www.militaar.net

Ma ei tea täpselt millisel kujul see soovitav süsteem lõpuks realiseerub,(kui üldse realiseerub), kuid mingit erilist politsei/päästesüsteemi täiendusreservi sealt tõenäoliselt küll tulema ei hakka.
Kui siis, saab mingit täiendust sotsiaalia ja muu taoline valdkond.
Võimalik, et ka see polekski lõpuks halb.

Ja maksma läheb see kõik kokkuvõttes ka mitte vähe. Et keegi ei taha seda oma eelarvest tegema hakata, on ka selge.

Sita teostusega on võimalik pekki keerata kuitahes hea idee, see on selge.
Senised saamatuse maiguga lood asendusteenistusest on selle parim kinnitus.
Mina lihtsalt kasutaksin võimalust saada järje peale lonkavad tsiviilsed SA võimed.
Kõige kallimat ehk inimjõudu on piisavalt, küll need õpetajad ka leiab.

Selles osas jään küll enda juurde, et 3-6 kuuga on võimalik selgeks õpetada enamik rolle, mida reservistilt SA oludes nõuda saab.
Parameedik, päästja, politseinik, ehitustööline jne jne.
Sest me tükati eeldame taoliste ülesannete täitmist veel lühema õppe põhjal.
6 kuud praktikat on ka päris kõva sõna, et taolised inimesed võetakse tööle niuhti.

Põhiline raskus aga saab olema mugavustsoonist enese välja rebimine. Eriti raske saab see olema asutustes, kus SA ettevalmistuse mantra sootuks puudunud on.

NB! Kes ei usu, et sedasi inimesi rakendada on võimalik - vaadake täna vabatahtliku päästja kursuse mahtu, üllatute isegi. Ometi kustutavad sellised inimesed täna tulekahjusid ja nende pidada on terved komandod, kus õhuke riik lahkunud on.

Siin läheb minu arvates vahepeal meelest, et PPA ja PA (hillarti toetuseks ka parameedikud), peavad olema sama terved nagu KV-l vaja on. Kui KV-le täna veel jätkub, siis kõigile meile vist ei jätku. Vähemalt mitte igal aastal terve riigi peale 500 inimest. Tervete osakaal peab kasvama. Aga see on teine teema. Siis on veel küsimus, palju neid vaja on? KV roteerib oma reservi kiirreageerimisest umbes iga 4 aasta tagant. Välja roteeruvad, kuuluvad aga erinevate kaotuste korvamiseks.
Kas PPA ja PA ja meditsiin vajab sama süsteemi järgi? Ja palju neil üldse vaja on? Need küsimused ei ole siin vastamiseks. Ma tahan vaid kirjeldada süsteemi komplekssust.
Seega ainult nende ametkondade reservi ettevalmistusega, ei suurenda me eriti ühiskonna osalust riigis. Pealegi pole seda materjali täna kuskilt võtta.
Järeldus - peame muutma tervisenõudeid, sh teenistuse tingimusi ja (kõige tähtsam minu arvates) kodanike hoiakuid.

Üheks lihtsustatud võimaluseks on: paneme kõrvalehoidjad sitta rookima, see motiveerib neid varsti püssi valima ... Minu arvates lühinägelik. Kohusetunne jääb ju ikkagi välja arendamata. Aga äkki olen mina sinisilmne.
Kuid minu arvates on sinisilmne nimetada tänast süsteemi "saamatumaitseliseks" ja pidada enda teoreetilisi teadmisi või lihtsalt arvamust, mingiks lihtsaks lahenduseks.
Teeme must-valgeks.
Riik valib täna kodanike hulgast välja KÕIK terved (kehtiva kriteeriumi järgi) mehed - 32% 100st.
Püssi alla ei jõua nendest tervetest omakorda 6%. See jaguneb kolme gruppi: a) mingi konkreetne probleem (kriminaalne taust, haridus, pere), b) neile ei sobi teenistus mingite põhimõtete pärast või c) nad hoiavad eemale kuni 30nda eluaastani.
Grupp B, kes ei lähe püssi alla põhimõtete pärast, kuulub alternatiivteenistusse. 2016 oli selliseid inimesi 65 ehk umbes 2% kõigist terveks tunnistatutest. Milles see mannetus seisneb? Et nendest inimestest päästeametnikke ei tehta? PPAsse ju tõenäoliselt ei saa - vägivald ja relvad.
Vabatahtlike päästajate kursuse kestvust võib ju näiteks tuua, kuid (alternatiiv)ajateenija ei ole vabatahtlik.
Aga mis peamine - enamus tervetest teenib aega ühel või teisel moel.
Ma olen tegelikult ka üsna kindel, et kui me kuulutaksime alternatiivteenistusena välja võimalused PPAs või PA, siis kahaneks tervislikel põhjustel kõrvalejääjate hulk ... kuid see tundub mulle hoopis mannetu. Et nii kui sõjaga pole tegemist, saab tervis kohe korda? Ärge siit nüüd mingit solvangut PPa või PA suunal välja lugege. Nende inimeste vapruse kohta pole mul midagi ette heita.

