www.militaar.net

Castellum kirjutas:On jooksnud läbi küll. Aga siin üks "ekspert", kes ka Sulle teeb "sofistikahoiatusi", väidab kirjutaja kohta, et "ajaloolane on inglise keeles nõrk"...
Ehkki Kalle Kroon tõlkijana on nt selline:
https://www.ester.ee/search~S1*est?/akr ... a&1%2C5%2C
"Eksperdi" enda "tõlkimise" kohta - ta väidab nt, et "Commitment ei ole juriidiline kohustus" - mida on viimastel päevadel vaieldud selgeks, et ikkagi on. Nii et lugemist nii siit kui ka sealt...

blueant kirjutas:Üldiselt soovitan siiski kaks korda järgi mõelda, enne kui hakata uskuma, et Välisministeerium ja President meid kuhugi siduvasse leppesse üritavad valetada.

Kriku kirjutas:No näete:

Lepe pole siduv, aga kui toetame põhimõtteid, siis eeldatakse ka nende järgimist, kinnitas välisminister Sven Mikser.

http://epl.delfi.ee/news/eesti/mikser-e ... d=84296013

Kriku kirjutas:

7. This Global Compact presents a non-legally binding, cooperative framework that builds on the commitments agreed upon by Member States in the New York Declaration for Refugees and Migrants. It fosters international cooperation among all relevant actors on migration, acknowledging that no State can address migration alone, and upholds the sovereignty of States and their obligations under international law.

Mikseril on õigus, et pole otseselt siduv, aga siiski on vaja debatti.

Kriku kirjutas: Küsimus on selles, et:
1) selle põhimõtetest võib kunagi saada rahvusvaheline tavaõigus;
2) ka juriidiliselt mittesiduva lubaduse andmisel ja selle hilisemal rikkumisel on poliitilised tagajärjed.

väitlused parlamendis ja laiemalt avalikkuses, meedias.

GLOBAALNE RÄNDERAAMISTIK

Märge: Eestikeelse tõlkega tutvumisel tuleks lähtuda inglisekeelsest originaaldokumendist. Ka kõikide ÜRO ametlike keelte puhul, olgugi et need on võrdses staatuses, lähtutakse küsimuste tekkimisel versioonist selles keeles, milles toimusid läbirääkimised ja milles koostati lõpptekst.

LÕPLIK KAVAND
11. juuli 2018

Meie, riigi- ja valitsusjuhid ning kõrged esindajad, kohtudes 10. ja 11.detsembril 2018 Marokos, kinnitades pagulasi ja rahvusvahelises rändes osalejaid (edaspidi migrant“, arvestades raamistiku originaalkeeles kasutatavat mõistet) käsitlevat New Yorgi deklaratsiooni ning soovides märkimisväärselt tõhustada koostööd rahvusvahelise
rände kõikide mõõtmete puhul, oleme vastu võtnud siinse globaalse ränderaamistiku (globaalne ränderaamistik turvaliseks, korrapäraseks ja seaduslikuks rändeks).....

7. Kuidas toimus Eestis töö raamistikuga?

19. september 2016 – ÜRO peaassamblee New Yorgis kiidab ühehäälselt heaks ülemaailmse ränderaamistiku väljatöötamise.
29. september 2017 – siseministeeriumi ja välisministeeriumi esindajad tutvustavad raamistikku sotsiaalpartneritele, sealhulgas Eesti Pagulasabile, Inimõiguste Keskusele, Eesti Punasele Ristile ja Inimõiguste Instituudile. Millised olid kõik need teised sotsiaalpartnerid ?
veebruar 2018 – välis- ja siseministeerium koostavad Eesti seisukohad ning kooskõlastavad need justiitsministeeriumi ja teiste valitsusasutustega, kes kuuluvad pagulaspoliitika koordinatsioonikogusse (sh sotsiaal-, kultuuri-, haridus- ja teadusministeerium). Millised on kõik need teised valitsusasutused ?
13. märts 2018 - välisminister tutvustab seisukohti riigikogu väliskomisjonile. Protokoll. Protokoll ise on siin https://www.riigikogu.ee/download/1eeac ... 14c1678a34 Milliseid seisukohti tutvustati ? Sealtsamast protokollist: "Päevakord: 1. Eesti seisukohad 19.03.2018 toimuval EU välisasjade nõukogu istungil. 2. Eesti eesmärgid USA-ga suhete arendamisel 2018a 3. Muud küsimused. Kus on LISA 1 "Eesti seisukohad EU välisasjade nõukogu 19.03.2018 kohtumisel, ülevaade ÜRO globaalse ränderaamistiku ja globaalse pagulasraamistiku väljatöötamise hetkeseisust ning Eesti seisukohad ning informatsioon EU piiravate meetmete kohta" ? Miks neid ei ole sinna rahvale lugemiseks lisatud?
22. märts 2018 - välisministeerium esitab Eesti seisukohtade eelnõu valitsusele. Valitsus kiidab heaks välisministri esitatud ÜRO ülemaailmse ränderaamistiku seisukohad. And again. Kus need seisukohad on ja kus nendega saaks tutvuda?
6. aprill 2018 – välis- ja siseministeeriumi esindajad tutvustavad raamistikku sotsiaalpartneritele, sealhulgas Eesti Pagulasabile, Inimõiguste Keskusele, Eesti Punasele Ristile ja Inimõiguste Instituudile. And again. Kes olid need teised nn sotsiaalpartnerid?
12. november 2018 – välisminister Sven Mikser arutab väliskomisjoni kutsel taas riigikogu liikmetega raamistikku ja Eesti seisukohti.

