500 ukraina töölist läheb hästi kokku mälestustega "vene naistest", kes söögi ja väikese ülalpidamise eest seal tööd tegid. Ega nad ju sõjavangid ehk endised kombatandid olla ei saanudki. 25. märtsi käsus on korraldus antud ka Pikasilla silla ehitamiseks ja see võiks meid ehk edasi aidata. Pikasilla raudbetoonsild sai valmis 1938. sügisel ja õhiti väidetavalt 1944. Arvatavasti 1938. aasta sild õhiti tegelikult juba varem, ja 25.3.1944 anti korraldus uus sild ehitada ja see oli see, mis augustis õhiti.
Leidsin kiirel otsingul, et Kavastuga sarnast tööjõudu kasutati Pikasilla kandis välikindlustustöödel:
Kindlustustöid Väike-Emajõel alustas Saksa väejuhatus juba juuli lõpus. Kujundati välja kahe-, kohati koguni kolmepositsiooniline kaitse. Eesliinile jõuti rajada 3 – 4 rida tranšeesid, kus mees püstijalu käia võis. Kaitsetöödel kasutasid fašistid endistelt okupeeritud aladelt äraaetud inimesi, kelle edaspidisest saatusest dokumentide järgi midagi täpsemat teada ei ole. Ka kohalikud elanikud teavad nendest inimestest äärmiselt vähe. Esiteks seetõttu, et kõik tulevase rindepiirkonna elanikud kihutati juba augusti algul oma kodudest minema ja teiseks, et kindlustustöödest osavõtjad hoolega ümbruskonnast isoleeriti. Nii teavad näiteks Jõgeveste ja Parve elanikud vaid seda, et kaevikute kaevajad, peamiselt naised, toodud hommikuti kusagilt kohale ja viidud õhtuti jälle ära. Mõningad arhiividokumendid võimaldavad oletada, et naisvangide laager asus Tõrvas või selle ligemas ümbruses.
Barclay de Tolly mausoleumi kauaaegne valvur L. Milliste rääkis nendest inimestest järgmist: „Arvata neljakümne neljanda aasta augusti keskpaigas, kui sakslased inimesi, kes jõe ääres elasid, kodudest lahkuma sundisid, juhtusin kord Parve asundusse minema. Teel kohtasin pikka-pikka hobuvoori, mis tuli Tartu poolt Emajõge. Kahel pool voori kõrval käisid sakslastest püssimehed, aga väga palju neid ka ei olnud. Vankrites nägin naisi, lapsi ja üksikuid vanemaid mehi. Ühelt naiselt tahtsin küsida, kust nad tulevad, aga too ütles mulle kiiresti, et ärgu mina nendega rääkigu ja voori ligi tulgu – mind võidavat maha lasta. Kogu see jutt käis vene keeles. Niipalju sain siiski veel teada, et nende kodu olla kaugel ja et neid kõiki viidavat Pärnusse.“
Ka Tõrva elanikud, kellega sellest juttu on olnud, teadsid kinnitada, et Väike-Emajõe ääres kaevanud kaevikuid vene naised. Kas vangid või mitte, seda ei teata, sest tookord olnud Saksa üksuste juures rohkesti vene rahvusest naisi, kes pesid pesu, koristasid ruume jne.
Seega oli siis hitlerlik väejuhatus septembri alguseks jõudnud rajada Väike-Emajõe läänekaldaile tõhusa välikindlustuste vööndi, mis tugines küllaltki laiale ja sügavale jõele. Vaenlase kaitsesüsteem oli seda tugevam, et peaaegu kogu rindelõigu ulatuses on jõe läänekallas idakaldast kõrgem.
http://pikasilla.blogspot.com/p/lahingu ... 44_15.html
tsiteerib Paul Mõtsküla raamatut "Nad läksid rinde paremal tiival" Tallinn, Eesti Raamat, 1969. lk 16 – 39.
Pikasilla sild õhiti 26.8.1944 nende mälestuste järgi siin:
https://www.rindeleht.ee/foorum/phpBB2/ ... hp?t=14337
Sild valmis suure sildade ehitamise kava raames. Ehitamist alustas Taani sillaehitusfirma Höjgaard & Schultz 1936. aasta algul. Sild valmis 1938. aasta hilissügisel. Valmimishetkel Valgamaa suurima ja uhkeima silla ehitamine maksis ca 285 000 krooni. Viie avaga raudbetoon-silla pikkuseks oli 118 meetrit ja laiuseks 6,5 meetrit, millest sõidutee osa 5,5 meetrit.
1939. a. valmis moodne autobussi jaamahoone koos kaupluse ja busside garaažiga.
Sild sai sõjas kannatada juba 1941. aastal, kuid puitmaterjali kasutades õnnestus liikumine sillal taastada.
1944. aastal purustati sild täielikult. Purustustöö tugevusest annavad aimu jõe keskosas nähtavad armatuuri- ja betoonikänkrad ning siin-seal vedelevad palgijupid. (Mairo Rääsk "Eesti sillad." Tänapäev, 2006)
http://pikasilla.blogspot.com/p/sillad.html
