Kapten Trumm kirjutas:A4, millal sa tunnistad küll fakti, et praeguse suurtükkide arvukuse juures on enamik meie KV opstruktuurist vähese kasuteguriga kahuriliha põhjusel, et neil pole korralikku STV toetust? Isegi 81 mm ja 120 mm on tükati, mitte kõigile. Maakaitsepataljonidel pole lubatud Milaneid tänaseni- seda muidugi küll rohkem KLPS vastava nullvõimekuse tõttu.
Kui brigaad on 4000 meest ja neile on 24 suutükki, siis lihtne arvestus näitab, et opstuktuuri ehk 16 000 mehe jaoks on vaja ca 100 suurtükki. Pealegi on suutükipataljon brigaadi vastutusala ehk sõltuvalt lahingu liigist 15-40 km laiuse ala kohta ikka päris hale, see ei suuda eales produtseerida piisavat ettevalmistustuld pealetungi läbiviimiseks. 1 kahur kilomeetri takka on pigem häiriv tuli ja ei enamat.
Kapten Trumm, millal sa küll saad aru, et operatiivstruktuuri jagamine 4000-ga ei tähenda automaatselt, et meil on võimalik formeerida neli brigaadi, milledel peaks kokku olema vähemalt 100 haubitsat. Kordan veelkord üle – tuletoetusrelvade praegune arv vastab üldjoontes sellele, millise suurusega üksused meil operatiivstruktuuris on – ühele brigaadile on olemas ettenähtud haubitsad, ülejäänud pataljonidele 81- ja 120mm miinipildujad.
Eraldi küsimus, nagu ma ennem kirjutasin, on see, kas meil peaks brigaade rohkem olema. Muidugi oleks hea, kui oleks rohkem, aga omaette küsimus on see, kas reaalses sõjas on rohkem kasu ühest korralikust soomustatud brigaadist, või neljast kergebrigaadist, mis pole piiratud inim- ja rahaliste ressursside tõttu korralikult mehitamata, korralikult varustamata, puudulike logistika, pioneeri- jne üksustega, puuduliku sõidukitepargiga jne. Brigaad tähendab ju lisaks reakoosseisule ja tehnikale piisava arvu kogemustega vanemohvitseridest koosnevat staapi, kes on rahu ajal saanud piisavalt võimalusi brigaadi-suurusi üksusi maastikul juhtida. Kui me neid kõiki asju normaalsel tasemel ei suuda võimaldada, siis ei ole mõtet ka fantaseerida neljast brigaadist.
Siinkohal toon näite äsja lõppenud Gruusia sõjast. Grusiinide armee peamiseks löögijõuks olid terve rida hiljuti formeeritud jalaväebrigaade (ja üks suurtükiväebrigaad, mis isenesest tegutses päris hästi, mis omakorda tulenes selles, et grusiinidel on täna Nõukogude ajal Tbilisis asunud suurtükiväeakadeemiale piisavalt suurtükiväeohvitsere). Tulenevalt Gruusia relvajõudude suhtelisest noorusest polnud need brigaadid korralikult välja arendatud ja väljaõpetatud, suurt puudust tunti näiteks logistikaüksustest, brigaadide juhtkonnad polnud kogemuste puuduste tõttu kompetentsed brigaadi-tasemel operatsioone läbi viima. Kui grusiinid poleks eelnevatel aastatel riigikaitse alla uhanud 5-7 protsenti SKP-st, oleks olukord veelgi kurvem olnud. Kokkuvõttes näitasid need brigaadid ennast sõjas üsna halvast küljest ega kujutanud endast tegelikult ühtselt tegutsevaid väekoondisi. Seetõttu kirjutab nt maaväe luureülem major Ühtegi viimases ajakirjas „Sõdur“, et grusiinidel oleks terve rea brigaadide loomise asemel tulnud panna rõhku pataljoni-suurustele võitlusgruppidele, millede juhtimiseks oleks olnud piisavalt kompetentseid ohvitsere, mis poleks vajanud nii kohmakat logistikasüsteemi ning oleksid maastiku iseärasusi kasutades suutnud Vene sissetungijatele palju rohkem kaotusi tekitada, kui terve rida kohmakaid brigaadid.
Minu arvates on see väga mõistlik soovitus, mida ka meie peaksime järgima. Üks korralik soomusbrigaad pealöögi suunal otsustava lahingu andmiseks ning terve rida väiksemaid, kergemini juhitavamaid, mobiilsemaid pataljoni lahingugruppe vanelase edasiliikumise takistamiseks. Sisuliselt selles suunas on meie operatiivstruktuur sel aastakümnel liikunud ning jätkab samasugust arengut ka järgmisel dekaadil.
Kapten Trumm kirjutas:Selle D-30 teema vastu võib ju igasuguse sofistikaga võidelda, kuid see ei väära fakti, külma sõja laod on tänaseks tühjaks müüdud ja teist pataljoni FH-70't ei võta enam kusagilt. Ja tundub, et ei ole ka (poliitilist) tahet sellele kulutada. Talupoeglik loogika on, et pool muna on parem kui tühi koor. Senikaua kui kamin heietab oma kõrgtehnoloogilisest relvastusest assümmeetriliste väljakutsete võtmes on kiiremad (nt soomlased) Euroopas asunud laod ammu tühjaks ostnud. Ja kui seal ükskord ärgatakse, juhtub nagu Arnoga koolimajja jõudes.
