www.militaar.net

HOMSES EKSPRESSIS: Salamemo: Eesti on kaotamas Ida-Virumaad
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=75603007

Seda venekeelse elanikkonna teemat aetakse praegu juba mitmes eraldi teemas siin, aga ma postitan siiski siia, sest siia see ilmselt sobib kõige paremini.

Ainult minu arvamus ja seisukoht.

Kuidas "mitte kaotada" Ida-Viru, Lasnamäge ja üleüldse venekeelset elanikkonda VF-le ja VF propale?
Õigem küsimus tegelikult oleks: Kuidas nad tagasi võita, sest IMHO on nad enamuses juba VF-le ära kaotatud ja seda juba väga pikka aega.

Ja veel üks täpsustus - jutt käib põhiliselt kesk ja vanemaealistest "nendest", keda on mitu korda rohkem, kui "nende" noorema põlvkonna esindajaid (kellega valdavalt VIST? pole ka kõige rohkem probleeme hetkel?). Bronebaabade ja kohalike potentsiaalsete Mootoroolade armee on meile suurem julgeolekurisk, kui pubekaeas või ka ülikooli astuvad "määratlemata kodakondsuse ja lojaalsusega" Pavel Kortšaginid. Paraku meil ei ole VIST aega oodata kesk- ja vanemaealiste põlvkonna väljasuremist, et asjad laheneksid kuigivõrd paremuse poole iseenesest......

Lembitu filmist Malev kirjutas:„Hakkame parem laulma“

Kõigepealt peaks seisukoha võtma küsimuses, kas meil on neid vaja, või ei ole vaja.
Selle küsimuse vastusest tulenevalt peaks selgeks mõtlema, et kas peaks pingutama selle nimel, et neid enda poole võita, või las nad olla nagu on ja las asjad arenevad kuidas arenevad.
Et mitte hakata siia trükkima kahte paralleelset versiooni vastustest, vastan ise oma arvamuse põhiselt ja lähen siis edasi sellest tuleneva ühe liiniga.

Jah, meil on neid vaja, kuna nad elavad siin, neid on oluline hulk rahvastikust ja nad on üks EV lahutamatu osa.
Neid ei saa (soov)mõtelda olematuks, lahkunuks, ega riigist väljaspool seisvateks.
Neid on meil juba ainuüksi sellepärast vaja, et tagada siseriiklik julgeolek mitte ainult rahuajal, vaid ka keerulistel aegadel.

Jah me peaksime pingutama, et neid enda poole võita. Ka siis, kui nemad ei pinguta.
Vastasel korral kannatab tõsiselt meie sisejulgeolek (ja ka välisjulgeolek).

Nüüd, nende "enda poole võitmise süsteemis" käib tõsine ja kõva konkurents.
Nende lojaalsuse peale konkureerivad Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon.
Parimat saadab lõppkokkuvõttes edu ja võitja nopib viljad.

Keeruliseks teeb niigi keerulise asja see, et me oleme konkurentsis VF-ga ebavõrdses situatsioonis juba ainuüksi mastaapide/võimaluste poolest ja eriti see, et VF on oma ärarääkimistegevusega meil aasta(kümnetega) eest ära kihutanud valgusaastate kaugusele.

IMHO milline on põhiline erinevus EV ja VF lähenemisel nendesse infosõja rindel:

1. VF toodab propat ja komposteerib ajusid, üritades suunata nende mõtlemist VF-le vajalikus suunas.
1. EV üritab nendeni viia sõnumit, et VF teeb propat ja psyhopsi - ärge uskuge.

2. VF räägib (oma propamaterjalides), et nemad on VF-le olulised, nad on erilised, neid kiusatakse siin, nende õigusi tallutakse Eestis jalge alla, neist ei hoolita, aga VF pole neid unustanud, hoolib neist ja kaitseb neid ning nende huve siin.
2. EV räägib neile, (teadmata kas see nendeni üldse kohale jõuab), et VF ajab propajuttu ja teeb psyhopsi ja, et nad on etturid VF propasõjas, et ärge uskuge VF juttu.

3. VF kasutab sõnumi kohale viimiseks kõikmõeldavat meediat, s.h. TV kanalid (vähemalt 3 suurt neist suunatud otse Baltimaadele + mittesuunatud VF põhikanalid on toetava funktsiooniga + kohati aegajalt "pooltoetav" kohalik Tallinna TV ja kohalike äriettevõtete VF infolevikut toetavad-soosivad kaabeltelevisiooni/satelliittelevisiooni tarnijad ja paketid); internetimeedia (vene keelsed nii kohalikud kui VF saidid, mida on lademetes); raadio; trükimeedia; kohapealsed palgatud "emissarid" ja nende töö sihtgrupiga. Lisaks toetab loetletud meedias publitseeritavat, VF väljaütlemised kõige kõrgemal valitsuse tasemel (president, välisminister, Kremli poliitikat toetavad arvamusliidrid jms).
3. EV kasutab sõnumi kohale viimiseks ühte, alles tööd alustanud kohalikku vene keelset TV kanalit, üritab* kasutada kolme üleriigilist venekeelset ajalehte + kuute maakonnapõhist lehte (milledest osade meelsus tekitab teatud kahtlusi ja kuuluvad pigem VF vahendite loetellu) + nelja (või seitset?) raadiojaama (enamus neist lihtsalt muusikajaamad, millest vähe tolku).
*"Üritab" on siin aga IMHO ülepingutatud väljend ja õigem oleks öelda "saaks tahtmise korral ilmselt kasutada". Internetimeedia kohta ei oska midagi tarka ütelda. Enamus, millega kokku puututud, tundub olema kohati lausa paduvenemeelne. Ja see on pigem reegel kui erand.

Misiganes meediume osapooled ka ei kasutata, siis:
4. VF jõuline põhisõnum on: "Me hoolime teist, pole teid unustanud ja kaitseme teie huve"
4. EV jõuetu põhisõnum on: "VF teeb propat, tegelikult on asjad hoopis teistmoodi"

Mida meil oleks vaja tegelikult teha, kui tahetaks nemad VF-lt tihedas konkurentsis "üle lüüa"?

a) Karjuda VF propakanalid üle (suht teostamatu meil hetkel ja seda peaks tegema aastaid-aastakümneid, et mingeidki tulemusi saavutada)
b) Viia nendeni EV sõnum, et neist hoolitakse, nad pole jäetud unustuse hõlma, meil on neid vaja, nende huve kaitstakse ka siin.

IMHO see on asja point ja kõige alus. Seda (b) tuleks nendeni viia ka siis, kui (kole küll ütelda) meie, või mõne meist arvates see (b) tegelikult nii ei ole.