Ma üritan seletada, et nii ajateenistuses osalejate hulga tõstmiseks, kui ka "tõsisema" alternatiivteenistuse loomiseks, tuleb alustada ka teisest otsast, mitte ainult - tehke seadus ja näidake ametkondlikku tahet. Mul on tunne, et laekuvatel maksudel on seos kõnealuse probleemiga.

Kapten Trumm kirjutas:

Kriku kirjutas:Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem tundub plaan mulle ikka erakordselt loll.
Põhimõtteliselt on see ju sunnitöö. Sunnitöölise kõige suurem puudujääk on teatavasti motivatsioon. Kui nüüd need alternatiivse alternatiivteenistuse nolgid hakkavad töölt puuduma ja looderdama, kuidas neid siis motiveeritakse? Saadetakse politsei koju järgi...?
Ajateenijad saadetakse metsa rühmakoostöö vaimu otsima, aga nende alt.alt. tüüpidega seda võimalust ju pole?

Ajateenistus (ja hilisem reservõppekogunemiste süsteem) on täpselt samamoodi "sunnitöö". Kui anda seal võimalus mitte ilmuda, arvan, et 2/3 kuni kolmveerand ei ilmukski. Mis teha.

No ma ju kirjutan sellessamas tsitaadis, mida sa ise tsiteerid, et vähemalt ajateenistus ei ole ja sellest ka, miks ei ole...

Õppekogunemine ei sobi võrdluseks, sest kestab lühikest aega.

Maru põnevaks läks. Liitun (nagu ikka) hilja, kuid sellist on mul öelda ... ja puhtalt juriidilise/riikliku külje pealt (eks pekske, et nüüd tuli bürokraat välja ).

Riik toimib seaduste baasil. Riigi lause on - mis ei ole lubatud on keelatud. Nii lihtsalt on. Seega saab riik (täitevvõim ja selle asutused) teha ainult seaduses lubatud/kästud asju.

Ajateenistust (kogu kaitseväeteenistust) reguleerib kaitseväeteenistuse seadus. See seadus reguleerib muuhulgas (ehk siis muude vabastamisalustele seas) ka tervisenõudeid. Konkreetsed tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus. Miks ma seda räägin? Lihtsalt selleks, et on vale öelda, et "kaitseväele mingid inimesed ei sobi" või et "KRA selekteerib välja". Ei. Suunised annab Riigikogu ja ellu viib Vabariigi Valitsus. KRA ja kaitsevägi täidab ainult käsku.

Miks ma seda jälle räägin? No ikka selleks, et öelda, et kui inimene ei sobi nõuete põhjal ajateenistusse, siis teda ei saa lihtsalt mujal rakendada kaitseväeteenistuse seaduse põhjal. Seega tuleb algatuseks uus seadus luua

Lihtsam oleks muidugi muuta tervisenõudeid, aga siis tekib (minu jaoks) õigustatud küsimus, et mille hea pärast need inimesed relva ei kanna ja me suuname neid hoopis kuhugi mujale? Kus siin see võrdne koormus on?

Ja nüüd puhtast juriidikast kaugemale. See "tööjõureservide" loomise mõttel ei ole mitme asja pärast väga palju jumet (asukohad nt mainiti), kuid üheks probleemiks on ka see, et meil ei ole väga palju riigisektorit. PPA ja PA muidugi on (aga kas neile on vaja erinevaid inimesi kui KV-le? Seega kasutades Trummi sõnu "konkureerime me sama sektori peale"), aga veel? Haiglad? Sidefirmad? Elekter? Vesi ja kanalisatsioon? Kõik on ju erafirmad. Isegi kiirabi. Kuidas nüüd organiseerida seda abistamist ja toetamist?

Ja viimaseks. Väga vale on PPA-d ja (meie) kaitseväge võrrelda. Väga piltlikult öeldes on nemad kogu aeg lahingus, aga meie valmistume. Seetõttu meil see reservi "tootmine" toimibki. Ega me seda ju sõja aeg ei planeeri teha - kõik lähevad rindele. Seega peaks PPA ja PA ikkagi tekitama selle lisainimesed/hooned/varustuse jms, et väljaõpet korraldada. Kas oleks mõnes olukorras kasutatav? Kindlasti. Kui tõenäolised aga sellised olukorrad on? Pole muidugi minu öelda (ja alles 10 aastat tagasi suur asi juhtus), aga äkki on siiski otstarbekam jääda selle vabatahtlike lisainimeste mudeli juurde?

