www.militaar.net

Mart Helme ütles lõpetuseks neile, kes kahtlevad, kas EKRE leiab oma lubaduste elluviimiseks katterahasid: “Eesti riigis on raha küll, aga seda on põletatud Utah ja Auvere projektides, Rail Balticus, praamihankes, Tallinna Sadamas ja paljudes teistes kohtades. Meie seda raha niisama ei põleta, vaid paneme riigi kasuks tööle!” ütles ta.

nimetu kirjutas:Vastukaaluks võiks tuua vähem kasumlikud ettevõtmised, nagu näiteks aktsiisitõusud, laevade maksustamine, neljarealised maanteed, Pärnu lennujaam, Estonian Air/Nordica, brändrahn, EASi ämbrid, Riigikogu katuseraha jne.

EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas: meie mereväel pole praegu mõtet
07. jaanuar 2019

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas, EKRE riigikogu valimiste esinumber Pirital, Kesklinnas ja Lasnamäel, loodab kaitseministrina saada USA-lt miljard dollarit sõjalist abi.

EKRE esitas laupäeval oma valimisprogrammi. Leo Kunnas, te olete EKRE kaitseministrikandidaat. Mille jaoks te USA-lt miljard dollarit sõjalist abi küsite?

Me küsime seda iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks. See peaks olema nii suur, et me suudaksime kõige ohtlikuma stsenaariumi ehk laiaulatusliku kallaletungi korral pidada vastu liitlasvägede saabumiseni. Praegu on meil jalaväeüksustest loodud umbes pool ning lahingutoetusüksustest ja logistikaüksustest umbes kolmandik. Me näeme siin puudujääki. Kuigi EKRE eesmärk on suurendada ka kaitsekulud 2,6%-ni SKP-st, siis sellest ikkagi ei jätkuks. Liitlaste poole pöördumine on paratamatu vajadus, sest me oleme uue külma sõja rinderiik.

Tundub see teile tõesti realistlik? USA president Donald Trump otsustas äsja USA väed Süüriast välja tuua ja ütles, et USA ei kavatse enam olla maailma politseinik, sest on naeruväärne panna ressurssi kohtadesse, millest enamik inimesi kuulnudki pole. Kas Eestigi ei võiks liigituda selliste riikide hulka?

Jah, Trumpi ametlik poliitika on „America first”, aga kui me vaatame, mis ta maailmas teeb, ei näe ma märke, et USA oleks oma hegemooniataotlustest sisuliselt loobunud. Kui Obama plaanis väed Afganistanist välja viia, siis Trump jättis nad sinna ja sõda läheb 18. aastat edasi.
USA sõjaline abi liitlastele ja partneritele on märkimisväärne. Näiteks Iisrael saab igal aastal sõjalist abi umbes kolm miljardit dollarit, Egiptus ja Keenia miljardi jagu. 2016. aastal oli USA sõjaline abi kokku umbes 50 miljardit dollarit. Oma situatsioonis oleme sunnitud ka abi küsima. See ei ole kerjamine, vaid meie olukorra tõdemine. Alternatiiv on minna rahva juurde ja küsida kaitsekulutusi veel juurde, aga ka see 2,6% SKP-st on rahvale väga suur koorem.

Jah, mille arvelt see tuleb?

See ongi suur küsimus. Esmalt peab pihta hakkama olemasoleva raha optimaalsemast kasutamisest. Tuleb lõpetada tegevus, mis iseseisvat kaitsevõimet ei toeta. Näiteks praegusel mereväel pole mingit lahinguvõimet, mis võiks iseseisvat kaitsevõimet toetada. On kaks võimalust: tuleb võime luua või tunnistada, et mereväel pole sõjalist mõtet. Niiviisi saame minna põhimõtteliselt igapäevavormi ja barettideni välja – käia kõik kaitsekulutused läbi ja vaadata, milleta saame hakkama. Optimeerida on vaja ka kaitseministeeriumi valitsemisala struktuuri. EKRE programmis on sees, et kaitseministeeriumi valitsemisalas peaks olema ainult kolm asutust: kaitsevägi, kaitseliit ja välisluureamet.

