www.militaar.net

Kriku kirjutas:

Kapten Trumm kirjutas:Tulles nüüd tagasi nende "sadade rahvasoomukite" juurde, siis antud teema võiks käia lahus brigaadi mehhaniseerimisest, nii öelda lisaks.

Ikkagi: kui palju sinu arust neid vaja on?

Minu tagasihoidlik arvutus:

1. "Rahvasoomus":

Jalaväepataljon:
3xLaKo: 3x(1Med, 1Log, 1Juh&side)
1xStTaKo: 1x(1Med, 1Log, 1LJuPu, 3xQRF)
Kokku: 15 ratas-APC-d. Ülejäänud veoakatel. Häda korral saab plekki all paari rühma kaupa üksusust liigutada.

Minimaalselt 10 pataljoni (2x3brigaadides+ 4KL) kokku 150 ratas-APC-d (tänasele lisaks).
Kui jagada olemasolevad ratas-APC-d jalaväepataljonidele laiali, siis võiks varustada tänased Pasi-pataljonid M113-tega.

2. M113&M577 Liikurite toetuseks: hästi ei kujuta ette. Mingi 15-20tk

3. M1064&M577&M113 kaudtule-tuletoetus: 2 pataljoni (2x60tk?) + 4 KL MP rühma (4x5tk): 140tk

Kokku tänasele lisaks: 150 ratas-APC-d ja 160 M113 tüüpi masinat. Või 310 M113-t.
Vähe Tõsi Oleks või needki

Täna on KL-l rohkem plekki kui teisel brigaadil...

Meie strateegiline eesmärk on siiski võita aega, kuni liitlased saavad appi tulla või siis käigult välja mõelda mingi muu plaan - olenevalt poliitilisest ja muust olukorrast.

See tähendab, et vaenlase liikumine peab olema võimalikult aeglane ning oma kaotused seejuures võimalikult väikesed.

Taktikaliselt ei tähenda see, et me ei võiks vasturünnakuid teostada - kui tullakse mütsiga kusagil lööma. Kuid reaalsed vasturünnakud saavad olla täpselt samamoodi nagu on igal pool olnud - ettevalmistav tuli ning siis raskema soomusega ( tankid ) ning neid saatvate IFVdega jalavägi.

Kusagile vastase kaitseliini ette ronimine APCdega oleks meie puhul lihtsalt kiire verest tühjaks jooksmine. Eriti veel M113, mille olematu soomus oli probleemiks juba vietnami sõja ajal.

Taandumine on muidugi jama, kuid alati tuleb lähtuda reaalsusest. Reaalsus on see, et ühtegi joont me ei suuda väga pikalt hoida - mingi aeg saab vaenlase ülekaal elavjõus, tehnikas ja kaugtules ning muudes võimalustes määravaks.

Põhimõtteliselt hoiad mingit joont - samal ajal ehitad paarkümmend km tahapoole teist joont - mineerid vahepealse ala ära ja lased jalga uuele joonele.

Jalgalaskmine ei toimu loomulikult korraga ning tänapäeval saab katteks kasutada ka igasugust huvitavat tehnikat - näiteks Milremi minitanke.

Tankide ja ifv-de idee ongi selleks meile peamiselt vaja, et kui kusagil toimub läbimurre või mingi muu suurem jama - siis nemad lähevad seda kustutama. Suudavad kiirelt, palju tulejõudu toimetada sinna kus seda vaja on.

Siinjuures on ära unustatud, et Vene VF pole peale NSVL lagunemist eriti kergemat soomustehnikat juurde saanud. Aktiivses kasutuses on kusagil 2000 IFVd ja 2000 APC ( tegelikult ka muid süsteeme pole nad väga palju juurde tootnud ).

Seega kui pole lihtsalt Eesti vs Venemaa, siis relvasüsteeme nad tegelikult väga palju rohkem ei saa välja panna kui meie oleksime hea tahtmise korral suutelised. Samuti sõidaks enamus VF vägedest presentsoomuse all. Võib arvestada max 10% VF soomustehnikast, suurem madistamine toimub Poola - Ukraina kandis. Miski osa tuleb reservis ka hoida.

MLRS toob venelastele kaela samad jamad mis meile - lagedal väljal väga istuda ei saa - kui kusagil oled - pead kaevuma ( võtab aega ). Soomuse all saad liikuda - kuid nii BTR kui BMP pole kaugtule osas väga kindlad ning faktiliselt ei kannata mingit otsetuld kui just AK4lajaga esisoomust ei tulista. Kõik muu läheb aga läbi. Lisaks ei saa nad neid siia ka väga palju eraldada.

