Россия признала паспорта ДНР недействительными. Звонок в РФ
The battle for Avdeyevka. Ukraine. 01/04/2016
Тяжело в учении, легко в бою. Учения военнослужащих Донецкой Республики
Донбасс с Техасом. Выпуск 2: Ясиноватский блокпост.
Kuigi Ukraina suutis juba üle pooleteise aasta tagasi kaks kolmandikku Donbassist separatistidelt tagasi vallutada, pole Kiievi keskvõimul sealsete inimeste lojaalsuse tugevdamiseks siiani ei strateegiat ega raha ning tihti mitte ka tahet. Ainuke asjaolu, mis üsna ükskõikseid inimesi Ukraina võimuga leppima paneb, on teadmine, et «Vene maailm», mida lubasid separatistid, toob kaasa vaid sõja ja veel viletsama elu.
Donetski ja Luganski Ukraina-meelsete aktivistide meelest näitab Kiievi keskvõimu passiivsust kõige paremini meedia olukord. Kõikjal Ukrainas, ka Ukraina armee kontrollitavatel aladel sõdivates oblastites, on Vene ja Donbassi separatistide kanalid kaabelvõrgus keelatud. Kuid paljud Donbassi n-ö Ukraina aladel elavad inimesed vaatavad Vene riiklikke, sisuliselt propagandakanaleid, ja tinglikult öeldes «Novorossija telejaamu» siiani analoog-TV-võrgu ning satelliit-TV kaudu.
Satelliit-TV vaatamist keelustada või katkestada on muidugi keeruline, aga Ukraina ei suuda isegi analoogvõrgus segada Vene kanaleid, mis edastavad Kiievi võimu all elavatele Donbassi elanikele kohati lausa hüsteerilist Ukraina-vaenulikku informatsiooni. Kõik, kellega piki Donbassi rinnet sõites rääkisin, imestasid: miks pole Ukraina armee siiani hävitanud Donetski võimast telemasti Petrovski mäel, mis seisab vaid umbes kahe kilomeetri kaugusel rindejoonest?
Varem asus Donetski oblasti ühiskondliku telekanali peakorter Donetskis, nüüd aga Ukraina kontrollitaval poolel Kramatorskis. Kanali juhi Ilja Suzdalevi kinnitusel töötab Donetski telemast infosõjas selgelt Ukraina vastu. «See on väga hea küsimus, miks see siiani püsti seisab ja meievastast propagandat edastab,» lausus Suzdalev. «Mul on ainult oletused, miks see nii on.»
Suzdalevi oletuse järgi võib Kiiev karta, et kui telemast puruks pommitada või õhku lasta, hävitavad separatistid samamoodi mõne teisegi telemasti Ukraina territooriumil. Teiseks arvas Suzdalev, et selle taga võivad olla ka mitteametlikud kokkulepped, aga kelle vahel, ei soovinud ta spekuleerida.
Vähemalt niipalju on olukord võrreldes eelmise aasta talvega paremaks muutunud, et Ukraina
telekanaleid näeb nüüd kõikjal Donetski ja Luganski oblasti Ukraina kontrollitaval territooriumil.
Kramatorski ja Slovjanski vahel Karatši mäel asuvat teletorni, mille separatistid 2014. aasta suvel õhku lasid, pole aga suudetud siiani taastada. Asemele on püstitatud ajutine telemast, mis aga ei anna piisavalt võimast telesignaali.
«Karatši mäel oleva teletorni taastamine ja selle signaali edastamine üle kogu Donbassi oleks Ukraina võimu sümbol siin,» ütles Ukraina sõdurite kohaliku abistamiskeskuse aktivist Sergei Gakov.
Luganski oblasti Ukraina-meelsete kasakate kindral Viktor Tkatšenko tunnistas, et meediasõjas kaotamise juures on kõige valusam just tehniliste vahendite puudumine. «Väga hea oleks kasvõi Eestilt võimsa telemasti püstisaamiseks abi saada, sest meie riigil kahjuks praegu selleks raha pole,» lausus ta.
Isegi kui separatistide «rahvavabariikides» Donetskis ja Luganskis sooviks keegi vaadata Ukraina telekanaleid, ta lihtsalt ei näeks neid. Iseasi, kas ka võimsamate saatjate korral murraksid Ukraina telekanalite signaalid läbi separatistide võimsatest segajates, mis on ilmselt saadud Venemaalt. Praegu saab teisel pool rinnet Ukraina teleülekandeid vaadata vaid internetist, aga ka neid saite üritatakse Ukraina aktivistide väitel blokeerida.