Selleks tuleks kõigepealt (kui raske ja vastuvõetamatu see ka mõnele ei tundu) muuta suhtumise aluseid ja lähtepunkte - Te olete NSVL riikliku rahvaste rändepoliitika ohvrid, Teid (Teie esivanemaid) on ümberasustatud või meelitatud ümberasuma venest siia (ehk teisisõnu: Te ei ole okupandid ja/või teid on omal ajal haneks tõmmatud); meil on Teid vaja ükskõik mis keeles te räägite (ehk: meil on teid vaja ka siis, kui te eesti keelt ei oska); Te olete kõik väga olulised tervele Eesti Vabariigile, EV loodab Teile ja usaldab Teid; Teie muresid kuulatakse ja neile otsitakse lahendusi kõige kõrgemal tasemel.

Edasi tuleks seda ka tegevustega näidata.
VF kasutab lihtsaid "tsirkust ja leiba" meetodeid (ka heausksete lollitamist) ja see on mõjus.
Seda kasutab VF ka oma riigi siseselt. Anna rahvale võidupäeval tasuta 100g viina, tee üks vägev paraad, ütle (korruta), et nad (nii siin kui seal) on vajalikud Vene riigile (aga riigil on praegu raske, kannatage ühise ülla eesmärgi nimel natuke) ja nende isade-emade kangelastegusid suurtes sõdades pole unustatud, ning rahvas läheb vaikselt koju Putjale küünalt panema, kannatab ära kõik börsilangused, pensionikärped, tühjad poeriiulid ja põhjatute aukudega teed.....

Meil tuleks järjepidevalt (soovitavalt just neile olulistel pühadel ja päevadel) "integratsioonitoetuste" ja muude sihtostarbeliste rahastuste eest korraldada pigem:

"Guljaanjesid" Kohtla-Järvest Narvani, Sondast Lasnamäeni, tööpealkirjaga "Meie muukeelse elanikkonna toeks", kus EV vajalikku sõnumit edastatakse just neile seeditaval moel, kombel ja kastmes. Seal osalegu ka juhtpoliitikud ja jõustruktuurid. Näidaku ennast süsteemselt, pidevalt ja järjekindlalt neile just vastavatel üritustel. Õigetes doosides. Õiges võtmes. Mitte ülepingutatult. Ajapikku võib doose vaikselt ja märkamatult suurendada.

Seminarid.
Kohtumisõhtud.
Mälestusõhtud.
Laadad.
Etendused.
Kontserdid.
Erinevad vabaõhuüritused.
jne


Mingi pädev elukutseline "õhtujuht" või tiim suudaks kindlasti kokku panna pädeva üldrahvaliku vabaõhuürituse programmi, kuhu on kokku pikitud vene ja eesti kombed segamini võrdsetel alustel. Tegevused peaksid olema lihtsad, meelelahutuslikud ja kaasahaaravad. Üritused, kui vähegi võimalik, siis tasuta. Sihtgrupp kohale meelitada mõne hetkel olulise teema või iskuga (külalisega)?


Ühesõnaga tuleb leida lihtrahva tasandil see väike või kasvõi pea olematu ühisosa, see jõuliselt esile tõsta, promoda ja võimendada.
Näidata, et neist hoolitakse (see ei pea olema ainult suurem pension, valimisõigus või EV passi pihku surumine), neid pole unustatud (koos maakonna ja seal elavate eestlastega), meil on neid vaja ("me tahaksime teie üle uhkust tunda, andke see võimalus").
Kui tahate, et tegevus mõjuks venelastele, siis tuleb kõigepealt endale selgeks teha, mis venelasi üldse huvitab, mis neid käima tõmbab, mis neid kodust välja ajab, mis neile meeldib ja mida (milliseid üritusi) neil kõige rohkem vaja oleks (mida ei ole ja millest tuntakse puudust, VÕI mille on juba jõudnud ära sisustada VF).
Vaja on selgeks teha, mida nemad tahaksid TV-st vaadata ja mida-millest lugeda, ning seda neile siis pakkuda, pikkides sinna vahele meie oma Eesti asja.
Aru peab saama vene mentaliteedist, tundma peab nende kombeid ja kultuuri.
Ja asju korraldades peab olema kohe alguses üheselt selge, kes on sihtgrupp ja siis vastavalt sellele neile ka läheneda, mitte suruda väevõimuga peale seda OMA asja algusest peale, ega täitma kogu "üritust" ainult "enda asjaga".

Kui päeva lõpuks on eestlane ja venelane "kaelapidi koos", ning nad kiruvad koos "ilma, ämma ja valitsust" (leitud ja teadvustatud on see ühisosa, milles me ei olegi vbl nii erinevad ), siis pole enam nii oluline, mis keelt keegi räägib, või kas ta valimas saab käia.

IMHO peab just selliste "lihtsate" vahenditega ja sellise nurga alt neile "lihtsatele" inimestele lähenema, kui tahetakse neid EV jaoks tagasi võita.

Intergratsiooni ja migratsiooni sihtasutus kirjutas: Integratsiooni ehk lõimumise eesmärk on soodustada olukorda, kus Eestis elavatel teiste rahvaste esindajatel ja eestlastel oleks koos hea elada – töötada, õppida, kultuuri edendada, olla ühiskonna osa ning selle täisväärtuslik liige. Nende võimaluste pakkumiseks ja arendamiseks viib MISA igal aastal ellu mitmeid tegevusi ning korraldab erinevaid konkursse.

MISA viib lõimumisalaseid koostöötegevusi ellu Euroopa Sotsiaalfondi projekti ”Eesti ühiskonnas lõimumist toetavad tegevused“ alategevuse „Lõimumisalased koostöötegevused” raames.

Koostöötegevuste näol on tegu ühistegevustega, mis kaasavad Eesti eri piirkondades elavaid inimesi, kohalikke omavalitsusi ning era- ja kolmanda sektori organisatsioone, eesmärgiga suurendada Eesti elanike, sh vähelõimunud püsielanike (eelkõige 17-26 aastaste noorte) osalust ning kaasatust erinevates ühistes ettevõtmistes.

Elluviidavate tegevuste tulemusel paraneb nii lõimumisega tegelevate kui ka lõimumist toetavate organisatsioonide omavaheline koostöö, tihenevad rahvuste-vahelised kontaktid ning kasvab ka teadlikkus kultuurilisest mitmekesisusest.

2015. aasta detsembris toimus Euroopa Sotsiaalfondi projekti „Eesti ühiskonnas lõimumist toetavad tegevusedʺ alategevuse „Lõimumisalased koostöötegevusedʺ raames noortele ja noortega tegelevatele inimestele suunatud koostööseminar „Üksi? Koos!". Seminari eesmärgiks oli koguda noorte tähelepanekuid ja mõtteid neile suunatud koostöötegevuste elluviimiseks.