Ilmestamaks praegust kehalise taseme seisu.
sattusin eile nägema Jüri Gümnaasiumi õue-kehalise kasvatuse poiste tundi. Kutid olid ca 14-15a vanad ning jooksid seal ca 2km lõiku.
1/3 noormeestest täiesti arvestatavas vormis, 1/3 selliseid, kes vähemalt üritasid (dressid olid seljas ning lonkasid/komberdasid distantsi läbi). Viimane kolmandik jalutas kooliriietes, klapid peas ning tunnist osa ei võtnud (nn lödipüksid).

Arvan, et nt 16a tuleks teha läbi NATO test või selle kergem derivaat. Need, kellel kehaline vorm kehv, koostada kava, et end vormi viia (ning vajadusel teha kasvõi mingeid järeleaitamise kursuseid). Nii peaks olema tagatud, et vähemalt 2/3 kutsealustest oleksid kehaliselt võimelised teenistuse läbima ning esimesed 3 kuud ei kuluks kätekõverduse, kui sellise õppimisele. Ka gümnaasiumi- ning kutseka kehaline õppekava võiks olla ikka juba sellise suunitlusega, et poistel ajateenistus ilma suuremate raskusteta tehtav oleks ning keskenduks just nende võimete arendamisele.

Viimast kolmandikku aga ei oskaks soovitada ei PPAle ega Päästemetile. Puudub nii füüsiline kui ka vaimne valmisolek tegutsemaks kriisisituatsioonides ning potensiaalne kahju võib olla kasust suurem.

Reaalne valik toimub ikka nende 2/3 hulgast. Ja seal leidub kindlasti patsifiste, värskelt lapse saanuid, invaliidi eest hoolitsejaid jm, kes ise kehaliselt põdurad ei ole (või oleks võimelised end sinnani arendama), kuid erinevatel põhjustel 9 kuud kodust eemal olla ei saa. Neile võikski pakkuda asendusteenistust nt PPAs või Päästeametis, kus õhtuks koju saaks ning nädalavahetused vabad.

Kas seda 1/3 ülejääki peaks panema "karistuseks" vanadekodus mähkemeid vahetama või mitte on juba eriküsimus.

Gümnaasiumi kehalise kasvatuse tunde on liiga vähe treeningefekti saavutamiseks. Kahe tunniga nädalas ei treeni mitte midagi.

Mis nende tundide eesmärk üldse on, sellest ei ole ma tegelikult kunagi aru saanud.

Väikseks vahepalaks selline asi,et kui Haigekassa,Töötukassa,Perearst jne. ei suuda kuu ajaga kindlaks teha inimese puuet ja hinnata töövõimet siis kuidas saada sõja puhkemise puhul kogu masinavärk tööle loetud tundide või siis kas või esimesel päeval..... Nimelt vaenlane ei oota ju.... Masendav.
Tänapäeva elu ja olustik toodab täie auruga abitust. Ma muidugi ikka usun,et asjad pole nii hullud kui välja paistavad. Ja kõikidest noortest ei tule professoreid. Mõni peab jääma ka maale sõnnikut viskama. Aga ikkagi võiks igal inimesel olla oma koht ja tegevus,kui seda vaja läheb. Kes hoiab kätt,kes lohutab.... jne.

Taoks ka trummi vähe.

Kapten Trumm kirjutas:... Eraldi filosoofiline probleem on muidugi ebaõiglus, mida tänane süsteem tekitab. 1/3 poistest pannakse riikliku sunni korras 8-11 kuuks plangu taha, ülejäänud 2/3 lööb (väidetavalt terviseprobleemide tõttu) sel teemal lulli. Miks 2/3 poistest ja 99% tüdrukutest peab niisama pääsema? Hilisemas elus on nad käinutega (kes on kulutanud elust aasta) täpselt sama pulga peal. Ei võta neid keegi eelistatuna riigisektorisse tööle (OK; KV on siin üks erand), ei võta ülikooli väljaspool järjekorda, ei peeta seda silmas tulumaksu tagastamisel ega muud moodi? Võrdne kohtlemine....?