Sama kurb on seis raadiojaamadega. Ukraina riigi toel loodi Golos Donbasa (Donbassi Hääl), mille eesmärk on edastada Ukraina-meelseid venekeelseid saateid separatistide alale. Inimesed saadete tegemiseks on olemas, aga veel kuu aja eest polnud tehnilisi vahendeid signaali edastamiseks.
Kui separatistid 2014. aasta suve alguses «Novorossija» loomise sildi all suure osa Donetski oblastist vallutasid, hakkas nendel aladel tööle kohe vähemalt kolm raadiojaama. Relvastatud separatistid lõid ukrainlased küll paljudest kohtadest minema, aga oma, Ukraina-meelsest korralikku raadiojaama pole tagasivallutatud aladel siiamaani luua suudetud. «Meil pole mõtet ümber kasvatada inimesi seal, kui me ei suuda teha midagi nende ümberkasvatamiseks siin,» ütles Suzdalev.
Häda on veel selles, et kuigi paljud Donbassi elanikud on juba õppinud Vene teleuudiseid mitte usaldama, ei usalda nad eriti ka Ukraina oma telekanaleid. Ka viimased avaldavad sõja ja elu kohta Donbassis valet või ilmselgelt liialdatud infot või siis saabub teave väga suure hilinemisega.
Suure tööstus- ja sadamalinna Mariupoli ülikooli rahvusvaheliste suhete õppejõud Sergei Pahhomenko tõi esile, et kogu iseseisvusaja jooksul pole Ukraina võimud suutnud Ida-Ukrainas luua Ukraina-meelset, kuid venekeelset kohalikku tele- ega raadiokanalit ega ajalehte. «Sama viga on ka praegu,» väitis ta.
Hea on Pahhomenko sõnul vähemalt see, et enam pole Ukraina kontrolli all olevates rindeoblastites alles peaaegu ühtki riiki negatiivselt suhtuvat meediakanalit. Enne oli neid üksjagu. «Samas teevad seda uut, Kiievi-sõbralikku meediat samad inimesed, kes olid varem üsna Ukraina-vastased. Muutub võim, ja nad ajavad jälle teist juttu,» nentis Pahhomenko.
Meedia meediaks, aga kohalike aktivistide väitel puudub Kiievil üldse laiem strateegia Donbassi elanike lojaalsuse kasvatamiseks. Slovjanski aktivist ja kohaliku linnavalitsuse töötaja Deniss Bigunov märgib, et isegi kui valitsusel on mingi plaan olemas, pole seda kohapeal kuskilt otsast märgata.
«Kiiev pole nagu üldse huvitatud, et Donbass lojaalseks muutuks. Siit tundub, et neid (riigi juhte – J. P.) huvitab ainult isiklik rikastumine,» ütles Bigunov kibedalt. «Kõiki tegevusi Donbassi tõsisemaks integreerimiseks ülejäänud Ukrainaga imiteeritakse, täpselt nagu varemgi.»
Et võidelda Venemaa aktiivse propaganda ja infosõjaoperatsioonidega, loodi Ukrainas 2014. aasta lõpus oma infopoliitikaministeerium. Võiks arvata, et see asutus peaks Donbassis aktiivselt tegutsema. Kõikjal piki rinnet kulgenud teekonnal kinnitasid aga Ukraina-meelsed aktivistid ja vabatahtlikud mulle, et ministeeriumi tegevusest erilist märki pole.
«Oli üks kampaania, kus linnades kleebiti üles tahvleid koos telefoninumbriga, mis kutsusid üles teatama separatistlike meeleoludega inimestest. Seega sisuliselt kutsuti inimesi üles pealekaebamisele,» rääkis Donetski oblastis humanitaarabi jagava organisatsiooni «Ühiskonna arengu fond» juht Stanislav Tšernogor. «Sellised hirmutamiskampaaniad ei aita kaasa inimeste leppimisele ei üksteise ega riigiga. Et konflikti lahendada, tuleb kõige pealt leida midagi ühist, mille põhjal inimesed saaksid leppida.»
Ilja Suzdalev tõi näiteks Kiievi arusaamatu suhtumise inimestesse, kes elavad senini separatistide kontrolli all olevas Donbassis. Tema sõnul elaksid paljud neist hea meelega Ukraina riigis. «Neile pole mingit selget riiklikku sõnumit: et kas need alad vabastatakse või jääbki kõik nii nagu praegu ning inimesed peavad lootma ainult iseenda peale. Seegi oleks neile ju mingi tegevusjuhis,» nentis Suzdalev.
