Re: Eesti poliitelu eile, täna ja homme.
Postitatud: 24 Aug, 2016 10:27
Tänasest Ekspressist otse Trummile, Trumpi presidendiks saamisel on otsene oht, et USA tõmbub välispoliitiliselt tagasi (tegin mõned kohad boldiks), vaevalt ta suudab mõjutada Euroopa riike kaitsekulutusi tõstma, pigem on võimalik, et tuntud "lapsesuu'' läheb tülli mitmete Euroopa suurriikide liidritega. Lisaks meedia ei tegele Trumpile "pahede omistamisega" (kuigi mingi osa on kindlasti kampaaniaaegset poriloopimist), vaid seda teeb mees ise oma väljaütlemistega, hiljem ta lihtsalt üritab oma öeldud siluda. Teiseks on tema kampaanimeeskonnal tugevad korruptiivsed sidemed kaudselt Kremliga seotud isikutega. Seega mina ei näe ühestki punktist mingit "positiivset kasu", mida Eesti ja Baltimaad Trumpi võidust võiksid saada, aga näe Helme ja Trumm näevad. Pigem on sellise tegelase puhul oht, et toimuvad mingid järjekordsed tagatoa tehingud, kus Trump ja tema meeskond "Peterburi eeslinna" tema "tõelistele omanikele" sülle tagasi lükkavad.
Eksklusiivintervjuu Trumpist ja kuradist endise USA välisministri Albrightiga
Eesti Ekspress usutles USA välispoliitika grand old lady’t Madeleine Albrighti (79), kes lahkus välisministri ametist juba 15 aastat tagasi, kuid pole kunagi lahkunud USA välispoliitikast. Tema särtsakad ütlemised rikastavad sealset debatti tänaseni.
Käimasolevatel USA presidendivalimistel on ta vaieldamatu välis- ja julgeolekuteemade guruna andnud end Hillary Clintoni teenistusse. Samas pole Clintonil neil teemadel usutavusega probleemi ja seetõttu on Albright lisaks rõhutanud ka sümboolset tähtsust, mida naise valimine maailma mõjukaimale ametipostile tähendaks.
Temalt on pärit kurikuulus näpuviibutus naistele, kes Clintonit ei toeta: „Naistele, kes üksteist ei aita, on eraldatud spetsiaalne koht põrgus.“
Eesti Ekspress vestles Madeleine Albrightiga läinud nädalal, kui meediat täitsid materjalid, mis seostasid Donald Trumpi kampaaniameeskonna juhti Paul Manaforti miljonite dollarite suuruste rahaliste toetustega Ukraina endiselt Kremli-meelselt presidendilt Viktor Janukovõtšilt.
Kuidas lõppevad USA presidendivalimised?
Kuulasin just täna hommikul ülevaadet olukorrast ning see oli päris julgustav. Hillary Clinton juhib nii ülemaaliselt kui ka võtmeosariikides. Midagi pole muidugi veel otsustatud, aga see toetus on siiski julgustav, sest Donald Trump on nii öelnud kui ka teinud tõeliselt naeruväärseid asju. Ilmselt hakkavad ka valijad seda märkama.
Mis need naeruväärsed asjad on?
Mind panevad kõige enam muretsema avaldused valdkonnas, mida pean enda tugevuseks – rahvusliku julgeoleku teemadel. Nagu ma ütlesin ka oma kongressikõnes, Trumpi sõnavõttude põhjal ei ole ta ohtlik mitte üksnes siis, kui ta saab presidendiks, vaid ohtlik ja kahjulik on seegi, et selline inimene üldse kandideerib.
Just sellepärast töötan ma kogu hingest, et aidata Hillary Clintonit. Ma usun, et kogemuse ja maailma mõistmise tõttu on ta selleks ametiks valmis. Tema saab probleemide keerulisusest aru, aga Donald Trump ei saa.
„Naistele, kes üksteist ei aita, on eraldatud spetsiaalne koht põrgus.“
Mis on neil valimistel Ameerika Ühendriikide jaoks kaalul? Mis juhtub, kui Trump võidab?