Kolmandik noortest meestest - need kes ajateenistusse kutsutakse, ei pääse ainult 8-11 kuuga plangu taga. Nad peavad käima RÕK-idel ja LÕK-idel ja leidma kusagilt raha sellega tekitatavate eelarveaukude lappimiseks. Jah, ma tean, et saab korralise puhkuse välja võtta, aga puhkuse mõte ei ole ju sõda mängida, vaid puhata ja perega koos olla.
Kui roe tiivikuga kohtub, on nemad need, kellest valitakse see 5%, mis meie poolel teatud intensiivsuse korral ööpäevaseks kaotusteks arvestatakse. Nemad on need, kelle vanematel tekib võimalus oma poegade kalmudele lilli viia ja kelle lastel tekib võimalus issisid ratastooliga sõidutada.
Aga õige jah, siis on nad ju veteranid ja korra aastas kantakse nende auks kampaania korras sinilille rinnas. See kompenseerib kogu eelneva ülekohtu ja ebaõigluse.

Minu arust on meil noorte meeste nigela tervise ja vähese riigikaitsega kokku puutumise kõrval veel vähemalt üks sama suurusjärgu probleem - madal sündivus.
Pakun lahenduse - kohustame tervislikke vastunäidustusi mitte omavaid naissoost kodanikke, või noh näiteks valitud kolmandikku nendest, sünnitama vähemalt 3 last. Ja peame sinilille kandes neid ka meeles. On ju õiglane.

Edit:

gooligan kirjutas:Arvan, et nt 16a tuleks teha läbi NATO test või selle kergem derivaat. Need, kellel kehaline vorm kehv, koostada kava, et end vormi viia (ning vajadusel teha kasvõi mingeid järeleaitamise kursuseid). Nii peaks olema tagatud, et vähemalt 2/3 kutsealustest oleksid kehaliselt võimelised teenistuse läbima ning esimesed 3 kuud ei kuluks kätekõverduse, kui sellise õppimisele.

Alles see oli, kui Peetri koolis üritati noortelt naistelt nõuda seeliku kandmist. Mis hirmus kiun sellest ühiskonnas tõusis. Ja Te kavatsete noortelt meestelt tugev olemist nõudma hakata. Kas mingit sorti inimõiguste tribunali ei karda sattuda?

Ja viimaseks. Väga vale on PPA-d ja (meie) kaitseväge võrrelda. Väga piltlikult öeldes on nemad kogu aeg lahingus, aga meie valmistume. Seetõttu meil see reservi "tootmine" toimibki. Ega me seda ju sõja aeg ei planeeri teha - kõik lähevad rindele. Seega peaks PPA ja PA ikkagi tekitama selle lisainimesed/hooned/varustuse jms, et väljaõpet korraldada. Kas oleks mõnes olukorras kasutatav? Kindlasti. Kui tõenäolised aga sellised olukorrad on? Pole muidugi minu öelda (ja alles 10 aastat tagasi suur asi juhtus), aga äkki on siiski otstarbekam jääda selle vabatahtlike lisainimeste mudeli juurde?

Tundub, et sellest vabatahtlikkusest lihtsalt ei piisa väljakutseteks, mida nt idanaaber meile esitab.
Väljaspool kaitsejõudusid on ainus edulugu vabatahtlik pääste, kuid ka seal pole senini saavutatud taolist kaadri/reservi suhet 1:10 nagu meil sõjalises riigikaitses on.
Mis see "juurdekasv" oleks, mida SA puhul vaja oleks? 3 korda, 5 korda, 23 korda. Ise tunnetuslikult arvan, et 10 korda oleks see arv.
Näiteks erakorralise meditsiini puhul pole siin suuremat ette näidata, kuna seal pole taolist drastilist vajadust nagu päästes ka tekkinud.
Küll on kahtlane, kas abistamist vajavate inimeste arv sõjaoludes vaid 10 korda kasvab...

Näiteks hädaolukordade loetelus (mis veel ei puuduta sõjaolukorda) on tohutu rivi tegevusi, mida "keegi" peab tagama.
Enamasti seda "keegit" tegelikkuses ei eksisteeri ja täna olemasolev struktuur on enamasti loodud rahuaja vajaduste järgi, ka kodus olevaid vahetusi pidevalt tööle pannes ammenduvad jõuvarud ruttu.

