www.militaar.net

Palju asju küttes panid paika materjalid, tehnoloogia ja muud võimalused.
Näiteks tänapäevaseid sõltumatuid soojusvahetiga soojasõlmi siis ei tuntud, põhimõtteliselt käis shitane trassivesi (torud olid ju mustast metallist) radikatest läbi. Seepärast tuli iga suvi küttesüsteemi pesta. Pesti happelahusega, õhk-vesi meetodil, suur kompressor üürgas päevad läbi ja muru oli sellst roostesogast must.

Mis materjalist soojatorustikke tehti toona läänes, ei tea. Siinsed soojatorud olid tavalised "mustad", st terastorud, mida keevitati kraavis elektroodiga kinni ja isoleeriti käsitsi. On üsna selge, et pärast jaanuaris rohi haljendas.

huvitun kirjutas:70-ndatel oli normaalne, et põlevkivihunnik pandi põlema ja kui see ära põles, hakati kaevama? Kas see tuli sellest et polnud normaalseid kaevamisvahendeid? Mäletan meil väikestel pätakatel oli lõbu laialt sellega. Päeva või kaks põles suur hunnik põlevkivi Tartus kodutänaval.

NSVL ajal ei olnud eriti levinud nn roksonid ehk hüdraulilised piikavasarad kõva pinnase lahti piikamiseks. Parimal juhul preumaatiline piikvasar.
Ainuke, mida traktoril näinud olen, oli 1995 mingi veneaegse JuMZ traktori küljes ja see suutis piigata ainult asfalti. Üritasime lammutada betoonvundamenti.
Tehnovõrkude kaevikud lasti paekivisse enamasti lõhkeainega ja taoliselt roksoniga ei toksinud toona keegi.

"Kõva" lõhkeaine kasutamisega muidu kaasnesid igasugu jamad, paekihti tekkisid soovimatud praod, kellel kadus kaevust vesi, kellel soostus krunt jne. Tänapäeval on kasutusel natuke teised ained, pauku eriti palju ei tekigi.

Muidugi on asi ka selles, et täna pole ka enam selliseid talvesid nagu vanasti olid.

70-ndatel oli normaalne, et põlevkivihunnik pandi põlema ja kui see ära põles, hakati kaevama? Kas see tuli sellest et polnud normaalseid kaevamisvahendeid? Mäletan meil väikestel pätakatel oli lõbu laialt sellega. Päeva või kaks põles suur hunnik põlevkivi Tartus kodutänaval.

Minu arust tehti sellised asja üsna hiljuti. Tartu lugupeetud linnakodanik Tiit Veeber ehitas ehk 2001. aasta talvel kaugküttetoru rajatavale Tartu vanglale. Pinnas oli külmunud, tuli mõte soojendada. Veeti siis Lohkva katlamajast veidi turvast peale, kaeti plekiga ning tuli otsa! Ise suunduti veidi eemale. Mingi aja pärast tuli Päästeamet siiski kohale, kastis kergelt veega ja asi korras, saigi edasi kaevata.
Episood meelde jäänud Tiit Veeberi raamatust "Tulest tulnud".

Kapten Trumm kirjutas:"Kõva" lõhkeaine kasutamisega muidu kaasnesid igasugu jamad, paekihti tekkisid soovimatud praod, kellel kadus kaevust vesi, kellel soostus krunt jne. Tänapäeval on kasutusel natuke teised ained, pauku eriti palju ei tekigi.

See on kahtlane, et uued lõhkeainet enam eriti pauku ei tee. Pigem kasutatakse väiksemaid laenguid ja erinevat metoodikat.

Uued lõhkeained teevad pauku kindlasti veel paremini kui vanad... aga osatakse suunata lõhkejõudu märksa paremini kui vanasti ja nii suurt kogust "ainet" pole ka tänu sellele vaja enam ühe matsu korral.

Osati suunata ka vanasti. Topised ja katmised, erinevad viited, laengu suurused ja nende kasutamised jms. olid vägagi teada tehnikad. Iseasi, kas sellega tegelda viitsiti. Nt. kaevanduses ei kasutatud mingeid topiseid, kuigi nende kastid vedelesid igas jaoskonnas(savist liivast voolitud junnid, mis olid ette nähtud laenguaugu kinni toppimiseks). Samuti ei jälgitud näiteks detonaatori ohutut asetust laengus.

A,et mingi litaka pärast kaevus vesi kaoks või mõni piirkond soostuks, on küll juhtumid, mille mehhaanikat ei suuda kuidagi välja mõelda. Kaevud jäävad kuivaks, kui läheduses pumbatakse ja alad soostuvad, kui, kas enam ei pumbata või on mõni kraav kinni aetud. Või kombinatsioon neist kahest.
Praod tekivad müüridesse, kividele pandud maja võib vähe kiiva vajuda - seda kõike juhtub küll.

See on kahtlane, et uued lõhkeainet enam eriti pauku ei tee. Pigem kasutatakse väiksemaid laenguid ja erinevat metoodikat.

