Martin Herem kirjutas:Nagu Singapuris.
Ega vist kuulu ka mu praegune kirjutis antud teemasse, aga siin vanu postitusi lugedes mul sellised mõtted tekkisid. Ausalt öeldes pole siinne foorum üldse minu koht, sest tundub nii, et ei õnnestu kunagi ära tabada, kuhu oleks õige mida kirjutada, aga las jääda moderaatorite otsustada mu praeguse sõnavõtu sobivus. Olles nüüdseks „nagu Singapuris“ vähemalt 5-6 korda kuulnud/lugenud, siis tekkis soov sel teemal veidike arutleda. Lihtsalt minu arvamus, mida palun mitte kellelgi isiklikult võtta. Kasutan vaba foorumi eesõigust oma mõtted välja öelda.
Niisiis, Singapur. Jõukas saareriik Aasias, kõrge majanduskasvuga, kiirelt arenev. Üsna positiivne väline kuvand. Samal ajal madal sündivus, minimaalne sotsiaalsüsteem. Aga mis minu jaoks uudis ja lausa üllatav, on Singapuri karistuspoliitika. Nagu keskajal: ihunuhtlus ja surmanuhtlus. Umbes nii, et kes viskab tänaval kommipaberi maha, saab peksa. Mitte mõne korraarmastajast mööduja, vaid riigi käest.
Samas, võib-olla tõesti. Mis viga siis elada riigis, kus tänavatel valitseb puhtus ja kord, autodesse sisse ei murta ja kus naised võivad turvaliselt ka südaööl üksi ringi liikuda, mitte ei pea kogu aeg arvestama, kas linnaosa või kellaaeg pole parasjagu elule ohtlik. Lisaks, et haakuda siinse foorumi temaatikaga - riik, kus sõjaväkke lähevad kõik. Ja tõesti, ole sa puudeline peast või jalust, naine, mees või keegi vahepealne – sõjaväkke minna tuleb. Sõjaväes, muide, antakse ka peksa. No ma ei tea...
Ma mõtlen, et kuidas selline asi üldse võimalik saab olla? Mispärast singapurlased ei protesteeri? Miks nad, issand jumal, ometi politseid ei kutsu? Põhjuseks ilmselt asiaatlik kollektiivne kasvatus, mis seab kogukonna ettepoole üksikisikust. Indiviid pole nii oluline, ühiskond tervikuna on tähtsam. Singapur on ka ümbritsetud madalama elatustasemega riikidest, kuhu põgeneda pole just mõttekas. Lõpuks inimene ju harjub kõigega. Kui reeglid on väga kindlalt paigas, on neid ka lihtne järgida. Või siis mitte. Mis saab kõiksugu ullikestest ja muidu vabadest hingedest, kes ei adu konteksti, kus ja mis olukorras nad parasjagu viibivad? Represseeritakse? Kas see siis ongi ideaal, mille poole püüelda?
Mul on tunne, et Eestis sarnane süsteem kohe üldse ei toimiks. Eestlane teeb kõike lähtuvalt oma sisemistest väärtushinnangutest. Paadunud individualist ja sealjuures veel hirmus kangekaelne. Ei toimiks ka seetõttu, et Eesti naabruskond koosneb rikkamatest riikidest. Niikaua, kuni ümbritsevad riigid on liberaalsemad ja jõukamad kui Eesti, ei saa toimima kunagi süsteemi nagu Singapuris. Isegi Venemaa on liberaalsem kui Singapur. Kõik jookseksid minema. Toimiks ehk ainult sellisel juhul, kui piirid suletaks, nagu raudse eesriide aegadel.
Ei saa ju niimoodi. Eestlasi on nii vähe, et me mahuks mõne suurlinna ühte linnaossa vabalt ära ja ruumi jätkuks veel paarisaja tuhande pagulase tarbeks. Autoritaarsusega ei saavuta midagi peale vastuhaku. Nõrgemad muidugi painduksid kuni murdumiseni. Ainult mida on riigil peale hakata murdunud kodanikuga? Mida on temast edaspidi riigile kasu, mida räägib ta riigist oma perele, sõpradele, kuidas suhtub riiklikesse tähtpäevadesse, riigivõimu esindajatesse? Kas ta tahab enam olla selle riigi kodanik? See inimene on riigi jaoks alatiseks kadunud. Riigile lojaalse kodaniku saab siiski ainult heaga. Tunnustamisega, selgitamisega, kui olulised ollakse oma riigi jaoks, kaasamisega.
Ei tahaks elada autoritaarses riigis nagu Singapur. Sooviks elada inimnäolises ja eluterves riigis nagu näiteks Island. Või siis Soome. Lojaalseid inimesi loob ainult turvalisus, hoolivus ja koostöö. Mitte hirm, sund ja autoritaarsus. Autoritaarsed süsteemid lendavad nagunii varem või hiljem vastu taevast, nagu ajalugu on näidanud.