Kui vanelane on kusagil seisma saadud - tuleb meil teda seal hoida. Kui vastased on mingi punkti vastu liiga palju kaugtuld ja muud kraami kohale veeretanud tuleb sealt taganeda - järgmise punktini. Sealjuures üritada võimalikult palju vaenlase kaugtule vahenditest maha võtta.

Siinjuures pole ka venemaa ressurss piiramatu. Kui paarkümmend Msta-S-i saaks kuidagi maha võtta ( neid venelastel kokku 500 ) - siis ülejäänud süsteemidest - Akatsiya ja erinevad 122mm annab juba 155 mm iseliikuvatel juba lihtsalt võitu saada - sest isegi ilma spets moonata tulistab K 9 või Phz 2000 juba poole kaugemale ja saaks vastase tuleulatuses väljas olles neid tümitada. Mis võtaks suurema isu neid kasutada ära. BM 27 ja BM 30 vastu oleks vaja paari M270 tummisema täpismoonaga.

Igal juhul 50 korraliku liikuriga ning M270 millel tummisemat moona, suudaks venelaste kaugtulevõimekust oluliselt kärpida. Juba see tooks kaotuste osas tohutu vahe sisse, kui peavad pidevalt positsioone vahetama.

Lisa APCdel pole meil lihtsalt erilist kasu - ühtviisi igasugune suurem vägede liigutamine on meil alguses - enamus 90 000 reservväelasest peab loksuma ikkagi autokastis ( muuseas loksub ka vene poolele ). Peale seda tuleb järjest vähem ette suuremaid liikumisi - nagu trumm ütles targalt - kontaktist on raske välja saada. Umbes 250nest APCst peaks meil täiesti selleks piisama - et vägesid tassida sõja ajal.

Igasugune järelvedu tuleb nagunii veoautode baasil - 90 tuhandet meest ei oleks lihtsalt muidu võimalik varustada.

Paarsada soomukit ei annaks meile suuremas pildis midagi peale lisakulude. Kaugtule vastu on lihtsam võidelda oma kaugtulega. Pealegi pole rindel olles mitte mingit kasu selles suhtes - kui istud kaevikus ja saad koguaeg kaugtuld pähe ( ning varem või hiljem tuleb otsetabamus ) siis saad mõelda, et 5 kilomeetri kaugusel ei oota sind mitte veoautod vaid soomukid kui antakse taganemiskäsk.

Ühesõnaga terve see teema on rohkem selleks - et kaitseliidu õppusele oleks palju ägedam sõita soomukis kui veoautos.

Mercuriusega nõus selle jalaväepataljoni osas. Tema hinnang 15 pataljoni kohta ei erine väga palju minu hinnangust, milleks siis oli 2-4 kompanii kohta. Minu number oleks umbes 12 pataljoni kohta. Vähim 10.
Tõsi ma ei eristaks Meditsiini, Logistikat ja QRF-i. Sama masin võib ühe retkega kõike kolme ülesannet täita. Lendab laivi, viib haavatud minema ja toob moona juurde.
Ma kujutan ette, et oleks hea kui need masinad paarisrakendina töötaksid. Nad julgestaksid teineteist ja võiksid vajadusel teineteist slepis vedada või mülkast välja tõmmata.

Selle "ägedam õppusele sõita" jutuga käigu Xender pehmelt väljendudes seenele. Ellu jääda on üldse äge.
Jalaväelasena ind aktiivselt kontakti otsida raugeb kui sa tead, et kontakti leides miski läheduses sind aidata ei suuda.

Xenderile võiks numbrite koha pealt vastu tulla kui meil juhtkonnas niiöelda struktuurip***sid ei oleks ja masinate jagamine jagamismajandusele kohaselt struktuuride vahel vastavalt vajadusele ja ülesandele võimalik oleks.
Kahjuks aga on meil konservatiivse sõjateaduse põhimõtted au sees. - "Igaüks sõdib sellega mis talle struktuuri poolt määratud. Ei mingit jagamist."
Seega ei jäägi muud üle kui iga üksus kes endale arstiabi ja logistikat tahab peab omale ise soomuki ehitama.

Kui toimiks militaarset tüüpi taxify või uber, siis piisaks ka olemasolevast.

Sellepärast mulle see QRF-indus meeldibki, et see on elust lahinguväljal tekkinud paindlikkus vastuseks struktuursele jäikusele.

Ma ei saa sellest pidevast ringisõitmise maaniast aru.

