Üks veike tõlge saksakeelsest artiklist, missugune siis võiks pisut seda Saksamaa värvimajandust valgustada. Noh, nii üldhariduse mõttes, arvan ma.
Et vältida edasisi spekulatsioone ja fantaasialendu nn. Aafrikaüksuste ja muu taolise teemadel.
Värvkate
Esimesed katsed oma tegevust varjata on kindlasti pärit juba väga varajastest aegadest. Nii on näiteks juba Robin Hood´i juures ära märgitud, et tema ja ta mehed kandsid metsavärvi riideid. Üldiselt aga võis täheldada, et enda varjamist peeti arguseks ja see kutsus esile vaid kulmukortsutuse. Eelistati mees-mehe vastu võitlust lahtisel maastikul.
Isegi tulirelvade kasutuselevõtuga ei muutunud midagi. Isegi vastupidi. Et püssirohusuitsusel lahinguväljal üksusi paremini juhtida ja neid koos hoida, kasutati vormiriietuse juures eriti silmapaistvaid värvusi.
Esimesed maskeerimisvärvides vormiriietuse katsetused tehti aga juba ca. 400 aastat tagasi. Kuid alles 19. Sajandi lõpul, osaliselt ka 20. Sajandi alguses, võeti ette tõsiseltvõetavad katsetused vähemsilmatorkavate värvuste kasutamisel. Saksamaal tehti sellelaadsed esimesed katsetused 1905. Aastal. 2 aastat hiljem viidi sisse välihall, kui vormiriietuse ühtne värvus ja 1908. Aastatl kehtestati see ka sõidukite ja varustuse värvuseks.
I MS alguseks oli Saksamaa Maavägi vaid ühevärviline. I MS jooksul aga mindi osaliselt üle mitmevärvilisele kombinatsioonile ookerkollasest, rohelisest ja roostepruunist. I MS- järgselt viidi sisse järgmine maskeerimisvärvus: Segavärvus (kuni 1937. Aasta juuli) , kaksikvärv kahest värvist (tumehall/tumepruun).
Alates 16. Maist 1922 võeti see nn. segavärvus, missugust kasutati juba I MS-s, üle Reichswehr´i. Kuid juba sama aasta juulis viidi sisse esimene piirang selle kasutamisel. Kolmevärvilist maskeerimisvärvust pidi kasutatama vaid nn. rindeüksuste varustuse ja sõidukite juures. Tohtis kasutada aga ka käepäraseid halle, rohelisi, pruune või helesiniseid värvitoone.
Need nõuded sätestati 20.04.1933 HDV 488/1-ga. Kolmevärvilist maskeerimisvärvingut jäid kandma lahingumasinad, suurtükid, pontoonid, kummipaadid, vedukid, pettemulaažid, laskemoona- ja varustuskastid kuulipildujatele, transpordivahendeile ja järelkärudele. Külgkorviga mootorrattad, side- ja pioneerivahendid ning tagalateenistuste transpordivahendid olid ette kirjutatud värvida välihalli värviga. Kõrgemate staapide ja nende osakondade sõiduautod olid ette nähtud värvida välihalliks või siis käepäraselt halliks mustade raamide ja porilaudadega. Kasutatavad värvitoonid lähtusid 1932. Aasta juunist kehtivast värvikaardist 840 B2. Kolmevärvilise maskeerimisvärvuse jaoks olid kasutusel maapinnakollane nr. 17 (hiljem RAL 8002, tänapäeval RAL 0704030!), roheline nr. 28 (täna RAL 6007) ja pruun nr. 18 (RAL 8010, tänapäeval ei kasutata). Eralduspiiride tõmbamiseks eri värvuste vahele kasutati musta nr. 3 (täna RAL 9005). Välihall nr. 3 sarnaneb tänapäevase oliivihalliga RAL 6006. Alates 1937. Aastast ei kasutatud välihalli enam sõidukite värvimiseks ja see jäi käibesse vaid varustuselementide juures.