Koostööseminari meeskonnatöö tulemusena sõnastati iga valdkonna võtmeteemad, millest MISA lähtub noortele suunatud koostöötegevuste kavandamisel aastatel 2015 – 2020

Käimasolevad konkursid

Tähtaeg / Tüüp / Nimi
19.09.2016 10:00 / Lihtsustatud korras tellitav teenus / Noortele suunatud seminar-arutelude korraldamine
19.09.2016 16:00 / Lihtsustatud korras tellitav teenus / Eesti keele kursused vähelõimunud püsielanikele ja uussisserändajatele
19.09.2016 23:59 / Taotlusvoor / Rahvusvähemuste pühapäevakoolide baasfinantseerimise teine taotlusvoor
26.09.2016 10:00 / Projektikonkurss / Eesti keele ja kultuuri õpe projektlaagrites ning eesti keele ja kultuuri õpe eesti peredes

Mulle tundub, et meie MISA on juba ette kaotanud kõik lahingud VF propaganda ja psyhops masinatega.


EDIT: Eemaldasin mõned ekstreemsused
____________________________________________________________________________________________
http://dogma.ee/meist-venekeelne-kommun ... id-eestis/
http://www.videvik.ee/?id=1123
http://www.estonica.org/et/Kultuur/Vene ... BCdisajal/
http://www.meis.ee/

Ehk siis ettepanek on eestlastele venelastega omakasupüüdliku sõprust sobitada. Et kardame neid ja seepärast proovime nendega hästi läbi saada. Ja oletad et venelane seda taustsüsteemi ei tunneta? Ja mida arvad - mismoodi see arusaam tema suhtumist nondesse eestlastesse ja Eesti riiki suunab?

Avatar kirjutas: Ehk siis ettepanek on eestlastele venelastega omakasupüüdliku sõprust sobitada. Et kardame neid ja seepärast proovime nendega hästi läbi saada.

Kes see "meie" on, kes neid kardab? Ja mis mõttes kardab?
Kas VF komposteerib Eestis elavate "kaasmaalaste" ajusid ja võitleb nende lojaalsuse eest, kuna kardab Eestit? Kardab eestlaseid? Või kardab neid samu kaasmaalaseid?

Kas häid suhteid ja sõprust luuakse kellegagi siis, kui teda kardetakse?
Jabur.

Mitte, et kardame, vaid tunnistame probleemi ja üritame tulemuslikult ja endale kasulikult lahendada.
Alternatiiviks on probleemi eitada, loota iseeneselikule lahenemisele, või lasta seda üritada lahendada igasugustel MISA-del ....



Ma omast arust räägin ja üritan juhtida tähelepanu infosõja, psyhops, massidega manipuleerimiste sõjatandrile, kus ka meie, tahame või ei taha, asume ja hetkel seal vigureid kaotame. Aga meil oleks vaja sealt võite tuua.

Vastates küsimusele " on meil neid vaja" eitavalt, oleks jutujätk ja teemaarendus teine.
kas Sinu arust on meil neid vaja või mitte?

Avatar kirjutas: Ja oletad et venelane seda taustsüsteemi ei tunneta? Ja mida arvad - mismoodi see arusaam tema suhtumist nondesse eestlastesse ja Eesti riiki suunab?

Kui teha asju nii nagu peab, ehk filigraanselt, siis ei tunneta.

P.S.
Ma ei näe sisulist suurt vahet selles, keda riigile lojaalseks kasvatada-koolitada-harida, kas Narva venelast , või Saku eestlast. Meetodid (tõhusad meetodid) ja lähenemine on erinevad. Eesmärk on üks.

Lugesin Fucsi postituse läbi ja sisimas nagu tahaks, et sellised nipid töötaksid, aga tegelikult hakkas alateadlikult õudne. Ma kardan, et ükski sellistest nippidest ei õnnestuks filigraanselt ja tekitaksid mõlemas pooles eelkõige tülgastust. Jätaks mulje Eesti riigist kui Kiirest, kes kuskil kõrtsis püüab jõrmide meestega samale pingile istuda ja püüdlikult rämedat nalja teha ja visata viina üle oma taluvuspiiri. No ei pälviks selline asi kuidagi austust ja just austus on ainuke asi, millele minu arvates suuremat integreerimist saab rajada.

Võibolla olen ma lihtsalt "asjade omasoodu arenemise" pooldaja, aga hetkel tundub kaalukauss olevat õigele poole kaldu. Uks on kõigile soovijatele avatud ja neid tilgub "meie" poolele vaikselt, aga järjekindlalt. Ja tulevad just need, keda me ise sooviksime ka ühiskonnas näha. See küsimus muidugi jääb, et kas meil on nii palju aega, et integreerumine ületaks heas mõttes kriitilise piiri.

Jah.
Riske ju on

Eriti, kui teha seda kirvemeetodil

Aga need kirjeldatud "lähenemised" ja meetodid ma arvan annaks selle, et saaks mingi suurema osa neist vene propa käest tagasi. Ma mõtlen just neid, keda me muude meetoditega 100% kindlusega ealeski tagasi ei võida. Mul on selline tunne samal ajal, et neid selliseid on kuramuse palju.....mis sünnitab kokkuvõttes selliseid Raagi ohuraporteid.

Js siis mul on tunne, et meil arvatakse tõsimeeli, et probleemi FIX-ib ära mingi MISA oma projektidega või eesti keele kursused või maksuameti viimine Rakverest Jõhvi jne.

neid tilgub "meie" poolele vaikselt, aga järjekindlalt. Ja tulevad just need, keda me ise sooviksime ka ühiskonnas näha.

See küsimus muidugi jääb, et kas meil on nii palju aega, et integreerumine ületaks heas mõttes kriitilise piiri.

Head pointid.

------------------------------------------------------

Eemaldasin algpostist mõned ülevõlli ekstreemsused, et mitte shokki tekitada heades kaasfoorumlastes

täpsustus - need 40+ venelased meie maal ei nuta taga mitte putinit vaid nõuka aega - putinivenemaa eluga neil isiklik kokkupuude puudub või heal juhul põgus. Nõuka aeg teisest küljest....

Et nende jaoks putin=nõukaaegne suurvene hiilgus on osaliselt putini teadlik propa, osalt taganutjate soovmõtlemine. Et päris vene elul selle "neljanda roomaga" midagi tegemist pole - nagu eelpool öeldud, puuduvad neil taganutjatel praeguse vene igapäevase argielu kogemused....noorvenelastel siin nõukaaegne kogemus puudub ja seetõttu ei oska nad ka putinit niiväga "sobivasse mustrisse" panna... ( ma ei üldse ei imestaks, kui peresiseselt oleks ses küsimused generatsioonide konfliktid: isad nutavad nõuka aega, samas noorem põlvkond rohkem vaatab euroopa liidu ja inglise keele ja avatud piiride suunas, rääkimata sellest, et infokanaleid on eestis peale putini propa valida ja noorem põlvkond venelasi on ka nutitelefonistunud). vene delfi trollide müra ma mingiks reaalse suhtumise kajastuse argumendiks ei pea.

