Veiko Palm kirjutas:Ja algne küsimus ju oligi, et miks me ei võinuks juba aastat 15 tagasi hakata inimesi pisitasa roomiktehnikal opereerimiseks ette valmistama. Jättes näiteks ühe plastkerega miinijahtija ostmata. Jämedalt 300 miljoni krooni eest oleks vast mõne inimese ikka palgal pidada kannatanud.
Kaks vastust. Esiteks vormiline - mis sellest irisemisest kasu on? Muudmoodi ei oska ma seda nimetada. Oleks seal sada jalga, küll saaks sülti.
Teiseks sisuline - miinijahtijad on meile olnud tähtsamad, kui tankid. Vaata minu pikemat postitust palun.
Ja viimane (jällegi sisuline) - oleme koolitanud (välismaal) piisavalt tankiste selleks, et aru saada, millega on tegu. Scoutspataljoni praegune ülem on hariduselt tankist näiteks. Kas oleks asi parem olnud, kui meil oleks need Sinu poolt kõikide asjade lahenduseks peetavad kolm T55 tanki? Ei usu. Puhtpraktiliselt arvan, et need tankid oleks lihtsalt kuskil kuuriservas seisnud, sest ressurss oleks läinud päris asjadele, mitte butafooriale. Ei usu? Vaata lätlasi.
Kui tohib, siis alustan lühemast postitusest. Kuigi otsapidi jõuab see niikuinii pikemasse välja.
Niisiis, irisemisest. Hetkel vastu võetavad otsused toovad tulemuse millalgi tulevikus, olenevalt otsusest võib selle mõju ulatuda isegi 25-30 aasta kaugusele. Aga võtame perioodi 10-15 aastat, on lihtsam. Kuidas aga ette näha meie tänaste otsuste mõju 10-15 aasta pärast? Kõige lihtsam on vaadata 10-15 aastat tagasi tehtud otsuseid ja hinnata, kuidas need tänases päevas kõlavad. Ja vähemalt üritada mitte korrata toonaseid vigu.
Võtame näiteks meie kaitseplaneerimise klassika:
Portaalis «Täna otsustan mina» soovitas kodanik muretseda Eesti sõjaväele tanke või mistahes raskemat sõjatehnikat, samuti hävituslennukeid.
Kaitseministeeriumi hangete osakonna tehnikabüroo juhataja Margus Padjus vastab sellele ettepanekule, et raske soomustehnika kasutuselevõttu on aastate jooksul kaitseministeeriumis korduvalt analüüsitud. «Iga kord on jõutud järeldusele, et arvestades NATO riikides juba olemasoleva raske soomustehnika hulka ning võimalikke Eesti kulutusi sellise tehnika soetamisele, ülalpidamisele, infrastruktuurile, väljaõppele ja personalile, ei oleks tegemist kõige mõistlikuma ressursikasutusega,» põhjendab ta raske tehnika soetamisest loobumist.
Seetõttu ei näe tema sõnul ka sõjalise riigikaitse arengukava järgmiseks neljaks aastaks ette tankide või muude raskete soomusmasinate (muu hulgas ka jalaväe lahingusoomukite) hankimist.
allikas:
http://www.postimees.ee/1731137/eesti-t ... a-ei-soovi
Kaheksa aastat tagasi tehtud avaldus tähendab, et seal viidatud analüüsid on tehtud just 10-15 aastat tagasi. Niisiis, mis on hästi ja mis halvasti. Tanke on liitlastel endiselt ja vajadusel tõid nad neid ka Eestisse. Seega oli kamina analüüs täpne. Aga selle praktikas järeleproovimine tõi kohe esimese asjana välja põhimõttelise probleemi - Eestis ei ole tankidele polügooni. Kas vajadus viimase järele oli 10-15 aastat tagasi teadmata? Ei. Kas nähti ette mingit sellist olukorda liitlaste tankide siiatulekuks, et polügooni pole vaja? Näiteks ainult sõja korral, kus tankid lähevad otse lahingusse? Ei, ametlik seisukoht oli, et liitlased toovad oma väed siia enne sõda.
Seega oli kamina analüüs küll täpne, kuid tegutsema selle järgi ei asutud. Miks? Kas lähtuti põhimõttest, et võimeid tuleb arendada tervikuna? Kuna omale hankida pole kavas ja liitlaste siiatulekut ei olnud sel hetkel ette näha, siis tõesti, võis ette prognoosida, et asi võib seisma jääda. Ja polügooni rajamisele kuluva raha eest jääb midagi muud hankimata.
Tuleme tänasesse päeva. Ametlikult on kõige kõrgemal tasemel välja öeldud, et me nägime Ukrainaga tekkinud olukorda ette. Ei vaidle vastu. Aga praegune olukord räägib ka sellest, et mõttetegevuse osas oleme me kokku jooksnud. Kuidagi teisiti ei saa tõlgendada seda siin foorumis kõlanud väidet, et teeme praegu käsil oleva asja ära, siis vaatame edasi. Liiga palju asju on kogunenud korraga lahendada: SIIL, cv90, Javelin, liikusuurtükid, liitlaste vastuvõtmine jne. jne. Ukraina alguse järel hakkasime küll innukamalt tegelema seniste projektidega, aga ei kohastunud ümber põhimõtteliselt muutunud olukorrale. Kas selline olukord on põhjendatud? Tegevuste osas on, see juhtub alati sellises olukorras. Mõttetegevuse osas juba mitte.
Niisiis, milles probleem, polügooni osas lähtuti ju justkui nii suurepärasest põhimõttest, et võimeid tuleb arendada tervikuna? Põhimõte ongi suurepärane, konks on aga selles, kuhu tõmmata piirid ehk mis on tervik. Kriitika, et ei hangita tanke, vastab ju samale kriteeriumile. Lahingumasinad ilma tankideta ei anna ju välja terviklikku soomusmanöövervõimet.