Kui 122mm D-30 on tänapäevases sõjas oma meeskondadele reaalses lahinguolukorras ohtlikum, kui vaenlasele, kui „kingitud“ D-30-d tekitavad „varjatud“ lisakulutusi sõdiukite järele ja annavad mõnusa matsu kaitseväe niigi nõrgale laomajandusele, siis mina ei nimetaks seda mitte sofistikaks, vaid karmiks ja kurvaks reaalsuseks. FH-70-d peaks Euroopas veel jätkuma ka järgmisteks aastakümneteks (sest neid on odavam vaesematele partneritele müüa, kui utiliseerimisega vaeva nägema hakata) ning kui tehakse kaalutletud otsus teise brigaadi loomiseks, siis jõuab neid ka veel hankida. Rääkida selles, et Kamin heietab ainult „kõrgtehnoloogilisest relvastusest“, on ju puhas jama, sest seesama Kamin on kaitseväele hankinud soomukeid, haubitsaid, kümneid tuhandeid külma sõja aegseid käsitulirelvi, tuhandeid külma sõja aegseid vähekasutaud veokeid, lähimaa-õhutõrjesüsteemi jpm ning hangib järgmisel aastakümnel veel soomukeid, lähimaa- ja keskmaa õhutõrjet jp muud põnevat. Lähtugem ikka faktidest.
Kapten Trumm kirjutas:Mis puudutab nüüd kohe järgnevat põhjuste otsimist teemal "meil pole selleks raha ja inimesi", siis minu poolt oleks vastus endine (olen seda paar korda siin enne ka maha öelnud):
1. vähendada jalaväe komponendi tootmist ja puuduv arv struktuurides korvata varasemate aastakäikude reservistidega, keda meil on maksumaksja miljardite eest koolitatud tohutult, kuid kelle kordusõpetamisega pole keegi viitsinud tegeleda.
2. vabanev infrastuktuur, kaader jne kasutada ära tehniliste väeliikide (nt STV) väljaõppeks- nt üks jalaväepataljon reorganiseerida STV pataljoniks.
Minu arvates on need ebarealistlikud ettepanekud. Esiteks, jalavägi on küll see relvaliik, mida me ei tohiks niimoodi nõrgestama hakata. Jalavägi – see on ju lahinguväljade kuninganna ning ainukene jõud, mis on võimeline reaalselt mingit maa-ala kaitsma või vaenlaselt tagasi vallutama. Suurtükivägi, side, logistika, pioneerid – need on vaid jalaväe toetamiseks. Ning tugevus tehnilistes relvaliikides ei saa kompenseerida nõrka jalaväge, mis peaks olema maaväe kõige tähtsam relvaliik.
Olen igati nõus, et kordusõppusi on vaja rohkem korraldada, kuid 10-15 aasta eest kaitseväe teeninud meeste kordusõppustelt läbi laskmine ei asenda viimastel aastatel reservi toodetud jalaväeüksuseid, mis on oma ealt ja füüsiliselt võimekuselt normaalsel tasemel ning saanud üsna hiljuti väljaõppe ja relvastuse, mis oma kvaliteedilt ületab tunduvalt 1990. aastate taset. Tegelikult on aeg 1990. Aastatel ja 2000. Aastate esimesel paaril aastal ajateenistuse läbinud meeste kordusõpetamiseks tänaseks mööda lastud, sest nüüdseks on nendel meestel heal juhul säilinud mingid üksikvõitleja oskused, kuid harjumused jao, rühma ja kompanii koosseisus tegutseda on juba mööda lastud.
Mis puudutab ettepanekut kasutada praguste jalaväepataljonide kaadrit ja infrat tehniliste relvaliikide väljaõpetamiseks. No mina tahaks küll näha seda peastaabi ohvitseri, kes läheb Laaneotsa jutuga, et õpetame kõik jalaväeohvitserid ja –allohvitserid kiirkorras ümber suurtükiväelasteks, logistikuteks, sideväelasteks ja pioneerideks. Ning paari aasta pärast treime kõik jälle jalaväelasteks tagasi. Ja jalaväeüksusi vahepeal juurde ei tooda, aga vahepeal leiame kuskilt imekohast veel sadu kaadrijalaväelasi 1990. aastatel ajateenistuse läbinud meestele kordusõppusi korraldada. Tule taevas appi!
