Leidsin huvitava lugemise kolhoosielu kohta. "Kes tahab, leiab võimaluse, kes mitte, põhjuse".
Kõik kolhoosiesimehed polnud sugugi peremehed, kes kogu hinge ja hoolega ühismajandi ning tema inimeste eest seisid. Endel Lieberg (1927‒2011) oli seevastu peremehe tiitli igati välja teeninud, sest tema sõna maksis, ka ülemuste seas.
Koguni sedavõrd, et ta oli justkui tabu all, puutumatu: Liebergi ei saanud majandi ja rahva rikkaks tegemise eest kinni panna nagu nii mõndagi teist esimeest.
19. juulil 1987 andis NSVLi Ülemnõukogu Presiidium välja seadluse Paide rajooni 9. Mai kolhoosi esimehe Endel Liebergi autasustamise kohta Lenini ordeni ning teise kuldmedaliga Sirp ja Vasar. Seadluse viimane lõik kõlas nii: „Sotsialistliku töö kangelase sm E. Liebergi töökangelastegude jäädvustamiseks püstitada kangelase kodukohta pronksbüst."
Nii nägi ette seadus, mis käis kõigi kahekordsete Nõukogude Liidu kangelaste ja sotsialistliku töö kangelaste kohta. Kusjuures Lieberg oli esimene ja viimane eestlane, pealegi ainus Baltimaade esindaja, kes sellise au pälvis.
Algselt Paide kultuurimaja ette, seejärel aga otse Väätsale kavandatud büst jäi siiski püsti panemata, sest mees ise oli sellele kindlalt vastu seisnud. Liiati käis perestroika ehk muutmispoliitika siis juba täie hooga üle kogu Nõukogu Liidu, ehkki perestroika algatajal, NLKP Keskkomitee peasekretäril ning hilisemal NSV Liidu esimesel ja viimasel presidendil Mihhail Gorbatšovil oli otsene suhe Endel Liebergi ülekuldamisega. Oli too ju mõned kuud varem, veebruaris 1987 käinud Eestit väisates ka 9. Mai kolhoosis, kus Lieberg teda vastu võttis ja kostitas. Küll kuivalt, sest Gorbatšov (1931) oli ise kehtestanud nn kuiva seaduse.
Jant Andropovi mütsi ja konjakipudeliga
Endel Lieberg oli juba enne 1987. aastat kõikvõimalike autasudega piisavalt pärjatud. Loen siin üles vaid olulisemad tunnustused ja tiitlid: 1958 Tööpunalipu orden, 1964‒1990 EKP Keskkomitee liige, 1965 Lenini orden, 1971 teine Lenini orden ning sotsialistliku töö kangelase kuldmedal Sirp ja Vasar, 1971‒1975 ENSV Ülemnõukogu ja Ülemnõukogu Presiidiumi liige, 1974 ENSV teeneline põllumajandustöötaja, 1975‒1979 NSVL Ülemnõukogu ja selle Rahvuste Nõukogu liige, 1977 Oktoobrirevolutsiooni orden ja fotoportree vabariiklikul autahvlil, 1979‒1989 NSVL Ülemnõukogu ja selle Liidunõukogu liige, 1987 siin juba mainitud kolmas Lenini orden ning teine sotsialistliku töö kangelase kuldmedal Sirp ja Vasar. Muide, ka Liebergi juhitud 9. Mai kolhoos oli pälvinud Lenini ordeni. Mõistagi väärib märkimist ka üks hilisem autasu, Järvamaa vapimärk aastast 1999.
Kõik see sundis suuri juhte Eestit külastades kindlasti ka Liebergi juurde kolhoosi sõitma. Külas käisid koguni USA farmerid, kes küll arvasid, et kogu kolhoos Endel Liebergile kuulub. Nii et külalisi oli igasuguseid. 1973. aasta talve hakul tegi visiidi ka toonane NSV Liidu KGB esimees Juri Andropov (1914‒1984), hilisem Brežnevi järeltulija NLKP Keskkomitee peasekretäri toolil.
