väärt? Sageli tuuakse eeskujuks Kanadat.
Kanada on ajalooliselt pikka aega olnud mudel, kuidas immigratsiooni hallata. Seda oli ka USA, ehkki praeguse presidendi juhtimisel seda vaevalt mudeliks nimetada saab. Aga ka näiteks Uus-Meremaal on eeskujulik poliitika.
Aastas 100 000–120 000 inimest vastu võttev Kanada ütleb, et ei otsi spetsiifilisi oskusi, vaid terveid oskuste harusid. Vajaminevate oskuste loomus võib ju muutuda. Kuid inseneriharidusega inimene suudab üsna kiiresti ehitusinsenerist elektriinseneriks ümber õppida. Samal ajal saadakse hästi aru, et kui immigratsioon väheneks, tekiksid tulevikus probleemid. Isegi neis riikides ei suuda sündimus elanikkonda üleval hoida, aga teil siin Baltimaades…
Siin on migratsioon ju probleemi osa. Meie rahvaarv kahanes veel hiljuti muu hulgas väljarände tõttu.
See on tõesti probleem, millega paljud riigid Euroopa Liidu sugustes integreeritud majandusruumides silmitsi seisavad.
N-ö doonorriikidele ei pruugi migratsioon üldse kasulik olla. Näiteks Tadžikistanis elatutakse koju lähetatud rahast, tadžikkidel ulatus see mingi aeg koguni üle 50% SKT-st. Niisugused riigid on oma ettevõtlikud inimesed kaotanud. Kus on siin mõistlik tasakaal?
Kui sa pole tehnoloogiliselt arenenud ega kõrgelt haritud tööjõuga keskus, pole sul eriti valikuid. Millisele kapitalile ehitada üles industriaaltehnoloogilist või teenustele tuginevat majandust, mis suudaks hoida kapitali ja luua töökohti? Kuidas pakkuda inimestele võimalusi koju jääda?
Paljud siiski lähevad, aga eks ka tulevad. On selge, et migratsioon on enamasti kasulik ennekõike migrandile. Kuidas veenda vastuvõtvaid elanikkondi, et see on nendegi huvides?
Siin on kolm mõõdet. Esiteks karmid andmed. Euroopa Liidu andmed näitavad, et praeguse iibe ja elanikkonna vananemise korral on ühenduse rahvastik 2100. aastal 190 miljoni võrra väiksem kui praegu. Automatiseerimine ei toimu nii kiiresti, et rahvastiku vähenemist tasa teha.
Teiseks pole lahendus ka töö n-ö offshore’imine. Enamik ei taha ju, et näiteks tervishoiuteenuseid või haridust hakataks osutama piiri tagant. Sama käib isegi toidu kohta. Ka ehitussektorit ei saa piiri taha saata. Kui sul pole tööturul lisainimesi, siis kuidas neid põhifunktsioone täita?
Kolmandaks tuleb inimestele selgitada, et tööturu mitmekesistamisega käib kaasas võrdne kohtlemine. Kõigile peavad kehtima samad reeglid. Välismaalasi ei tohi selle pärast, et neil on vähem õigusi, rohkem ekspluateerida. Aga ülejäänud elanikkond peab aru saama, et näiteks Tallinna tööturg ei koosne enam ainult eesti juurtega inimestest.
Ma kardan, et see on kõige raskem. Te ju tunnistate, et inimestel võib olla raske harjuda, kui nende väärtusruum muutub?
Ega Euroopa väärtused pole enam samad mis kunagi. Nagu enamiku Euroopa riikide puhul on Eesti paradigmad ajalooliselt üles ehitatud sellele, et sinu identiteet, kuuluvus ja üldse Eestis viibimine on tingitud sellest, et oled etniline eestlane, räägid eesti keelt ja kuulud olemuslikult n-ö riigikirikusse. Aga neid väärtusi, mida tähendab eestlaseks olemine, immigratsioon ei õõnesta.
Kui lähen praegu kaubanduskeskusse, siis mida ma sealt leian? Rahvusvahelised kompaniid rahvusvaheliste nimedega. Kõik tundub olevat kuskilt mujalt. Kui räägime väärtuste ja tööhõive õõnestamisest, siis kust lähtub peamine oht? Poliitiliselt on märksa kergem öelda, et just välismaalased õõnestavad meie kultuurilist terviklikkust ja vastutavad töökohtade, tööliste või kapitali kadumise eest.
Keegi peaks suutma seletada teistmoodi veenvalt. Kuidas?
Väärtuste küsimus muutub teisejärguliseks, kui inimeste kindlustunne suureneb. Inimesed otsivad vastuseid. Populistlik poliitik arvaks: kui leiame patuoina, siis suudame inimesi veenda, et seisame nende huvide eest. Nende väitel tuginevad nad rahvast kaitstes kehtivatele väärtustele. Aga need väärtused pole enam sellised, mis lubavad Eestil eksisteerida globaliseerunud või üleeuroopalises majanduses – eriti kahaneva rahvastiku tingimustes.
Mida räägivad populistid Prantsusmaal, Austrias ja mujal? Me tahame tagada julgeolekut! Me tahame oma kultuuri hoida!
Elada nii nagu ennevanasti.
Nagu ennevanasti, jah. Ainult et praegu pole enam võimalik majanduslikult tegutseda nagu ennevanasti, kui Prantsuse tehastes, restoranides ja hotellides olid ainult prantslased. Just immigratsioon – kui seda korralikult reguleerida – suudab tagada sotsiaalkaitse meile kõigile, kaasa arvatud minu ja sinu lastele. Ent samavõrra on ühiskonna sidususe kindlustamiseks oluline tagada, et ka immigrandid ei tunneks end teisejärgulistena või tuleviku ülesehitamisest kõrvale jäetuna.
Kokkuvõtvalt võib siis öelda, et valik on kitsarinnaline natsionalism, „Eestimaa eestlastele” ja väljasuremine ühelt poolt ning kohanemine ja edukas tulevik teiselt poolt?
Küsimus pole ainult rahvastiku säilitamises. Kui te ei kohane, ei suuda te toimivat majandust käimas hoida. Te ei suuda seda tegelikult praegugi, aga probleemid üksnes süvenevad.
GMPA on mõttekoda, mis koondab kogu maailmast umbes 40 tunnustatud eksperti migratsiooni, inimõiguste, inimarengu ja sotsiaalkaitse valdkondades. USA päritolu Taran resideerub praegu Šveitsis.
Tuletage mulle meelde, mis aasta Island ära surigi...?
Siin on suur hulk asju, millega vaielda, ja enamuses on neid siia teemasse juba korduvalt postitatud:
* on suur vahe praeguse põgeniketulva ja võõrtööjõu värbamise vahel majanduse turgutamiseks;
* hulk statistikat näitab, et suur osa kontrollimatult riiki saabunud immigrantidest ei suuda ka 5-10 aasta jooksul tööle asuda;
* väide, et kui sakslasest kõrgharitud spetsialisti koolitamine võtab 12 aastat, siis kodumaal tehnilise hariduse omandanud immigrandi puhul kulub mõni aasta, et ta saaks erialaselt tööle hakata, on väga kahtlane;
* reeglina ei ole riigi eesmärk majanduslikult võimalikult efektiivne tegutsemine;
* automatiseerimise kiiruse hindamine on paras hiromantia;
jne.
) ja "päästmisest" on saanud tavaline ära toomine.