Me oleme võimas ja arukas maa, nii et esiteks ma loodan, et seda ei juhtu. Kui juhtub, siis Ameerika roll ja mõju maailmas vähenevad ning meie väärtused saavad tugeva hoobi.
Miks üldse sai Trump suure partei ametlikuks kandidaadiks?
Seda küsivad endalt paljud, sealhulgas eriti vabariiklased. Ma olen sellest rääkinud paljude vabariiklastega ja ka nemad ei saa aru, kuidas see juhtus. Samad meeleolud, mis on pannud inimesi Trumpi toetama, on ju olemas Euroopaski. On inimesi, keda ei ole koheldud õiglaselt, kellel ei ole töökohti, mida nad sooviksid, ja kes on häiritud suurtest erinevustest rikaste ja vaeste vahel. Paljudes Euroopa riikides, Balti riigid ehk välja arvatud, on ju samasugune sentiment. Brexit oli ka selle näiteks.
Teiseks, suurt rolli on mänginud ka meedia, kes on Trumpi teinud üha suuremaks tegelaseks ja võimendanud tema ütlusi. Inimesed vaatavad seda kõike kui mõnd reality show’d. Nad leiavad sellest meelelahutust, vaadates seda justkui värvikat tõsieluseriaali või mõnd rongiõnnetust.
Kas need inimesed mingil hetkel ärkavad ja mõistavad, et presidendi valimine ei ole reality show?
Jah, arvan küll. Ma tajun seda juba täna. Sellepärast Hillary Clintoni toetusnumbrid osariikides, millest valimistulemus enim sõltub, kasvanud ongi. Kogu see presidendikampaania on olnud erakordselt pikk ja inimesed alles hakkavad sellele teemale tähelepanu pöörama ja seda tõsisemalt võtma. Ja Hillary toetajad teevad selle aja jooksul selgeks, et me ei ole reality show’s.
Mängime nüüd läbi võimaliku Trumpi võidu. Mis juhtuks, kui USA jääks rahvusvahelistest küsimustest kõrvale ja isoleeriks end moel, nagu Trump jutlustab? Mis juhtuks Ida-Euroopas?
Tõde on see, et ma ei tea. Aga ma arvan, et see oleks väga ohtlik. Ma olin NATO tippkohtumise ajal Varssavis, kuna seal toimus NATO tippkohtumisega paralleelselt ekspertide kohtumine. Ma ütlesin seal ja ütlen jätkuvalt, et olen väga rahul nende otsustega, mida NATO tegi. Tehti selgeks, et NATO tuumaks on artikkel 5, et sellest tulenevalt tugevdatakse relvajõude Euroopas, et vägesid ja varustust liigutatakse ka Balti riikidesse ja Poolasse. Sellega anti väga selge heidutussõnum. See on USA poliitika Euroopas ja ma isiklikult arvan, et see ei muutuks ka Trumpi võimule saades. On väga palju mõjukaid isikuid, kes selgitaks Trumpile, et NATO on kollektiivne julgeolekulepe, mille üks osa me oleme ja mis on meie julgeoleku alus alates aastast 1949.
Samuti ma usun, või vähemalt ma üritan uskuda, et kui ta ka peaks valituks osutuma, peaks lõpuks temani jõudma mõistmine vastutusest, mis USA-l on. Me ei saa ehitada uusi müüre või otsustada, et mõnede teemade ja maadega me enam ei tegele. Aga sellele usule vaatamata peame minu hinnangul jätkama veenmistööd, et valituks saaks Hillary Clinton .
Mis mehhanismid teil on selleks, et kontrollida presidenti, kelle ideed on nii erinevad?
Neid on palju. Ennekõike Kongress.
Kas sellest piisab? Mida nad teha saavad?
Te palute mul ennustada asju, mida ma ennustada ei suuda. Aga ma usun, et Kongress hoiab presidendil ja tema tegevusel kindlalt pilgu peal. Mitte ükski USA president ei juhi maad üksinda ja seetõttu usun, et reaalsus jõuab ühel hetkel ka temani.
