www.militaar.net

Alates vene (või n. liidu) tiibrakettide teisest põlvkonnast on seal maal rõhku pandud suurele kiirusele. Et vastase õhukaitse vöönd läbida võimalikult lühikese aja jooksul. Samas - sihtmärgi avastamiseks ja sihikule võtmiseks pidid/peavad need raketid ometi lendama üsna kõrgel, olles ise seetõttu vastase õhutõrjele lihtsalt avastatavad.

Ei ole õige.
Aeglaste (eelhelikiirusega, madalal lendavate) tiibrakettide loomisel oli pikka aega juhtriigiks samuti NSVL.
Kurjuse riigis relvastuse arendamisel raha ei loetud.
Aeglasekäigulised tiibraketid tekkisid NSVL-s paralleelselt nende kiiretega. Esimene massilisem (P-15 Termit) võeti relvastusse 1960 (2a enne X-22).
Kui hästi meenutada, siis selliste aeglasekäigulistega uputati üks Iisraeli miiniristleja nõuka raketikaatrite poolt 1967.
Tiibraketiteemaga tol perioodil oli ameeriklastel prioriteediprobleeme, sest nt peamine tiibraketisüsteem Harpoon võeti relvastusse alles 1977.
Loomulikult see, mille tegid venelased 1960ndatel, pole võrreldav ameeriklaste toodetega 80ndatel.
Tomahawkiga analoogne kaugmaa tiibrakett võeti relvastusse irooniliselt samal aastal USA-ga (1983), kas ta tegi samu trikke, pole kahjuks võimalik teada (väga võimalik, et ei teinud), nimega X-55

Kuidas see teemasse puutub?

Palun postita oma hinnang kummagi radarimulli kõrgusele:

Raketitõrjeks kohandatud Arleigh Burke klassi hävitaja "radarimull" peaks olema ca 1500 km kõrgune.
SM-3 eksoatmosfääriliste raketitõrjerakettide lennukõrgust mul ei õnnestunud leida, aga nende lennukaugus on sajad km+
Ehk siis antud "mull" on sellest 50-100 km suborbitaalsest kõrgusest ikka terve suurusjärk kõrgem.

Kriku kirjutas:Kuidas see teemasse puutub?

Pole vaja külvata tõele mittevastavat infot (jõledaid väljamõeldisi- nagu sa ise nimetad). Venelased ei valmistanud kiireid rakette mitte seepärast, et nad ei suutnud aeglasi teha, vaid mõlemat tehti korraga. Aeglasi madalalt lendavaid rakette alustati isegi varem. Siin võis oma "panuse" anda muidugi kõikjalejõudev luure (tehnilise info varastamine läänest), aga noh pihta pandud joonistest on keeruma masina tootmiseks vähevõitu, selle kõlbulikuks tooteks vormistamine on ikkagi tohutu vaev. Eriti kui oma tööstus ei tooda sama vingeid komponente (viide raskustele ameeriklaste AIM-9 raketi kopeerimisel).

Kapten Trumm kirjutas:Ehk siis antud "mull" on sellest 50-100 km suborbitaalsest kõrgusest ikka terve suurusjärk kõrgem.

Olgu, kui pilti hoolega vaadata, siis tõepoolest ei lenda rakett sellest sinisemast mullist mitte üle, vaid samuti kõrvalt mööda. See on väheke loogilisem.

"Avangardi" lennutrajektoor on väidetavalt siis selline, et see lendab kõigepealt 100 km kõrgusele ballistilise raketi seljas ning liugleb sealt alla:

Once boosted to its suborbital apogee of around 100 km, the glide vehicle separates from its rocket. [11] It then cruises down towards its target through the atmosphere. In his March 2018 speech, Vladimir Putin claimed the HGV can maintain atmospheric speeds of up to Mach 20 (6.28 km/s) and can maneuver. [12] This maneuverability could make Avangard’s trajectory unpredictable, complicating intercept attempts after its boost phase.

https://missilethreat.csis.org/missile/avangard/

Multika pildil see ei kajastu.

Mismoodi see manööverdamine toimub, ei saa jätkuvalt aru.

100 km kõrguselt kanderaketist lahti lastud sõiduk sedasi 1500 km mulli ei ületaks, selleks on ta vaja lendu lasta 400-500 km kõrgusel nagu ICBM-i lahinguosa. Mismoodi 100 km kõrgusel manööverdab? Minuarust aerodünaamiliste tüüridega pole see enam võimalik. Saaks ainult manööverdusmootoritega. Aerodünaamiliselt saaks ehk mingi 50 km kõrguseni, aga seal on kahtlane ka Mach 10, rääkimata Mach 27-st.
Midagi siin selgelt ei klapi.

