Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[Reigo]

Ega seda just palju ei kohta, aga mõnikord võib siiski leida kedagi imestust avaldamas, et kuidas küll ikkagi niivõrd naiivselt Moskva lubadusi 1939. aastal usuti jne. Märk sellest, et erilist usaldust polnud, on näiteks ka asjaolu, et baasivägede sisenemise eel hävitati Poliitilise politsei arhiiv. Vähemalt loen praegu Tallinna komissari Edesalu ülekuulamisprotokolli, milles väidetakse, et Tallinna komissari salajane arhiiv põletati oktoobris 1939 pisut enne baasivägede sisenemist "kõrgema juhtkonna" käsul. Allesjäänud Tallinna materjalid ("mittesalajane" osa) hävitati 1940. a suvel.

[Reigo]

Leidsin midagi huvitavat Hennule, kes jahib tõendeid, mille kohaselt Eesti mahamüümise plaan ulatus juba varasematesse aegadesse. Kahjuks küll ei leidnud ma veel andmeid, et plaan oli paika pandud vähemalt juba 1934. aastal.

Kin.-maj. A. Traksmaa: "Iga rahva elus on hetki, kus ta juhid, kantud oma rahva ajaloolistest püüdlustest ja tiivustatud üldise olukorra kainest ja ettenägelikust hinnangust, peavad julgema otsustada, kas relvastatud võitlus iga hinna eest oma vabaduse ja iseseisvuse kaitsmiseks, või siis rahuliku kompromisslahenduse otsimine vaenlasega, tõenäoliselt vabaduse kaotamise hinnaga."

Sõdur 25.04.1939, lk 370.

Nagu on siit selge, sai Traksmaa hiljemalt aprillis 1939 juhised hakata ette valmistama hääletut alistumist.

[Henn]

Reigo, sa võid küll "vaimutseda" palju tahad, kuid iga riigi vältimatu imperatiiv on oma vabaduse ja iseseisvuse kaitsmine. Sinu poolt toodud Traksmaa tsitaat on eriliselt jabur ja, kui soovid, siis kannab endas tõesti sügavat hääletu alistumise vaimu.

Ei saa ju normaalseks pidada, et vabaduse eest võitlemisest loobumisele pakutakse vastutasuks mitte tegelikku, mingilgi viisil aksepteeritavat kompromisslahendust, vaid vabaduse ja iseseisvuse kaotamist. Ja rõhutatakse, et riigijuhid peavadki, lähtudes oma rahva ajaloolistest püüdlustest, tegema sellise valiku.

Ehk teiselt poolt vaadatuna, kui te oma vabaduse ja iseseisvuse eest ei võitle, siis võtame selle teilt ära. See peaks iga vähegi aruka inimese mõtlema panema, kas on ikka mõtet sinisilmselt ja vabatahtlikult ise vangilaagrisse marssida (meeles kõik koledused, mida Venemaa teinud on), et siis vaguralt mahalaskmisotsust ootama jääda.

Kahjuks ei ole idiootide hulk vähenenud ka tänapäeval, kes on nõus oma kätega endale ja oma rahvale silmuse kaela panema.

[Reigo]

Ei noh, ma ei saa aru, milles asi. Proovi aidata ja saad vastu sellise reaktsiooni. See pole ju normaalne, millest peaks aru saama iga vähegi arukas inimene - see on ikka eriliselt jabur.

Kahjuks ei ole idiootide hulk vähenenud ka tänapäeval, kes on nõus oma kätega endale ja oma rahvale silmuse kaela panema.

Oma kätega silmuse kaela panemiseks saab ka pidada olukorda, mil tormatakse end pea ees ära tapma. Traksmaa mõte ongi, et olukorda peab kaaluma ja sellele vastavalt käituma eesmärgiga enda pead silmusest võimalikult kaugel hoida. Kui tuleb sõdida - siis tuleb sõdida, kui mitte - siis mitte.

Tegelikult on see Traksmaa mõtteavaldus tollases olustikus üpris ebatavaline. Üleüldiselt sellist seisukohta ju tegelikult ei propageeritud, mis on ka normaalne.

riigi vältimatu imperatiiv on oma vabaduse ja iseseisvuse kaitsmine.

Iga riigi "vältimatu imperatiiv" on enda võimalikult pikaajaline säilitamine. Riik on selles mõttes umbes nagu inimene. Muidugi on ka enesetapjaid, aga see pole reegel.