Ma olen tegelikult ka üsna kindel, et kui me kuulutaksime alternatiivteenistusena välja võimalused PPAs või PA, siis kahaneks tervislikel põhjustel kõrvalejääjate hulk ... kuid see tundub mulle hoopis mannetu. Et nii kui sõjaga pole tegemist, saab tervis kohe korda? Ärge siit nüüd mingit solvangut PPa või PA suunal välja lugege. Nende inimeste vapruse kohta pole mul midagi ette heita. te]

No me saame kasutada täpselt seda materjali, mis meile pakutakse. Kui meie "toodang" on sandid ja hädised, siis pole midagi pärata, tuleb nendega hakkama saada. Minu silmis on elementaarselt koolitatud inimesel hulga väiksem risk saada kriisioludes abivajajaks kui passiivsel kõrvalseisjal. Ahjaa - tüdrukud on ju ka veel. Eeldades, et need on poistega sama sandid, siis aastas 3000 tüdrukut peaks kokku küll saama, kes välja veaks. KL üksustes on inimeste füüsiline seis (ka tervis) samamoodi suur probleem - tuleb õppida "sõdima" nii, et ka need, kes väga joosta ei jaksa, oma ülesanded täidaksid. Palju on tahtmises kinni, on iga kord ilusti kohal, aga füüsis näe ei vea välja.

Isikliku kogemuse põhjal tunnistan, et ka ise olen mitmel korral, eriti ajateenistuse kestel tundnud suurt ebaõigluse tunnet, miks 30% meestest peavad teenima ja teised lasevad kogu süsteemile kõrge kaarega. Väga mitmed, kes oma "seljavalu" vms-ga on teenistusest kõrvale jäänud, on hiljem tegelemas tõsiselt raskete spordialadega, kus vigastuse saamise võimalus on palju suurem kui ajateenistuses. Keegi ei uuri, kedagi ei huvita, miks sellised tuntud tegelased on süsteemi üle lasknud, samal ajal teevad kõvasti sporti ja ajavad taga medaleid ja tähelepanu. Enne kui hakatakse seda asendusteenistuse juttu ajama, võiks uurida nt viimase 10 aasta jooksul ajateenistusest kõrvale põigelnutelt, et kuidas nad oma seljavalu või lampjalgadega ikkagi nii tõsisel tasemel sporti saavad teha. Sport iseenesest on ju väga positiivne, aga see lihtsalt näitab süsteemi vettpidavust.

Isiklik arvamus on see, et riik või Kaitsevägi ei oleks võimaline nii pea vastu võtma ja välja õpetama 70-90% (senise 30% asemel) teenistusikka jõudnutest. Aga samas võiks küsida, et mis privileege riik pakub selle ebaõigluse kompenseerimiseks neile, kes on ajateenistuse läbinud? See kindlasti ei pea olema EKV kohustus või kulu, vaid just riigi üldine suhtumine, et kes täidavad oma kohuse ja võtavad vastutuse, siis neid tasustatakse maksusoodustusega või tõstetakse mittekäinutel maksutaset. Maksustamisel on loomulikult oluline, et maksukogumine oleks lihtne ja maksukogumine ei muutuks kallimaks kui asjast saadav kasu, kuid laste arvu puhul me ju iga-aastaselt maksusoodustusi deklareerime. Kui ei ole ajateenistuses käinud, siis maksadki 2% tulumaksu lisaks, mida on võimalik jällegi suunata kaitsevaldkonda. Kindlasti tõstatub sellega küsimus: "Kui riik mind ise välja praakis, siis milles mina süüdi olen?! Tegelikult ju tahtsin minna, aga ei lastud!". Sama probleem sisuliselt laste saamisel, s.t minu arvates oleks õige maksustada lõpuks need inimesed, kes ei sünnita või sünnitavad liiga vähe. Siin on samuti kiunutud, et mida teha nende inimestega, kes lapsi ei saa? Kui lapsi ei saa, siis ju ei ole ka lisatööd lapsekasvatamisel ja jäävad ära lapsekasvatamisega seotud kulud, mis ei ole väiksed. Ja pensioni soovivad need samad inimesed niisamuti saada kui lastevanemad.
Sisuliselt on ju probleem sama nii ajateenistuse kui lasteta kodanike/perede maksustamisel. Kaitset tahavad saada samuti kõik kodanikud, hoolimata sellest, kas meespere on ajateenistuse läbinud või mitte. Samas on ajateenistust mitteläbinud kodanikul sisuliselt terve aasta võimalus end enam teostada, sest ajateenijal on võimalused üsna piiratud. Samuti ei ole pidanud valama higi, verd ja ehk isegi pisaraid.
Ajateenistuses olles saime küll teenitud aja eest pensionistaazi, kuid samal ajal oli ülejäänud 60% meeskodanikel suuremad võimalused pensioni teenimiseks jne. Minu isiklikult oli olukord, kus oleksin pidanud saama kuni ülikooliõpingute lõpuni ja kuni 24-aastaseks saamiseni toitjakaotuspensionit. Kuna riik ajateenistuses olles toitjakaotuspensionit ei maksa, siis läks mul nt üks ülikooli aasta toitjakaotuspensioni puhul kaotsi. Lõpetasin ajateenistuse 24-aastasena, mis tähendas ühtlasi toitjakaotuspensioni võimaluse lõppemist. Kui tahta norida, siis ütleks, et mind koheldi mõne teise isikuga võrreldes ebavõrdselt.
Ajateenistuses on väga palju positiivset (teadmised, kogemused, tuttavad/kamraadid jne), kuid kui rääkida riigipoolsest võrdsest kohtlemisest, siis võiks riik ikkagi hakata ajateenistust (sarnaselt lastesaamisega) rohkem väärtustama läbi selle, et ajateenistuse läbinu saab oma kohustusele lisaks ka suuremaid hüvesid. See ei ole midagi uut, sellist asja on rakendatud tuhandeid aastaid (nt roomlased jm, kes andsid teenistuse eest maad või mingeid eelisõiguseid). Vabadussõjaski motiveeris mehi lahingusse minema lõpuks maa saamise võimalus.
Lõpetuseks üks näide, kus üks sõbrapoiss, kes muidu kõva spordi-, äri- ja naljamees õlleklaasi teatas, et teda ei võetud ajateenistusse ja tema pole väljaõpet saanud. Aga mina ja muud läheduses viibinud kamraadid, kes on väljaõppe saanud, peame kindlasti Eestit kaitsma minema, sest tema on maksumaksjana sellesse panustanud ja temal on ootus kaitse osas. Kuigi tegelane muidu on igati patriootlik ja tore tegelane, siis sellel hetkel tekitas selline suhtumine hämmingut. Pidasin seejärel üsna pika loengu, mida ma sellisest suhtumisest arvan. Kahjuks ei ole see väga haruldane näide, kus muidu väga patriootlikult meelestatud noor ja tegus inimene sellist vahtu välja ajab, samal ajal rääkides, et ei ajapuuduse tõttu ei jõua KL baaskursust lõpule viia...