EELNÕU

ISTUNGI PROTOKOLL
Stenbocki maja 13. märts 2018 nr

Päevakorrapunkt nr

Eesti seisukohad Euroopa Liidu välisasjade nõukogu 19. märtsi 2018. aasta kohtumisel, ülevaade Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni globaalse ränderaamistiku ja globaalse pagulasraamistiku väljatöötamise hetkeseisust ning Eesti seisukohad ning informatsioon Euroopa Liidu piiravate meetmete kohta

1. Eesti seisukohad Euroopa Liidu välisasjade nõukogu 19. märtsi 2018. a kohtumisel

Kiita heaks järgmised välisministri esitatud seisukohad Euroopa Liidu välisasjade nõukogu 19. märtsi 2018. a kotumisel:

1.1 Ukraina

1.1.1 Eesti toetab Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning seisab nende põhimõtete eest ka rahvusvahelisel tasandil ja suhtluses teiste riikidega. Eesti on seisukohal, et Euroopa Liidu ja Venemaa suhete muutmise ning Euroopa Liidu sanktsioonide vajaduse ümberhindamise eeltingimuseks on, et Venemaa täidab rahvusvahelist õigust ning võetud kohustusi, sealhulgas Minski kokkuleppeid.

1.1.2 Jõupingutused konflikti rahumeelseks lahendamiseks peavad jätkuma. Eesti toetab Prantsusmaa ja Saksamaa tegevust Normandia protsessi raames ning samuti USA vahendustegevust.

1.1.3 Eesti jätkab panustamist OSCE vaatlusmissiooni SMM tegevusse. Tuleb tagada missiooni liikmete julgeolek ja takistamata ligipääs kogu konfliktipiirkonnale.

1.1.4 Võimalik rahvusvaheliste rahuvalvejõudude mandaat Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all peab hõlmama kogu Ukraina idaosa konfliktitsooni ja sellel peab olema Ukraina heakskiit.

1.1.5 Seoses 18. märtsil 2014 alanud Krimmi ebaseadusliku anneksiooni jätkumisega on Eesti seisukohal, et see teema peab olema pidevalt Euroopa Liidu ning rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu all. Euroopa Liidu mittetunnustamise poliitikat tuleb ajakohastada ning selle elemente teadvustada avalikkusele. Eesti mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni presidendivalimiste toimumise Krimmi poolsaarel.

1.1.6 Hoolimata keerukast olukorrast Ukrainas julgustab Eesti Ukrainat viima ellu reforme, mis tugevdavad demokraatiat, õigusriiki ning selle kaudu ka riigi julgeolekut ning sidemeid Euroopa Liiduga. Euroopa Liit peab jätkama Ukraina igakülgset toetamist reformimisel, sealhulgas demokraatlike institutsioonide tugevdamisel, korruptsiooni vastu võitlemisel, ettevõtluskeskkonna toetamisel.

1.1.7 Ukraina on jätkuvalt Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi prioriteetriik.

1.2 Süüria

1.2.1 Toetame Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitud Genfi protsessi ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Süüria eriesindaja Staffan de Mistura jõupingutusi Süüria kriisile poliitilise lahenduse leidmiseks kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2254(2015).

1.2.2 Sõjategevuse jätkumine Süürias on äärmiselt murettekitav. Kõik konfliktiosalised peavad täielikult ja viivitamata täitma Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2401(2018). Tsiviilisikute ja meditsiiniasutuste sihilik pommitamine Ida-Ghoutas Süüria režiimi poolt on rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine, mis võib kvalifitseeruda sõjakuriteoks. Astana protsessi juhtriigid peavad tagama sõjategevuse viivitamatu lõpetamise deeskaleerimistsoonides.