Lubate vähendada käibemaksu 15%-ni, langetada aktsiise, nelja aastaga tõsta pensionid 800 euroni ja muuta need tulumaksuvabaks. Vähendusi ja soodustusi on veel terve rodu. Kas kuskilt tuleb eelarvesse raha ka peale selle, mis te USA-lt küsite?

Erakonna formuleeritud majanduspoliitika on sarnane sellega, mida 1980-ndatel rakendasid Ronald Reagan ja Margaret Thatcher: majanduskasvu üritatakse saavutada stimulatsioonipaketi abil. Käibemaksu vähendamine mõjutab kõige rohkem väiksema sissetulekuga inimesi. Inimene võib olla kümme korda rikkam, aga ta ei söö kümme korda rohkem. Vaesemad inimesed ei saa väga palju säästa, nad ei investeeri ega reisi. See parandaks reaalselt vaesemate inimeste elujärge.
Tänapäeva majandus toimib terves maailmas krediidi najal. Meilgi pole mõtet ujuda vastuvoolu. Saksamaa ja Kreeka on palju laenanud, aga üks on kasutanud raha ratsionaalselt ja teine mitte, sellest ka probleemid. Kui suur on USA välisvõlg? Me räägime triljonitest! 25 triljonit.

EKRE programmis on kirjas, et erakond kaalub lahkumist kõigist organisatsioonidest, mis ei edenda Eesti huve. Oskate te mõnda sellist nimetada?

Ma isiklikult ei oska praegu ühtki sellist organisatsiooni defineerida. On kindel, et EKRE ei kavatse NATO-st ega Euroopa Liidust lahkuda. EKRE on küsinud ja ka mina inimesena küsin: millist Euroopa Liitu me tahame? Minagi olin üks neist, kes hääletas EL-i astumise poolt, ja ma hääletasin selgelt EL-i kui rahvusriikide liitu astumise poolt. EL kui föderatsioon või – otse välja öeldes – impeerium, mida võib-olla mõned suurriigid juhiksid... Me peame küsima, kas ja kui palju on selline arengumudel meile vastuvõetav.

EKRE valimisprogramm ütleb ka, et teete koostööd meiega sarnaseid väärtusi jagavate Euroopa riikidega. Kes jagavad teie hinnangul Eestiga samu väärtusi?

Sõjalist koostööd peame palju rohkem tegema Balti riikidega: Baltimaad on puhtalt üks operatsiooniruum. Väärtuste poolest on rahvuslastel Poolaga palju ühist. Siit jookseb tegelikult huvitav piir. Kui me defineerime, kes on rahvuslased, siis neid on ka Venemaal, aga vene rahvuslust on tervikuna määratletud kui suurvene šovinismi. Kõigil väikerahvastel, kes jagavad piiri Venemaaga, on ületamatu, antagonistlik vastuolu, kui kasutada sellist naljakat sünonüümidest koosnevat sõnapaari. Võib-olla see väljend illustreerib, mis seis on rahvuslastel alates Gruusiast ja minnes läbi Ukraina, Poola, Baltimaade, Soome ja Norrani välja. Põhiline vastuolu ongi, et vene rahvuslased on suurvene šovinistid ja põrkuvate huvide tõttu ei ole võimalik leida nendega mingit ühist keelt. Nii karm see ongi.
Kui rahvuslasi üldse vaadata, siis näiteks USA rahvuslus võib Trumpi kujul leida väljenduse mingis tagasitõmbumises ja mõnedest globalistlikest eesmärkidest loobumises. Prantsuse rahvuslus võib olla hoopis teistsugune: Le Penil näiteks pole Venemaaga kana kitkuda, nende jaoks on Venemaa nagu meie jaoks Türgi – on küll natuke ebameeldiv, aga kuskil kaugel ega puutu meisse, nii et saame nendega koostööd teha. Kogu maailma rahvuslasi vaadeldes peabki lihtsalt tõdema, et eri riikide rahvuslastel ongi erinevad huvid.