Kapten Trumm kirjutas: No me saame kasutada täpselt seda materjali, mis meile pakutakse. Kui meie "toodang" on sandid ja hädised, siis pole midagi pärata, tuleb nendega hakkama saada. Minu silmis on elementaarselt koolitatud inimesel hulga väiksem risk saada kriisioludes abivajajaks kui passiivsel kõrvalseisjal. Ahjaa - tüdrukud on ju ka veel. Eeldades, et need on poistega sama sandid, siis aastas 3000 tüdrukut peaks kokku küll saama, kes välja veaks. KL üksustes on inimeste füüsiline seis (ka tervis) samamoodi suur probleem - tuleb õppida "sõdima" nii, et ka need, kes väga joosta ei jaksa, oma ülesanded täidaksid. Palju on tahtmises kinni, on iga kord ilusti kohal, aga füüsis näe ei vea välja.

1. Need tervisenõuded tuleks üle vaadata ja ma arvan, et tervisepiirangutega ajateenijatele on võimalik leida sobivamad teenistusmudelid KV sees. Ega võrdset mahvi saa praegugi kõigis üksustes.
2. Kui peaküsimus on tõesti õigluse suurendamises, siis naistele ajateenistuse kohustus ja ka nende seast 30 % (eeldusel, et nende tervis on samal tasemel noorte meestega) ajateenistusse võtmine tõesti suurendaks ühiskonnas õiglust. Ning ei peaks peale san-sõlmede ehituse jmt just süsteemi muutma. Aga jälle kerkib see igipõline küsimus, mida see õiglus maksma läheb ja kas see on meie kaitsevõime tõstmise seisukohalt efektiivselt kulutatud raha?
3. KV jaoks mitte kõlblikud suudavad KL-s, koorem seljas, liduda vajadusel küll ja üsna kiiresti. Toon näite: Mõnel näiteks on prillid pisut kangemad - aga kaitseprille peavad ju kandma kõik ning oma prille on võimalik tänapäeval kaitseprillidega soovi korral edukalt kombineerida (või kanda kontaktläätsi). Mingit vahet pole, kui kanged nad on. Neid, kellel on oma prill ka kaitseprill, ei pea jaoülem lihtsalt kontrollima, kas võsas põrgates ikka prill ees. Või võtab mõni mees mingeid tablette - no las võtab, see ju ei sega. Soome sõjavägi on 90% ulatuses allergiline ja pakun, et Eesti tervisenõuetele seetõttu vähemalt 50% ulatuses mittevastav.

Kas keegi oskab öelda, palju Norras aastakäigust aega teenima võetakse? Õigluse ja ka võrdõiguslikkuse tagamise mõttes huvitav teadmine.

