www.militaar.net

Kuigi üldiselt teatakse Hando Ruus'i kui ainsat eestlast, kellele on annetatud Saksa Rist kullas, oli siiski ka teine eesti verd mees, kellele nimetatud rist annetati. Vastusena tahaks siis muidugi selle mehe nime. Küsimus on siin juba ka korra esinenud, aga veidi teises võtmes.

See oli keegi kes läks baltisakslastega koos Saksmaale ja teenis selle välja Saksa üksuses.
Aga mis ta nimi oli

Vihjeks:sai nimetatud autasu raadioside soomuki komandörina (10. SS-tankidiviis Frundsberg).
Üldse on Eestis sündinud kolm meest, kellele on annetatud Saksa Rist kullas.

OK, järg oliveri käes - aimas suuna ära, aga kui nime ei tea ega siis seda välja ei mõtle ka.
Küsitud mees on Sven-Erik Olsson. Nii tema ema kui ka isapoolne vanaema olid eestlased, vanaisa aga rootslane. Lisaks Saksa Ristile kullas autasustatud ka II ja I-klassi Raudristidega ning Lähivõitluse pronkspandlaga.

Aga...kuhu jääb Ostuf.RUUT 4kp ülem Narva pataljon.Antud 29juuli 44 Saksa Suurrist kullas kindral Steineri poolt.

Ruut ei saanud seda - tema sai Ehrenblattspange

Kas keegi küsiks minu eest

Ehk küsimus ühest kirjatükist

Kes kirjutas 1930. aastal luuletuses "Laul tulevikust" järgmised read:

"Meid veel ootab ees hirmus sõda ristikoerte bandega,
meie rahvuskangelane puhkab Sinimägedes."

Koloriitne isik, eestlane, olnud väidetavalt mh 1914-1915 neljandas Kubaani kasakate ratsaväepolgus, ühe jutu järgi olnud Mahno juures ministriks jms seiku .

Ei teha küsimust kaua kinni hoida, siis abiks ehk:

kasakate ratsaväepolgus oli ta buda kaplaniks; väidetavalt usukultuse ministriks.

Palju variante pole

Lõpp läks kaduma: ... usukultuse ministriks Mahno juures.

Ega ometi Paljasjalgne Tõnisson ehk vend Vahindra ehk Karlis Tennisons?

Jep! Karl Tõnisson ehk Paljasjalgne Tõnisson ehk Vend Vahindra (1883-1962). Lootsingi, et abistava "buda"-sõnaga keegi sellele tuleb .

Vt Heikki Raudla, "Vend Vahindra ja tema jünger" (Sakala kalender 2002. Põltsamaa, 2001, lk 63-73) ja Mait Talts, "Esimene buda preester Baltimere rannikul Karl August Tennison ja eestlaste esmatutvus budismiga" (Akadeemia, 2003, nr 7 ja nr .

Mu küsimuse allikas oli esimene. Ilusad luuleread ju

Küsimisjärg Ostiusel.

Loodetavasti foorumi tankifanaatikud ei pahanda, kui väidan, et I Ilmasõjas oli tankidel pigem moraalne tähendus. Koledad olid nad küll, kuid lagunesid peale paari kilomeetrit, vajusid mutta, kukkusid kraavi või lasti kahurist puruks.
Kuid on ka erandeid. Cambrai lahing oleks võinud kujuneda väga edukaks: vastas olid nõrgad väeosad, suuri lahinguid polnud selles piirkonnas olnud ja tugev kriitpinnas võis vabalt tanke kanda. Löögi tegi ootamatuks ka uudne eelnevalt sisselastud kahurite kasutamine. Varem pandi suurtükid postisioonile ja lasti kohapeal sisse; nii sai vastane aimu, et valmistutakse suuremaks pealetungiks.
Niisiis, ootamatu tulelöök ja 324 tanki rullisid üle sakslaste postisoonide. Algus oli paljutõotav, kuid sakslased kogusid end ruttu ja lõid vaenlased tagasi.
Mis vea tegid ründajad ja kes selle eest vastutas?

Ma ei oska muud arvata kui Saksa kaitse sügavus ja paindlikkus ning vasturünnakus kasutatud hästirelvastatud ja kiiresti liikuvad rünnakrühmlased.

Sügavast ja paindlikust Saksa kaitsest sõideti tiibadel minimaalsete kaotustega läbi, olevat jõutud koguni paarikümne kilomeetri kaugusele rindejoonest. Keskosas jäid aga ründajad omaenese lolluse tõttu toppama. Miks ja kelle tõttu?