Ei saa ainult nii, et "meil on neid vaja", iga hinna eest. Neil on meid sama palju vaja, neil on vaja Eestis elada, nad tahavad siin elada. Sest siin on parem kui Venemaal, siin on peaaegu Euroopa. On ainult sellepärast, et siin on eestlased oma kultuuriga ja on ainult niikaua, kui seda eesti kultuuri on siin piisav kogus. Saksamaa ilma sakslasteta on Kaliningradi oblast ja ja Soome ilma soomlasteta on Karjala ANSV.
Meie põhiprobleem ongi see, et otsime (meie juhid otsivad) kergeid rehepaplike lahendusi, mis ei nõuaks pingutust. Eestikeelse õppe juurutamine vene koolis on üks sellise sadomaso näide. Algul püstitati lihtsalt loosung, et aastaks 2000 on gümnaasiumiharidus eestikeelne. Püstitati ja jäädi ootama isetäitumist, ei tehtud mitte midagi selles suunas. Sest tüütute asjadega tegelemine on vastik, parem kui ei pea. Nüüd siis pusitakse tagant poolt ettepoole. Mitte eest poolt tahapoole, nagu oleks loogiline. Kõigepealt lasteaed eestikeelseks, siis esimene klass, siis teine jne.. 13 aastaga oleks asi unustatud olnud. Saaks ka Narvas, vaja ainult tahta ja pingutada, oma riigi nimel peabki pingutama. Nagu saavad sakslased õpetada türklasi koolides, kus on vaid mõned sakslased. Ja venekeelsetele tuleb ausalt öelda - siin on Eesti, eesti keel on riigikeel kõigile võrdselt - ukrainlasele ja venelasele, kedagi ei diskrimineerita sellega, et selles keeles siin õpitakse. Eestil ei ole majanduslikku võimalust kahte paralleelset haridussüsteemi ülal pidada, siin arendatakse eesti kultuuri. Venemaal arendatakse riiklikult vene kultuuri. Parimal juhul saaks teha vene kultuurautonoomse piirkonna Peipsi-äärsetesse vene küladesse, sest teised vene alad oleme koos Petserimaaga ja Narvatagusega kaotanud.
Seda oleks tulnud ausalt öelda ja venekeelsed (venelased+siin venestunud NSVL rahvate esindajad) mõistnuksid seda küll. Eesti pakub Venemaast paremat elukeskkonda, aga tasuta lõunaid ei ole. Selle hinnaks on see, et siin ei ole riiklikku vene kultuuri toetamist ja pikemas perspektiivis toimub rahva eestistumine. Nagu Soomes saavad kõik soomlasteks ja Prantsusmaal prantslasteks pika peale, Eesti ei ole kuidagi teistmoodi. Koos keeleprobleemiga kaoks ka enamus intergatsiooniprobleeme, usk meid ei eralda. 25 aasta jooksul oleks eesti keele suhtlustasemel saanud selgeks ka Narva invataksojuhid, iga päev vaja vaid mõni uus sõna õppida. Kui riik ei nõua, pole vaja.
Keda lapselaste eestistumise perspektiiv ei rahulda, võib minna Venemaale või mõnda teise riiki, võib aga ei pea minema. Selle asemel aetakse mingit ümbernurga juttu, tehakse poolikuid asju ja oodatakse probleemide iselahendumist. Nüüd on muidugi raskem seda kõike teha, kui Putini propagandamasin on tuurid üles võtnud. Putini propaganda on mugav, maalib pildi millestki suurest ja erilisest, tegelikult selle erilise rahva heaks midagi tegema ei pea, ei oma rahva jaoks ega veel vähem Eesti venelaste jaoks. Nad ei vajagi, et midagi tehtaks nende heaoluks, niisamagi on uhke tunne olla sõja võitja ja Krimmi omanik. Ja meie peaksime midagi tegema, et eestlastel oleks siin hea ja ka venelastel samal ajal - natuke raske on seda korraga saavutada.

kana tagumik kirjutas:täpsustus - need 40+ venelased meie maal ei nuta taga mitte putinit vaid nõuka aega - putinivenemaa eluga neil isiklik kokkupuude puudub või heal juhul põgus. Nõuka aeg teisest küljest....

Neid, kes meie jaoks kadunud on seepärast, et nõuka aega taga nutavad, ilmselt jah minu kirjeldatud ekstreemmeetmetega n.ö. "tagasi" ei võida.

Minu mõte liikus seda radapidi, et oleks vaja Eesti riiki neile rohkem "koju viia". Aga seda ei saa IMO teha sunniviisiliselt ega selliste meetoditega, et "viime Eesti riigi neile Narva keskväljakule, ajame nad sinna kokku ja ütleme, et näete vaadake, see siin on Eesti riik, jätke meelde" (ma väljendun kujundlikult), sest selline pealesuruv ja käskiv lähenemine tekitab trotsi ja tõrget kohe eos, ilma teemasse süvenemata. Sealt edasi jõudsin ma mõtetes sinnamaani, et järelikult tuleb "olla kaval" ja hakata Eesti riiki sisse pikkima nende maailma väikeste dooside kaupa, ajas doosi vaikselt suurendades. Et esmatähtis on nendeni jõuda kõigepealt nii, et neis ei tekiks kohe alguses tõrget. Aga IMHO ei ole võimalik "meie asja" nendeni viima hakata, kui pole endale selgeks teinud peensusi, eeldusi ja tingimusi, kuidas nendeni mitte teoreetiliselt, vaid praktiliselt jõuda on üldse võimalik.

Üks vanem ettekanne, mis toetab Akf kana tagumik väljaöeldut/arvamust selle kohta, et ilmselt enamus neist on meile kadunud hoopis selle pärast, et nutab taga nõukaaega (et põhiline probleem on selles). valdavalt toetub ettekanne küll ca 20 aasta tagustele uuringutele ja ilmselt midagi on ka tänaseks muutunud.

Kolmandiku Eesti rahvastikust moodustavad erinevatesse etnilistesse rühmadesse kuuluvad pärast Teist maailmasõda sisserännanud uusasukad (Kurs 1998: 70), kelle hulgas on ülekaalus venelased. Muutused on eestlaste ja venelaste jaoks toimunud väga olulisel määral erineva kiirusega ja erinevatele aspektidele toetudes (Kirch etc 1997: 47). Venelaste jaoks on transformatsiooniprotsess Eestis tunduvalt totaalsem, korraga nii poliitiline, majanduslik kui ka kultuuriline.

Eestlased tajuvad mitte-eestlasi kui ühtset venekeelset elanikkonda (Eesti... 1997). Tegelikult Eesti vene keelt kõnelevad elanikud ei kujuta endast homogeenset gruppi ei keeleliselt, kultuuriliselt, etniliselt ega päritolult. Identiteet ise on vastuoluline ja heterogeenne mõiste, mida näitavad ka uuringud (Kirch, Tuisk 1994). On arvatud, et Eestis elavate venelaste varasemaks enesemääratluse baasiks oli Nõukogude identiteet (Hallik 1997, Kirch etc 1997a). Uue identiteedi baasi otsimisel pole tõenäoline, et kõigil toimub see uue etno-kultuurilise identiteedi suunas. Erinevatel rahvusgruppidel Eestis toimub identiteedi otsimise protsess erineva kiirusega ja erineval määral, muutused toimuvad erinevates identiteedi komponentides.