[Henn]

Kuule, kuidas on võimalik vabatahtlikus ja tingimusteta vabadusest ja iseseisvusest loobumises näha sellesama vabaduse ja iseseisvuse pikaealist säilitamist? Kas tõesti iseseisvus ja vabadus säilib okupatsiooni tingimustes nagu juriidiline järjepidevuski? See oleks küll originaalne.

Traksmaa ei paku ju sõdimisele mingitki vastuvõetavat alternatiivi -mittesõdimine lõppeks ju ikkagi iseseisvuse ja vabaduse kaotusega. Seega ei olegi mida kaaluda. Ning kui iseseisvuse ja vabaduse eest sõdimine olekski enesetapp, siis kas endale ise silmuse kaelapanek on tõesti parem?

Nüüd järgnevad muidugi kulunud väited allaheitmise korral võimalusest jääda ellu. Kõik sellised arutelud viivad lõpuks teatud seltskonna poolt välja järeldusele, et meil ei ole ka tänapäeval mõtet vastu hakata. See viib aga edasi küsimuseni omariikluse mõtekusest üleüldse jne, kuid nagu ma ütlesin, iseseisvuse ja vabaduse kaitsmine on imperatiiv ja on teema, mis ei kuulu arutelu alla. Riiki, selle vabadust ja iseseisvust peab kaitsma alati!

Traksmaa mõtteavaldus on tõesti tollases olustikus ebatavaline, teised tagusid rusikatega rinnale ja tõotasid vaenlasele tingimusteta vastuhakkamist. Kuid tegutsesid vastupidiselt oma sõnadele.

[Reigo]

Kuule, kuidas on võimalik vabatahtlikus ja tingimusteta vabadusest ja iseseisvusest loobumises näha sellesama vabaduse ja iseseisvuse pikaealist säilitamist? Kas tõesti iseseisvus ja vabadus säilib okupatsiooni tingimustes nagu juriidiline järjepidevuski? See oleks küll originaalne.

Kuule, ega Traksmaa ei rääkinudki mingitest riigi "imperatiividest". "Imperatiividest" rääkisid sina ja mina tegin neisse korrektiivi. Traksmaa rääkis pigem rahvast ja selle allesjäämisest.

Traksmaa ei paku ju sõdimisele mingitki vastuvõetavat alternatiivi -mittesõdimine lõppeks ju ikkagi iseseisvuse ja vabaduse kaotusega. Seega ei olegi mida kaaluda. Ning kui iseseisvuse ja vabaduse eest sõdimine olekski enesetapp, siis kas endale ise silmuse kaelapanek on tõesti parem?

Nagu osutasin, Traksmaa peab silmas rahvast. Kui on olukord, milles sõda on mõttetu, siis pole Traksmaa arvates ilmselt mõtet rahvast ja maad sõjaga hävitada, lisaks sellele, et vabadus ja iseseisvus kaovad niikuinii.

Nüüd järgnevad muidugi kulunud väited allaheitmise korral võimalusest jääda ellu. Kõik sellised arutelud viivad lõpuks teatud seltskonna poolt välja järeldusele, et meil ei ole ka tänapäeval mõtet vastu hakata. See viib aga edasi küsimuseni omariikluse mõtekusest üleüldse jne, kuid nagu ma ütlesin, iseseisvuse ja vabaduse kaitsmine on imperatiiv ja on teema, mis ei kuulu arutelu alla. Riiki, selle vabadust ja iseseisvust peab kaitsma alati!

Päris kummaline arusaam argumenteerimisest ja ratsionaalsusest. Kas sa tõesti arvad, et su enda poolt välja mõeldud "imperatiivid" midagi maksavad? Iga tegelane võib välja mõelda kasvõi sada "imperatiivi" ja siis kuulutada, et see ei kuulu arutelu alla. Mõistuspärases väitluses sellised argumendid ei maksa. Üldiselt on niimoodi, et rahvas pole mitte riigi pärast, vaid riik rahva pärast. Rahvas on riigi ees seega ülimuslik. Rahvad kaotavad riike ja loovad neid uuesti. Kui rahvas aga kaob, siis pole tal ka võimalust enam riiki uuesti luua.

Mis puutub tänapäevasesse olukorda, siis ei vii need arutelud sugugi sinna välja. Asi on selles, et tänapäeval on Eesti võimsaima sõjalise bloki liige. Ei ole veel tõestatud, et see blokk ei toimi. Sellises olukorras on kohustus vastu hakata ning loota selle bloki abile (nii sõjalisele kui ka poliitilisele). Kui selgub, et see blokk ei aita, siis on mõttekas kapituleeruda (nagu on teinud lootusetus olukorras pea kõik sõdivad riigid).