2001. aastal kirjamees Karl Kellole antud intervjuus on Endel Lieberg meenutanud Andropovi külaskäigul juhtunut nii:
„Detsembrikuus muutus ilm äkki külmaks. Tallinnas oli Andropovile pähe pandud uus karvamüts. Vaatan, mütsi taga lipendab nahkgalanteriikombinaadi Linda silt pikalt väljas. Rumal lugu. Mina ei saanud ära võtta, no kus sa lähed. Näitasin Andropovi abile, tema võttis klõpsti kääridega ära. /.../
Andsime Andropovile lõuna, oli kuskil 20 inimest, vabariigi juhtkond ja mõned majandist. Lõunasöögi korraldas ja valmistas Paide restoran. Andropovil oli väga ilus konjakipudel, ma ei ole elus niisugust näinud. Keegi Moskva meestest oli öelnud, et see on Juri Vladimirovitši jaoks, ainult sealt valada. Aga saadi aru nii, et see on Juri Vladimirovitši poolt kõigile ja valati välja. Mina pidin ütlema alguseks paar sõna ja siis võtsime pitsi. Tervel real inimestel läks nägu morniks. Tuli välja, et pudelis oli teevesi. Küsiti, et kes seda lolli mängis. Ütlesin, et ei, mina see küll ei olnud. Pärast valati temale tavalist konjakit ja ta võttis ka pitsikese. Aga oli tunda, et on haige mees."
Pakkus ise end esimeheks
28. augustil 1927 Paides sündinud Endel Lieberg astus pärast Sargvere mõisakooli lõpetamist 1942. aastal Paide põllumajanduskooli. See oli üsna loomulik käik, sest Endli isa August (1884‒1974) oli enne 1940. aasta punast riigipööret pidanud talu, kus alguses oli maad 30 hektari ringis, sellest üle poole põllu all.
Pere eluasemeks oli isa abielludes ostnud aga endise uhke koolimaja, mille alune maa kuulus küll vallale. Kui vald 1939. aastal maa oksjonile pani, ostis August sellegi endale. Lisaks omandati samal aastal veel kolmaski talu, mis saadi päranduseks pereema Elvine vanaisalt.
Nii et August Liebergi perel oli kokku kolm talukohta. Küll üürikest aega, sest 1940. aasta suvel võeti kahe talu maad ära ning jagati uusmaasaajatele. Saksa ajal saadi maad küll tagasi, kuid sõja lõppedes jäeti Augustile jälle vaid 30 hektarit, sedagi mitte kauaks, sest kohe-kohe saabus kolhooside moodustamise käsk, mis küüditamise hirmus ka ellu viidi.
Kui Endel 1945. aastal põllumajanduskooli järel Türi aiandustehnikumi lõpetas, asus ta tööle isatalus. 1947. aastal, vahetult enne sundkollektiviseerimise algust, otsustas ta Paidesse minna ning asus tööle Järvamaa tööstuskombinaadis. Esiotsa arvestaja-normeerijana, seejärel tehnikuna ja lõpuks plaaniosakonna juhatajana.
1950. aastal asus Paide Rajooni TSN Täitevkomitee kolhoosiehituse osakonna tehnikuks, kuid tõusis peagi osakonnajuhatajaks.
Juulis 1953 sai Endlist EKP Paide Rajoonikomitee instruktor, kus hakatuseks pidi organiseerima heinavarumist. Kolm kuud enne seda oli ta parteisse astunud. Käskude järgi toimetamine talle aga ei istunud ning juba 10. jaanuaril 1954 esitas Endel Lieberg avalduse asuda Molotovi-nimelise kolhoosi esimeheks.
„Ise tahtsin minna, sest paberitöö ja teiste tagantsundimine ei istunud. Otsustasin ise proovida, kuidas see põllumehe amet sobib," on Lieberg meenutanud.
