Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
5000 ??Troll kirjutas:Mul läks sõbraga vaidluseks nõuka aja üle. Kas keegi mäletab, kas suure rahalise loteriivõiduga (näiteks Spordiloto või Spordiennustuse peavõit 10000 rubla) anti ka alati kaasa autoostuluba?
).Pole küll kuulnud, et suure rahalise võiduga automaatselt autoostuluba kaasas käis. Autosid võideti ikka eraldi ja soovi korral võis võidu ka sularahas välja võtta, aga kahtlane, et keegi sedasi tegi. Olen kuulnud lugu, kuidas üks mees võitis loteriiga Volga. Sellega sõitis ta ainult autokauplusest koju ja müüs siis 30000 rubla eest mingitele mägede poegadele maha. Ise aga ostis endale maja ja Žiguli.Troll kirjutas:Mul läks sõbraga vaidluseks nõuka aja üle. Kas keegi mäletab, kas suure rahalise loteriivõiduga (näiteks Spordiloto või Spordiennustuse peavõit 10000 rubla) anti ka alati kaasa autoostuluba?
Lingil, mille ma enda eelmises postituses andsin, räägib ajaloolane Küllo Arjakas, et nii siiski oli. Spordiloto algusaegadel kaasnes 5000- ruublise võiduga luba Žiguli ostmiseks. Autosid loositi ka eraldi välja ning huvitava faktina toodi ära, et N Liidu lagunemisel jäi Eestist pärit lotomängijatel saamata 12 sõiduautot, mis nad olid 1991. aasta jooksul võitnud.Manurhin kirjutas:Pole küll kuulnud, et suure rahalise võiduga automaatselt autoostuluba kaasas käis
5000 oli Spordiloto algusaastatel, alates 1978 aasta augustist suurendati see 10000 peale.Lemet kirjutas:5000 ??Troll kirjutas:Mul läks sõbraga vaidluseks nõuka aja üle. Kas keegi mäletab, kas suure rahalise loteriivõiduga (näiteks Spordiloto või Spordiennustuse peavõit 10000 rubla) anti ka alati kaasa autoostuluba?
Tänan, Siki, siis ma mäletasin ikka õigesti, et anti ostuluba kaasa.Siki kirjutas:Lingil, mille ma enda eelmises postituses andsin, räägib ajaloolane Külli Arjakas, et nii siiski oli. Spordiloto algusaegadel kaasnes 5000- ruublise võiduga luba Žiguli ostmiseks.
80ndatel aastatel lapsed olnud teavad, milline maitse oli kollases tsisternis müüdaval kaljal, kuidas lõhnas jäätis, kui ihaldusväärne oli pepsikoola ja mida tähendas koos ema või isaga pikas toidupoe järjekorras seismine. Kunstnik Olivia Lipartia võttis koos abikaasa Tarieliga nõuks lapsepõlvemälestused pisitütre jaoks raamatukaante vahele koguda.
80ndatel lapsed olnud ei osanud paljudest asjadest puudust tunda. Kui praegu on toidupoes tavapärane, et müügil on nii apelsinid kui banaanid, siis tollal olid lõunamaiste puuviljade vabalt kättesaadavus ennekuulmatu. Nõukogude Liidus olid küll paljud asjad ühtemoodi, kuid eksisteerisid ka regionaalsed erinevused. Tarieli ütleb, et kui Tallinnas ja Tartus võis toidupoodides vahel banaane saada, siis Võru linna kaubandusvõrku need tema mäletamise järgi ei jõudnud.
Kaljale ja suvejookidele on raamatus „Halloo 80ndad“ pühendatud terve peatükk. Praegusel ajal oleks selline kalja tarbimine mõeldamatu, aga 80ndatel kogunes mõne tänava juurde toodud suure kollase kaljatsisterni juurde pikk järjekord ja need, kes jooki endale koju kaasa ei tahtnud osta said janu kohapeal kustutada. Kalja pakuti klaasist, mida vaid põgusalt vahepeal puhastamiseks vette kasteti...
Tarieli mäletab, et Võru saunapuhvetis müüdi Pepsit ja see kuulus saunaskäigu juurde. Kuna kohalikes toidupoodides polnud pepsikoolat saada, siis seda ihaldusväärsem see oli. Ka Olivia tunnistab, et see lapse jaoks eriline rüübe jõudis Mikitamäe külapoodi nädalavahetusel ja oli tõeline pidupäevajook.
„Olen Võrust pärit ja 80ndate lõpus näidati kinos “Noorus” filmi King-Kong. Järjekord sellele filmile oli meeletu, kogu kino ees olev parkla oli inimesi täis. Mõtlesin, et olen kaval ja helistasin kassasse, et seansile 2 piletit broneerida, mille eest sain sõimata.“
„Olin 4-aastane poiss kui käisime emaga Moskvas. Vihma sadas ja mul õnnestus Punasel väljakul nina lõhki kukkuda. Külastasime ka Lenini mausoleumi ja mulle tundus ülekohtune, et ma ei saanud klaaskirstus lebavat Leninit puudutada. Üritasin kirstu piiravatest lintidest läbi lipsata, aga mind viidi sealt minema ja seda kõike saatsid minu hüüded “Ma tulin Eestist
Kallivõitu, aga maitsev! Nüüdsel ajal müüdava Pepsi maitse on hoopis erinev, see küll jooma ei kutsu.
Tavaline "Limonaad" oli minu meelest tollal isegi magusam. Selle omapärane maitse on säilinud, aga nii magus see ei ole.Kapten Trumm kirjutas:Kas keegi viitsiks uurida - minuarust polnud "toona" müüdavad limonaadid nii rämedalt magusad kui samanimelised (Kelluke, Düshess, Tarhun) täna?
Või mäletan valesti?
Ma ise mõtlesin, et Coca-cola on mind Pepsi jaoks ära rikkunudTroll kirjutas:Nüüdsel ajal müüdava Pepsi maitse on hoopis erinev, see küll jooma ei kutsu.