Martin Peeter kirjutas:Ma ikkagi ei saa akf probleemipüstitusest aru. Kas midagi on valesti, kui väita, et isegi, kui peaks realiseeruma see väga negatiivne ja mitte kõige tõenäolisem stsenaarium, et NATO ja Venemaa vahel läheb sõjaks, siis NATO:
1) ei soovi, et see areneks tuumakonfliktiks;
2) ei soovi okupeerida ega rünnata isegi mitte hetkeks Venemaa territooriumi või selle osa;
3) ei soovi konflikti ka kuidagi muul moel laiendada?
Isegi, kui selline konflikt Eestist kaugel toimuks (mis polegi nii võimatu- kujutame ette näiteks seda konflikti Süürias või Türgiga või mingis kolmandas kohas, kuhu Putin peaks ronima), siis mina NATO liikmesriigi kodanikuna ei soovi kindlasti, et see konflikt laieneks. Või tuleks ikka meil Piiteri peale pressima asuda, kui Erdogan ja Putin äkki päris tülli peaksid pöörama?
Seda, et siia paigutatud jõud on piisavad, et sõjaliselt Venemaad takistada, ei väida isegi mitte Eesti strateegiline kommunikatsioon. Keegi ei blufi midagi - peamine ongi paigutatud liitlasvägedest tulenev kaudne (või kui tahate, siis poliitiline) heidutus, et nende ründamisele järgneb liitlasriikide suurem sekkumine. Muidugi nad suurendavad ka oluliselt kiiret sõjalist reageerimisvõimet siinkandis.
Proovin oma mõtted kompaktselt lahti seletada ja edaspidi usuküsimustest hoiduda. Laias laastus olen eriarvamusel kolmes suunas.
A) NATO eksistentsi küsimus. Selles suhtes ollakse vist ühel nõul, et kui läheb RANDI poolt kirjeldatud sõjategevuseks ja NATO piirdub vaid retoorikaga ja ei pane kogu oma võimsust mängu (Eesti puhul eeldatakse seda peamiselt Inglismaalt, Taanilt ja USA'lt), siis tähendab see organisatsiooni eksistentsi lõppu. Mingi vigadeparandust ei tule. Suurriikide liitlassuhted võivad säilida, aga kogu endale võidetud idablokk käriseks valjult ja mõned kahtlasemad tegelased astuksid meeleldi pigem soojemasse koostöösse Venemaaga. Vähe ei oma tähtsust ka see, et liidrirolliga USA'l on globaalsed huvid ja nende saamatus saaks olema hoop kaitsealasele koostööle kogu maailmas, kus samuti võivad reaalsed blokivahetused toimuda. Rääkimata sellest, et USA nõrkus võib mingeid tegelasi koheselt sigadustele julgustada. See tähendaks USA'le poole sajandi diplomaatilise pingutuse veega alla laskmist. Ida-Euroopa puhul saadakse aru, et isegi kui Lääneriikidel pole imperialistlikke ambitsioone, siis kindlasti on neid Venemaal ja et hallidel tsoonidel pole kohta, Venemaa värvib need otsustavalt punaseks. Parem need territooriumid enda "käes" kui Venemaa haardes, sest viimasel juhul hakatakse halle tsoone ja huvisfääre arutama juba kohtades, mis on Lääneriikide ukse ees.
B) Lääne mentaliteedi küsimus. Jätaksin meie Vahemere-liitlased mängust välja, ei oska neilt midagi oodata või neist selles kontekstis head arvata. Aga kui võtta transatlantiline UK-USA telg (mida Brexit ilmselt tugevdab), siis kust tuleb arvamus, et tegu on küll muidu kõvade kuttidega, kellel on finantsiline ja tehnoloogiline üleolek nii kvaliteedis kui numbrites, aga kui jutt läheb inimressursile, et kuskil võib keegi sõdides ka reaalselt surma saada, siis tihutakse kohe nutta ja pannakse kodu poole plagama? Sealjuures veel ka oma sõdureid ja tehnikat maha jättes? Mina seda arvamust ei jaga ja pakun isegi välja, et väikesemahuline sõda meie elude hinnaga võib olla see võimalus VF'le valusalt vastu hambaid anda, mida mõned küünilisemad otsustajad ookeani taga ootavad.
C) Arvamus, et Venemaal pole midagi kaotada. Ja et vaid tema oskab vastaspoolt faktide ette seada ja ultimaatiumeid esitada. Ja et tal oleks täiesti ükskõik, kui konflikt eskaleerub tuumasõjaks. Sellel bandiidil meeldib siiski ikkagi hästi elada - ladvikul praktikas ja rahvamassidel sõnades ning seda kõike on vaja mässida impeeriumihõngulisse mõnusasse loori võidukate afääridega, millena konflikti NATO'ga esitleda ei saa. Ja kui tuua argumendiks see, et Venemaal on varasalved tühjad, siis kas neil oleks esimene mõte lihtsalt Baltikum ära vallutada ja seda okupeerima kukkuda? Mina isiklikult näen siin küll vaid kas mingit hämarat susserdamist Narva kandis või kiiret välklööki ja siis välja tõmbumist, et demonstreerida NATO abitust ja deržaava võimsust. Muude stsenaariumite puhul on oht sattuda vastakuti suuremahulise konfliktiga.