Meie lahingutegevus VF vastu on reaalselt Narva - sinimäed ja hiljem kohtla - Nõmme piirkonna hoidmine. Kui sealt edasi saadakse laguneb rinne laiali. Lõuna eestis annab mingi aeg hoida, kuni tuleb taganeda Tartu - Viljandi - Pärnu joonele. Kust edasi pääsedes vajub rinne kokku.

Edasi oleks juba äärmiselt küsitav Tallinna kaitsmine. Kus tuleb mängu juba ka sotsiaalsed aspektid.

See on lihtne kaardile vaatamine.

Seega mingit suurt tõmblemist meil tulla ei saa. Kui kusagil Narva alla saad, taganed heal juhul, ideaal juhul 3 - 4 korral nii 10 kilomeetri kaupa ja siis on kõik. Tuleb hoida.

Seega mingit APCdega suurt ringisõitmist ei tule.

Mis moodi APC mind seal Narva all toetab ? Relvastust tal pole, kaevik kaitseb kaugtule eest oluliselt paremini. Meditsiinisoomuk on siiski teine teema - kuid APCga pole sellel väga ühist.

Mind kaitseb kõige rohkem see, kui vaenlase lennuvägi ei istu peakohal ... ehk siis keskmaa ja lühimaa ÕT ning seljataga on oma suurtükkivägi ja MLRSid - vastase suurtükkivägi ei saa väga ülbeks minna ning tulelöögid on episoodilised- ning kui hakkatakse isamasõja stiilis "za rodinu za stalina" rünnakut tegema, tõmbavad oma MLRSid tule peale.

Kaotused tuleksid sõja korral kindlasti masendavalt suured, kuid selline see sõda on.

Soomuk on lihtsalt kergesti soomustatud veoauto - kõik. Sellega on rinde vahetus läheduses - ohutum vedada sõdureid ühelt positsioonilt teisele. Ameeriklased kutsuvad neid ka lahingutaksodeks. Mingeid muid võimeid ta juurde ei anna. Kuna meil mingit suuremat manööversõda ei tule strateegilise sügavuse puudumise tõttu, ei ole ka meil nende järgi nii suurt vajadust. Eriti olukorras kus ÕT ja kaugtulevõimekused on alla igasugust arvestust. Mis puudutab igasugust sõjapidamist oluliselt rohkem.

Lugemist BMDde kasutamisest Ida-Ukraina konfliktis. Mõningaid paralleele vast annab tõmmata. Veoautodega näiteks...

http://bmpd.livejournal.com/2389417.html

Huvitav postitus kuni 42° kaldenurka võimaldavast tanki-tornist XC-8, mis võiks olla alternatiiv AMOSele (sama hinna eest multifunktsionaalsem ja odavam).

Now don't get me wrong; I don't claim that the XC-8-something turret with its many expensive electronics (gunner's thermal, commander's thermal, laser warner etc) for duel situations would end up costing less than an AMOS turret. It's a direct fire (duel) turret with some indirect fire capability. AMOS is an indirect fire turret with some direct fire capability. My point is that the widespread fascination with AMOS is irrational, and a direct fire turret with some indirect fire capability is a more sensible concept. Indirect fires capability with a little direct fire capability can be had relatively cheaply; combine a 120 mm mortar with CARDOM and a folding roof APC that can withstand the firing shocks.
http://defense-and-freedom.blogspot.com.ee/

Xender, igal pool kus sa tahad seda põhivõimekust (SPH, MLRS, tankid, IFVd) rakendada on sul vaja ka: silmi, kõrvu, saba ning turvameest ja vaevalt nad viitsivad jalgrattaga seda tööd teha?

Xender kirjutas:Ma ei saa sellest pidevast ringisõitmise maaniast aru.

Meie lahingutegevus VF vastu on reaalselt Narva - sinimäed ja hiljem kohtla - Nõmme piirkonna hoidmine. Kui sealt edasi saadakse laguneb rinne laiali. Lõuna eestis annab mingi aeg hoida, kuni tuleb taganeda Tartu - Viljandi - Pärnu joonele. Kust edasi pääsedes vajub rinne kokku.

Oh jah, pole vist mõtet rohkem vaielda, kui kf mõtleb eelmise ilmasõja suurriikide armeede kokkupõrke tasemel.

Kas Tallinna hoidmiseks on parim plaan sõdida ennast verest tühjaks Ida-Virus?

Ma ei tea, aga mulle tundub, et EV saab sellele lõigule Ida-Virus viivitama rakendada maksimaalselt paar pataljoni pluss kohalik KL. Muidugi peavad nad olema üsna mobiilsed, muidu jäävad nad kotti. Ma arvan, et praeguse varustatuse ja plaanide juures on see kott kuhugi Jõhvi või Kohtla-Järvele isegi planeeritud, sest Viitnani nad üle laiade lagedate lihtsalt ei jõua.