Aga ma ei taha sellele isegi mõelda, sest oleks väga ebatüüpiline, kui ameeriklased valiksid presidendiks inimese, kellel ei ole aimugi, mida ta teeb.
Ideed, mida ta levitab, on teatud rahvagruppide seas populaarsed….
Ei, ei ole! Nad on üha vähem populaarsed…
Jah, me teame viimaseid küsitlustulemusi, need on täna tõesti demokraatidele julgustavad. Ka meile, sest Balti riikides ollakse NATO ühtsuse osas iseäranis tundlikud.
Olen kindel, et terve mõistus pääseb võidule. Hillary toetajad, aga ka need, kes teda ei toetagi, küll aga on Trumpi võimule saamise vastu, teevad selgeks, et ta ei ole juhina aktsepteeritav riigile, mis on olnud ja on jätkuvalt rahvusvahelise julgeoleku jaoks asendamatu. Maailm vajab USA presidenti, kes saab aru vastutusest, mis USA-l on meie enda inimeste ees ja teiste riikide inimeste ees.
Kuidas kommenteerite levinud väidet, et neil valimistel on kaks võrdselt viletsat kandidaati?
See on hullumeelsus. Hillary Clinton on selgelt tunnistanud, et ta on teinud mõningaid vigu, aga ta on läbi kogu USA ajaloo kõigist kandidaatidest kõige paremini valmis olema Ameerika president. Seda ütles demokraatide kongressil ka president Obama.
Ma olen ju näinud, kuidas Hillary Clinton töötab. Ta on väga tark, väga põhjalik. Ta on teeninud ameerika avalikkust paljudel ametikohtadel. Donald Trump pole teinud muud, kui teeninud raha inimestelt, kellele ta tööandjana piisavalt ei maksa.
Ta ei ole kunagi olnud avalikkuse, kodanike teenistuses. Väide nende sarnasusest on vastutustundetu.
Oletame koos viimase aja küsitlustega, et Clinton võidab. Kuidas tal õnnestub rahvas uuesti ühendada? Kuidas ta rahuldab neid inimesi, kes nii kirglikult toetavad hetkel Trumpi?
Ma arvan, et riigi taasühendamise nimel tuleb väga palju pingutada. Tuleb päriselt tegeleda küsimustega, mille pärast Trumpi toetajad muretsevad. Mõned neist on seotud ebavõrdsusega ja vajadusega aidata neil leida töökohti ja saada paremat haridust.
Hillary Clintonil on selleks tööks tunduvalt paremad eeldused, kuna ta on nii Senatis kui välisministrina töötanud väga edukalt poliitikutega mõlemal pool poliitilist rindejoont. Ka nendega, kes temaga üldse ei nõustu.
Milline oleks Clintoni välispoliitika võrreldes Obamaga? Mis muutuks?
Ta oli Obama välisminister. See tähendab, et väga palju jääks samaks. Nad mõlemad jagavad usku, et liitlassuhted on üliolulised, nad mõlemad toetavad Ameerika väärtusi.
Hillary räägib targast mõjujõust, et süsteemselt kasutada kõiki rahvusvahelise suhtlemise tööriistu: diplomaatiat, majanduslikke vahendeid, aga viimase võimalusena ka jõudu. Peamine on mõlema jaoks töötamine koos teistega, liitlastega, teistele rahvastele antud lubaduste täitmine, ja teiste kuulamine. Clinton saab aru, et USA julgeolek sõltub sellest, et ka teised riigid tunneksid end turvaliselt, et nad ei tajuks oma naabreid ohuna. Ta on väga rahvusvahelise vaatega.
Kas te tunnete tänase maailma üldse ära, kui võrdlete seda maailmaga, mida te ise 1990. aastatel kujundasite?
Ma arvan, et see on väga erinev. Usun, et maailm on palju keerulisem, sest globaliseerumine ja tehnoloogia areng on läinud edasi. Samuti on täna ka tunduvalt suurem terrorioht, selles pole kahtlust. Kui meie administratsioon oli ametis, siis tegelesime Venemaaga, mis oli külma sõja kaotanud ja läbis – või vähemalt püüdis läbida – suuri muutusi. Nüüd on olukord tugevasti muutunud.