Stalini ülesandel Eesti Vabariigi NSV Liidu „kaitsva" tiiva alla võtmise paktis Hitleri Saksamaaga kokku leppinud Vjatšeslav Molotovi (1890‒1986) nime oli kolhoos saanud jaanuaris 1951, mil ühinesid paar aastat varem loodud Uus-Väätsa ja Põllumehe ühismajandid. Vaatamata oma nimele oli Molotovi kolhoos kehval järjel. Piima saadi lehma kohta keskmiselt 1341 kilogrammi aastas ning hektarilt koguti 710 kilo teravilja. Loomad surid massiliselt alatoitumise kätte. Just sellise majandi etteotsa Lieberg 31. jaanuaril 1954 valitigi.
Endel pani kolhoosi brigadirideks vanad taluperemehed, mis küll tekitas rajoonikeskuses paksu pahandust. Rehepeks viidi samal sügisel elektri peale, korda tehti kõik põllutööriistad. Ta hakkas ka endale sealsamas maja ehitama, näidates kõigile, et kavatsebki sinna jääda.
Suurmajandiks kasvamine
Tulemused ei lasknud end oodata. Nagu 2015. aastal ilmunud Karl Kello raamatust „Liebergi lugu. Ühe eesti mehe elutee ja -töö" on lugeda, jõudis juba 1955. aastal lehmade keskmine väljalüps 2380 kilogrammine aastas ja teraviljasaak 1,11 tonnini hektari kohta. Lisatulu teeniti sealiha müügiga, mis andis võimaluse inimestele rohkem palka ja preemiat maksta, esialgu osaliselt natuuras. Käiku anti uus sigala, garaažikompleks, hobusetall ja kanala, soetati uus veoauto koos järelkäruga.
Kui juunis 1957 sattus Molotov Moskvas põlu alla, tagandati NLKP Keskkomiteest ja selle poliitbüroost ning saadeti Mongooliasse saadikuks, nimetati Molotovi-nimeline ühismajand ümber Koidu kolhoosiks.
Juba 1958. aasta lõpus oli kavas Koidu kolhoosi ja 9. Mai kolhoosi liitmine, mis aga Koidu kolhoosi üldkoosolekul tagasi lükati. Uuesti tuli see teemaks 1960. aasta alguses ning seekord läks asjaks. Ühinenud kolhoosi nimeks sai küll 9. Mai, kuid esimeheks valiti Endel Lieberg.
Üheksa aastat hiljem, veebruaris 1969 liideti 9. Maiga veel ka samas kõrval Lõõlas asunud Esimese Mai kolhoos, mis oli oluliselt kehvemal järjel. Oma lõpliku kuju omandas aga Liebergi juhitud majand 1971. aasta alguses, kui 9. Mai kolhoosiga liideti Türi sovhoostehnikumi senine Piiumetsa osakond, mille tulemusena kasvas majandi üldpindala ligi 11 000 hektarini ehk suuremaks kui omaaegne Väätsa vald. Keskmine väljalüps lehma kohta jõudis üle 6000 kilogrammi piiri küll neil samadel 1970. aastatel, kusjuures suurem osa sellest läks Emmentali juustu valmistamiseks, mis on omaette taseme näitaja.
Olgu öeldud, et Lieberg ise on pidanud 9. Mai õitsengu alguseks 1965. aastat, mil hakkasid kerkima uued laudad, viljakuivatid ja muud ehitised. Ehitusmaterjalide hankimisel kasutas ta ära oma Moskva sidemeid. Nii on ta meenutanud, kuidas ta NSV Liidu Ministrite Nõukogus reservist sada tonni bituumenit välja kauples, et ladude ja kuivatite ümbrust asfalteerida. Tõsi, vaja oleks olnud kuus korda rohkem, aga asi seegi.