1.3 Iraan

1.3.1 Eesti toetab Iraani tuumakokkuleppe jätkuvat ja täielikku rakendamist, mis on tuumarelva leviku tõkestamise globaalse arhitektuuri põhielement, see on tähtis nii piirkonna kui laiema julgeoleku seisukohast.

1.3.2 Iraan peab jätkama IAEAga täiemahulist koostööd ja hoiduma tegevustest, mis lähevad vastuollu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni resolutsiooniga 2231. Teemasid, nagu Iraani ballistilise raketiprogrammi arendamine ja Iraani mõjutustegevus regioonis, tuleb käsitleda, kuid teha seda tuumakokkuleppest eraldiseisvalt.

1.3.3 Inimõigused on Euroopa Liidu Iraani-poliitika keskne osa. Oluline on jälgida inimõiguste olukorda Iraanis, sealhulgas demonstratsioonide järgses olukorras. Iraani võimud peavad tagama meeleavalduste ajal kinnipeetute õigused ja turvalisuse kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega ning kohtuistungite läbipaistvuse.


2. Ülevaade Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni globaalse ränderaamistiku ja globaalse pagulasraamistiku kohta

2.1 Globaalne ränderaamistik

2.1.1 Toetame globaalse ränderaamistiku üldeesmärki, milleks on leppida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikide vahel kokku turvalise, korrapärase ja reeglitel põhineva rahvusvahelise rändehalduse põhimõtetes.

2.1.2 Rõhutame, et globaalne ränderaamistik on õiguslikult mittesiduv dokument, mis ei too riikidele automaatselt kaasa lisakohustusi.

2.1.3 Peame oluliseks, et globaalses ränderaamistikus rõhutatakse riikliku suveräänsuse põhimõtet, sealhulgas piiri- ja rändepoliitikate kujundamisel ja rakendamisel.

2.1.4 Peame oluliseks, et globaalne ränderaamistik tugineb rahvusvahelistele konventsioonidele ja standarditele, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale ja inimõiguste ülddeklaratsioonile. Eriti tähtsaks peame kõige haavatavamate isikute ja gruppide kaitset.

2.1.5 Peame vajalikuks tagada globaalse ränderaamistiku tihe seos Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Agenda 2030 ja kestliku arengu eesmärkidega, mille hulgas on kokku lepitud rahvusvahelises koostöös rände algpõhjuste lahendamine. Eriti vajalikuks peame digitehnoloogiate ja -teenuste arendamise ja kasutuselevõtu toetamist rände lähteriikides, kuna need aitavad kaasa majanduskasvule ja kestlikule arengule ning vähendavad ebaseadusliku rände survet.

2.1.6 Rõhutame, et globaalses ränderaamistikus peavad olema tasakaalus lähte-, transiit- ja sihtriikide õigused ja kohustused.

2.1.7 Peame oluliseks, et globaalne ränderaamistik käsitleb ebaseadusliku rände ennetamist ja takistamist, sealhulgas võitlust inimkaubanduse ja sisserändajate smugeldamisega, tagasipöördumise, -saatmise ja -võtu rakendamist ning reintegratsiooni toetamist.

2.1.8 Samaväärselt oluliseks peame, et globaalne ränderaamistik käsitleb seadusliku rände soodustamist lähte- ja sihtriikide partnerluses, et aidata kaasa globaalse tööturu vajaduste rahuldamisele, rakendades muu hulgas kaasavat integratsioonipoliitikat.

2.1.9 Rõhutame tõese informatsiooni kättesaadavuse ja teadlikkuse suurendamise tähtsust rände lähte- ja transiitriikides, eelkõige mis puudutab teavet ebaseadusliku rändega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest.

2.1.10 Peame vajalikuks rännet puudutava andmehalduse kvaliteedi parandamist, et aidata kaasa tõenduspõhise rändepoliitika kujundamisele. Rõhutame, et andmete kogumisel ja analüüsimisel tuleb lähtuda madala halduskoormuse põhimõttest ja maksimaalselt kasutada olemasolevaid andmeid ja statistikat nii riiklikul, regionaalsel kui ka globaalsel tasandil.

2.1.11 Toetame globaalse ränderaamistiku rakendamisel sellist toetuse ja seire mehhanismi, mis kasutab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni olemasolevaid struktuure ja tugineb Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni juhtrollile. Uute struktuuride loomist Eesti ei toeta.