EKRE-le on sümpaatne Ungari poliitika. Peaminister Viktor Orbánil on aga head suhted Putini ja Venemaaga. Kas see teie jaoks mingit vastuolu ei tekita? Olete Vene ohu kohta suisa hoiatusromaani kirjutanud.

Ungari lähebki sinna kategooriasse, et tal pole otsest piiri Venemaaga ja ta jääb otsese vastuolu tsoonist välja. Ungaris on praegu ju olukord, kus ühel erakonnal on parlamendis peaaegu absoluutne enamus. Eestis pole selline olukord õnneks kunagi võimalik. EKRE eesmärgid on hoopis teised kui Ungari valitsusel. EKRE üldpoliitilistes eesmärkides on minu jaoks kõige sümpaatsem otsedemokraatia suurendamine kolme elemendiga: presidendi otsevalimine, rahvaalgatused ja siduvad rahvahääletused. EKRE eesmärk pole kindlasti autoritarism nagu Ungaris.

Milles seisneb teie justiitsreform? Kas see on ka Poola eeskujul ette võetud?

Ma ei pea end juriidiliselt nii pädevaks, et selles küsimuses palju sõna võtta. Ma ei pretendeerigi teadmistele kõikides valdkondades. Ma ei usu juhtimise universaalsusse, et üks inimene võiks olla täna edukas kaitseminister, homme rahandusminister, ülehomme kultuuriminister. Minu arvates selleks, et inimene saaks üldse mingis valdkonnas kompetentseks, peab ta kulutama peaaegu kogu oma teadliku elu. Siis on ka veel palju, kuhu areneda. Seepärast ma olengi erakonna riigikaitse teema kõneisik. Teistes küsimustes olen loomulikult programmi endale selgeks teinud ja tunnen seda, aga ei võta endale volitust erakonda esindada.

EKRE soovib piirata abordi tegemist. Miks?

Minu isiklik seisukoht on, et abort on tapmine. Ma ei räägi sellest, kes on süüdi – kuni see on ühiskondlikult aktsepteeritud norm, oleme kõik kaasosalised. Ma ei süüdistaks naisi ega konkreetseid inimesi, kes seda teevad. Ma püüan nimetada asju õigete nimedega ja abort on tapmine. Kui ma olen võidelnud sõdades, on minu vastu võitlevatel inimestel olnud relvad. Neil on samasugune šanss tappa mind. See on mingis mõttes legitiimne tapmine, aga lootel ei ole mingit šanssi midagi selle vastu teha.
Ma saan aru ka teistest seisukohtadest. Ma saan aru feministidest ja poliitikas ongi huvigruppidel erinevad seisukohad. Tapmine on mõnel juhul legitiimne, mõnel juhul kuritegu. Abordi puhul on muidugi küsimus, kui on oht ema tervisele või juhud, kus on toime pandud vägistamine. Need on kõik keerulised küsimused ja mul ei ole neile üheselt mõistetavaid vastuseid, aga ma püüdsin asja nimetada nii, nagu see on. Seda enam, kui meil on tänapäeval olemas kõik vahendid, et soovimatuid rasedusi vältida – pikk loetelu kondoomidest spiraalideni. Kui kõik need asjad on olemas, aga me teeme ikka aborti, siis ma küsin: mille poolest oleme me paremad kui meie esivanemad tuhat aastat tagasi, kes viisid soovimatud lapsed metsa ja lasid neil surra? Või mille poolest on meie ühiskond tsiviliseeritum kui islamistlik ühiskond, kus truudusetud naised loobitakse kividega surnuks või vargal lõigatakse käsi maha?

