42-aastane Ukraina ikooni- ja mööblimaalija Roman Selivatšov (loeb ennast madalama keskklassi hulka ja kel on neli last. Elab suvilast ümber ehitatud elumajas ja sõidab kümme aastat vana SsangYongi universaaliga): „Kui lühidalt võrrelda eluga enne Maidani, siis nüüd on raha vähem, aga võimalusi rohkem. Näiteks viisavabadus Euroopa Liiduga, mitme odavlennufirma tulek Ukrainasse. Mina tunnen ennast paremini. Varem oli paljudel paternalistlik suhtumine, seda on nüüd minu meelest palju vähem. Inimestel on tekkinud palju rohkem initsiatiivi.“
Erinevalt varasemast on uued lahkujad enamasti oskustöölised, mis on riigis juba tekitanud arvestatava arstide ja meditsiiniõdede kriisi.
Selivatšov: „Ma vaatan seda nii, et see on ju tegelikult hea: nad õpivad seal uusi oskusi ning toovad oma tulud enamasti tagasi kodumaale.“
Selivatšovi perel on suur, 200-ruutmeetrine maja, mida ta kütab gaasiga. Nelja aastaga on gaasiarved talvel tõusnud ligi kolm korda. See talv maksis pereisa kuus gaasi eest 80–90 eurot, lisaks 40–50 eurot elektri eest.
Selivatšov: „Talvel, kui olid krõbedad külmad, pidin lisaks puudega kütma, et oleks soe. Meil on see tavaline, et kui külmadega ei jätku piisavalt gaasi, siis lisatakse õhku [torustikku].“
Selivatšovi sõber Rostislav: „Kortermajades on kommunaalkulude tõus olnud suhteliselt suurem kui eramajades: kui enne Maidani maksin oma 64-ruutmeetrise korteri eest kuus kommunaalkuludeks talvel 35–45 eurot, siis nüüd 160 eurot.“
Kiievis oli jaanuaris ametlik keskmine palk 13 500 grivnat (430 eurot). Ukraina keskmine palk oli 9200 grivnat (295 eurot). Kui võrrelda eurodes, siis oli enne Maidani Ukraina keskmine palk detsembris 2013. aastal isegi kõrgem, 320 eurot (3600 grivnat), kuid kulud elamisele olid mitu korda väiksemad.
Selivatšov: „Keskmine, kahe lapsega pere peaks pealinnas praegu kenasti hakkama saama 30 000 grivnaga (950 eurot) kuus.“
Rahvusvahelise Valuutfondi eelmise sügise andmete järgi on Ukraina muutunud Porošenko ajal kõige vaesemaks riigiks Euroopas, arvestades SKTd inimese kohta dollarites. Seni oli aastaid vaeseim Moldova.
Selivatšov: „Ma ei usu neid arve, sest Ukraina ametlik statistika ei näita inimeste tegelikke sissetulekuid: pool Ukraina majandusest toimib julgelt varjus, ümbrikupalgad on endiselt väga laialt levinud nähtus. Näiteks üks minu tuttav, kes töötab president Porošenkole kuuluvas riigi ühes suuremas telekanalis ja kes saab ametlikult miinimumpalka, saab ümbrikus kätte viis korda suurema summa. Meil Ukrainas on ka väga palju "aknaid", kus saad kokku hoida. Meil ei maksa keegi näiteks maamaksu. See on ametlikult olemas, aga riik lihtsalt ei korja seda. Mina pole kunagi maksnud. Tavalisel inimesel kulub varasemaga võrreldes kindlasti vähem raha altkäemaksudele ja trahvidele: Maidani järel pole ma enam kordagi pidanud liikluspolitseile altkäemaksu andma. Ka trahve kirjutab uuenenud politsei varasemast märgatavalt vähem välja. Enamik ravimeid on haiglas nüüd tasuta ning viimane kord keegi isegi ei vihjanud, et millegi eest tuleb maksta. Olen üldse optimistlik ja eelistan alati vaadata asju, mis liiguvad paremuse poole. Ma kuulan alati suure heameelega (Igor) Girkini hala. See tõstab mul meeleolu. Võib-olla on reformid küll aeglased, aga vähemalt liiguvad need õiges suunas. Enam pole mul tunnet, et riigi osas midagi muutub.“