2.1.12 Rõhutame, et globaalses ränderaamistikus kasutatavad terminid peavad olema täpsed, sealhulgas terminid seadusliku ja ebaseadusliku rände, seaduslike ja ebaseaduslike sisserändajate kohta, ning et neid kasutataks korrektselt läbivalt kogu dokumendis. Samuti peame oluliseks, et ei looda uusi migrantide kategooriaid ega mõisteid.

2.1.13 Peame oluliseks, et globaalne ränderaamistik ja globaalne pagulasraamistik ei dubleeriks teineteist, kuid et need oleksid omavahel kooskõlas.


2.2 Globaalne pagulasraamistik

2.2.1 Toetame globaalse pagulasraamistiku üldeesmärki, milleks on rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile ja seda täiendavale 1967. aasta New Yorgi protokollile, tugineva pagulaste vastuvõturaamistiku ja praktilise tegevuskava loomine.

2.2.2 Rõhutame, et globaalne pagulasraamistik on õiguslikult mittesiduv dokument, mis ei too riikidele automaatselt kaasa lisakohustusi, kuid soodustab riikidel leida lahendusi globaalsetele pagulasküsimustele.

2.2.3 Peame oluliseks tagada globaalse pagulasraamistiku seosed kestliku arengu, humanitaarabi, konfliktiennetuse ja rahutagamise eesmärkidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Agenda 2030 kohaselt.

2.2.4 Toetame rahvusvahelise koostöö tugevdamist järgmiste globaalse pagulasraamistiku alaeesmärkide saavutamise nimel: 1) pagulasi vastuvõtvatele riikidele osaks saava surve leevendamine; 2) pagulaste iseseisva toimetulekuvõime parandamine; 3) kolmandates riikides toimivate lahenduste rakendamine pagulaste vastuvõtmiseks; 4) pagulaste päritoluriikides tingimuste parandamine, et võimaldada turvaline ja väärikas tagasipöördumine.

2.2.5 Rõhutame, et globaalne pagulasraamistik peab vastama rahvusvahelistele inimõiguste standarditele. Eriti oluliseks peame kõige haavatavamate isikute ja gruppide, sealhulgas naiste ja laste kaitset.

2.2.6 Rõhutame avaliku diplomaatia ja poliitilise dialoogi vajalikkust, et ennetada konfliktide teket või lahendada pikaajalisi ja külmutatud konflikte, mis on sunnitud ümberasumise üheks algpõhjuseks.

2.2.7 Peame oluliseks pagulasi ja rahvusvahelise kaitse taotlejaid ja saajaid puudutava andmehalduse kvaliteedi parandamist, et luua parimad lahendused globaalse pagulasraamistiku eesmärkide saavutamiseks. Rõhutame, et andmete kogumisel ja analüüsimisel tuleb lähtuda madala halduskoormuse põhimõttest ja maksimaalselt kasutada olemasolevaid andmeid ja statistikat nii riiklikul, regionaalsel kui ka globaalsel tasandil.

2.2.8 Toetame globaalse pagulasraamistiku kujundamisel ning selle elluviimise toetamisel ja seiramisel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ameti juhtrolli.

2.2.9 Peame oluliseks, et globaalne pagulasraamistik ja globaalne ränderaamistik ei dubleeriks teineteist, kuid et need oleksid omavahel kooskõlas.



3. Informatsioon Euroopa Liidu piiravate meetmete kohta.

3.1 Valgevene vastu suunatud piiravad meetmed

3.2 Süüria vastu suunatud piiravad meetmed

3.3 Korea Rahvademokraatliku Vabariigi vastu suunatud piiravad meetmed

3.4 Kesk-Aafrika Vabariigi vastu suunatud piiravad meetmed

3.5 Teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Ukrainas

3.6 Piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega


Võtta teadmiseks välisministri esitatud informatsioon Euroopa Liidu piiravate meetmete kohta.

Jüri Ratas
Peaminister Heiki Loot
Riigisekretär

II. Ülevaade ÜRO globaalse ränderaamistiku ja globaalse pagulasraamistiku kohta

Eesti seisukohad globaalse ränderaamistiku ja globaalse pagulasraamistiku kohta on koostatud Välisministeeriumi ja Siseministeeriumi koostöös, konsulteerides täiendavalt pagulaspoliitika koordinatsioonikogusse kuuluvate valitsusasutustega. Lisaks on rände- ja pagulasraamistiku kohta palutud ettepanekuid sotsiaalpartneritelt.