Ukraina aktivistide hinnangul tegutsevad separatistide poolel ka väga tugevad infosõjapsühholoogid, kes on sinna ilmselt Venemaalt saadetud. «Nad on osanud luua sõja ümber oma mütoloogia, omad kangelased, keda austatakse. Sõjast on saanud sealse elu sakraalne osa,» rääkis Sergei Gakov, lisades, et neil pole isegi mitte mälestusmärke oma hukkunud kangelastele. «Kramatorski külje all on jah üks mälestuspaik kontrollposti kaitsmisel hukkunud Ukraina vabatahtlikele, aga see tekkis ka puhtalt meie aktivistide raha eest.»
Kramatorski lastetoidukombinaadi asedirektori Anna Aladjeva sõnul teevad kohalike südame võitmiseks tegelikult kõige rohkem Ukraina sõjaväelased. Nad aitavad kohalikke elanikke, esinevad koolides, võtavad šefluse alla lastekodusid, korraldavad noortele võistlusi jne. «Kuid sellest räägitakse kohalikus meedias liiga vähe,» nentis ta.
Teise lihtsa näitena tõi Aladjeva asjaolu, et Donbassi elanike seas on levinud müüt, nagu võitleksid Ukraina vägedes separatistide vastu peamiselt Lääne-Ukraina elanikud. Tegelikult võitleb nendega palju kohalikke mehi, aga meedias ei näidata seda piisavalt. «Kui inimesed saaksid aru, et need on meie omad Donbassi isad, mehed ja pojad, kes rindel võitlevad, muudaks ka see kohalike suhtumist,» oli ärinaine kindel.
Stanislav Tšernogor tooks Donbassi palju rohkem Ukraina kultuuri ning viiks sealsed elanikud, eriti lapsed, ekskursioonidele Ukraina teisesse osadesse. «Üle 80 protsendi Donbassi elanikest pole kunagi käinud väljaspool oma oblastite piire, isegi Krimmis mitte, mis siin veel välismaast rääkida,» väitis Tšernogor. «Las lapsed ja noored käivad mujal Ukrainas ja välismaal ja siis räägivad oma vanematele, kuidas seal elatakse. Ja las vanemad siis võrdlevad seda «Vene maailmaga» Donetskis ja Luganskis.»
Humanitaarabi jagaja lisas igatsevalt, et vägev oleks, kui Kramatorsk leiaks endale näiteks sõpruslinna Eestis ja saaks sinna lapsi külla saata.
Positiivsena tõid paljud esile, et Ukraina sümbolitele on hakatud Donbassis rohkem tähelepanu pöörama. Patriotism hakkab peale pisiasjadest, näiteks lastele Ukraina hümni sõnade õpetamisest, mida paljudes koolides varem ei tehtudki.
«Meie kandis pole paljud ju kunagi teadnud Ukraina hümni sõnu, aga koolilapsed kõik kindlalt juba teavad,» rääkis Luganski oblastist pärit ühiskondlik aktivist ja autokooli õpetaja Mihhail Jarošenko, lisades, et praegune põlvkond kasvab kindlasti suuremaks Ukraina patrioodiks kui nende vanemad.
Kui enamik Donbassi koole õppis seni põhiliselt vene keeles, siis sel sügisel alustavad pea kõigis koolides 1. klassi minevad lapsed õppimist ukraina keeles.
«Just sellist pehmet ukrainiseerimist ongi vaja tasapisi teha,» selgitas Sergei Gakov. «Mina olen kindel, et kohalike suhtumine Ukraina riiki on juba paranenud, kuid kohalikesse võimudesse mitte.»
Paljusid hirmutab, et pärast viimaseid kohalikke valimisi võimutsevad mitmes linnas taas endised, Janukovõtši juhitud Regioonide Partei liikmed (nüüd küll Opositsiooni Bloki nime all), kes laostasid Donbassi ja kehtestasid seal poolkriminaalse võimu, mistõttu olid kohalikud Vene propagandale kerge saak. «See tähendab, et varasem korruptsioon jätkub samamoodi,» selgitas aktivistide hirme Deniss Bigunov.