Siinkohal võiks tuua ka ühe ajaloolise tagasivaate sellest, kuidas erinevad riigid tähtsustasid Teises maailmasõjas erinevaid relvaliike. Nõukogude Liidus peeti suurtükiväge „Sõjajumalaks“ ning kulutati meeletult ressursse maailma suurima suurtükiväe loomiseks – seda nii diviiside, korpuste ja armeede tasemel kui ka kümnete (kui mitte sadade) kõrgema ülemjuhatuse suurtükiväepolkude formeerimiseks ja relvastamiseks. Nõukogude suurtükisüsteemid olid oma aja kohta kahtlememata maailma eesrindlikumad ning suurtükivägi sai endale lennuväe kõrval ka parima inimmaterjali. Punaarmee jalavägi jäi seetõttu aga kängu ning kandis kehva väljaõppe tõttu lahingutes kohutavaid kaotusi – kõrgem juhtkond lihtsalt eeldas, et jalaväe suhtelist nõrkust kompenseerib võimas suurtükivägi. Tulemus – Nõukogude Liit küll võitis Teise maailmasõja, kuid miljonid jalaväelastena arutusse surma aetud hukkunud andsid ränga löögi Vene rahva genofondile.
Sakslased seevastu panustasid tunduvalt rohkem jalaväkke – seda nii väljaõppe kui ka varustuse ja inimmaterjali osas. „Infanterie – Königin aller Waffen!“. Jalaväe eelisarendamise tõttu oli suurtükivägi võrreldes Punaarmeega tunduvalt väiksemaarvulisem ja kehvemate relvasüsteemidega, kuid suutis tänu paremale väljaõppele ja tuletäpsusele siiski jalaväge efektiivselt toetada. Tulemus – Saksamaa kandis sõjas samuti raskeid kaotusi, kuid see-eest leidus pärast sõda ikkagi miljoneid parimas eas jalaväelasi, kes sõjavangilaagritest tagasi pöördusid ja Lääne-Saksamaa Euroopa õitsvaimaks riigiks ehitasid.
Kapten Trumm kirjutas:Jalaväe tootmine senises mahus ja korras on minu jaoks isiklikult arusaamatu tegevus, sest nende "toodang" on tublisti suurem kui suudetakse lahingutoetuse ja teenindustoetusega sõjas kindlustada
Minu teada on olukord risti-vastupidine – jalaväeüksuste ning tagala- ja tuletoetusüksuste reservi tootmine on hetkel väga täpselt tasakaalustatud – aasta jooksul üks brigaadi kolmest jalaväepataljonist ning kolmandik kõikide teiste relvaliikide üksustes. Kõik see toimub üsnagi piiratud mahus, kuid see-eest toodetakse kolme aasta jooksul üks terviklik brigaad. Kolme aasta tagant algab brigaadi loomise protsess uuesti, kuid „vanad“ üksused ei lähe ju raisku, vaid suunatakse kaitseringkondade koosseisu. Iseküsimus on, kas meil oleks piisavalt ressursse, et nendest „vanadest“ pataljonidest ja toetusüksustest hakata brigaade formeerima.
Kapten Trumm kirjutas:Kui võtta arvesse, et meil on EV ajal toodetud reservi ca 50 000 meest, siis lähimatel aastatel võiks üldse jalaväge mitte toota ja kogu ressurss suunata puuduliku LT ja LTT-ga jalaväe tagamisele ja selle kordusõpetamisele. Ja A4-l pole põhjust soiguda, kuidas 50 või 100 suurtükki ilmvõimatu on. Ei ole ju.
EV ajal reservi toodetud meeste arv on 50 000-st tunduvalt väikse. Minu teada jääb see kuskile 25 000 ja 30 000 vahele ning selle arvu seas on ka tuhanded sõjaväestatud päästeüksustes ja piirivalves ajateenistuse läbinud mehed.
Paraku on tegemist suuresti raiskuläinud ressurssiga, kuna „keegi“ tark inimene lõpetas 2000 aastate alguses õppekogunemiste korraldamise katki. Viimane pataljonitasemel reservõppekogunemine enne 2008. aasta „Siili“ toimus minu mälu järgi 2000. või 2001. aasta suvel. Reservõppekogunemiste mitte-toimumine on meie reservarmee süsteemi üheks suurimaks probleemiks ja sisuliselt kahjurlikuks tegematajätmiseks, millele on oma riigikaitse-teemalistes kõnedes korduvalt tähelepanu pööranud ka president Ilves.
OT: Nüüd on õige aeg võtta kätte reservkolonelleitnant Leo Kunnase Eesti riigikaitse „võtmeprobleemidest“ pajatav raamat „Takerdunud rünnak“ ning otsida seda kohta, kus Kunnas mainiks õppekogunemiste unarusse jätmist kui „võtmeprobleemi“. Võibolla ma lugesin raamatut pealiskaudselt, aga mina sealt küll ei leidnud, et õppekogunemiste puudumine kujutaks endast „võtmeprobleemi“. Kunnase arvates see kas pole probleem (minu arust on küll), või siis jätab ta targu mainimata need „võtmeprobleemid“, millede eest on ta ise pika-aegse operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülemana vastutav (J3 vastutab minu teada ka mobilisatsiooni ja õppekogunemiste eest). Ja siin ei saa süüdi olla ka „kaitseministeeriumi tippametnikud“, sest muidu oleks Kunnas kindlasti neid süüdistanud.