Globaalne ränderaamistik

ÜRO andmetel oli 2017. aastal maailmas kokku 258 miljonit rahvusvahelist migranti [1], sealhulgas 25,9 miljonit pagulast ja rahvusvahelise kaitse taotlejat. Võrreldes 2000. aastaga on migrantide osakaal maailma rahvastikust tõusnud 2,8 protsendilt 3,4 protsendini, mis tähendab, et pagulaste ja rahvusvahelise kaitse taotlejate, töö- ja õpirändajate, kliima- ja majandusmigrantide arv on kasvanud palju kiiremas tempos kui maailma rahvastik tervikuna. ÜRO hinnangul jätkub rahvusvaheliste migrantide kogu- ja suhtarvu kasv tulevikus eri tegurite koosmõjus, sealhulgas demograafilised suundumused, kliimamuutused ja konfliktid. Kuigi enamik rahvusvahelistest migrantidest on seaduslikud, on ÜRO andmetel märkimisväärselt tõusnud ebaseaduslike migrantide osakaal maailmas.

Globaalse ränderaamistiku (Global compact for safe, orderly and regular migration) eelnõu avaldati 5. veebruaril kooskõlas ÜRO peaassamblee resolutsiooniga 71/280. Ränderaamistik tugineb 19. septembri 2016. aasta New Yorgi deklaratsioonile [2] ja selle aluseks on esmajoones ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, ÜRO kestliku arengu tegevuskava Agenda 2030 ja muud asjakohased konventsioonid.

Globaalse ränderaamistiku üldeesmärk on leppida kokku ühistes põhimõtetes, kuidas hallata rahvusvahelist rännet nii, et see oleks turvaline, korrapärane ja reeglitel põhinev. Globaalne ränderaamistik on õiguslikult mittesiduv ja tagab riikidele suveräänse õiguse kujundada ja ellu viia riigisisest rändepoliitikat ning kaitsta piire. Globaalse ränderaamistiku eelnõu käsitleb 22 valdkonda. Valdkondade hulgas on rännet puudutava andmehalduse parandamine tõenduspõhise poliitika kujundamiseks; rände tõuketegurite ja algpõhjuste lahendamine; kõigi rahvusvaheliste migrantide inimõiguste tagamine ja haavatavuse vähendamine; seaduslike rändeteede avardamine ja lõimimispoliitika tõhustamine; ebaseadusliku rände vähendamine, sealhulgas tagasisaatmine ja tagasivõtt; inimkaubanduse ja migrantide smugeldamise ennetamine ja takistamine; piirihaldus ja -kaitse; rändehalduses kogu ühiskonda ja valitsussektorit kaasava lähenemisviisi rakendamine. Igas valdkonnas tuuakse välja saavutatavad alaeesmärgid ja konkreetsed tegevused kas riigisisesel tasandil, riikide ja regioonide vahelises koostöös või üleilmses koostöös. Lisaks nähakse eelnõus ette ränderaamistiku rakendamise toetamise, seiramise ja hindamise mehhanism, muu hulgas kohandades selleks ÜRO olemasolevaid struktuure ja kaasates olulisel määral Rahvusvahelist Migratsiooniorganisatsiooni (IOM).

Alates veebruarist kuni juulini toimuvad globaalse ränderaamistiku eelnõu üle valitsustevahelised läbirääkimised. Läbirääkimisteks on kavandatud kuus vooru, kus liikmesriikide seisukohti esindavad nende alalised esindused ÜRO juures New Yorgis. Läbirääkimiste tulemusel saavutatud kokkulepe globaalse ränderaamistiku kohta on kavas vastu võtta ÜRO peaassamblee resolutsiooniga aasta teises pooles ja esitada heakskiitmiseks riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisele 10.-11. detsembril 2018 Marokos.

EL Nõukogus on kavas vastu võtta globaalse ränderaamistiku läbirääkimisjuhised, mis tuginevad EL õigustikule. Juhiste eesmärk on toetada EL alalist esindust ÜRO juures New Yorgis EL ühisseisukoha ja -sõnavõtu kujundamisel igaks läbirääkimisvooruks, et parimal moel tagada EL ja liikmesriikide huvide kaitsmine läbirääkimistel. EL esinduse sõnavõtte täiendavad läbirääkimistel liikmesriikide sõnavõtud. Eesti seisukohti globaalse ränderaamistiku väljatöötamisel ja valitsustevahelistel läbirääkimistel esindab Välisministeeriumi esindaja Eesti alalises esinduses ÜRO juures New Yorgis.
____________________________________________________________________________________
[1] Rahvusvahelise migrandi definitsioon ei ole üheselt määratletud, kuid ÜRO tugineb antud juhul ÜRO sekretariaadi majandus- ja sotsiaalosakonna definitsioonile ja statistikale. ÜRO peasekretäri 12.12.2017 aruanne „Making migration work for all“; http://refugeesmigrants.un.org/sites/de ... ort_en.pdf.
[2] ÜRO Peaassamblee 19.09.2016 resolutsioon 71/1 „New York Declaration for Refugees and Migrants“; http://www.un.org/en/ga/search/view_doc ... A/RES/71/1