Ise ma arvan, et see vingerdamine on suborbitaalne, toimuks peamiselt horisontaalses tasapinnas (mitte üles alla) ja lennuprofiil võib olla langev (selle arvelt tagatakse energia) ning terminaalses faasis on see lihtsalt ballistiliselt lendav tulekera, kus kindlaksmääratud hetkel lõhkeb.

Minu kui rumala humanitaari arusaam - akf-id võivad julgesti parandada

Selleks, et keha saaks õhutühjas ruumis ümber mulli manööverdada, tuleb kehale avaldada lisajõudu. Esimene küsimus võiks olla, et mis kiirust peab see keha ristisuunas arendama, et mullist mööda jõuda. See sõltub ilmselgelt sellest, kui kaugelt õnnestub mull tuvastada - aga kardetavasti peab sadu (tuhandeid?) kilomeetreid suurest mullist ümber manööverdamiseks arendama ristisuunalist kiirust, mis on lähedases suurusjärgus senisele liikumiskiirusele.

Kuna aga algkiirus saadakse eraldi kanderaketi käest, mis on palju võimsam seade, siis on raske öelda, kust manööverdamiseks vajalik jõud võetakse

Mina oma väheste kosmonautika alaste teadmistega arvan, et selle objekti ninas asuvad manööverdusmootorid nagu kosmoselaevadel. Tüüre kasutatakse siis, kui kõrgused on juba väiksemad (nt 50 km allapoole). Kui on vajalik muuta liikumise suunda, siis nende abil keeratakse nina õigele kursile ja edasi lendab asi uuel kursil. Kuni järgmise korrektuuriga. Võimalik, et see neelab mingis osas liikumise energiat ja tulenevalt sellest (ja manööverdusmootorite piiratud kütusevarust) on vingerdamise kestus ka piiratud.

Et omal ajal jäeti see Tupolevi tuumaplaaner pooleli, oli ühe põhjusena toodud ka piiratud kandevõime. Tollal oli tuumalaengute kasvu vaimustus - mida suurem, seda uhkem. Eks see piiratud kasulik koorem tuligi sellest, et selle vidina manööverdamiseks ja juhtimiseks vajalik kraam neelas seda kasulikku koormat väiksemaks. Toona aga ei osatud mingist raketitõrjest veel suurt midagi arvata ja lihtsam oli lennutada lõhkepäid otsejoones kohale - ja kui täpsusest jäi napiks (nt meil asunud nõuka R-12 keskmaaraketid omasid nt täpsust pluss-miinus 5 km), siis pandi termotuumalaeng lihtsalt suurem.

Ja toona oli kasutada ainult inertsiaalnavigatsioon ja sellegi täpsus oli palju väiksem kui INS-l täna on. Ilmselt selle "tuumaplaaneri" õigesse kohta sõidutamine oli 1960ndatel tollase elektroonika taseme juures veits kahtlane ja lõppeks tunnistati üritus perspektiivituks (eelistati tavalisi ICBM-e).
Täna on muidugi natuke teised võimalused, ka venes (isegi võttes arvesse nende sõjatööstuse allakäiku viimane 25a).

Muide, selle Tupolevi tuumaplaaneri maketil on näha ka sellised pidurdusklapid nagu reaktiivhävitajatel täna on. Mis nad nendega teevad? 10 Machi pealt võtavad hoogu vähemaks?

Ärgem unustagem ära, et venelased väidavad, et avangard kaalub umbes 3 tonni. Seega mootorid ja kütuse võime ära unustada - vastasel juhul ei jääks selle 3 tonni sisse enam kasuliku veost.

Millega ja kuidas videos olev keha oma slaalomeid tuhandeid kilomeetreid peale veoraketist eraldumist sõidab teab ainult jumal ja Putin.

Ümber mulli pööramine puhtalt rakettmootoritega on nagunii väga keerukas ja täisulmeline ettevõtmine, sest sirgjoonelt liikuvale keha liikumisteed tuleks pidevalt korrigeerida mõlemas suunas kuna teatavasti inerts on ainult ühesuunaline. Reaalsuses oleks üks haak ehk võimalik mootoritega, mis näeks välja nagu kolmnurk.

Mingitki sarnast liikumist atmosfääris oleks võimalik saavutada ainult pöördtüüridega (sealjuures kulutades päris palju kineetilist energiat).

Ükskõik mis pidi vaadates on see multifilm täielikult väljaspool inimkonna tehnoloogilist võimekust.