Värvimist kolmevärviliseks kasutati peaaegu 20 aastat. Maskeerimisvärvuse muster varustuselementidel erines vastavalt tema valmistamisajale. Algul kanti värve värvitavale pinnale pintslitega, hiljem aga üha enam ja enam värvipüstolitega. Ei saa välistada, et värvimiseks kasutati ka teisi halle, pruune ja maakollaseid toone, mis ei kuulunud värvikaart 840 B2 nimekirja. Nii on ajaloolistel eksponaatidel avastatud värvi nr. 22 (RAL 1005), nr. 27 (RAL 6002) ja nr. 18g (RAL 8014).
Alates 12. Juulist 1937 viidi maaväe varustusele sisse uus värvus. See koosnes tumehallist ja tumepruunist. Esmakordselt mainiti värvikaart 840 B 2 RAL pärinevaid tumehalli nr. 46 (täna RAL 7021) ja tumepruuni nr. 45 (täna RAL 7017) ära 07.11.1938 AHM nr. 686-s. Kuid ühes RAL nimekirjas on pruun aga märgitud ara, kui RAL 8002. Kuna aga pruun RAL 8002 on väga sarnane maakollane nr. 17-ga kolmevärvilisest maskeerimisvärvusest, siis on see teave kaheldava väärtusega. Erinevates maaväe teavituskirjades (AHV), millistes on teemaks maaväe seadmete värvkate, on see värvus erinevalt ära toodud. Nii on kord juttu seadmete värvusest tumehall/tumepruun (AHM nr. 687, 1938), siis kahevärvilisest maskeerimisvärvist (AHM nr 105, 1939), aga ka tumehallist/tumepruunist (AHM nr. 864, 1940 ja AHM nr. 281, 1941). Kas need ka sellele või teisele maskeerimisvärvusele nimetuse andmisel siduvaks osutusid, on veel kindlakstegemata.
Esialgu kehtestati uus värvus seadmetele ja masinatele, missugused uuena tehasest tulid ja missugused olid ette nähtud uuesti värvida. Ladudes olevad kolmevärviliseks värvitud sõjaväe seadmed aga väljastati sealt samas seisus.
Pruun värv pidi ca. 1/3 ulatuses reeglipäratute laikudena hallile põhivärvusele kantama. Teravaid värvuste üleminekuid pidi sealjuures vältima. Väiksemad pinnad pidi tehtama vaid ühevärvilisena – tumehalliks või tumepruuniks. Ühe uuendusena viidi sisse, et transpordimasinate kastikatted jäeti nende esialgsesse värvusesse.
Huvitaval kombel olid kummipaatide ja pontoonide tarbeks ettenähtud värvikaart 840 B 2 värvitoonid tumehall nr. 29 (täna RAL 6008) ja tumepruun nr. 18g (täna RAL 8014) ära toodud 07.02.1938 AHM nr. 70-s.
07.11.1938 AHM nr. 687 –ga kehtestati tumehallist ja tumepruunist koosnev värvikombinatsioon kogu maaväe seadmetele vaatamata nende eelnevale värvkatte seisundile ja olemusele. Selle käsu põhjal pidi üle värvima ka sõidukite kastikatted ja erinevad kaitsekatted. Veel ladudes olevat masinaparki käsitles 07.02.1938 AHM nr. 105 ja see kohustas laomaterjali ümbervärvimise teostama kuni 30.07.1939. Kolmevärviliselt värvitud seadmeid tohtis kuni selle kuupäevani veel nende senises värvuses väljastada. Nende ümbervärvimise eest vastustas sellisel juhul juba üksus, kuhu need väljastatud olid. Alates 01.07.1939 tohtis ladudest väljastada juba vaid ümbervärvimise läbinud uues värvuses (tumehall/tumepruun) seadmeid. Mobilisatsiooniladudest väljastatud seadmeid võis üksustes ümber värvida veel kuni 01. 10.1939. Arvestades Saksa-Poola sõja algusega 01.09.1939 on selle nõude täiemahuline täitmine etteantud kuupäevaks äärmiselt kahtlane.