Vabariigi Valitsus arutas Eesti seisukohti valmiva ÜRO ränderaamistiku läbirääkimiste osas kahel kabinetiistungil istungil 2018. aasta märtsis. Eesti positsioone tutvustati Riigikogu Väliskomisjonile 2018. aasta 13. märtsil toimunud istungil. Läbirääkimised ÜROs lõpetati osalenud riikide konsensusega 2018. aasta juulis. Raamistiku heakskiitmine on kavandatud 2018. aasta 10.-11. detsembril Marokos Marrakechis toimuval kõrgetasemelisel valitsuste vahelisel konverentsil ja sellele järgnevalt ÜRO Peaassamblee istungil.

Vabariigi Valitsus arutas läbirääkimiste lõppemise järel ÜRO Globaalse Rändeleppe toetamist 2018. aasta 15. novembri kabinetiistungil. Vabariigi Valitsus ei langetanud 15.novembril toimunud istungil otsust, kas deklaratsiooniga ühineda või mitte.

Eestis puhkenud debatt rändekompakti üle langes kahjuks valimiseelsele ajale. See vaidlus oleks tulnud täitevvõimu algatatuna maha pidada hiljemalt augustis-septembris 2018. Sellele vaatamata on meil nüüdseks tekkinud sisuliselt arutelu küsimuses, millised ikkagi on Eesti rahvuslikud huvid. Tuleb välja, et rahvuslikest huvidest on võimalik erinevalt aru saada.

Ka ajaliselt rändekompakti heakskiitmisega suhteliselt lähestikku langevat Eesti kandidatuuri ÜRO Julgeolekunõukokku tuleks ju muuhulgas näha rahvuslike huvide valguses. Sinna pääsemine ei peaks meie jaoks olema asi iseeneses, vaid aitama kaasa Eesti rahvuslike huvide teostamisele (eelkõige suurem tuntus ja vastutus maailma mastaabis, mis viiks kaudselt meie jaoks kindlustatuma julgeolekuni). Loomulikult ei saaks Eesti ÜRO Julgeolekunõukokku minna eelkõige Eesti asja ajama – see ei ole lihtsalt see koht. Samas asi, mida me sinna tegema läheme, ei peaks minema Eesti huvidega ka vastuollu.

Sama asi on rahvusvahelise õigusega. Debatis on viidatud sellele, et Eesti huvides on reeglitel põhinev maailmakord. See on nii, aga ühtlasi on see vaid osa tõest. Teine ja sama tähtis küsimus on, millised need reeglid ja normid täpsemalt on. Mitte iga reegel või norm, mis maailmas välja mõeldakse, ei pruugi automaatselt olla Eesti huvides. Rahvusvahelise õiguse nimel ja sellele viidates on läbi ajaloo tehtud ka palju ebaõiglasi asju, tihti tõlgendatud seda põhimõttel «kel jõud, sel õigus». Multilateraalne rahvusvaheline õigus on enamasti muidugi nagunii üks suur kompromiss erinevate huvide ja sisendite vahel.

Kui ÜRO 1945. aastal loodi, siis sai tema põhikirjas (hartas) keskseks põhimõtteks riikide suveräänsuse põhimõte. See kehtib nii riikide vahel võrdsuse põhimõttena (artikkel 2 lg 1) kui ka organisatsiooni ja liikmesriikide suhetes, st ÜRO-l pole õigust sekkuda asjadesse, mis oma loomult kuuluvad riigi jurisdiktsiooni (artikkel 2 lg 7). Samas on arusaam sellest, milline küsimus on oma loomu poolest riigi siseasi, aja jooksul edasi arenenud. Riikide suveräänsuse põhimõtte absoluutset tõlgendamist seatakse praktikas eri kontekstides üha enam kahtluse alla.