Mõned identiteedid püsivad ajas praktiliselt muutumatuna (näiteks soo identiteet), mõned muutuvad aga sageli vastavalt elutsükli, sotsiaalsete suhete jne muutumisel (Jenkins 1996: 19-23). Rahvuslik identiteet sisaldab lakkamatuid taasinterpreteerimisi, taasavastamisi ja konstruktsioone (Seleti 1997).

Võib eristada kultuurilist ja poliitilist etnilisust. Esimene neist viitab uskumusele jagatud keelest, religioonist või teistest sellistest kultuuriväärtustest ja tavadest. Viimane viitab poliitilisele teadlikkusele (Jary 1995).

Senistest uurimustest on selgunud, et venekeelse elanikkonna sotsiaalse identiteedi baasiks on olnud enda samastamine endise NL kodanikega (Tammaru 1996). 1986. aasta uurimuse järgi identifitseeris 78% vene keelt rääkivatest end kogu NL-ga. Ainult 14% tundsid lähedust Venemaaga ja 8% identifitseeris end Eesti Vabariigiga (Daatland 1997). Taoline olukord viis venelaste rahvusvälise mõtteviisi kujunemiseni. Selles mõttes räägivad spetsialistid isegi venelaste denatsionaliseerimisest, mis väljendus ükskõiksuses ühiskonnaelu rahvuslik-kultuuriliste aspektide suhtes ja suutmatuses mõista rahvusliku identiteedi tähtsust teiste rahvuste jaoks (Eesti... 1997).

Uurijad leiavad, et tulevikus peaks venelastel Eestis olema uus rahvuslik identiteet: vene etniline identiteet ja Eesti poliitiline identiteet (Kirch etc 1997a: 47). Osa autoreid kahtleb vene identiteedis. Näiteks on leitud, et vene identiteedil pole kunagi olnud selgeid geograafilisi või etnilisi piire (Daatland 1997).

Tänapäeval ei anna tooni eristumine etnilistel printsiipidel. Märksa aktuaalsem on kodakondsuse küsimus ning jagunemine Eesti ja Venemaa kodanikeks ja kodakondsusetuteks (Kurs 1998: 70).

Eestis elavate venelaste puhul on oluliseks osaks poliitilise identiteedi kujunemisel kodakondsus (Hallik 1997).

Identiteedijuures on oluline ka kodumaa küsimus – st millist maad peetakse enda kodumaaks. Uuringute andmetel (Tammaru 1999) on Eestit enda kodumaaks pidavate inimeste osatähtsus suurem nooremate seas.

Selline kahevahel olek võib tekitada identiteetide lõhestatust. Kõige selgemalt toob selle esile kodumaa küsimus. Kuna väärtushinnangutes ja hoiakutes puudub selgus, mõjutab see kindlasti kohanemisprotsessi. Nooremas ja vanemas tööeas inimestel on kodumaa identiteet selgem, keskealistel inimestel kõige enam lõhestunud. Nooremate hulgas on enam neid, kes peavad Eestit enda kodumaaks, vanemate hulgas aga enam Venemaad enda kodumaaks pidavaid inimesi.

Üks lõik ka, mis minu arvamust toetab

On leitud, et seoses kiire kultuurilise assimilatsiooni ohuga võib tekkida ebamugavustunne seoses kultuuriidentiteedi muutusega (Kirch 1996). Kohaliku eesti kultuuri õpetamise juures venelastele on üheks oluliseks probleemiks positiivse ühise ajaloo puudumine ja igapäevaste kultuuriliste kontaktide pinnapealsus (Kirch etc 1997a: 32).

Kokkuvõtteks võib öelda, et mitte-eestlaste identiteedi edasine kujunemine on võtmeküsimus Eesti ühiskonna ja muulaste vaheliste suhete kujunemises

http://www.nationalities.ee/EST/Artikli ... lased.html

Seega ilmselt jah minu kirjeldatud meetodid oleks liiga "ekstreemsed".
Aga ma praegu ei suuda ka välja mõelda ühtegi vähemekstreemset meetodit, mis suudaks neid VF propa ja meelsusekujundamise mõjusfäärist välja tuua nii, et nad seda ühel hetkel ise teeksid ja tahaksid.

Identiteedikriisis venelastele on praegu jõuliselt pakkunud (näilist)lahendust VF.
Tegelikult peaks EV sillutama tee sinnamaani, et nad identifitseeriks ennast meile vajalikult.
"Pehmed" vahendid ja meetodid töötaks ajapikku ilmselt ainult siis, kui VF sihilikult ei tekitaks konkurentsi.
Praegustes tingimustes peaks minu arust kasutama muid vahendeid ja meetmeid, mis oleks vähemalt korrelatsioonis VF tegevusega ja ei jääks sellele alla. Seda kõike muidugi juhul, kui meil üldse ikka on neid vaja.

Case Study – Kuidas turundada venekeelsele elanikkonnale Eestis?
http://www.wsionline.ee/case-study-kuid ... le-eestis/

Kuidas müüa vene kliendile?
http://www.sekretar.ee/uudised/2012/03/ ... -kliendile

***

Identiteedi suhtelist sisu tasub aga esile tõsta olukorras, kus identiteet põhineb vastandumisel „teistega“ ja kus eneseidentifitseerimine lähtub negatiivsetest kategooriatest. Selle mõttega seostub sotsiaalse identiteedi teooria, millele panid aluse Henri Tajfel Ja John C. Turner (1986), otsides minimaalseid tingimusi, mis on vajalikud diskrimineerimise tekkimiseks teiste gruppide vastu (Brown, 2000: 746-748). Sotsiaalse identiteedi teooria põhjuslik seos asub meie-nende suhete analüüsis, identiteedijooned per se ei ole tähtsustatud. Sel puhul vaadeldakse grupi tegevust kui
reaktsiooni, mis on määratletud „teiste“ olemasoluga. Suhete iseloom „teistega“ oleneb sellest, kuivõrd sarnasena enda identiteedile on „teiste“ identiteet tajutud.
Mida sarnasem identiteet, seda koostööaltimad on suhted ning vastupidi (Abdelal et al 2005: 7).......

Sealt on piin kopida olulisemat siia, sest PDF tekstiredaktsioon viskab read ühetähelisteks ja siis peab igat sõna siin uuesti tähtedest kokku liitma

Aga muidu on hea lugemine. Soovitan.
http://www.ut.ee/ABVKeskus/sisu/publika ... inenBA.pdf

Hiigla raske ülesanne oleks eestlastel siin tekkinud sovjettide massile ühtset Eesti-identiteeti tekitada. Ise nad ei ole seni sellega hakkama saanud, kuigi riigi poolt on aastaid jõudumööda venekeelsele kultuurile tuge pakutud. Pole piisavat huvi.
Tsirkus töötaks hästi tegelikult leivale lisaks (vene inimesele tsirkus meeldib), lisaks ka "Eesti mängu" - kui ei tea, pole midagi, piisab ka täringu veeretamisest, aga lõpuks jääb midagi meelde ka. Riik võiks sinna panustada küll rohkem, lisaks toimuvatele kaevurite päevale jm. ettevõtete üritustele. Marina Kaljurand presidendina mõjuks ka hästi.