Plaanite muuta Eesti ülikoolid eestikeelseks. Samal ajal on ju palju välistudengeid ja -õppejõude panustanud Eesti ühiskonna ja teaduse arengusse. Kas nemad pole enam Eestisse oodatud?

Ülikooli küsimus on üks raskemaid. Kui 1919.–1920. aastal oleks Eesti Vabariik loonud Tartu ülikooli asemele Dorpatisch Universiteti või Jurjevski Universiteti, poleks meil praegu ilmselt Eesti Vabariiki. Loomulikult ei saa riik eraülikoolidele kuidagi kätte ette panna, aga kõik, mida riik rahastab ja ise ülal peab, peab olema eestikeelne. Teadustöö käib niikuinii suuresti inglise keeles, aga kraadiõppes tuleb mõnikord rohkem vaeva näha ja sama asi eesti keeles teha, et teaduskeelt üleval hoida ja arendada. See on raske, selle riigi pidamine ongi igas mõttes raske.
Kui meil on liitlased siin ja tehakse brigaadi lahingukäsk, tekib kiusatus teha see ainult inglise keeles, sest eestlased saavad ju ka sellest aru. See on väga libe tee. Jah, me võime seda teha, aga me piirame märkimisväärselt eesti keele kasutusvaldkonda. Ülikoolid on võib-olla meie keele säilimise jaoks kõige olulisemad üldse, sest kui siit kaob põhi ära, on sajandi jooksul selle rahvaga kõik. Nii lihtne see ongi.

Kas te kardate massiimmigratsiooni?

Loomulikult. Ma kardan palju asju: kardan Venemaad, islamiäärmuslasi, ka massiimmigratsiooni. Meelekindlus ei ole midagi muud kui kontrolli all hoitud hirm.

Kui realistlikuks te peate massiimmigratsiooni Eestisse?

Oleneb, kust. Eelmisel aastal lisandus meil idast tööjõudu umbes kümme tuhat inimest. Kui me läheme tagasi nõukogude aega, siis ega siia migreerunud inimesed tulnud ühel aastal. Mis puutub massiimmigratsiooni, siis sellega on natuke samamoodi, nagu oli sõjalise riigikaitsega eelmise kümnendi alguses, mil Venemaa-oht tundus ebareaalne ja kauge. Asja käsitleti sellises võtmes, et kas me üldse vajame ajateenistust. See olukord muutus 15 aastaga. Massiimmigratsioon on Euroopa kõige suurem katsumus sel sajandil.

Kui see on Euroopa suurim katsumus, siis miks soovib EKRE Eestit sellest distantseerida? Me oleme ju Euroopa osa.

Küsimus ongi, mida me teeme selle probleemiga. Ma olen mitu korda tsiteerinud Iisraeli peaministrit Benjamin Netanyahut, kes on öelnud, et tal on inimlikult kõigist sõjapõgenikest väga kahju, aga Iisrael on geograafiliselt ja demograafiliselt liiga väike riik, et neid ära mahutada. Sama on Eestiga, sama on Euroopaga. Euroopa on ka maailmajaona liiga väike, et ära mahutada see kasvav rahvastik või ülejääk, mis sel sajandil Aafrikas ja Lähis-Idas tekib.
Kui vaadata globalistlikust vaatenurgast, siis sellisena, kuidas me Euroopat ja lääne tsivilisatsiooni tunneme, see lihtsalt lakkab olemast. Kui rahvuslaste eesmärk on eelkõige Eesti rahva ellujäämine, siis loomulikult siin rahvuslus ja globalism vastanduvad. Võib-olla see, mis on hea globaalselt, pole hea meie rahvale.
Tegelikult peaks Aafrikat ja Lähis-Ida aitama kohapeal, nad peavad oma juhtimist ise parandama. Praegu pole enam aeg, kus võiks kõiges kolonialismi süüdistada – sellest ajast on tükk aega möödas, mil viimased kolooniad Aafrikas vabanesid. Samamoodi ei saa meie enam tuua õigustuseks, et olime 50 aastat Nõukogude Liidu okupeeritud või 700 aastat koloniseeritud.