Sõidukite tehnilist seisukorda kirjeldavas lisas 07.02.1939 AHM nr. 105 on seletatud lahti värvkatte edasised detailid. Nii oli ette nähtud kõrgemate staapide peamiste sõiduautode tellimusel individuaalne värvimine. Mootorrattad (k.a. külgkorviga) ja sõiduautod üksuste staapidele ja tagalaametitele jäeti tumehalli nr. 46 värvusega. Ka katusekatted, istmepolstrid, pakikotid jne. värviti tumehalliks nr.46. Kõigi teiste masinate kohta kehtis kahevärviline kaitsevärvus tumehallist nr. 46 ja tumepruunist nr. 45. Sealjuures katuse- ja kastikatted tehti kahevärviliseks, istmed ja selle seljatoed jne. aga vaid ühevärviliseks, tumehalliks.
Kiivrid olid kuni 1940-ni välihallid nr.3 (RAL 6006). 08.04.1940 AHM nr. 428 –ga kehtestati nõue, et maskeerimisomadustest tulenevalt värvitakse kiivrid vaid mattjaks kiltkivihalliks (Schiefergrau). See vastab tänapäevasele kiltkivihallile RAL 7015.
Vastupidiselt maaväele kasutas õhuvägi heledamat halli RAL 7016. On andmeid, et ka maaväes leidis heledam hall toon RAL 7021 kasutamist. Tõenäoliselt oli muuhulgas tegu RAL 7016-ga, kuid on võimalikud ka teised erinevad heledamad hallid toonid. Täpsem nende heledamate hallide toonide määratlemine aga saab tänaseks olla vaid puhas spekulatsioon. Mõeldav on ka selle halli tooni saamiseks odava valge värvipigmendi segamine neisse.
07.08.1940 AHM nr.864 nõudis, et vastavalt sõja kestvusele peab olema vähemalt üks värvimiskogus tumehalli värvi alati kasutusvalmis.
Talvine värvus.
Vajadust talvise maskeerimisvärvuse järele tekkis Wehrmacht´il alles 1941. Aastal. 21.11.1941. AHM nr. 1128-ga määratleti ära masinate-seadmete värvus talvetingimustes. Nii korraldati valge ja ärapestava värvi muretsemise eest vastutavaks vastavad teenistused üksustes. Kas vastav värv piisavas koguses ka 1941/42 aastal rindele jõudis, on vägagi küsitav. Üksused pidid, nagu seda vägagi sageli juhtus, iseseisvalt improviseerima. Kõikvõimalikud valged värvid, lubi ja ka kriit leidsid kasutamist. Mõningatel juhtudel kasutati masinate maskeerimiseks valgeid linasid ja kardinaid.
22.02.1942 AHM nr. 181-st loeme, et lumega kaetud maastikul on jätkuvalt edukaks loetud valge emulsioonvärvi TL 6345 kasutamine. Seadmed, mis veel veebruari lõpus rindeüksustele ladudest väljastati, pidid olema valgeks värvitud. Valge maskeerimispasta talviseks värvuseks tuli kasutusele hoopis hiljem.
Maaväe värvid Aafrikas ja Kreetal.
Kui Saksa üksused 1941. Aasta veebruaris Põhja-Aafrikas maabusid, polnud selleks sõjatandriks veel mingit spetsiaalset värvust olemas. jälle pidid üksused end ise aitama. enamasti segati kokku mulda ja vett ning määriti see segu masinate külgedele. Selline maskeerimiskate oli vägagi efektiivne. See polnud küll väga kestev, kuid lasi end kiiresti ja käepäraste vahenditega uuendada.
Aafrikas asuvate üksuste masinate värvus määratleti ära 21.03.1941 AHM nr. 281-ga. Masinad pidid olema ca. 2/3 ulatuses kollakaspruunid RAL 8000 (täna rohekaspruun RAL 8000) ja ca. 1/3 ulatuses hallikasrohelised RAL 7008 (täna khakihall RAL 7008) värvituna värvipüstoliga. väiksemad pinnad, nagi rattaveljed, võisid jääda ühevärviliseks. Luukide siseküljed tankidel ja teistel soomusmasinatel olid juba tehases valgeks värvitud.