1960. aastatel sai ÜROs mitmeski mõttes kaalukeeleks nn Kolmas Maailm. Riikide arv tõusis plahvatuslikult ja uutel riikidel Aafrikas ja Aasias tekkis oma agenda rahvusvahelise õiguse ja korra suhtes. Ühtlasi tekkis veelahe Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee vahel – eksklusiivses Julgeolekunõukogus domineeris USA ja NSV Liidu juhitud blokkide julgeolekualane patiseis, aga Peaassamblees sai ka Kolmas Maailm oma normatiivset agendat edendada.

Ent rahvusvahelise õiguse arengu mõttes oli siin oluline nüanss: kui Julgeolekunõukogu resolutsioonid on kõigile ÜRO riikidele juriidiliselt siduvad, siis Peaassamblee omad pole seda, nad on üksnes soovituslikud. Tavaõiguse kõrval sai klassikalises rahvusvahelises õiguses uut rahvusvahelist õigust tekitada ju vaid lepinguga, mille osas iga riik saab valida, kas liituda sellega või mitte.

Nüüd aga püüti rahvusvahelise õiguse piire ÜRO Peaassamblee kontekstis kaugemale lükata nn pehme õiguse kaudu – eeldades, et kuigi Peaassamblee (st riikide enamuse) resolutsioonid pole iseenesest juriidiliselt siduvad, tekitavad nad ikkagi normatiivseid tagajärgi ja võivad teatud juhtudel anda tunnistust tavaõiguslike normide ja kohustuste tekkest.

Näiteks 1974. aastal võeti ÜRO Peaassamblees vastu resolutsioon uue rahvusvahelise majanduskorra kohta, mis kutsus üles tooma rahvusvahelisse majanduskorda enam riikidevahelise (põhi-lõuna) ümberjagamise elemente ja andma eelistatud kohtlemist vaesemate riikide majandusele. Samuti mõeldi ÜRO Peaassamblee arutelude kontekstis välja nn kolmanda põlvkonna (kollektiivsed) inimõigused, näiteks õigus rahule ja õigus arengule. Kolmanda Maailma riikide agenda jõudis ka riikidevaheliste lepingute sisuni – näiteks Viini 1978. aasta lepingute õigusjärgluse konventsiooni ja 1980. aasta ÜRO mereõiguse konventsiooni kontekstis.

Uut rahvusvahelist majanduskorda 1974. aastal ÜRO Peaassamblees kavandatud mõttes ei tekkinud, kuid samas on need ideed mõjutanud riike näiteks edasistes WTO läbirääkimisvoorudes. Viini 1978. aasta konventsioon, mis tahtis koloniaalikkest vabanenud riikidele anda täiesti vabad käed varasemate lepinguliste kohustuste suhtes, jäi enamiku lääneriikide poolt ratifitseerimata ja pole siiani jõusse astunud. ÜRO mereõiguse konventsioon, mis tahtis 1980. aastal majanduslikult veidi lihtsustatult võtta maailmamerede mandrilava rikkused kõigi riikide ühisomandisse, tuli 1994. aastal uuesti läbi rääkida ja alles siis nõustusid juhtivad lääneriigid seda ratifitseerima (v.a USA).

Samas on Kolmas Maailm mingis mõttes suutnud üle võtta inimõiguste diskursuse ÜROs, osaliselt kontrollides debatte ja otsuseid ÜRO Inimõiguste Nõukogus, mis töötab Genfis. Tänu sellele on otsesema ütlemisega lääneriigid, eriti USA, sisuliselt distantseerunud Inimõiguste Nõukogu tööst.

Rändekompakti sisuga on nüüdseks võimalik tutvuda ka eesti keeles ja selle teksti on koguni televisioonis ette loetud. Oluline on see, et rändeküsimused puudutavad paljuski riikide suveräänsuse tuuma ja klassikaliselt on olnud täielikult riikide pärusmaa seda reguleerida. Selles mõttes pole õige väita, et kõik, mis ÜRO rändekompaktis kirjas, on juba nagunii rahvusvahelise õiguse inimõiguste osas olemas. Kuigi rändekompakt teeb viiteid riikide suveräänsusele, oleks tema ideede ausameelse elluviimise tagajärjeks siiski enesepiirangud suveräänsele otsustusvabadusele rände haldamisel.