Politoloog Valentin Krasnoperov, kes töötas enne sõda Donetskis ja elab nüüd Kiievis, väitis, et Ukraina keskvõim on siiski suutnud kohaliku võimu ülesehitust piisavalt lõhkuda. Kui näiteks enne kontrollis Regioonide Partei piirkonnas kõike – õiguskaitseorganeid, kohtuid, äri, kohalikku võimu, ühiskondlikke liikumisi ja meediat –, siis seda monopoli on sõda kõvasti lõhkunud. «Täna kontrollib Kiiev juba täielikult õiguskaitseorganeid, varsti, kui reformiga asendatakse paljud kohtunikud, järgneb sellele kohtusüsteem. Uued internetiväljaanded kindlustavad sõltumatu informeerimise jne,» rääkis Krasnoperov. Tema sõnul näitab see kohalikele, et Kiiev ei lase enam «endistel» nende elu kontrollida.
Samas rõhutas Krasnoperov, et «südant ja mõistust» võita on võimatu ilma regiooni taastamise strateegia ning ressurssideta. Nendest jääb tema sõnul aga kõvasti puudu. «Paljud sillad pole siiani taastatud, paljudes kohtades ei ole piisavalt abi sõjas kannatada saanud eramajade taastamiseks. Selline olukord ei näita Ukraina riiki heast küljest,» nentis politoloog, lisades samas, et valitsust tuleb ka mõista, sest nende võimalused on praegu väiksed. Ning sinna, kus pole võimalik rahapuudusel silda taastada, paigaldavad sõjaväelased ajutised pontoon- ehk ujuksillad.
Sama seis, mis kohalike poliitikutega, valitseb ka koolides. Õpetajad on kõik nn vana kaader, samas aga olid just pedagoogid ühed aktiivsemad separatistide referendumi korraldajad 2014. aasta suve alguses. Kui Ukraina võim tagasi tuli, jätkasid samad õpetajad rahumeeli tööd ning annavad nüüd Ukraina patriotismi tunde. Näiteks üks Kramatorski kooli õpetaja, kes separatistide referendumi korraldamise aktivistina 2,5 aastaks tingimisi vangi mõisteti, töötab koolis edasi.
«Kuidas saavad sellised õpetajad sisendada õpilastesse armastust Ukraina riigi vastu?» imestas kohalik ajakirjanik Katria Filonova. «Ühes meie koolis nägin, et nende väikses muuseumis rippus seinal vilistlase pilt, kes hukkus 19-aastaselt Ukraina armee ridades, samas olid kõrvalstendil aga väljas Venemaa ja NSV Liidu lipud,» tõi ta teise absurdse näite.
On veel üks tähtis asi peale meedia, mida tõid esile kõik Postimehega rääkinud kohalikud aktivistid: andke tööd, see tekitab inimestes stabiilsustunde ning suhtumine Ukraina keskvõimu paraneb. Töökohtadega on aga suuri probleeme, sest enamik suuri tehaseid seisab või töötab väikse koormusega. Kahe aasta tagused sündmused Donbassis näitasid selgelt, et vaesuses elavad inimesed on vaenulikule propagandale kerge saak. Olukord pole muutunud.
Kohalike sõnul on enamik Luganski ja Donbassi elanikke traditsiooniliselt väga passiivsed inimesed, keda huvitab eelkõige töökoht ja et ta rahule jäetaks. Võimude tellitud rahvaküsitluste andmetel oleks justkui peaaegu kõik Ukraina võimu all elavad Donbassi elanikud Kiievi poolt. Donbassi aktivistide hinnangute põhjal on selgelt Ukraina-meelseid elanikke veerand, umbes 10–15 protsenti on endiselt selgelt Vene-meelsed ning ülejäänute suhtumine jääb neutraalseks. «Õigem oleks isegi öelda, et mitte neutraalsed, vaid et neil on ükskõik, mis võim, peaasi, et tööd jaguks ja nende vajadused saaksid rahuldatud,» ütles Stanislav Tšernogor.
Tabavalt sõnastas selliste ükskõiksete inimeste vaate elule Luganski oblasti Štšastje linna volikogu saadik ja keskkonnainspektor Aleksandr Kolesnikov: «Kolm aastat tagasi ei teadnud ma, et Janukovõtšil oli kullast batoon (leivakujuline, mitu kilo kaaluv kullast kirjapress, mis leiti Ukraina ekspresidenti residentsist pärast Maidani revolutsiooni võitu – J. P.), mu palk oli 400 dollarit ja korteri eest maksin 800 grivnat (30 dollarit tollal – J. P.) kuus. Nüüd on minu palk 80 dollarit (tänu grivna mitmekordsele odavnemisele – J. P.) ja korteri eest maksan 1300 grivnat (50 dollarit) kuus. Ma küsin: milleks mulle see teadmine, et Janukovõtšil oli kullast batoon?» Just selliste emotsioonide peal oskavad Kiievi võimu vastased Kolesnikovi sõnul väga osavalt mängida.
