www.militaar.net

No head lumesõda siis! Laiusele jäid küll hiljaks No helistasin mõnda kohta ja sealt pidi mees veel edasi helistama, aga minu õigus Kuna telder ja küliskäija juba kostsid, siis ei ole mõtet küsimust rohkem üleval pidada. Paraku ei saa Merepura vastust õigeks lugeda, sest küsimuse rõhk oli eripäral, mitte eestikeelsel vastel (see oli lihtsalt toeks). Hobune võib joosta nii diagonaali, kui spiraali pidi - seda juhib inimene e. ratsanik. Küll ei saa ratsanik määrata ratsu jooksustiili. Teldri e. küliskäija e. inohodetsi omapära seisneb jooksurütmis - ühe külje jalad töötavad sünkroonis. Seega on hobuse kiirus suurem ja eriti tähtis kehva ratsaniku seisukohalt - hobune nagu jooksev saunapink Tänapäeval enimtuntud
üks ameerika tõug, ka islandi hobud kappavad nii, aga osade tõugude puhul on ka inimene sellist jooksustiili treeninud, samas mitte kõik tõud ei allu sellisele kasvatusele.

Jätkan siis veidi lõdvemalt hobustega. Vanasõna ütleb, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kes Eesti kõrgetest sõjaväelastest oleks pidanud pärast sellise kingi saamist siiski sinna vaatama? Ehk vaataski, aga...

Laidonerile kinkis keegi punategelane vägeva hobuse. Oli see siis Jossif ise v siiski Budjonnõi, hobustega kokkukasvanu ...?

Stalin kinkis hobuse Laidonerile.

Karl kahtles, aga siiski vastas nagu ära - sorry heiks

Kahtlusi tekitas seik, et Jossif Stalin ei olnud hobustega kuigi heal jalal.
Kui mälu nüüd ei peta, ei osanud ta vist isegi ratsutada.

Asun siis ise küsima:
1 Rebase pataljoni võitleja, Erni Kilm, saavutas oma kaasvõitlejate seas suure populaarsuse ja sangari-staatuse, ilma et oleks teinud vastase suunas ainsamatki pauku.
Millise eriskummalise v ebatavalisega teoga sai see vapper mees hakkama?

No tore! Iseenesest ei olnudki ju kinkija isikut küsitud, vaid saajat! Aga "Kahe rinde vahel" öösel lugema ei hakka, seega lõbusat uurimist-puurimist teistele! Head ööd ja nädalavahetust muidugi ka!

Täpsustuseks siiski, et tegemist oli 184. Idapat-i 15. kompaniiga, mille ülemaks oli tollal veel ltn Alfons Rebane.
Nii et korrektsem kirjapilt oleks " 1 Rebase kompanii võitleja..."

Vihjeks, et oma esimeses lahingop-s, (1941.a. talvel Peipsi järve tagustes metsades) jälitades vaenlase diversantide salka, sattus tema jalg ühele mahaseatud miinile. See plahvatas ... Vigastus oli raske. Purustatud jalale tehti kiirside, valmistati kanderaam ja sõprade õlgadel algas teekond läbi lume ja tuisu tagasi kompanii asukoha poole.
Justkui tavaline juhtum sõjapäevilt.
Ebatavaliseks tolle tavaseiga tegi aga Erni K juba ise – mil viisil?

Tuli puujalaga tagasi väeossa teenistust jätkama.

Tuline õigus Arensburgeril.
Jalg amputeeriti altpoolt põlve.
EK pääses haiglast välja ja ... tuli puujalaga oma kompanii juurde tagasi.
Kuidas sai sõdida sellisel moel , jääb küsimusena õhku rippuma.
Vapper mees lahkus elust alles hiljaaegu, 1997.-ndal a-l New Yorgis, jäädes oma aadetele ja veendumustele lõpuni truuks

Kas see oli seesama mees kes kahvli oma puujala sesse kinni lõi ja sinna otsa mütsi riputas

Vist on nüüd minu kord küsida.
Panen siia üles ühe II Maailmasõja aegse autasu. Küsimuseks on, et millega on tegu ja mil viisil saaks see olla seotud ka mõne eestlasega?

Väikese sohitegemise abil julgen pakkuda II Siberi Ratsarügemendi kasakaristi. Seostest eestlastega pole küll midagi kuulnud.

Õige vastus jah.
Eestlastega seotus - selles mõttes üsna otsene, et selle üksuse 2. Siberi-kasakarügemendi komandöriks oli Oberst Heimar Freiherr (vabahärra) von Nolcken, kes oli pärit Kuressaarest ja täpsemalt Kudjapält. Kuigi sõjaväeteenistuse tõttu tuli elada Tartus (Ratsarügement), pidas ta kuni oma elu lõpuni koduks ja kodulinnaks ikka Kuressaaret.
Kasakariste oli üldse ainult kahel rügemendil, peale eeltoodu veel 5. Donikasakate rügemendil.

Sinist Siberikasakate risti kandis, peale Nolceni enda, veel selles rügemendis teeninud eestlane Elmar Reinap.
Kasakaristide loomine üldse oli paljuski rügemendiülemate initsiatiivi vili. Doni kasakatel oli see kui rahvusliku uhkuse märk ja väga hinntud. Nende komandör kolonel Kononov oskas sellele luua erilise aura.
Nolcen, ideelise ratsaväelasena ja fanaatilise ratsasportlasena, võttis risi annetamisel põhialuseks kasaka ühe põhirelva - hobuse käsitsemise oskuse. Risti omanik pidi olema ühtmoodi hea nii ratsutamises, hobusega ümber käimises kui ka sõjalises osas.