Rändekompakti protseduurilises osas on uus aga see, et riikidele ei anta Marrakechis võimalust erapooletuks jääda. Riik peab olema kas poolt või jääma kõrvale, näidates sellega oma selget hoiakut. Sellist resoluutset valikut võib iseenesest kritiseerida, sest ränne pole tegelikult nii mustvalge asi. Kui juba rääkida reeglitel põhinevast maailmakorrast, siis ÜRO Peaassamblee resolutsioonide hääletustes eelistavad paljud väiksemad ja nõrgemad riigid asjades, kus nende suveräänsed huvid võivad saada riivatud, võtta palju äraootavamaid positsioone.

Näiteks kui ÜRO Peaassamblee võttis 27. märtsil 2014 Krimmi annekteerimisega seoses vastu Ukraina territoriaalset terviklikkust toetava resolutsiooni, siis hääletas selle poolt küll 100 riiki, aga tervelt 58 jäi erapooletuks ja 24 puudus hääletuselt sootuks. Peamiselt olid ühel või teisel kujul kõrvalejääjateks Kolmanda Maailma riigid. Järelikult olid nii eksistentsiaalses asjas kui ühe liikmesriigi (Ukraina) territoriaalne terviklikkus moraalsed pooltoonid siiski lubatud.

Üldiselt aga näitab ÜROs viimasel poolsajandil toimunu, et rollid on maailmas ümber pöördumas. Kui alguses astusid Kolmanda Maailma riigid välja põhiliselt omaenda suveräänsuse kaitseks, siis praegu peavad oma suveräänsuse kaitse asjus tähelepanelikud olema juba lääneriigid (või siis globaalne põhjasuund), kes on jäänud ÜROs arvulisse vähemusse. Mõni lääneriik lahendab selle lihtsalt kompaktist kõrvalejäämisega; teised, sh Eesti, vaevlevad kurnava sisepoliitilise debati käes, kus on raske konsensusele jõuda. Need riigid saavad aga ka Marrakechi minnes hiljem viidata sellele, et tegemist pole siiski juriidiliselt siduva dokumendiga.

Kokkuvõttes leian, et see on Eestis olnud oluline debatt, mille peamise tulemusena joonistusid välja teatud riskid seoses rändekompaktiga – riskid, mida meie ühiskond enne debatti ei teadvustanud. Marrakechis riikide enamusele lihtsalt kaasakoogutamine ilma eelneva Eesti-sisese debatita polnuks õige ja oleks kahjustanud meie plaanide ja tegevuste edasist legitiimsust ÜROs. Ent kindlasti pole rändekompakt väärt põhiseaduslikku kriisi Eestis, üksteisele inetuste ütlemist, süüdistamist reetmises, kompetentsuse küsimuse alla seadmist, sõprade tüllipööramist jne.

Kui oleme dokumendiga seotud riskidest teadlikumad kui enne debati algust ja oma diplomaate vastavalt ka edasiseks, Marrakechi-järgseks ajaks instrueerinud, siis oleme tegelikult põhilise riski juba maandanud. Jään oma debati alguses väljendatud seisukoha juurde, et rändekompakt pole kõige õnnestunum dokument. Siiski saab Eesti sellega oma muid olulisi geopoliitilisi huve arvestades liituda, lisades sinna valitsuse või parlamendi selge seisukohavõtu, et juriidilisi kohustusi (näiteks võimalust seda dokumenti riigisisestes kohtutes argumendina kasutada) rändekompakti heakskiitmisega Eestile ei kaasne.

Niiviisi oleksid Eesti rahvuslikud huvid minu arvates kõige paremini kaitstud – märgiliselt võttes ikkagi osaleme selles ÜRO protsessis, ent ei lase sellega endale samas ka liiga teha.

---

*Inglise keeles nimetatakse seda dokumenti compact, mille välisministeerium on tõlkinud kui raamistik. Leian, et raamistik see siiski olla ei saa (see oleks inglise keeles framework). Termin compact sisaldab ambivalentsust, mida kõnealusest dokumendist näha on: see oleks justkui midagi lepingu (pact) ja pelga poliitilise deklaratsiooni vahepealset. Teen suurema täpsuse huvides ettepaneku, et edaspidi hakkaksimegi selliseid dokumente (compact) kutsuma eesti keeles kompaktideks.

Kriku kirjutas:No kui juba Raimo Poom nii kirjutab, siis ei saa kahtluseussi varjugi olla.

Tsahkna, Paet, Kaljurand, Kaljulaid, Mikser...? Ma millegipärast kipun eelpool loetletud isikute välispoliitilist kompententsi kõrgemalt hindama.

Eesti ei ole rände sihtriikide hulgas seega antud teema meid praktikas ei puuduta vaid tegu on pelgalt hetkeemotsioonide baasilt primitiivsete hirmude üleskütmisega.