Anna Aladjeva Kramatorskist rääkis, et suure töö Kiievi eest teevad ära ümberasujad separatistide aladelt, kes räägivad tegelikust elust «rahvavabariikides». Tema sõnul mõjutab see väga palju inimeste suhtumist.
Samas uskus kasakakindral Tkatšenko, et isegi ükskõiksed on nüüdseks aru saanud, et tegelikult on neil Ukraina võimu all parem elada. «Ka nemad on tänaseks näinud, mis elu on Luganskis, mis hinnad seal on ja kui palju kohalikke inimesi istub keldrites kinni (separatistide kõnepruugis viiakse kinni võetud inimene v podval ehk keldrisse – J. P.). See on ka neid Ukraina-meelsemaks muutnud,» lausus Tkatšenko, kelle asetäitja ataman Vladimir Popov langes samuti vangi ning piinati Luganskis surnuks.
Ukraina võitlus Donbassi lojaalsuse eest
Puudujäägid:
Vene TV keelati Ukraina aladel kaabel-TV võrgus, aga toaantenni ja satelliidi abil saab seda lihtsalt vaadata.
Ukraina TV on Ukraina aladel kõikjal nähtav, aga separatistide alale ei suudeta ei seda ega ka mitte Ukraina raadiot edastada. Pole vastavat tehnikat.
Üleriigiliste Ukraina telekanalite uudised Donbassist on tihti ebaobjektiivsed ja ka lihtsalt valelikud.
Võimule on naasnud väga paljud «endised», mis tähendab, et ka korruptsioon pole kuhugi kadunud.
Enamik õpetajaid, kes toetasid separatistide referendumeid ja suhtusid Ukraina võimudesse negatiivselt, töötab koolis edasi
Separatistide aktiivse toetamise eest on reaalselt karistatud vaid mõnd üksikut «väiksemat kala», kuid mitte kedagi kahe aasta tagustest linnajuhtidest.
Ukraina infojulgeolekuministeeriumi roll on väga väike, neil puudub ressurss ja selge infopoliitika Donbassis.
Kohalikel võimudel pole infopoliitika jaoks raha. Inimesi ei teavitata headest uudistest.
Infrastruktuur on endiselt lõhutud, eriti teed. Ehituseks pole raha.
Äärmiselt väikesed palgad, mis ei võimalda tööle tuua häid spetsialiste või lihtsalt Ukraina-meelseid inimesi.
Kasvab salakaubandus, mis tähendab taas kuritegelike organisatsioonide mõju kasvu.
Positiivset:
Ukraina armee on võitnud paljudes kohtades kohalike südame, sõdurid ja ohvitserid aitavad aktiivselt koole, korraldavad võistlusi ning peavad seal patriootlikke tunde.
Enamik tehaseomanikke toetab Kiievit ning mõjutab nii ka tööliste mõtteviisi.
Separatistide alalt ära tulnute jutustused ja ka sõltumatu meedia teated sealsest elust avavad üha enamate Donbassi elanike silmi.
Peale Moskvale alluvate õigeusu kiriku koguduste on kõik muud konfessioonid tugevalt Ukraina-meelsed.
Ukraina kultuuri ja traditsiooni tutvustatakse üha rohkem, aga ikkagi mitte piisavalt.
Käima on läinud programmid, mille abil Donbassi noored saavad külastada teisi Ukraina regioone.
Politsei on muutunud tuntavalt Ukraina-meelseks, sellest on saanud Kiievi kolmas põhiline toetusjõud armee ning vabatahtlike-aktivistide kõrval.
Ukraina-meelseid lehti ja internetiväljaandeid ilmub üha rohkem, levib objektiivne infot elust kohapeal.
Paljud Ukraina-vastased inimesed lahkusid koos separatistide üksustega.
Kohalike autodes on üha rohkem Ukraina lippe, inimesed ei häbene kanda Ukraina sümboolikat. Eriti just noorte seas kasvab kiiresti Ukraina-meelsus, mis omakorda tekitab konflikte vanema põlvkonnaga.
Koolides antakse järjest enam tunde ukraina keeles.
Üha rohkem Donbassist pärit noori ja ka vanemaid mehi teenib Ukraina armees ja kaitseb Donbassi.