Kohustlik kirjandus laiapõhjalisest riigikaitsest - sisaldub ja võrdlusi lähiriikidega
https://www.icds.ee/fileadmin/media/icd ... r_2014.pdf

Eriti oluline on Soome teemalise peatüki läbilugemine.

Eesti teemal:

Riigikaitse lai käsitlus hõlmab palju ministeeriume ja neist nende kaasamine, kellel ei ole strateegilise planeerimisega kogemusi, on väga suur väljakutse. Käsitluse edukaks rakendamiseks on vaja paremaid koordineerimismehhanisme. Kuna ministeeriumide volitused on kitsad, tuleks moodustada juhtiv keskasutus, kes looks riigikaitsest VKT põhimõttest lähtuva pildi. Vaidlusi tekitavate küsimuste (nt ressursid, mille kasutamises ei jõua ministeeriumid kokkuleppele) viimiseks valitsuse tasandile peaks olema selge menetlus. Seni on neid küsimusi arutatud ainult ministeeriumide tasandil (tulemusteta).
Mõnes poliitikavaldkonnas, näiteks tsiviil- ja sõjaajatervishoiu küsimustes oleks vaja ühte „vastutajat/omanikku“. Nagu käesoleva peatüki jaotises „Strateegiline planeerimine“ on märgitud, vastutavad tsiviil- ja sõjaaja tervishoiusüsteemide eest eri ministeeriumid ja süsteemide omavahelise seotuse tagamiseks on vaja rohkem koordineerimist.22
Kuigi riigikaitse laia käsitluse eesmärke toetavad põhimõtteliselt kõik osalised, on probleemid üksikasjades. Ministeeriumid ei taha usaldada oma vahendeid teistele osalistele või oma võimu osaliselt delegeerida. Jällegi põrkutakse erinevatele ootustele, mis takistavad riigikaitse laia käsitluse rakendamist praktikas. Ministeeriumide juhtkonnad ootavad Kaitseministeeriumilt selgeid ja detailseid juhiseid selle kohta, kuidas nad peaksid sõjaajaks valmistuma (nt milliseid ja kui palju vahendeid tuleb hankida jms). Kaitseministeerium aga ootab ekspertide arvates teistelt ministeeriumidelt, et nendel on olemas valmis nimekirjad oma võimetest ja vahenditest

Martin Peeter kirjutas: Kas keegi oskab öelda, palju Norras aastakäigust aega teenima võetakse? Õigluse ja ka võrdõiguslikkuse tagamise mõttes huvitav teadmine.

Norras on väeteenistuse ikka jõudvate meeste ja naiste aastakäigu kogusuuruseks u 60 000 inimest (st 30+30 000), kelledest lõpuks reaalselt teenistusse jõuab u 8-9000 inimest, kellest naised moodustavad u 20-30%.

Point on selles, et see 8-9000 inimest aastas ongi Norra puhul see optimaalne arv, mida Norra KV ise vajalikuks ja otstarbekaks peab, rohkemat nad ise ei soovi. Praktikas tähendab see seda, et sisuliselt ei ole tegemist mitte üldise kohustusliku ajateenistusega, vaid äärmiselt selektiivse ja vabatahtliku teenistusega. Ainukene kõigile kodanikele tõesti kohustuslik element selle Norra süsteemi juures on kutsealuse ikka jõudes nii meestel kui naistel ühe riigi poolt saadetud elektroonilise ankeedi täitmine, kus küsitakse küsimusi noore inimese hariduse, huvide, hobide, terviseseisundi, sotsiaalsete oskuste, võimalike erialaste oskuste kohta, ja lõpuks ka seda, kas kodanik ise üldse oleks huvitatud ajateenistusest. Anketeerimise käigus roogitakse välja need, kes teenistusest pole huvitatud, kellel on ebapiisav haridus või õppeedukus jne. Pinnale jääb norrakate sõnul ligi 15-20 000 meest ja naist, kes ise on teenistusest pigem huvitatud ja kelle ankeeditulemused (mille tõelevastavust vist kuidagi pisteliselt ka kontrollitakse) vastavad kriteeriumitele. Need 15 20 000 meest kutsutakse kohale ka siis mingi komisjoni ette, kus viiakse läbi täpsem terviseseisundi hindamine, vestlus, mingid trenniharjutused jms. Ehk täiendavalt roogitakse enamvähem motiveeritute seast veel välja need, kelle terviseseisund vm isikuomadused pole piisavalt head. Lõpptulemusena pidi „lauale“ jääma u 10 000 meest ja naist, kellest omakorda osad loobuvad kõrgkoolis õppimise, taustakontrolli mitteläbimise vms põhjustel. Tulemuseks on see, et teenistusse satuvad oma aastakäigu motiveerituimad, parima füüsilise vormi ja terviseseisundiga isendid. Mingit meie süsteemile omast kohustuslikku sundi pole norrakad enda sõnul pidanud rakendama alates 1990. aastatest, mil Külma sõja aegsete suurte reservstruktuuride mehitamiseks sooviti teenistusse võtta ikkagi suurem osa (meeste) aastakäigust.