Kõik sõltub olukorrast. Kui riigi eesotsas pole just mõni kiiksuga tegelane, siis on ikka nii, et massidele kuulutatakse dogmasid ("imperatiive"), samas kui tegutsetakse ikka vastavalt olukorrale. Sest kui me võtame tõesti imperatiiviks "Riiki, selle vabadust ja iseseisvust peab kaitsma alati!", siis ei tohiks riik mitte kunagi kapituleeruda, vaid viimane kui üks selle kodanik, kes on võimeline sõdima, peab sõdima kuni enda hukkumiseni. Vastasel juhul pole kaitstud "alati".

[Henn]

Väga õige, riik eksisteerib rahva pärast. Kui riik ei kaitse iseseisvust ja vabadust, siis paneb ta rahva eksistentsi kahtluse alla.

Kas tõesti on see imperatiiv minu poolt välja mõeldud? Ma lähen sedasi ju lausa ajalukku!

[Reigo]

Väga õige, riik eksisteerib rahva pärast. Kui riik ei kaitse iseseisvust ja vabadust, siis paneb rahva eksistentsi kahtluse alla.

Täpselt sama targalt võib vastu öelda, et kui riik astub sõtta, siis ta paneb rahva eksistentsi kahtluse alla (sõjakaotused- ja purustused pluss iseseseivuse ja vabaduse kaotus ikkagi). Jõuamegi taas sinnani, et kõik sõltub olukorrast. Otsuste langetamisel hinnatakse tõenäosusi. On olukordi, kus sõtta minek ei anna mingit edu lootust ja on vastupidiseid ning vahepealseid olukordi. Otsuste langetajate kohus on langetada otsus vastavalt sellele, kas otsusest tulenev kasu kaalub üles kahju. Kui sõja tulemusena on olemas arvestatav tõenäosus riiklikku iseseisvust säilitada, siis tuleb kahtlemata sõdida. Kui sellist tõenäosust pole, siis pole ka mingit ratsionaalset tarvidust sõdida. Vähemalt pole mingit tarvidust sõdida täiemõõdulist sõda kuni sõdimisvõimetuks muutumiseni. Ratsionaalseks võib osutuda vajadus avaldada sümboolset sõjalist vastupanu (näiteks sisepoliitilistel kaalutlustel). Või siis võib olla vajadus sõdida lühiajaliselt, näiteks eesmärgiga anda võimalus neil, kes seda soovivad, välismaale evakueeruda.

Tänapäeval on kahtlemata NATO see tegur, mis kohustab Eestit vastupanu üritama.

Kas tõesti on see imperatiiv minu poolt välja mõeldud? Ma lähen sedasi ju lausa ajalukku! Laughing

Vahet pole, kelle poolt see imperatiiv välja on mõeldud. Sisuliselt ei muuda see midagi. Inimese poolt välja mõeldud imperatiivid pole mingi ilmutuse tulemusena saadud "pühakiri", vaid mõistuse produkt. Kui tegu on mõistuse produktiga, siis järelikult peab selle üle ka saama mõistuslikult vaielda. Argumentidega stiilis "on teema, mis ei kuulu arutelu alla" võid oma järeltulijaid kasvatada, aga ratsionaalsesse väitlusse need ei kuulu.

[Henn]

Sa esindad ilmselgelt pragmaatilist maailmavaadet ja lähened kõigele nn. reaalpoliitika vaatepunktist.

Reaalpoliitika peaks tähendama tegelikku olukorda ehk nn. realiteete arvestavat ja sellega kooskõlas olevat praktilist tegutsemisviisi. On loomulik, et poliitika peaks tuginema realiteetidele ning olema teostatav ja praktiline. Ratsionaalne tegutsemine eeldab korrastatud arusaamu iga nähtuse põhjustest ja tagajärgedest. Ometi võib reaalpoliitika muutuda iseenese antiteesiks. Oht peitub nimelt poliitiliste otsutajate võimes hinnata realiteete objektiivselt ning nende ebaadekvaatsuses, tahtes ja motiivides rakendada õiget tegutsemisviisi. 1939/41 puhul oli objektiivsuse ja adekvaatsuse puudujääk ilmselge – see võis olla põhjustatud võimest realiteete hinnata, kuid ka otsustajate motiividest.