51-aastane loomaarsti haridusega ühel Kiievi äärelinna turul metallkaupade ja tööriistadega kauplev Oleksandr Š. (Tal on kolm last ja ta peab ennast ots otsaga kokku tulevaks. Elab äärelinnas kolmetoalises korteris ja sõidab päevi näinud Renault’ga. Osales 2004. aastal esimeses Maidani revolutsioonis, mis tõi võimule president Viktor Juštšenko. 2014. aastal tema Maidanil enam ei käinud.): „Ukrainas käib perestroika, muutused alles algavad. Viie aasta pärast on alles midagi näha. Kuidas on saanud elu paremaks minna, kui nii palju meie inimesi on sõjas surma saanud? Olen kogu Ukraina iseseisvuse aja pidanud looma moodi rügama. Seitse aastat töötasin seitse päeva nädalas 12–15 tundi, et osta see korter. Ma arvan, et mul on veel väga vedanud. Praegu käin samuti iga päev tööl, aga enam nii palju ei raba. Minu turupoe käive on koos samas töötava abikaasaga (nad on Eesti mõistes FIEd) kokku veidi alla 600 000 grivna (53 000 eurot) aastas. Materiaalselt elasin enne viimast Maidani paremini. Käisin perega Itaalias ja Egiptuses puhkamas, aga nüüd enam mitte. Aga ma saan aru, et see [reformide] tee tuleb meil läbi käia. See (kommunaalkulude mitmekordne tõus) on korruptsiooni tõttu. Pole võimalik, et need on nii kõrged!“
Näiteks riiklik gaasi hind kodutarbijale on Ukrainas 0,75 eurot kuupmeetri eest, mis on jämedalt võttes kaks korda rohkem, kui maksab kodutarbija Eestis. 1. maist tõstab valitsus gaasi hinda veel.
Oleksandr: „Mind ärritab väga ka Ukraina konstitutsioonikohtu hiljutine otsus, millega tunnistati kriminaalkoodeksi ebaseadusliku rikastumise paragrahv põhiseadusvastaseks. Kõik selle alusel algatatud kriminaalasjad tuleb lõpetada, uurimise alt pääseb vähemalt 30 parlamendiliiget. No millal hakkab Ukraina niimoodi normaalselt elama? Normaalselt ei hakka Ukraina elama senikaua, kuni noored ukrainlased lahkuvad massiliselt tööotsingutel välismaale. Ukrainas on targem vaadata tulevikku pessimismiga – elu on nii õpetanud. Juštšenko ajal ma lootsin, aga pärast Maidani polnud mul enam suuri lootusi. Juštšenko ajal saime niigi väga suure asja – sõnavabaduse. Ma ka ei usu ametlikku statistikat selle kohta, et Ukraina on muutunud sissetulekute poolest Euroopa kõige vaesemaks riigiks. Inimestel on tegelikult raha küll. Kiiev seisab ummikutes, autosid on nii palju tekkinud. Janukovõtši ajal oli inimestel väga palju lolli raha: palgad olid suhteliselt suured ja kommunaalkulud väikesed. Inimestel polnud rahaga muret. Meie hoovis majade vahel varem kogu aeg joodi ja aknast oli karjumist kuulda. Nüüd on vaikne. Inimesed mõtlevad, kuidas hakkama saada, ja see on hea. See on muutuste kõige suurem pluss, et inimesed on hakanud mõtlema ja oma elu ise kujundama. Inimestel on nüüd palju suurem vabadus teha, mida tahad, ja teenida. Väga hea, et antibiootikume on hakatud lõpuks retsepti alusel müüma. Ukrainas ei tohi ravimeid suvalisest apteegist osta, pead teadma, millised apteegiketid on usaldusväärsed, sest meil on 70 protsenti ravimitest võltskaup. Kiidan ka seda, et riik läheb lõpuks üle perearstisüsteemile, mis lõpetab raiskamise meditsiinis. Porošenko poolt hääletan uuesti põhjusel, et varastavad kõik, aga ma tahan, et praegune kurss jääks. Kuigi mulle ei meeldi, et meid juhib nüüd USA. Varem juhtis Venemaa. Ukraina eest otsustavad alati teised. Ukrainat on kogu aeg röövitud, keegi pole kunagi tõeliselt ukrainlaste arvamust küsinud.“