Ehk utreeritult on erinevus meie ja Norra vahel selles, et nende iga-aastane vajadus ajateenijate järele on võrreldes meiega suhteliselt väiksem. Kaitseväe ja ajateenistuse maine on aga mingitel (ajaloolisel, või sotsiaalsetel) põhjustel selline, et vabatahtlikke ilmub ukse taha pigem rohkem kui KV suudab ja soovib neid vastu võtta.

Kapten Trumm kirjutas:Kohustlik kirjandus laiapõhjalisest riigikaitsest - sisaldub ja võrdlusi lähiriikidega
https://www.icds.ee/fileadmin/media/icd ... r_2014.pdf

Eriti oluline on Soome teemalise peatüki läbilugemine.

Eesti teemal:

Riigikaitse lai käsitlus hõlmab palju ministeeriume ja neist nende kaasamine, kellel ei ole strateegilise planeerimisega kogemusi, on väga suur väljakutse. Käsitluse edukaks rakendamiseks on vaja paremaid koordineerimismehhanisme. Kuna ministeeriumide volitused on kitsad, tuleks moodustada juhtiv keskasutus, kes looks riigikaitsest VKT põhimõttest lähtuva pildi. Vaidlusi tekitavate küsimuste (nt ressursid, mille kasutamises ei jõua ministeeriumid kokkuleppele) viimiseks valitsuse tasandile peaks olema selge menetlus. Seni on neid küsimusi arutatud ainult ministeeriumide tasandil (tulemusteta).
Mõnes poliitikavaldkonnas, näiteks tsiviil- ja sõjaajatervishoiu küsimustes oleks vaja ühte „vastutajat/omanikku“. Nagu käesoleva peatüki jaotises „Strateegiline planeerimine“ on märgitud, vastutavad tsiviil- ja sõjaaja tervishoiusüsteemide eest eri ministeeriumid ja süsteemide omavahelise seotuse tagamiseks on vaja rohkem koordineerimist.22
Kuigi riigikaitse laia käsitluse eesmärke toetavad põhimõtteliselt kõik osalised, on probleemid üksikasjades. Ministeeriumid ei taha usaldada oma vahendeid teistele osalistele või oma võimu osaliselt delegeerida. Jällegi põrkutakse erinevatele ootustele, mis takistavad riigikaitse laia käsitluse rakendamist praktikas. Ministeeriumide juhtkonnad ootavad Kaitseministeeriumilt selgeid ja detailseid juhiseid selle kohta, kuidas nad peaksid sõjaajaks valmistuma (nt milliseid ja kui palju vahendeid tuleb hankida jms). Kaitseministeerium aga ootab ekspertide arvates teistelt ministeeriumidelt, et nendel on olemas valmis nimekirjad oma võimetest ja vahenditest

Võrreldes 2014. aastaga on arengud olnud üldiselt sellised, et vähemalt juriidiliselt on kogu selle „laiapindse“ riigikaitse koordinaatoriks Vabariigi Valitsus ja tööorganina Riigikantselei. Mis on olemuslikult ka õigem, sest Kaitseministeerium võib küll teistele riigiasutustele öelda, milliseks nende hinnangul see tulevane sõda, või kaotused-purustused kujunevad, kuid Kaitseministeerium ei oska ega peagi oskama nt Sotsiaalministeeriumile ette öelda, kuidas tsiviiltervishoiusüsteem võiks sõja korral toimida – nii nagu Sotsiaalministeerium ei oska ega peagi oskama Kaitseministeeriumile öelda, millise struktuuriga peaks olema jalaväepataljon ja kuidas seda lahinguväljal kasutada.

St mingeid juriidilisi või „käsuliini“ takistusi laiapindse riigikaitse juhtimiseks ja planeerimiseks, kõigile ministeeriumitele ülesannete ja ressursside jagamiseks otseselt ei ole. Vaid pigem on küsimus selles, et kas ja kui palju tahab valitsus ja peaminister selle teemaga sisuliselt tegeleda. Mis omakorda sõltub natukene ka sellest, et kui tungivalt valijad valimistel neid asju poliitikutelt nõuavad. Minu subjektiivne hinnang on, et ega väga tugevalt ei nõua.