Kahjuks tuleb tõdeda, et poliitilise ladviku poolt läbiviidav reaalpoliitika on muutunud Eesti riigi suhtes liialtki tihti destruktiivseks ja ohtlikuks.
Reaalpoliitika võib teatud hetkedel küll möödapääsmatuks osutuda, kui sellega kaasas käivaid valesid ka ise uskuma jäädakse, astutakse väga ohtlikule teele. Jutt realiteetidest, mis justkui nõuaksid või õigustaksid enda legaalsetest õigustest või vabaduse ja iseseisvuse kaitmisest loobumist ei pea paika. Lõppude lõpuks ei oleks ju Eesti riikigi olemas, kui oleks lähtutud pragmaatilistest ja reaalpoliitilistest seisukohtadest.

[Reigo]

Ometi võib reaalpoliitika muutuda iseenese antiteesiks. Oht peitub nimelt poliitiliste otsutajate võimes hinnata realiteete objektiivselt ning nende ebaadekvaatsuses, tahtes ja motiivides rakendada õiget tegutsemisviisi.

See oht on täiesti olemas. Kuid nagu ütleb tuntud väljend - demokraatia on kõikidest halbadest kõige vähem halb -, nõnda saab öelda ka reaalpoliitika kohta. Pragmatism võib läbi kukkuda, aga seda peab vähemalt üritama. Vastasel juhul ei tegutseta mitte ratsionaalselt, vaid dogmade alusel. Võib juhtuda, et dogma alusel tegutsemine on otseselt kahjulik, aga dogmaatik keeldub selles osas midagi ette võtmast, sest ta on otsustanud, et on teatud dogmad, mille üle ei vaielda.

1939/41 puhul oli objektiivsuse ja adekvaatsuse puudujääk ilmselge – see võis olla põhjustatud võimest realiteete hinnata, kuid ka otsustajate motiividest.

Ilmselge on siiski vaid see, et sa esitasid siin rida argumenteerimata väiteid. Ma olen seda enne küsinud ja küsin taas: miks sa arvad, et argumenteerimata arvamusavaldused kedagi huvitavad?

Jutt realiteetidest, mis justkui nõuaksid või õigustaksid enda legaalsetest õigustest või vabaduse ja iseseisvuse kaitmisest loobumist ei pea paika.

Jällegi, miks sa arvad, et su "argumendid" stiilis "ei pea paika", "selle üle ei arutata", "see on täiesti jabur" jne kedagi huvitavad? Nende väärtus on ümmargune null.

Lõppude lõpuks ei oleks ju Eesti riikigi olemas, kui oleks lähtutud pragmaatilistest ja reaalpoliitilistest seisukohtadest.

Taaskord argumenteerimata väide. Kus on selle tõestus? Tegelikult oli juba 1918. aasta novembris lootus saada abi Soomest ja Suurbritanniast. Üleüldiselt olid suured lootused pandud Antandile. Esialgu loodeti ka sakslastele. Pragmatism. Eesti juhtkonna seisukoht oli 1918. aasta detsembris, et iseseisvalt ei suudeta vaenlast peatada, tuleb vaid vastu pidada kuni liitlaste abi saabumiseni. Kui poleks olnud lootust välisabile, siis vaevalt, et üldse mingit Vabadussõda oleks tulnud.

[Henn]

Sa võid ju teiste väiteid argumenteerimata arvamuseks nimetada, kuid ega siis argument Jumal pole. On olemas ka ekslikud, eksitavad, väärad ja valed argumendid, mida just ni,melt reaalpoliitika õigustuseks pahatihti esitatakse ning miks sa arvad, et need kedagi huvitavad? Isegi, või seda enam, kui sina neid esitad? Näiteks sinu tõesti jabur seisukoht, mida sa kunagi kuulutasid, et Vabadussõja näol oli tegemist kodusõjaga. Loodan, et tänaseks oled sellest üle saanud.

Öeldes, et lõppude lõpuks ei oleks ju Eesti riikigi olemas, kui oleks lähtutud pragmaatilistest ja reaalpoliitilistest seisukohtadest, pidasin eeskätt silmas 23. veebruari 1918. Sinu kirjeldatud olukord sobib samuti hästi näiteks, sest see ei olnud mitte pragmaatiline, reaalpoliitikast lähtuv tegutsemine. Tegemist oli lootuse, usu ja riski peale minekuga, mis ennast õigustas. Samasuguseid hetki, kus just pragmatismi kõrvaleheitmine määravaks on saanud on aga palju. Kasvõi taasiseseisvumine, kui ida ähvardas ja lääs hoiatas meid paadi kõigutamise eest.

