Teema läheb küll kohati üsna kaugele pealkirjast, aga kõik on omavahel nii tihedates seostes, et peab ka kõrvale kalduma korraks
Igasugune positsioonisõda (nagu nt. UKR) ja positsioonide, ning tõkete rajamine nõuab, piiratud territooriumi ja olematu tagala sügavuse olemasolul ülikiiret tegutsemist eks? + looduslikud eeldused, mis toetavad, lihtsustavad ja kiirendavad selliste tõkete ja kaitsepositsioonide rajamist. Meil nende looduslike tõkete ja eeldustega on nagu on. Narva ja Emajõgi on suht arvestatavad koostööpartnerid ja siis tuleb tükk tühja maad....
Otse Narva jõel tegutsedes oleks tõenäoliselt kõige tulemuslikum midagi tõkestada ja kaitsta, aga selge on see, et seal midagi suuremat korraldada lihtsalt ei jõuaks. Seega jäävad vähemtõhusad kohad Eesti kaardil ja tuleb leppida sellega, mis on.
Rasket soomust meil ei ole, millega n.ö. "lennult nõelata" ja midagi kiirelt tõhusamalt peatada.
Tõenäoliselt on võimeline liitlaste lennuvägi vähemalt midagi tulemuslikult korraldama, kuid ainult sellele lootma jääda vist ei saa. Seega IMHO kerkib üles küsimus meie kergjalaväe (eeskätt pioneeride) võimekusest kiirelt ja võimalikult tulemuslikult reageerida. Et seda teha tõesti kiiresti ja võimalikult suures ulatuses, selleks on (oleks) vaja vastavaid erivahendeid.
Kui vastasel õnnestub kohe alguses kiirelt külvata kaudtulevahendite või õhuväe kaasabil näiteks erinevaid miine meie vägede põhiliste liikumisteede ruumi, siis läheb pioneeride "aur" ja inimressurss suuremalt jaolt demineerimistöödele, ning väljavaated n.ö. "oma asja" võimalikult kiirelt ajada kahanevad veelgi. Lisaks oleneb aastaajast ja kas maapind on külmunud, kevadistes suurvetes või mitte.
Kas meil kaitsevõimekusest rääkides, poleks vaja hankida praeguses olukorras enne tanke lisaks nt. kaevikumasinaid, miinitraalereid ja mineerimismasinaid, mille töövõimekus ja jõudlus ajaskaalal oleks märkimisväärselt suurem, kui praeguse tehnikaga? Et neid kaitsepositsioone rajada, tuleb ju arvestada nii vastase liikumiskiiruse, kui miiniväljade ja kaitsepositsioonide (kaevumine nt.) rajamise reaalse kiirusega.
Et kui nt. Jõhvini, mis on esimene suurem teedesõlm, kust alates saab vastane hargneda koos oma põhijõududega, on Narva jõest ca 40km ja kui võtta aluseks RAND-i analüüsi liikumiskiirused, jõuab vastane sinna ütleme 6-10 tunniga, siis kas meie pioneerid suudaksid 5-6 tunniga rajada sinna ranniku suunal ja Tallinn-Narva mnt ning raudtee suunal vajaliku laiuse (esimese hooga tuleks kokku vast kiirelt kusagil 4km laiuselt ja juba ideaalilähedaselt ca 14-15km laiuselt Toila-Rausvere) ja sügavusega miinitõkked ja kaitsepositsioonid koos varupositsioonidega? Rakvere ette positsioone ja miinivälju rajades oleks aega ca 12-24 tundi, ent ka ala, mida peaks ette valmistama on ka juba suurem. Ja kas tuleks paralleelselt võtta pioneeridel töösse ka rannikualad? Vähemalt kõige tõenäolisemates maabumiskohtades?
UKR kasutab suht laialt sellist tehnikat, mis kiirendab miiniväljade ja kaitserajatiste rajamist oluliselt.
Ukrainian-operated UMZ mine laying system in Ukraine
http://armamentresearch.com/ukrainian-o ... n-ukraine/
Быстроходная траншейная машина
https://www.google.ee/search?q=%D0%91%D ... dWd2bcNiW4
Gängi ja VF segaarmee on jäänud oma kampaania käigus peamiselt toppama just sellistes kohtades, kus jõuti n.ö kaevuda ja kus jõuti rajada ka erinevaid pädevaid tõkkeid, pealetungil olevate üksuste kiiruse pidurdamisel. Seda siis olukorras, kus UKR armeed kui sellist praktiliselt polnud olemas ja tehti meeleheitlikke pingutusi oma sõjalise võimekuse taastamiseks. Enne selliste tõkestusalade sündimist püüti vastast peatada ja aeglustada oma rasketehnikaga (Tankid) ja kaudtulega raskematest torudest (MRLS süsteemid, STV iseliikurid ja STV järelveetavad torud).
Olukord, mis on UKR pika aja vältel välja kujunenud praegu (kaevunud vastased, väljaehitatud kaitsepositsioonid ja miiniväljad, väljaehitatud kaitsepositsioonide sügavus jms) on selline olukord, kuhu meie ilmselt sellises mastaabis ei jõuaks kunagi (kui juba varem midagi ette ei valmista ja välja ei ehita).
Et siis küsimus: kas meil oleks mõtekas hankida mõned spetsiaalmasinad ja tehnika just pioneeridele?
Selliste tehnikaühikute arv ei oleks võrreldav nt. tankide, lahingusoomukite või jalaväesoomukite hankimise vajadusega ja ka hankele kulutatud summad jääks kõvasti madalamale. Et kas sellisele imetehnikale kulutatud raha oleks korrelatsioonis saavutatud kaitsevõimekuse tõusuga, või mitte?