Olen taolist ehituslikku lõhkamist näinud külas elumajade vahel pae sees umbes 10a tagasi, nagu ei olegi mingeid helisid. Maapind korraks värises.
Seevastu, vist 1995 suvel (sama episood selle Jumz roksoniga), kui oli vaja õhkida meetripaksune masuudimahuti vundament (mida Jumz suutis ainult kriimustada) Kalevi kommivabriku ligidal, teenuse osutamisega tegeles miski Afganistanist pääsenud venekeelne ex VDV seltskond, kes ilmus objektile vene maskeerimistunkedes ja triibuliste särkidega - ütles, et 200 m ulatuses kõik "nahren" lennata võib, mispeale päästeamet keelas selle jama hoobilt ära

Minumeelest need betoonjurakad seisavad seal tänase päevani, betoon on tsemendisisaldusest lausa helesinine ja paksust täis pöidlajämedust armatuuri. Osati küll ehitada kui taheti.

wolfgang kirjutas:Osati suunata ka vanasti. Topised ja katmised, erinevad viited, laengu suurused ja nende kasutamised jms. olid vägagi teada tehnikad. Iseasi, kas sellega tegelda viitsiti. Nt. kaevanduses ei kasutatud mingeid topiseid, kuigi nende kastid vedelesid igas jaoskonnas(savist liivast voolitud junnid, mis olid ette nähtud laenguaugu kinni toppimiseks). Samuti ei jälgitud näiteks detonaatori ohutut asetust laengus.

A,et mingi litaka pärast kaevus vesi kaoks või mõni piirkond soostuks, on küll juhtumid, mille mehhaanikat ei suuda kuidagi välja mõelda. Kaevud jäävad kuivaks, kui läheduses pumbatakse ja alad soostuvad, kui, kas enam ei pumbata või on mõni kraav kinni aetud. Või kombinatsioon neist kahest.
Praod tekivad müüridesse, kividele pandud maja võib vähe kiiva vajuda - seda kõike juhtub küll.

Minu kõige eredam mälestus oli kooliaja bussiekskursioonilt, kui me hakkasime Keila poolt Tallinna tulles jõudma sinna, kus on Harku karjäär, miilits pani liikluse seisma ja siis käis seal karjääris selline kärakas, et tossud tahtsid jalast lennata, bussist võis järgida, kuidas paekivi tükid lendasid ca 100 m kõrgusele ja tekkis tohutu tolmupilv. Ise ma mõtlesin, et tega selle puust kerega Tartu bussi katus neid kiva vist kinni ei püüa. Aga natukese aja pärast sõitsime edasi.

Olen neid õhkimisi näinud Väos ja Harkus - et taoline "tuumaseente" tekitamine poles täna mõeldav, siis oli aga lõhkeainet rohkem ja tavainimene pidi suu pidama - milleks näha vaeva liigse paigaldusega, kui lasti üks suur kärakas ja küll pärast koristada jõudis.

Olen käinud koolieksukursioonil TTÜ energeetikateaduskonna inimestega Harku karjääris lõhkamist vaatamas. Vene aja lõpus lasti seal näiteks 10 tonni lõhkeainet õhku nii et Õismäe majadel klaasid purunesid.
Miks minu arvates praegu saab hakkama kõvasti väiksema pauguga on see, et puuritakse lõhkeaine jaoks sügavad augud pae sisse ja sinna pannakse lõhkeaine - kulub vähem lõhkeainet sama töö jaoks. Lisaks veel kasutatakse viitlõhkamist, mis tingib selle, et lööklaine ei summeeru. See mees, kes pärast nupule vajutas, oli lõhatavast kohast 100m kaugusel punkris ja põrutada ta kuidagi ei saanud. Seda, et seal 2-3 korda nädalas lõhatakse, ei ole isegi Õismäele kuulda.

Tsiviilis selliseid koguseid ühe tutakaga ikka ei lastud ka vene ajal, olen ma suht kindel. Vähemalt asustatud piirkondades mitte.
Ikka lastakse ja lasti viidetega. Muidugi ohutus, aga vähe tähtis ei ole ka näiteks tüki suurus, ega kasutatava lõhkeaine kogus, mis ka, suuresti, sõltub laengute paigutamisest ja lõhkamise hetkest. A mis seal ikka, lõhketööde õpik on guugeldamise kaugusel, keda huvitab saab lugeda.

10 TONNI korraga, see kõlab ju veidi uskumatult? Mis lõhkeaine seal oli siis et niipalju pandi korraga? Tallinnas Vabaduse väljakul hinnatud tagajärgede järgi oli prügikastis ca 10 KILO ekvivalenti TNT järgi, vist tehti isegi kindlaks, et oligi trotüül... ja üle platsi linnavalitsuse aknad olid sees ja kõik lähedalolevad klaasid olid puruks. Ma ise mäletan, et olin üldse ca 10km eemal sellest kohast kui kõmakas käis ja oli ikka selgelt erinev ja väga hästi kuuldav... Ei läinud kaua aega kui hakkasid tulema ka telefonikõned ja uudised, et mis Tallinnas juhtus...

Need kaks tunnelit Espoo Leppävaaras lõhati nii,et korrusmajades tunnelite peal ei purunenud ükski klaas.

Olen käinud koolieksukursioonil TTÜ energeetikateaduskonna inimestega Harku karjääris lõhkamist vaatamas. Vene aja lõpus lasti seal näiteks 10 tonni lõhkeainet õhku nii et Õismäe majadel klaasid purunesid.

Huvitav elasin sel ajal otsaga järve ääres ja ei old kuulda ega näha midagi - kõik aknad ka terved. Ilmselt kuulmise ja nägemise probleem.

alari kirjutas:Olen käinud koolieksukursioonil TTÜ energeetikateaduskonna inimestega Harku karjääris lõhkamist vaatamas. Vene aja lõpus lasti seal näiteks 10 tonni lõhkeainet õhku nii et Õismäe majadel klaasid purunesid...

Nägin, kuidas Nõukogude Armees manöövritel imiteeriti tuumalööki ja -seent - selleks lõhati platvormil IIMS aegne 10-tonnine lennukipomm. Seen oli näha ~10-12 km eemalt.
10 tonni Õismäel?

10 tonni on mulle meelde jäänud õppejõu jutust. Võin numbriga eksida.