Seega jääb kaks võimalust

1. Tegemist on kõige tavalisema ballistilise raketiga mis teeb alles sihtmärki tabades paar manöövrit (mis venelastel olemas)
2. Teeb selliseid asju, kuid lennukaugus jääb sinna 400 - 500 km kanti - millel puudub jälle igasugune taktikaline idee. 400 - 500 km kaugusele on võimalik kordi ja kordi odavamalt asju kohale toimetada.

Millest tulenevalt on kõige suurem reaalsus, et terve see asi eksisteerib ainult paarisaja mega suurusena mpeg.4 failina kusagil kõvakettal.

Siin kirjutatakse, et HGV (Avangard) lendab u. 30 km kõrgusel ning mainitakse, et ka USA test HGV (HTV-2) oli ikkagi manööverdav? https://satelliteobservation.net/2018/1 ... personics/

Ümber mulli pööramine puhtalt rakettmootoritega on nagunii väga keerukas ja täisulmeline ettevõtmine, sest sirgjoonelt liikuvale keha liikumisteed tuleks pidevalt korrigeerida mõlemas suunas kuna teatavasti inerts on ainult ühesuunaline. Reaalsuses oleks üks haak ehk võimalik mootoritega, mis näeks välja nagu kolmnurk.

Suuna muutmiseks õhutühjas ruumis on vaja antud teljel 2 mootorit - kuna õhuvool ei stabiliseeri liikuvat alust, siis ühe manöövriimpulsi andmisel jätab aluse nina keeramist lõputult. Suuna muutmiseks lastaks sutsi ühte manöövrimootorit ja kohe sutsti teist, sellele vastassuunalist, et suunamuutus lõpetada. Manööver aga näeb välja nagu oleks nurgeline - kaar koosneb kaarel asuvatest sirgetest lõikudest, mille lõpus korrigeeritakse suunda.

Aerodünaamiline juhtimine käib teistmoodi, näiteks kaldtüüride rakendamisel hakkab lennuk pöörama ümber pikitelje ja nagu sa viid juhise otseks, pööramine lõpeb (vähemalt õigesti konstrueeritud masinal), sest kiires õhuvoolus suudab masin ise suunda hoida. Õhutühjas ruumis ei lõpe manööver aga suunda muutva momendi lõpetamisega.

Manööverdamist võimaldavad seadmed sisalduvad ka ballistilistes rakettides, seal lihtsalt on manöövri ulatus üsna piiratud ja üldjuhul vajalik ainult tekkiva ebatäpsuse korrigeerimiseks.

Viiskümmend kirjutas:Siin kirjutatakse, et HGV (Avangard) lendab u. 30 km kõrgusel ning mainitakse, et ka USA test HGV (HTV-2) oli ikkagi manööverdav? https://satelliteobservation.net/2018/1 ... personics/

Sellisel juhul ei saa see olla ei Mach 10 ega ka Mach 27 arendav. Mach 20+ kiirus on võimalik arendada 100 km kõrgusel, kui see sõiduk kanderaketist eraldub.

HGV saadetakse kanderaketiga 100kmi peale, kus see eraldub ja 30kmi peale kukub, see ongi ainuke koht kus neid 20+ kiiruseid saavutatakse, edasi algab ju palju aeglasem glide atmosfääris.

Kapten Trumm kirjutas:Mina oma väheste kosmonautika alaste teadmistega arvan, et selle objekti ninas asuvad manööverdusmootorid nagu kosmoselaevadel. Tüüre kasutatakse siis, kui kõrgused on juba väiksemad (nt 50 km allapoole). Kui on vajalik muuta liikumise suunda, siis nende abil keeratakse nina õigele kursile ja edasi lendab asi uuel kursil.

Ei, lihtsalt keeramisest ei piisa, nagu juba ülal selgitatud. Kui nina keerata näiteks 90 kraadi, lendab keha inertsist edasi endisel kursil, külg ees. Selleks, et keha hakkaks liikuma parandatud kursil, tuleb:
1) düüsid keerata õigesse suunda;
2) neist tuld anda.

Kuna algne liikumiskiirus on suur, tuleks selleks, et mullist mööda jõuda, korrigeerimiseks tuld anda ka kõvasti.

Xender kirjutas:Ärgem unustagem ära, et venelased väidavad, et avangard kaalub umbes 3 tonni. Seega mootorid ja kütuse võime ära unustada - vastasel juhul ei jääks selle 3 tonni sisse enam kasuliku veost.

Just nimelt - kust saadakse korrigeerimiseks vajalik impulss?

Pisut OT, aga keda huvitab, siis on pisut lahatud kosmoses toimetamiseks vajalikku füüsikaseaduste jms valguses...

https://fonzeppelin.livejournal.com/105029.html