[Reigo]

Sa võid ju teiste väiteid argumenteerimata arvamuseks nimetada, kuid ega siis argument Jumal pole. On olemas ka ekslikud, eksitavad, väärad ja valed argumendid, mida just ni,melt reaalpoliitika õigustuseks pahatihti esitatakse ning miks sa arvad, et need kedagi huvitavad?

Argumenti võib väitluses tõepoolest jumalaks lugeda. Faktid on tema prohvetid. Argumenteerimise tulemusena peab selguma, kas argument on õige või väär. See, et midagi väidetavalt kuskil pahatihti esitatakse, on järjekordne sinu argumenteerimata arvamus. Keda su põhjendamata arvamused peale sinu enda huvitavad, Henn?

Isegi, või seda enam, kui sina neid esitad? Näiteks sinu tõesti jabur seisukoht, mida sa kunagi kuulutasid, et Vabadussõja näol oli tegemist kodusõjaga. Loodan, et tänaseks oled sellest üle saanud.

Jällegi, Henn -- sinu arvamus sellest, mis on "tõesti jabur", ei paku huvi, kui sa ei suuda oma arvamust põhjendada. Võiksin ju täpselt samamoodi, Henn, öelda, et kõik sinu väited on täitsa jaburad ja loota, et sa neist kunagi üle saad. Aga inimesed võivad väga vabalt sellist minu väidet mitteveenvaks lugeda. Mõtle selle peale, Henn.

Teiseks, vanas heas uusvapslikus stiilis esined sa pooltõega. Ma pole kunagi väitnud, et Vabadussõda oli kodusõda. Ma olen väitnud, et Vabadussõda oli osaliselt ka kodusõda.

Muide, Henn, ega sa praegu mind natuke punase värviga üle kallata ei tahtnud?

Öeldes, et lõppude lõpuks ei oleks ju Eesti riikigi olemas, kui oleks lähtutud pragmaatilistest ja reaalpoliitilistest seisukohtadest, pidasin eeskätt silmas 23. veebruari 1918. Sinu kirjeldatud olukord sobib samuti hästi näiteks, sest see ei olnud mitte pragmaatiline, reaalpoliitikast lähtuv tegutsemine. Tegemist oli lootuse, usu ja riski peale minekuga, mis ennast õigustas.

Lootus ja risk pole omane ainult dogmatismile. Dogmatism ei pruugi üldse mingit riski sisaldada. Reaalpoliitika või pragmatism võib samuti sisaldada riski ja lootust. Sest siin ilmas pole midagi kindlat. Ainult et reaalpoliitika või pragmatismi raames (erinevalt dogmatismist) toimub ka kaalutlemine. Riski ja lootusi kaalutletakse. Sinu dogmaatilise "imperatiivi" kohaselt, Henn, oleks Eesti Vabariik pidanud 1918. aasta veebruaris Saksamaaga sõdima hakkama. Loomulikult ei hakatud, sest kellegil ei tulnud sellises olukorras kõnealune "imperatiiv" pähegi. Nagu juba ütlesin, kõik sõltub olukorrast.

Osutan, Henn, et probleemiks pole mitte pragmatismi olemus, vaid dogmatismi kahjulikkus. Pragmatismil võivad olla miinused (ta on vähem halb halbade seas), kuid dogmatism on mõistusevastane, see tähendab ebaratsionaalne. Dogmatism võib viia selleni, et ennast kahjustatakse, ehkki seda saaks vältida (dogmatismist loobumise hinnaga, mida dogmaatik muidugi teha ei saa). Pragmatism seevastu püüab enda kahjustamist vältida. Tal võib see õnnestuda või mitte, aga antakse endast parim.

[krizz]

Teil on siin kena dialoog käimas. Lisan veidi juurde.

Naljakas, et meie juhid Vabadussõja ajal nii pragmaatilised ei olnud, kui 1939 aastal (väidetavalt). Miks siis lootusetusse sõtta asuti? Miks siis ei mindud seda teed, et rahva huvides on alistumine parem, kui vastuhakk.
Polnud meil mehi, polnud meil relvi, toimivat valitsusaparaati.
Teada on, et meie juhid olidki käega löömas, kuid koolipoisid (nagu Sirk), tõid oma võitlusvaimuga pöörde. Hiljem Päts kommenteeris vestluses Satiga, et "või selline jõmpsikas tahab riiki juhtima hakata, mida teised on loonud". Needsamad "suured loojad" hoidsid aurikuid auru all, et vajadusel saaks üle mere pakku.