Siin korra juba mainiti põlvkondadevahelist konflikti, et taadid on nõukaaja poole ja lapsed Euroopa (s.h. ka Eesti) poole kaldu. Mulle tundub, et sellel on veel teine mõõde - et vanem põlvkond saab väga hästi aru, et nende seisukohad on kõike muud kui perspektiivikad, aga neil on sellest ka täiesti ükskõik. Triibuline maika ja isamaaline viinavõtt tekitab neis mõnutunde ja nii jääbki. Samas tahavad nad oma võsudele elu ikkagi pigem Euroopa rüpes ja vaataksid neid väga taunivalt, kui nood hakkaks mingit stalinistlikku iba ajama.

Samuti on noori (ja tean selliseid ka oma suhtlusvõrgustikust), kes on täiesti tavalised ja tublid EV kodanikud, aga käivad pronkssõdurile 9. mail lilli panemas. Uhkusega, sest see sümboliseerib nende võimsaid juuri ja pagan teab mida veel. Vaatavad ka tunnustavalt nõukaaja loosungeid loopivaid vanureid, aga mitte seetõttu, et neile sõnum 24/7/365 korda läheks, vaid seepärast, et neile meeldib, et vanem põlvkond on nii uhke ja tegus ja oma väärtusi hoidev. Sõnum ise koos Venemaa praeguse retoorika ja vene rahvuse ülimuslikkusega ajab neid sõna otseses mõttes öökima.

Loomulikult kirjeldan ma vaid ühte ja mulle nähtavat osa, see pole tingimata läbiv, kuid vääris imho eraldi ära märkimist. Et noored ja vanad on polariseerunud, aga kiidavad teineteise vaated ja tegutsemise heaks - ja ikkagi vanad lähevad hauda ja noored pigem Euroopasse.

Olen ka kursis sellega, et Lasnamäe noored pered käivad linnaosapäevadel ("meie endi" korraldatud!), kus läbivaks teemaks on Putini pildiga särgid ja kõik muu kaasnev. Nende jaoks ongi see paraku reaalsus ja tulevik. Aga juba praegu peavad nad arvestama suure hulga kaaskeelsete põlgusega, mida näiteks sotsiaalmeedias üsna otseselt välja näidatakse. Nii võiks ju isegi loota, et mingisugune selginemine ei tule mitte eestlaste vaid integreerunud eestivenelaste initsiatiivil.

Fucs kirjutas:Kes see "meie" on, kes neid kardab

Minu postituse "meie" viitab sellele samale meiele, mida sa oma kirjelduses korduvalt kasutasid: Meil on neid vaja..., Jah me peame pingutama.... jne jne.

Fucs kirjutas:Ja mis mõttes kardab?

Selles mõttes: Neid on meil juba ainuüksi sellepärast vaja, et tagada siseriiklik julgeolek mitte ainult rahuajal, vaid ka keerulistel aegadel.
Ma peaksin seda "rasket ja vatuvõetamatut" tegevust harrastama selle pärast et muidu on oht siseriiklikule julgeolekule > minu pere/isiku jne julgeolekule.

ja:

Fucs kirjutas:...nad elavad siin, neid on oluline hulk rahvastikust... .

... ja kui ma sellega ei arvesta ja oma suhtumist ei korrigeeri, siis jällegi oht siseriilikule julgeolekule jne.

ja:

Fucs kirjutas:Neid ei saa (soov)mõtelda olematuks, lahkunuks, ega riigist väljaspool seisvateks.

... ja kui ma sellega ei arvesta....

Fucs kirjutas:Kas häid suhteid ja sõprust luuakse kellegagi siis, kui teda kardetakse?Jabur.

Aga nii tõlgendan mina eelnevate põhjuste valguses (enda jaoks) sinu soovitust ja sellest ammutan motivatsiooni oma võimalikuks raskeks ja vatuvõetamatuks eneseületuseks. Jah on jabur. Ja selle pärast ma ei usu ka antud tegevuste tulemuslikusesse. Tuleb võlts kogukondadevaheline mäng, kuhu kulutatakse aega ja vahendeid, ning tulemust ei tule. Rahvaste sõprus - tead küll.

On sul olnud selliseid "probleemi-sõpru". Selliseid, ei anna mõnikord kuude (aastate) kaupa näole, ja siis kui ühendust võtavad, siis on teada, et neil on midagi vaja. Kuigi selleni jõuab allest pärast pikemat või lühemat sotsiaalset koitust.