Hädast aitasid tihtipeale välja kolhoosi palgal olnud viis-kuus varustajat, kes sõitsid pidevalt mööda suure Nõukogudemaa tehaseid ning kauplesid sealt välja kõike vajalikku: metalli, tsementi ja tehnikat. Vahel tuli vajaliku hankimiseks vastu pakkuda põllumajandussaadusi. Näiteks müüdi kartulit otse Novgorodi, kust saadi vastu väetist.
Inimesi ei unustatud
ENSV ajal toimetulemiseks pidi tihtipeale tegelema kummaliste tehingutega. Näiteks kord, kui kolhoosis oli vaja vaguneid kartuli vedamiseks, pakkunud aiandussminister Harald Männik (1926‒2003) välja omapärase vahetuse: kui suudad maha müüa kaks vagunitäit viinamarju, saad vagunid enda käsutusse. Nii ilmus iga kolhoosipere väravasse kast 15-20 kilogrammi viinamarjadega, mille kilost küsis kolhoos 30 kopikat.
9. Mai kolhoosnike palgad olid Eesti keskmisest tunduvalt kõrgemad. Lieberg on ise tunnistanud, et ta langes palga suuruselt korra isegi viiendale kohale majandis. Üsna tavaline oli seegi, et kolhoos andis lahkesti laenu neile, kes kavatsesid endale maja ehitada.
Sellele vaatamata nappis majandis töökäsi, ehkki töötajaid oli parimatel aastatel ligi 600. Üsna tänapäevaselt kõlab see, kuidas Lieberg hädavajadusel Venemaalt tööjõudu sisse tõi.
„Lüpsjaid oli väga vaja ja tõin tööjõudu Novgorodist. Aga sel ajal ei olnud Venemaa kolhoosnikul passi. Istusid rongi peale, tulid siia ja mina võtsin nad vastu. Aga ilma passita inimesi tööle võtta on ju kuritegu. Rajooni administratiivkomisjon määraski mulle rahatrahvi," on Lieberg kirjeldanud 1970. aastaid.
Selle peale kirjutanud 9. Mai juht toonasele siseministrile Valter Anile (1914‒1990) avalduse erandkorras passide väljakirjutamiseks. Nõnda jõudis majandisse ligi 20 inimest Novgorodimaalt. Mis puutub trahvi, siis Lieberg pidas seda ebaõiglaseks ja keeldus maksmast: „Trahv seisis üleval kuskil paari aasta ümber. Pärast tuli teade, et mind on tunnistatud maksujõuetuks ja trahv on maha kantud."
Kolhoosi hoolitsust inimeste eest näitab seegi, kuidas autoostulube jagati. „Meie saime kolme aastaga sada autoostuluba," on Lieberg meenutanud siin juba mainitud intervjuus Karl Kellole. „Meil oli nii palju neid lubasid, et andsime viimane kord ühe auto isegi mehele, kes oli vaid kuus kuud majandis olnud. Ei teadnud ega tundnud teda, aga kedagi teist tahtjat ei olnud. Ja siis sõitis ta kolmandal päeval purjus peaga puruks selle auto."
Maalehe endine nõukogu esimees Jüri Ehasalu on aga meenutanud, et Lieberg ise sõitis ringi Volgaga, mille numbrimärk oli 03-75 ЭCT. See tähendas seda, et autoinspektoritel polnud õigust teda kinni pidada. 01 algusega ЭCT numbrid olid ENSV kõige kõrgematel tippudel, 02 algusega ministritel ja muudel sama taseme asjapulkadel, 03 algusega aga rajooni- ja linnajuhtidel. Tõsi, on teada, et Liebergi Volga liikus alati eeskujulikult ja eeskirju ei rikkunud.
Siia otsa sobib veel üks huvitav tõik. Nimelt kuulus Endel Lieberg ühte iseäralikku seltskonda, keda võiks nimetada Käbini sõpradeks. Johannes Käbin (1905‒1999) oli aastail 1950‒1978 EKP Keskkomitee I sekretär ja seejärel kuni aprillini 1983 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Pensionipõlve paljuski erakuna veetnud Käbini sõpruskonda kuulusid Liebergi kõrval veel näiteks Vaino Väljas, kergetööstusjuht Jüri Kraft, mööblimaja direktor Uno Kallas, omaaegne Ülemnõukogu Presiidiumi sekretariaadi juhataja Daniel Märtmaa ja veel teisigi, keda võiks iseloomustada ühe sõnaga: Eesti-meelsed. Või ka: Karl Vaino suhtes kriitiliselt meelestatud. Nagu Käbin isegi oli.