63-aastane arhitekt Oleksii Strutinski (Tal on kaks last. Peab ennast keskklassi kuuluvaks. Elab samuti arhitektist abikaasa Zoja Istominaga kesklinnas kolmetoalises korteris.): „Ainult pime ei näe muutusi. Ukraina on muidugi väga haige organism, aga see näitab organismi tervenemist, et korruptsioonijuhtumeid tuleb järjest välja. Viie aasta pärast on Ukrainas palju asju teistmoodi, aga mis, seda me veel ei tea. Altkäemaksud on muidugi jäänud, aga need on mõistlikumad [kui Janukovõtši ajal] ja toimivad vähemalt mingid reeglid. Oluliselt lihtsamaks on läinud meie valdkonnas, sest paljud inimesed ei mängi enam vanade reeglite järgi, mitmed riiklikud [kontrollivad ja lubasid jagavad] instantsid on vahelt ära kaotatud. Olen märganud, et vähenenud on inimeste sallivus altkäemaksude andmise suhtes ja selle nõudmine pole enam nõnda süsteemne nagu varem. Inimene andis [Janukovõtši ajal] poole ära [altkäemaksudeks] sellest, mis ta teenis, ja ta teadis, et teistmoodi elada pole võimalik. Enam ei taha inimesed maksta, see pole enam kasulik.“
Istomina: „Veel positiivset: politseireform, viisavabadus Euroopa Liiduga, kiriku iseseisvumine Moskva patriarhaadi alt, elektrooniliste teenuste kasv ja sõda. Sõda selles mõttes, et see on pannud inimesed mõtlema ning aru saama, et Ukraina saab loota ainult iseendale. Ja sõda on pannud inimesed makse maksma.“
Strutinski: „Meil oli palju tellimusi Juštšenko ajal, Janukovõtši ajal virelesime, sest me ei olnud seotud tema lähikonna inimestega, aga nüüd on tellimused läinud jälle üles. Eelmisel aastal telliti meie suhteliselt väikeselt büroolt tehase, kaubanduskeskuse ja Kiievi-lähedase elamurajooni projekt. Odava [Vene] gaasi [tarnete] jätkumine oleks tähendanud meile koloniaalset tulevikku. Jah, meie palgad ei vasta uutele tariifidele, kuid seda saab lihtsalt parandada: käimasolevad reformid viivad meid lähemale Euroopa elatustasemele, kui inimesed hakkavad aru saama, et makse on kasulik maksta. Sa ei saa oma Bentleyst välja astuda ja käia mööda loike. Parem on sõita tagasihoidlikuma Fordiga, aga mööda normaalseid teid.“
Istomina: „Edumeelsete inimestena tahaksime väga poliitikasse uusi inimesi, kes mõtleksid kaasaegselt ja oleksid sõltumatud; selliseid, keda ei saaks mõjutada otsuste vastuvõtmisel. Aga neid pole. Porošenko on neist kõige sõltumatum. Porošenko on muidugi osa sellest süsteemist, mis on meil olnud alates Kutšmast, aga ta suutis paljustki loobuda ning astus sammu edasi, kuigi tal olid kõik võimalused jääda vanasse sängi ja varastada nagu kõik teised. Aga ta sai aru, et see mudel enam ei tööta. President ei pea olema hea inimene, ta peab olema pragmaatiline. President peab olema tark kaabakas. See (ebaseaduslik rikastumine pole enam kuritegu) on kõigile Ukraina elanikele solvav otsus. Sellised juhtumid on põhjuseks, miks Ukrainas pole mõtet olla tuleviku suhtes optimist, vaid jääda alati realistiks.“
https://www.postimees.ee/6557531/ainult ... as-muutusi
Ukraina president Petro Porošenko: „Kirjutage see üles ja jätke meelde: sõda saab läbi siis, kui viimane tükk Ukraina maast on vabastatud, päeval, mil viimane sõjavang on vabastatud. Ukrainal pole mingit kavatsust võitlust lõpetada. Me võitleme Ukraina territooriumi vabastamise eest, Ukraina sõjavangide vabastamise eest ja võitleme ning teeme kõik, mis suudame, et tuua rahu nii vara kui võimalik. Kuid see peab olema rahu, mitte kapitulatsioon.“
https://kanalukraina.tv/ua/episode/glav ... y-socsetey