25.03.1942 AHM nr. 315-ga reeglistati Aarikakorpuse masinapargi värvused uuesti. Nii pidi masina vaid kuni 2/3 ulatuses pruuniks RAL 8020 ja kuni 1/3 ulatuses halliks RAL 7027 värvima. Kõigepealt pidi aga vanad värvivarud ära kasutama.
Kõrvuti ettenähtud värvidega kasutati kohe päris kindlasti erinevaid värve. Väga tõenäoliselr kasutati isegi nii briti, kui ka itaalia värve. Hiljem, Tuneesias, tulid kindlasti arvesse ka vastavad värvid ameeriklaste ladudest.
Juba 1941. Aasta suvest alates võis Aafrikakorpuse värvides masinaid üksikeksemplaridena näha ka Idarindel. Eelkõige 1942. Aasta suvest alates leidsid paljud troopikavärvides masinad rakendust Idarinde lõunalõigus.
Maskeerimisvärvused 1943 ja 1944. Aastal.
22.02.1943 AHM nr. 181-ga sätestati kogu maaväe seadmete ja masinapargi värvus ära täiesti uuesti. Asendamaks tumehalli/tumepruuni, mis vastavalt sõja kestmisele oli asendatud tumehalliga ning Aafrika ja Kreeta üksuste pruun/halli kehtestati koheselt jõustuvana masinatele ja seadmetele tumekollane värvus. Väiksemate seadmete, nagu kastide jne., tarbeks võis kasutada endisi värve ka edaspidi. Käsu kohese rakendamise lahendus jäeti üksuste hooleks. Maskeerimisvärvus masinatele-seadmetele pidi saavutatama RLM värvitoonikastist (maskeerimisvärvi jaoks) võetud oliivirohelisest, punakaspruunist RAL 8017 (täna šokolaadipruun RAL 8017) ja tumekollasest maskeerimispastast, missuguseid siis vabas vahekorras omavahel kombineerida võis. Uued seadmed pidid enne laost väljastamist olema ümbervärvitud ja väliüksustes nende värvimist ei pidanud teostama. Hädavajalik varjevärvus oli saavutatav ülalmainitud värvipastade abil. 07.04.1943 AHM nr. 322-ga anti teada, et värvitoonikasti toon oliiviroheline ja tumekollane on võetud värvitooniregistrisse 840 R. Värvitoonikasti oliivirohelist nimetati nüüd oliiviroheline RAL 6003-ks ja tumekollast tumekollane RAL 7028-ks.
Tumekollase värvitooni arendamine algas arvatavasti juba 1930-ndatel aastatel. Sealjuures oli tegu küll puhtalt tsiviilettevõtte arendustegevusega relvajõudude tarbeks. See ei saavutanud tollal tootmisküpsust. Tumekollane värvitoon, kui standard, tuli maaväe relvastusameti poolt 1941. Aastal väljatöötatuna katsetusse tõenäoliselt juba 1942. Aastal Idarinde lõunalõigus ja Põhja Aafrikas. Seda tõendavad igal juhul mitmed sellest ajast pärinevad muuseumieksponaadid. Standardiks olev tumekollane baasvärvus aga vahetati peale selle kehtestamist juba paari nädala pärast välja tumekollane RAL 7028 vastu. 1943. Aasta märtsis võeti see RAL värvikaarti 840 R.
Tuginedes originaalvärvikaardile saab aga tõestada, et standardiks olev tumekollane ja tumekollane RAL 7028 on täiesti erinevad värvused. Tumekollane RAL 7028 oli palju vähem kollane, kui standardiks olev tumekollane ja on pigem hallikaspruun. Üheski kirjalikus dokumendis pole seda fakti aga registreeritud.
Tingituna uue värvitooni tumekollane RAL 7028 tootmisvõimekuse vähesusest kasutati standardiks olevat tumekollast tõenäoliselt veel kuni 1943. Aasta sügiseni.
Varude jätkumise tagamiseks üritati lihtsalt võtta kasutusele heledamaks tehtud värvi. Vähemalt kuni 1944. Aasta sügiseni oli tumekollane RAL 7028 maskeerimisvärvide süsteemi põhivärvuseks.