Nojah, aga sealt ei tule ju ka kokku summat, mida nad oma programmi ellu viimiseks vajavad.

Leo Kunnas kirjutas:Või mille poolest on meie ühiskond tsiviliseeritum kui islamistlik ühiskond, kus truudusetud naised loobitakse kividega surnuks või vargal lõigatakse käsi maha?

"Iseenesest me räägime suurusjärgust 5 miljardit, nii palju kui ma õigesti mäletan. See jaguneb ära terve pika perioodi peale, nii et need iga-aastased kulutused on suurusjärgus poolteist miljardit, mis ei ole sugugi võimatu," märkis Helme. "Meil on 11 miljardit eelarve praegu. See raha, mida liigutada saab, ei ole loomulikult mitte 11 miljardit. Aga see ei ole ka nii väike, et seal ei oleks võimalik teha neid investeeringuid, olgu siis infrastruktuuri või ka sotsiaalsfääri," lisas ta.

Helme kinnitusel vaatab EKRE riigieelarvet moraalsest vaatevinklist. "See moraalne vaatevinkel tähendab seda, et esiplaanile tuleb seada inimene. Eesti inimene ei pea mingite müstiliste tasakaalus eelarvete ja muude niisuguste asjade tõttu olema näljas ja see tähendabki seda, et tuleb leida võimalusi pensionite tõstmiseks, lastega perede aitamiseks, noorte perede eluaseme soetamise soodustamiseks," rääkis ta.

Küsimusele, kust tuleb raha valimislubaduste täitmiseks, vastas Helme, et raha tuleb maksudest, laenust, majanduslikest ümberkorraldustest ja uuest eelarvest, kus on prioriteedid teistmoodi paika pandud kui praeguses eelarves. "Raha on taastuv loodusrikkus. Meil on ülefetišeeritud need riigieelarve tasakaalud ja on täiesti rumal Reformierakonna jutt sellest, kuidas headel aegadel kogutakse varusid," sõnas EKRE esimees. "Headel aegadel, kui intressid on madalad, võtab rikas Saksa riik regulaarselt igal aastal laenu. Sellepärast, et see on mõistlikum kui see, et kogutakse raha sukasäärde ja seal seda põletatakse," lisas ta.

- Mille jaoks te USA-lt miljard dollarit sõjalist abi küsite?
- Me küsime seda iseseisva kaitsevõime ülesehitamiseks. See peaks olema nii suur, et me suudaksime kõige ohtlikuma stsenaariumi ehk laiaulatusliku kallaletungi korral pidada vastu liitlasvägede saabumiseni.
- Tundub see teile tõesti realistlik? USA president Donald Trump otsustas äsja USA väed Süüriast välja tuua ja ütles, et USA ei kavatse enam olla maailma politseinik, sest on naeruväärne panna ressurssi kohtadesse, millest enamik inimesi kuulnudki pole. Kas Eestigi ei võiks liigituda selliste riikide hulka?
- Jah, Trumpi ametlik poliitika on „America first”, aga kui me vaatame, mis ta maailmas teeb, ei näe ma märke, et USA oleks oma hegemooniataotlustest sisuliselt loobunud. Kui Obama plaanis väed Afganistanist välja viia, siis Trump jättis nad sinna ja sõda läheb 18. aastat edasi.
USA sõjaline abi liitlastele ja partneritele on märkimisväärne. Näiteks Iisrael saab igal aastal sõjalist abi umbes kolm miljardit dollarit, Egiptus ja Keenia miljardi jagu. 2016. aastal oli USA sõjaline abi kokku umbes 50 miljardit dollarit. Oma situatsioonis oleme sunnitud ka abi küsima. See ei ole kerjamine, vaid meie olukorra tõdemine. Alternatiiv on minna rahva juurde ja küsida kaitsekulutusi veel juurde, aga ka see 2,6% SKP-st on rahvale väga suur koorem.