Põhiküsimus on siiski endiselt, kuidas institutsioonid toimivad. Maailm on väga keeruline ja seda enam on oluline, et probleeme lahendataks koos teiste riikidega ning et me uuendaksime rahvusvahelisi struktuure, nagu Euroopa Liit, ja sellepärast ma kiidan ka NATO Varssavi otsuseid. Need tegelevad tänaste, varasematest erinevate probleemidega ja reageerivad neile selgelt.
Meie tegime omal ajal otsuse NATO laienemise kohta. Aga kui NATO sai 60aastaseks, see oli juba pärast minu ametiaja lõppu, siis uuendati ka NATO strateegiat. Selle käigus arutleti väga palju, mis toimub väljaspool NATOt. Mitte keegi ei mõelnud sellele, et probleemid võivad tekkida ka NATO sees. Nüüd oleme pidanud oma poliitika ümber hindama ja uuesti vaatama, milline peaks olema NATO poliitika suhetes Venemaaga, samuti lõunasuunal.
Kuidas on hetkel õige tegeleda Venemaaga?
Arvan, et täpselt nii, nagu NATO Varssavi lõppotsused seda tegid – tähtis on reaalne heidutus, aga ka dialoog. Me teeme täiesti selgeks oma positsiooni – me reageerime mis tahes vaenulikule tegevusele, aga samal ajal otsime teemasid, kus meil on midagi ühist, ühiseid huvisid. NATO tippkohtumine oli selles osas väga selge.
Donald Trump on pakkunud välja, et tema teeks kahepoolseid diile otse Putiniga, vajadusel üle liitlaste pea.
Ta ei tea, millest ta räägib. Ta ei saa seda teha. Meil on NATO, mis on meie rahvusliku julgeoleku süda.
Hillary Clintoni puhul on üleval küsimus, kas USA on naispresidendiks valmis. Meil Eestiski on käimas sama debatt.
Aga mõelgem sellele, et Saksamaal on naisjuht. Samuti Ühendkuningriigil. Nii ka paljudel teistel riikidel. Mina arvan, et USA on kindlasti valmis.
Teie olete olnud teerajajaks, kelle järel on mitmed teisedki naised (nagu Condoleezza Rice ja Hillary) jõudnud USA diplomaatia kõrgeimale tasemele. Kas on midagi, mis teeb just naised headeks diplomaatideks?
Ma tõesti arvan, et me oleme väga head suhete loomisel ja arendamisel. Me mõistame, kes on teisel pool lauda. Meil on empaatia. See ei ole muidugi naiste ainutunnus, aga ma olen ikka öelnud, et naised on väga head perifeerses nägemises. Me näeme, kuidas probleemid käivad käsikäes.
Kui olin välisminister, oli mul alati väga huvitav suhelda teiste naisvälisministritega. Üks neist oli näiteks Tarja Halonen, kes oli tollal Soome välisminister. Märkasin, et naised on rohkem huvitatud teiste riikide inimeste igapäevaelust, mitte vaid liidrite omavahelisest asjaajamisest. Oluline on, et mehed ja naised töötaksid koos. Võib-olla on naised pisut paremad teiste kuulamises.
Mainisite kuulamist ja empaatiat. Kas teile ei tundu, et need ei ole tänapäeval enam väga olulised, et praegu liigub meeleolu realistlikuma, huvide- ja jõupõhise mõtlemise juurde. Näiteks kas või pagulaskriisis, kus üha enam mõeldakse, kuidas neid väljas hoida.
Oleks väga ebatüüpiline, kui ameeriklased valiksid presidendiks inimese, kellel ei ole aimugi, mida ta teeb.
Ma olen juhtumisi ise pagulane. Mul on selles küsimuses väga tugevad vaated. Aga ma arvan, et maailm ei ole selles ja muudeski küsimustes jaotunud realistideks ja idealistideks. See on vale jaotus. Me peame olema mõlemat. See on nagu kuumaõhupall – sa vajad idealismi ja väärtusi, et õhupall üldse lendu saada, ja sa vajad ballasti, et saada see liikuma õiges suunas.