Kuni 1943. Aasta suveni oli uus värvus suuremalt osalt sisse viidud. Asi oli ka selles, et näiteks raskete talvelahingute ja planeeritud suvise pealetungi vahele jäi väike suhtelise rahu periood, mida kasutati laialdaselt remondi ja hooldustöödeks. Suuremate hooldustööde käigus uuendati tavaliselt ka kogu maskeerimisvärving komplektselt. Sageli tehti maskeerimispastaga aga vaid üks kiht maskeeringumustrit tumehallile maskeeringule, kuid mis sellegi poolest end täiesti tõhusana näitas. Edasise sõjategevuse käigus hakati tumekollast värvi kasutama mitte ainult suurtel seadmetel ja sõidukitel, vaid ka teiste varustuselementide tarbeks, nagu näiteks laskemoonakastid, kiivrid, köögiinventar jne. See oli Wehrmacht´is sõja teisel poolel tüüpiline.
1944. aasta septembrist alates lasti suuremahulised seadmed ja sõidukid juba tehasest välja kolmevärvilisena. Eelkõige puudutab see tanke ja soomusmasinaid. Kas sama süsteem ka mittesoomustatud sõidukite puhul kehtis, on küsitav. Umbes samaaegselt tehasepoolse kohustusega väljastatav toodang ka kolmevärvilise maskeerimisvärvinguga varustada muudeti ka maskeerimisvärvide kasutamise praktikat. Senini värviti sõiduk komplektselt tumekollase RAL 7028 alusvärviga ja seejärel värviti sellele maskeerimismuster. Selle asemel, et sõidukit täielikult tumekollaseks RAL 7028 värvida, kanti nüüd 1/3 ulatuses tumekollast RAL 7028, oliivirohelist RAL 6003 või punakaspruuni RAL 8017 vahetult roostetõrjevärvist RAL 3009 aluskihile.
Alles 1944. Aasta oktoobris valmis uus värvitoonikaart, kus oli ära märgitud 1944. Aasta väljalaske tumekollane värvus RAL 7028. Huvitaval kombel paistab see värvitoon 100%-liselt olema identne 1930-ndate aastate üksuste värviga! Tõenäoliselt ei suudetud toorainepuudusest tingituna tumekollast RAL 7028-t piisavas koguses toota. Sealjuures tuleb arvestada, et selleks ajaks olid paljud ookri laod Itaalias ja Prantsusmaal juba Saksamaa jaoks kaotatud. Sellest oli arvatavasti ka põhjustatud kergemini valmistatava 1944. Aasta väljalaske tumekollane RAL 7028 kasutuselevõtt. Ülalpool äramärgitud säästumeetmed tumekollase põhivärvi osas on tõenäoliselt seotud sama värvi kasutamisega. Igal juhul võib muuseumieksponaatidel üheselt näha, et uus tumekollane RAL 7028 leidis tõepoolest jätkuvat kasutamist.
24. jaanuari 1945 HV 1945 B nr. 52 pandi paika, et nüüdsest alates värvitakse põhivärv vaid oliiviroheline RAL 6003-ga. Seda uut põhivärvust aga võis kasutada vaid soomusmasinatel. On andmeid et seda rohelist värvi kasutasid mitmed firmad oma toodangu juures katseliselt juba varemgi. Masinad, milliste juures nähti ette mitmevärvilist maskeerimisvärvingut, väljusid tehaseväravatest nagu varemgi 1/3 ulatuses värvituna 1944. Aasta väljalaske tumekollase RAL 7028, oliivirohelise RAL 6003 ja punakaspruuni RAL 8017-ga. Maskeeringu joonis pidi sealjuures vastama firmale maaväe relvastusameti poolt saadetud maskeerimismustritele. Kasutati värve, mis veel olemas olid. Veel sõja viimastel päevadel veeresid tehaseväravatest välja üksikud sõidukid, mis olid kaetud vaid punase roostetõrjevärviga, missugusele siis suvaliste käepäraste värvidega mingi maskeerimismuster peale tehtud oli.
Tundub olevat kergalumiiniumist ehk mingi lennuki moonaga seotud vidin, mis kandist välja ka tuli?