Meil on probleem . Aga selle probleemi olemus ja aktuaalsus ei ole kõigi "meie" jaoks ühesugune. Samuti on täiesti ühesuguste tegevuste hind inimeste jaoks erinev. Näiteks mina olen valmis pigem taluma võimalike ebalojaalsus-riske selmet hakata tegelema pakutud guljaniega. Aga teisalt ma olen avatud mingitele muudele tegevustele, et seda ebalojaalsus-riski maandada. Guljaanie (kasutatud laiemas mõistes kogu selle külje alla pugemise kohta) on alandav, minu jaoks ebasiiras (minu isiklik probleem), põhimõtteid eirav, ja ma ei usu senise kogemuse põhjal tulemusse. Sama puutub ka integreerumisse. Ma ei ole valmis muutuma selle nimel veidi enam venelase moodi, et üks venelane oleks veidi rohkem eestlase moodi. Ma olen niigi rohkem venelase moodi, kui minu vanemad või vanavanemad. Mõnikord soomlastega vabas õhkkonnas suheldes saab sellest eriti vahetult aru. Pere ja töö-väärtuste teemad, traditsioonide teemad jne, mis nõuka ajal täis lasti inimeste silmis. No nad ikka on väga meie moodi need hõimuvelled - sakslasega/inglasega ma ei suuda niimoodi kõrvutada
Aga hei - teisalt on "Vene asju", mis mulle meeldivad ja mis positiivses mõttes irriteerivad.
Lihtsalt nii ühe inimese profiilist: Mul ei ole ühtegi venelasest sõpra või lähituttavat. Mul on mõningaid venelasi tutvusringkonnas, kes on kas minu tuttavate abikaasad/elukaaslased või x-astme sugulased. Neid võib venelasteks nimetada (nad tegelikult ikka on venelased) , aga nad valdavad vabalt eesti keelt, ja ma vaikimisi neid oma mõttetegevuses venelastena ei käsitle.
Mul on olnud paarikümne aasta jooksul terve pee täis kolleege, kes on venelased. Ma olen nendega valdavalt suhelnud eesti keeles. Mida edasi, seda rohkem - aga see ei näita mitte tõhusat keeleoskuse arengut, vaid vanuse/autoriteedi/nahaalsuse kasvades on lihtsam kehtestada eesti keel omavahelises vestluses iseenesest mõistetavana. Ma suudan üsna järjekindlalt teha kalanägu, kui minuga venet üritatakse rääkida, ja ma ei tunne vähimatki süümekat, kui mingil hetkel hiljem selgub, et ma venet üsna rahuldavalt mõistan. Mõned kolleegid räägivad eestit vabalt, mõned ikka väga kehvasti. Mõned räägivad kätega ja panevad vene sõnu vahele. Ma olen mõnele öelnud, et no ütle sõna vene keeles. Ütleb. Aga järgmine kord automaatselt ei lähe venele üle. Ma lihtsalt ei paku ennast vene keeles rääkijana välja nagu paljud keelt valdavad eestlased. Minu arvates üsna litsakas käitumine. Mõni üksik vene kolleeg ilmselt kannab ka rahvus/isikupõhist vimma. Mind kord elus süüdistatud diskrimineerimises ja seda tegi eestlasest kolleeg mitteametlikus vestluses (stiilis naised saunas...). Venelasest osaline hiljem kõike näost näkku eitas ja nimetas kolleegi pahade nimedega. Tegelikult põhjuseks oli veidi eestlase õelust, venelase virisemist ja tööalane situatsioonidraama.
Venelastest kolleegide hulgas on väga meeldivaid/sõbralike inimesi, kelle näiteks külla kutsumine, või kusagil üritusel koos viibimine ei ole probleem. Lihtsalt töö olemus väga ei soosi säärast lõimumist ja ilmselt ma ka isikuna ei ole sellist ürituste tüüpi. Vabal ajal ikka pigem kodu ja lähedased.
Üks aga. Olen vaid kord elus olen töötanud vene rahvusest (ja veidi teist mitte-eesti verd lisandiga) isiku alluvuses. Oma isikut tundes - oletan, et kui oleks venelaste alluvuses rohkem töödanud, oleks eelnev kuvand palju venelaste-kriitilisem. Venelaste mõistes autoriteet pigem kaasneb positsiooniga. Eestlase jaoks pigem mitte. Ja mitte-autoriteetne isik, kes käitub autoriteedina tekitab probleeme.
Teine aga. Nii mina, kui venelastest kolleegid üsna kramplikult väldime igasuguseid rahvuspoliitilisi teemasid vestlustes. Eelkõige tööajal, aga ka nö vabal ajal, töö-üritustel. Kui need teemad sisse lipsavad (kas meelega/provokatiivselt või kogemata), siis a) valdavalt on tunda diametraalselt erinev suhtumine enamikesse (ei liialda) poliit-teemadesse ja paljudesse rahvus-teemadesse b) üks pooltest kiirelt vangerdab välja, on rõhutatult teema suhtes üle võlli/ei võta tõsiselt, või väldib arvamuse avaldamist c) võib minna vaidluseks/diskussiooniks, mis ei muuda ühekordselt mitte midagi. Lihtsalt ühest või isegi kümnest vestlusest ei piisa kellegi juurdunud seisukohtade muutmiseks. On olnud venelasest kolleeg, kes on väga avatud, eelarvamuste vaba, noorem nii vanuse kui staaži mõistes (väike autoriteedieelis mul). Mitmete Eesti Riigi valukohtade üle võis täitsa sama meelt olla. Sellest hoolimata... Otsustas käia peale teatud sündmusi Krimmis (odav, sõber soovitas varasema põhjal, väike ekstreemsus juures). Tuli tagasi ja rääkisime mis nägi. Ta proovis olla väga neutraalne ja objektiivne. Nii oma valikul sellised väljavõtted: elanikud on seal rahul VF all olemisega. Tööd on rohkem, tehased pannakse tööle. Tatarlastega oli kogu aeg jama - a'la nagu mustlased euroopas. Tööd ei tee, seadusi ei järgi, reostavad. Inimesi/turiste palju. Inimesed kohapeal rääkisid kui ok kõik on ja palusid kodumaal edasi anda. jne jne. Otse ei öelnud, aga ta nägi seda situatsiooni läbi ebaõiglase Lääne/Ukraina all kannatavate iseotsustamist soovivate Krimlaste silme. Aga no loomulikult teadis mida eestlane asjast arvab. Ma tegelikult olin meeldivalt üllatunud, et ta siiski julges mulle ausalt rääkida nii nagu nägi. Oli 2015 suvi. Kas mul on vähimatki võimalust sellise pehme ja paksema vere / rohujuure kaudu tulnud propa vastu. Isegi koos guljaaniaga. Ei ei ei - ei ole. Südant mul selleks ka ei olnud - ta ju üritas ja oleks oma sisemise lõhestumise vältimiseks kellegi pidanud lõpuks jobuks liigitama. Eks ikka minu koos oma rahvuslik-natsionalistliku-Lääneliku taagaga. No kui tõesti oleks olnud mu lähiringi kuuluv isik, tütre peika jne - oleks vast hakanud kangutama ta nägemust. Aga nii lihtsalt kui inimest...
Üks teine vene poiss näitab mulle oma erafotosid. Räägib lugusid juurde. Juured muidu Ukrainast, aga kui küsisin (ikka heatahtlikult), et kes siis oled - jäi nagu hetkeks mõttesse, siis vastas, et venelane. Et ei oska nagu keelt ja.... Suršikut paneb küll. Selline ajalik poiss (noorem nagu mõistate), Eesti armeest läbi käinud ja... Ja näen pildil istuvad metsas laigulistes. Mingi lipp nagu oli ka, aga enam ei mäleta, mis teemal. Umbes nagu paljudel rohemehikestel oma sümboolika. Ukraina teema juba käis 2014. Noh ei olnud mardikaks käinud, aga mängisid sõda metsas. Eestis. Osasid nägusid teadsin. Oli mingi vanem töll nooremate vahel, kes vist osaliselt venemaal elab. Oli tegelane, kellel kunagi meeldis eestlasi rahvusteemal irriteerida. Et näiteks keegi välismaalane oli saatnud Eestisse paki ja kogemata oli märkinud pakis sees olnud saadetiselehele russland, siis oli kohe väärt teisest kontorinurgast näitama tulla. Et siis vaata mis pull, aga ise kangesti silmanurgast piilub, et mis reaktsioon on . Mingi kord hakkas mulle lambist rääkima, et on juut. Et noh jah, ma nagu osanud midagi arvata. Tal oli mingi teema mis vaevas. Ei mäleta, et oleks kunagi tundlikel teemadel temaga arutanud. No vot, tagasi algusesse - sellised tegelased siis harjutavad sõda oma lipu all. Tegelikult täitsa süütu, enamasti otsapidi kõik kas koos töödanud, või kellegi sõbrad. Aga ometigi jäi torkima, et raisk - tore poiss see fotode näitaja, aga kui vaja siis küll vanemad ja kavalad hambasse puhuvad ja tea, kas vaja kunagi hakata sellisega sõdima. Ja mida ma ütlen? Et kuule, need mehed seal ju jobud ja et vaat kui nõme lipp neil? Või et oled sa mõelnud ja mis sa arvad ja ta-ta-ta... Ilmselt reageerin üle, teemat polegi ja poiss teine kord lihtsalt ei näita mulle pilte (mitte et see nüüd mingi traagika oleks ). Aga see mälestus aeg-ajalt viskab ette.