Proloogi asemel
17. märtsil 1992 kogunenud 9. Mai volinike koosolekul otsustati kolhoos ümber nimetada Väätsa ühismajandiks, mille juhatuse esimeheks sai Endel Lieberg. Aasta hiljem, 18. märtsil 1993 otsustasid ühismajandi asutajad ehk põllmajandusreformi õigustatud subjektid moodustada Väätsa osaühingu, mille liikmeks astus kokku 819 inimest.
Kui OÜ Väätsa septembris 1996 äriregistrisse üle toodi ja osaühinguks Väätsa Agro ümber nimetati, oli osanikke veel 735, nende seas Endel Lieberg, kelle osa moodustas sel ajal vaid kolm protsenti osakapitalist. Samas oli juba siis tunda teatud huvigruppide tekkimist. 2000. aasta lõpuks oli osanike arv kahanenud 450-ni, 2005. aasta lõpuks aga juba 89-ni.
2005. aasta majandustulemuste järgi oli ettevõte õitsval järjel: müügitulu 74,3 miljonit, puhaskasum 14,7 miljonit, omakapital 89,3 ja varade maht kokku 143,4 miljonit krooni. Piimatoodang oli jõudnud üle 15 000 tonni aastas, lehmade keskmine piimaand 7509 kilogrammini.
Endel Lieberg oli selleks ajaks kasvatanud oma osaluse 28,3 protsendini, pojad Jüri Lieberg (1958) ja Tõnu Lieberg (1955‒2007) aga vastavalt 11,56 ja 9,36 protsendini. Kokku vaid pisut vähem kui pool osakapitalist. Mais 2006 otsustasid nad kõik kolmekesi oma osalused realiseerida. Nagu Äripäev neli aastat hiljem, septembris 2010 kirjutas, teenis Endel osaluse müügiga 38,6, Jüri 15,8 ja Tõnu 12,8 miljonit krooni.
Vana mees oli selleks ajaks juba väsinud. Oma viimasest töökohast, Väätsa Agro nõuniku ametist koondati ta juba 2006. aasta suvel. Poeg Tõnu sõitis end autoga surnuks juunis 2007, abikaasa Heljo ‒ ENSV teeneline õpetaja ‒ lahkus igavikuteele juunis 2010. Vaid mõne lühikese aastaga oli hävimas Endli elutöö: uute omanike saamatus ‒ kindlasti ka saamahimu ‒ viis selleni, et Värska Agro oli sunnitud septembris 2009 esitama kohtule saneerimistaotluse. 2009. aasta puhaskahjum küündis üle 142 miljoni krooni, millest 117,5 miljonit moodustasid omanikega seotud mahakantud laenud.
Alo Lillepea (1976) eestvõtmisel ülesostetud Väätsa Agro omanikuks oli vahepeal saanud Kaimani saartel registreeritud offshore-firma. Kaks aastat kohtus menetletud saneerimistaotlus sai Riigikohtus mais 2011 lõplikult eitava vastuse. Ees ootas vältimatu pankrot...
Õnneks nii siiski ei läinud. Joakim Heleniuse (1957) kontrolli all tegutsev AS Trigon Dairy Farming Estonia, kes juba 2005. aastast oli Väätsa Agrot noolinud, ulatas hädasolijaile abistava käes ja asus ainuomanikuks. 2019. aastal oli Väätsa Agro müügitulu 9,65 miljonit eurot, puhaskasum 2,12 miljonit, omakapital 13 miljonit ja varade maht 26,46 miljonit eurot.