Kui mõtlema hakata, siis peaaegu kõik rahvad on mingil ajahetkel olnud pagulased. Ma arvan, et meil on vaja inimlikke tundeid selle teemaga tegelemisel ja me vajame koostööd, et leida parimaid lahendusi. Aga me ei saa otsustada, et tegeleme vaid nende inimestega, kes käituvad ja näevad välja täpselt nagu meie. See ei ole realistlik ootus 21. sajandil.
Mina usun, et Ameerika Ühendriigid peaksid kindlasti võtma vastu rohkem pagulasi. Meil ei ole õigust öelda teistele rahvastele, kuidas nemad peaksid käituma.
Pagulasteema nii Euroopas kui USAs tekitab küsimuse, kuidas suhestuda islamiga.
Peame olema väga ettevaatlikud, sest me ei tohi süüdistada tekkinud olukorras islamit. Peame süüdistama mõrtsukaid ja hulle, kes on islamiusu kaaperdanud, et oma haigeid eesmärke teenida. Me ei saa otsustada aidata ainult kristlasi ja juute. Teise maailmasõja ajal oli periood, mil inimesed ei soovinud juute. Vaadake, mis juhtus. Nii ei saa tegutseda, et mingi grupp inimesi ei sobi meile kas oma usu või sünnikoha või keele tõttu.
Räägime ka teie legendaarsetest prossidest. Kuna teie pross alati sümboliseerib teie tundeid või sõnumit sel päeval, siis millise prossi kinnitaksite rinda päeval, kui Trump valitakse USA presidendiks?
(naerab) Vat sellele ma küll mõelnud ei ole. Ma arvan, et sel päeval ma kannaksin … kuradit.
Aga millist kannaksite, kui Hillary Clinton presidendiks valitaks?
Kui Hillary valitakse, siis ma paneks tagasi prossi, mida kandsin demokraatide parteikongressil paari nädala eest. See oli klaasist ja selle teemaks oli klaaslaest läbi murdmine, mida Hillary võit naiste jaoks sümboliseeriks.
Ja millist prossi te kannaksite, kui tuleksite Eestisse?
Kui ma tuleks Eestisse, siis ma kannaks midagi … arvutikujulist. Sest te olete e-riik. Igal juhul peaksin ma välja mõtlema midagi, mis oleks väga moodne ja teistest kõigist pikalt ees, mingit tehnoloogilist uuendust sümboliseerivat.
Äkki midagi vilkuvat ja elektroonilist?
Võib-olla küll. Ma peaksin kindlasti kandma midagi, mis sümboliseeriks teie maa oivalisust kõigist teistest ees olemises, midagi väga-väga moodsat ja tehnoloogilist.
Kes on Madeleine Albright
• Sündinud 1937. aastal Prahas.
• Tema pärisnimi oli Marie Jana Korbelova, aga vanaema kutsus teda Madeleine’ks ja nii ta selle nime endale valiski.
• Tema isa oli Tšehhi diplomaat, kes mõisteti surma, kui kommunistid 1948. aastal võimu haarasid.
• On olnud kaks korda elus pagulane: teise maailmasõja ajal ja pärast isa surmamõistmist.
• Õppis ülikoolis rahvusvahelisi suhteid.
• Doktorikraadi kaitses Columbia ülikoolis, kus üks tema õppejõude oli Zbigniew Brzezinski.
• 1993–1997 USA suursaadik ÜROs.
• 1997–2001 USA riigisekretär (ehk välisminister) – esimene naine nii kõrgel ametipostil.
• Valdab vabalt inglise, prantsuse, vene ja tšehhi keelt, oskab hästi lisaks ka poola ja serbohorvaadi keelt.
• Pärast ametist lahkumist on ta professor Georgetowni ülikoolis ning paljude ülikoolide audoktor.
• Lisaks sellele juhib ta ettevõtet Albright Stonebridge Group, mis nõustab suurettevõtteid strateegiaküsimustes.