Fucs kirjutas:Ma omast arust räägin ja üritan juhtida tähelepanu infosõja, psyhops, massidega manipuleerimiste sõjatandrile, kus ka meie, tahame või ei taha, asume ja hetkel seal vigureid kaotame. Aga meil oleks vaja sealt võite tuua.Vastates küsimusele " on meil neid vaja" eitavalt, oleks jutujätk ja teemaarendus teine.

Kergitan kaabut. Mina lihtsalt üritan neid ettepanekuid analüüsida ja ivale pihta saada.

Fucs kirjutas:kas Sinu arust on meil neid vaja või mitte?

Minu arust neid ei ole "meil" vaja. Sellise hinnaga ja sellises kvaliteedi/kvantiteedi suhtes mitte. Mäletad ühte pätsikest siin foorumis, kes lubas (kolmandas isikus küll) eestist koos majade ja maaga ära minna. Oli ju ka üsna integreerunud isegi paljude foorumikasutajate arvates. Jah, see motiveerib mind küll. Aga mitte guljaanieks. Ma unistan endiselt Eestist, kus eestlaste % oleks üle 80%-90%. Selline % tagaks mulle rahuliku ööune. Teadmise, et isegi, kui keegi kuri geenius käivitab psyopsi, siis on lihtsalt masside erinevus nii suur, et rünnaku edukuse tõenäosus on olematu. Eelmine rünnak õnnestus vaikse ajastu tinigmustes isegi siis, kui eestlaste % oli üle 90 -ne. Ma ei suuda endale seljale patsutada stiilis, et vat kuis ikka kõik olid tahtmist täis vastu hakata, aga vat Päts oma isikliku ego teemadega keelas ära. Ja siis riigikuulelikud kodanikud vaatasid vesiste silmadega pealt. Puhtast riigitruudusest vaatasid pealt, kuidas riik hävis. Alati on keegi/miski teine süüdi. Silmakirjalik. Toonases kogukonnas oli palju vastuolusid. Õhutati piiri tagant, tegid riigiisad ise karuteeneid, oli materiaalset ebaõiglust. Palju rohkem, kui tahame tunnistada oli neid kes lootsid et äkki uus võim toob neile midagi kasu, olid kellegi/millegi peale solvunud/kadedad. Ja läksid propa õnge. Suur osa sellest eestlasele omasest vene-nõuka vastasusest tekkis peale esimest nõukaaastat, saksa okupatsiooni, repressioone. See selleks. Nüüd "meie" oleme targemad, äkki sama reha otsa ei astu. Aga probleem on endine, sest migratsioon on tekitanud uue nn kogukonna/kodanikonna, kes endiselt on lõhestatud. Ja lahendused mis pakutakse näivad mulle lihtsad, mugavad ja mittetoimivad. Teha midagi ilusat, sest ilusad asjad peavad ju toimima. Teha midagi tegemise pärast. Mängida kogukondliku mängu nimega lõimumine. "Meie" teeme näo et lõimume, "nemad" teevad näo et lõimuvad. Veedame mõnusalt aega, saame oma sotsiaalseid, saavutuslike jne vajadusi rahuldada. Päeva lõpuks lähme koju ja jätkame igapäevast elu. Vanade põhimõtetega. Õpetati kuskil, et psühholoogiliselt on kõige mõnusam on enda eesmärkide/ülesannete nimekirjat asju maha tõmmata - nö tehtud. See on olulisem, kui nende tegevuste põhjendatus. Vot koostame endale ka pika-pika nimekirja, ja siis hakkam tegema ning maha tõmbama. Mmmmm, mul juba rahulolujudinad paljast mõttest käivad üle. Lõpuks kui midagi eriti ei muutunud, siis kehitame õlgu (vigade analüüs on ju süüdlaste otsimine, mis omakorda üks mittekonstruktiivne tegevus ja seda teps ei ole tarvis teha) ja teeme uue nimekirja. Dilbert.

See samune minu unistus, noh ma võin sellega ju hauda minna, aga kuni elan (või pole ümber mõelnud - näe selline vabadus on mul ka olemas), siis ma omal vaiksel moel liigun sinnapoole. Eks on ju see sama kirigi siin üks samm?
Fucs - see üllitis ei ole sinu vastu. Ausalt. Sa teed tänuväärset tööd siin.

5+

Fucs - see üllitis ei ole sinu vastu. Ausalt.

No ega ma ei võtagi seda enda vastasusena.
Sinu jutt on õige ja eluterve. Nii üldiselt ongi ja ilmselt ka peakski suhtuma.
Nelja viiendikuga täiesti nõus.

Ainus asi, kus erinevus on see, et Sinu seisukoht on, et meil pole neid vaja ja mina arvan, et mingit osa kindlasti oleks vaja. Tegelikult pole ka erinevus otseselt selles, et kas on vaja või ei ole, vaid selles, et kus on see piir millest üle ei tahaks minna, et midagi saavutada nende suhtes.

Kui VF poleks selline nagu ta on ja asjad ei areneks nii nagu nad arenevad, siis ega mina ei näeks ausalt öeldes mingit muud asjalikku lahendust nende ülejäänute probleemile....

Drax kirjutas:Uks on kõigile soovijatele avatud ja neid tilgub "meie" poolele vaikselt, aga järjekindlalt. Ja tulevad just need, keda me ise sooviksime ka ühiskonnas näha.

...kes sealt meie poole tilkujatest üle jääb, kui et põlvkond lihtsalt sureb välja.

Aga ilmselt on minu "valulävi" tiba madalam ja ma oleks võib-olla (minu jutt on algusest peale teoretiseeriv, et kui prooviks nii või naa, et äkki miskit muutuks....) nõus teatud asju katsetama.

See muidugi ei puudutaks padusovjette ja padupuutinlasi ning muud seesugust seltskonda.
Neid isegi mina püüdma ei läheks, sest nii madal mu valulävi nüüd ka ei ole.

Samas minu arust on selles väites tõeiva sees kui öeldakse, et see probleemne muulaste seltskond tuleb meile meelde alati alles siis, kui mingi jama käes. Ma arvan, et sama asja nägime tükati isegi Ukrainas. Et siis mina tervitaks lähenemist, kus see seltskond oleks meil meeles ka jamade vahelisel ajal.

Samas ei saa eitada, et ka osa eestlastest tuleb vahel riigile meelde alles siis, kui mingi jama käes ja see muulaste probleemne seltskond pole selles suhtes eriti erilisem.