Sinu punktidest:
1) Muidugi NATO tuumasõda ei soovi. Ei soovi ka Venemaa. Sest ta võib üsna kindel olla, et tankidega keegi Moskva poole kimama ei hakka, aga tuumavärgile vastatakse küll sama mõõduga. Seda ei taha keegi. Mis minu arvates välistab ka mingisugused taktikalised nuked Ämari kohal jms. Kas sellisele piiratud tuumalöögile järgneks telefonikõne, et "rahu-rahu, see oligi vaid üks rakett, ausõna, räägime nüüd läbi"? Ja USA vastaks, et "aaa, no siis küll, oh teid, istume siis tõesti laua taha"? MAD-kontseptsiooni mõte on ikka see, et kui keegi kasutab, siis eeldatakse ka edasist kasutamist ja sellele saab vastata vaid omapoolsete tuumalöökidega. Vähemasti proovitakse hävitada vastase võimekus sellised lööke veel lisaks anda.
2) Võibolla on see minu tsivilisti-naivismi ja võhiklikkuse segu, aga kas ka vaid kolme Balti riigi ründamine konventsionaalsete jõududega ei tähenda seda, et mingid radaripunktid ja raketibaasid ja lennuväljad satuvad vältimatult NATO löögi alla? Eeldan, et siinsed NATO jõud vajavad omade õhutoetust, see eeldab vähemalt mingisugust pariteeti õhus, mis omakorda eeldab teatud punktide hävitamist Kaliningradis ja Eesti-Läti teatri läheduses? Mingeid maavägedega loodud puhvertsoone Venemaa pinnal ei kujuta ka mina ette. Küll aga kujutan eelnevale lisaks ka Venemaa territooriumi kohal alla lastud VF lennukeid, mis on ohustanud meie õhuruumi.
3) Haakub peamiselt punktiga 1. Mitte keegi ei astu invasioonihetkel ÜRO's pulti sõnadega, et "ärge nüüd väga pablage, need on vaid kolm Balti riiki, mis me endale napsame." Ehk siis alguses ei tea ükski osapool, mis toimub. Kihab kogu VF Lääne sõjaväeringkond, vägesid ja tehnikat kärutatakse rongidega kiirelt kokku üle maa. Igaks juhuks on ärevaks aetud ka Hiina, et pendosside vastane koll ikka hirmuäratavam ja suurem oleks. Loomulikult mobiliseerub kohe Soome ja Rootsi, viimane pakub suure tõenäosusega kiirkorras NATO'le lennuväljade kasutamise võimalust. Puhtfüüsiliselt satuvad kontakti juba terve hunnik riike - VF väed on Eesti, Läti, Leedu ja Poola territooriumil. Viimase puhul tekib küsimus, kui suureks siis nad lasevad ajada selle Suwalki ümber tekkinud VF perimeetri ilma otsustavalt vastu hakkamata? Me räägime ikka reaalse sõjalise võimekusega riigist. Otsese konflikti territooriumil paiknevad selliseks olukorraks treenitud üksused Inglismaalt, Taanist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Kanadast ja USA'st. Need pataljonid kas piiratakse VF poolt sisse ja lastakse nende endi poliitikute poolt alla või siis satuvad nad otsesesse kontakti. Kõrvale ei saa jääda ka Valgevene. Tasub märkimist, et Venemaa ei saa olla 100% kindel, et NATO end täis laseb ja ei lähe täispanga peale välja. Kindlasti on ärevaks aetud kõik ookeanites vastasega kassi-hiire mängu mängivad allveelaevad. Kui konflikt on jõudnud kiirelt faasi, kus kõikide ülal loetletud riikide sõdurid surevad, siis kas ei hakka vastaspooled kiirelt "igaks juhuks" likvideerima vastase tuumavõimekust nii maal, merel kui õhus?
Ausalt, mina ei kujuta ette, kuidas selline asi saab vaid lokaalseks jääda, kui aktiivsesse lahingupidamisse on haaratud otseselt või kaudselt kõik Läänemere riigid, suuremalt distantsilt nii USA kui Kanada ja mujal maailmas on vastakuti juba väga ärevalt tukslevad musklid. Ei maksa unustada ka seda, et varsti võib revanšistlik-rahutu Ukraina samuti Venemaale ohtlikuks muutuda, ka see operatiivne suund vajab turvamist. Kaukasus on omaette ooper... Krimm...
.
Ahjaa, etturite ohverdamine nii võidu, kui viigi nimel, on ka üsna tavaline 