See selleks.

Kui me jätame jõusse võimaluse, et vajadusel võib vastuhaku asemel alistuda, vastavalt kujunenud olukorrale, siis tuleks ka vastavad vandeandmised ümber vaadata. President vannub kõik riigi heaks teha vastavalt Põhiseadusele.

Ja muidugi sõjavägi. Sõjaväelased annavad vande viimse veretilgani vastu hakata. Vandes ei ole sõnagi sellest, et kui olukord nõuab, anname alla või veel parem, liitume okupatsiooni armeega. Ükski armee pole valmistunud allaandmiseks.

Läbi ajaloo võib näha, et valdavalt sõda ei sea rahva eksistentsi ohtu. Surevad ennekõike need, kes selleks on ette valmistatud - sõjaväelased. Eesti sõjaväelased ka surid. Surid peale alistumist Vene vangilaagris. Väärikam oleks olnud surra siis juba oma kodumaal.

Pragmaatilisus ei päästnud kuidagi meie rahvast. See on minu tagasihoidlik arvamus.

[Reigo]

Naljakas, et meie juhid Vabadussõja ajal nii pragmaatilised ei olnud, kui 1939 aastal (väidetavalt). Miks siis lootusetusse sõtta asuti? Miks siis ei mindud seda teed, et rahva huvides on alistumine parem, kui vastuhakk.

Naljakas on siiski see, et juba vastasin sellele küsimusele. Loe ikka nüüd kõik postitused kenasti läbi ja kui miski arusaamatuks jäi, siis osuta, mis ja miks jäi arusaamatuks.

[krizz]

Sinu dogmaatilise "imperatiivi" kohaselt, Henn, oleks Eesti Vabariik pidanud 1918. aasta veebruaris Saksamaaga sõdima hakkama. Loomulikult ei hakatud, sest kellegil ei tulnud sellises olukorras kõnealune "imperatiiv" pähegi. Nagu juba ütlesin, kõik sõltub olukorrast.

Teema on ikkagi sellest, kas Eesti juhtkond käitus 1939-40 õieti ja kas tollal astutud sammud õigustasid ennast.
Tänapäeval me ju teame tagajärgi. Vastavalt sellele saame anda õige hinnangu. See pole tagantjärele tarkus, vaid õiglane hinnang. Mida tol ajal arvati ja kaalutleti - see on teisejärguline, oluline on tulemus.
Kui mingi risk ennast õigustab, ei kehtestata seda uue reeglina. Pragmatism on samuti õnnemang, nagu ka dogmatism. Kuid dogmatismi hinnatakse indiviidi tasandil rohkem, kui pragmantismi. Dogmaatiline, põhimõttekindel inimene on hinnatud, seevastu kompromissialdis, kõikuvate seisukohtadega inimene ei ärata usaldust vist kellegil. Ta on õnnemängur, kes vastavalt olukorrale tegutseb. Muidugi, detailides, võetud eesmärgi täitmise sees, tulebki teha kaalutletud otsuseid vastavalt olukorrale, kuid need ei tohiks minna vastuollu põhimõttega, mille kohaselt tegutsetakse.

1918.a meil polnudki millegiga vastu hakata. Polnud tegelikult riikigi. Polnud plaane. See otsus, mis tehti, on arusaadav. 1939 oli hoopis teine olukord.

Vähemalt loen praegu Tallinna komissari Edesalu ülekuulamisprotokolli, milles väidetakse, et Tallinna komissari salajane arhiiv põletati oktoobris 1939 pisut enne baasivägede sisenemist "kõrgema juhtkonna" käsul. Allesjäänud Tallinna materjalid ("mittesalajane" osa) hävitati 1940. a suvel.

Sellest kirjutab juba Tomingas oma raamatus.

Ja mida see hävitamine andis? Päästis kommunistid ja kriminaalid? Vapside toimikud jäeti meelega alles. See on vaid üks arhiiv. Ehk politsei muretses ennekõike oma tegude tagajärje pärast. M.Unt lasigi Edesalu näiteks hukata.
Kaitseliidu nimekirjad ja teised arhiivid tegid oma töö ära.