Olen ise mitmeid kordi KL õppustel harjutanud nii kaitse-, kui ka pealetungi lahinguid ja seda just nimelt jalaväelase, jaoülema, rühmavanema ja ka muudes rollides ning seega arvan, et ma võin siin oma arvamuse välja öelda.
Täitsa kindlalt olen nõus sellega, et me hakkame palju ringipaiknemisega tegelema. Kontakt ja taandumine jälle uutele positsioonidele.
Nüüd olles ka taandumist praktikas harjutanud väidan ma seda, et esimese päeva õhtuks on isikkooseis, kes jala taandub, jätnud maha kogu oma individuaalse varustuse, ehk suure seljakoti kõigega mis seal sees on, maha on jäänud telgid ja ka enamik moona, sest seda kraami lihtsalt ei ole võimalik pikalt seljas kaasas vedada!
Ilmselt on kõikidel otsa saanud ka moon, sest kui seda järele ei tooda siis sa lased oma salved päris kähku tühjaks. Kustid jäävad peale nende sihipärast tarvitamist ka kusagile põõsasse, sest nendega ei kõnni sa ka poolt päevagi raskel maastikul, eriti kui sa üritad veel mingitki normaalset tempot säilitada.
Nüüd on küsimus selles, et kui sa jõuad lahinguga oma uuele kaitsejoonele 20 km kaugusele, siis oled sa surmani väsinud ja seisad ilmselt vaevalt püsti. OK, ühe korra teed selle kuidagi ära, aga kui järgmisel päeval peaks sama tsükkel uuesti peale hakkama, siis sa lihtsalt ei jõua enam kuhugile taanduda. Kaasas olnud kuivtoit ja vesi on selleks ajaks ka ilmselt otsas, riided on läbimärjad, raadiojaama akud on ka tühjad, sidet pole...
Kui mingi ime läbi on keegi sulle sinna uutele positsioonidele söögi ja moona toonud on hästi, kui ei ole siis pead kuidagi ilma hakkama saama.
Ah ja, osad mehed on ju ka haavatud, mis me nendega teeme? Jätame peidikusse ja loodame, et rinne läheb neist üle ja nad pääsevad kuidagi omal jalal haiglasse? No on ka sellist asja harjutatud...

Mõni võib küsida, et miks peab jala taanduma? Sellepärast, et veokaid ilmselt selleks hetkeks enam piisavalt pole, ja kui on, siis nad ei saa piisavalt lähedale sõita...
Ühel Kevadtormil, kui olin rühmavanema ametis, siis osalesin ka sellises kurbmängu, kus olin köögi juurest valmis söögi ja moonaga startima, aga minna ei lubatud, kuna rühm oli just kontakti sattunud. Nii ma siis kuulasingi raadio kaudu kuidas algul vaikis alfa, siis charlie, siis bravo ja siis polnud enam kellelegi mõtet moona viima minna, kuna minu rühma jaoks oli üritus läbi saanud.
Idee, et ostame 155 iseliikuvad haubitsad ja kotime nendega vastasvõistkonna 2S1 ei ole ka eriti teostatav, sest need ei seisa paigal, teevad oma lasud ära ja liiguvad kohe edasi toetades vajadusel otsesihtimisega oma edasiliikuvaid soomukeid ja tanke. Selle aja peale, kui sa radariga nende asukoha välja arvutad, on nad juba sealt läinud...
Punase võistkonna jalaväe soomus ei ole jah väga paks, aga nad on see-eest pidevas liikumises ja ründavad mitme eshelonina, kui üks väsib, siis tuleb teine tagant ja vahetab esimese välja ning need sõidavad lihtsalt kiirelt tagalasse, kus nad on su tule alt väljas.
Selleks, et me saaksime edukalt taganeda on meil samuti vaja soomuskaitset, sest me ei jõua igale uuele kaitseliinile uusi kustisid, telke, individuaalvarustust ja moonavarusid kuhjata. Meil esiteks ei ole seda kraami nii palju varuks ja teiseks meil ei ole ka selleks aega! Aega on vaja ka enda kõrvuni sissekaevamiseks ja kui sa oled päevase kiirmarsi teinud, siis pole sa enam ka mingi eriline labidamees. Kuna aega ei ole, siis jäävad enamik meie taganejaid ka kottidesse, kuhu me ei saa neile ka moona järele vedada. Teise päeva õhtuks me ei saa nendega isegi enam sidet, sest akulaadimise logistika ei tööta ka enam (veokaga ei saa neile midagi tule alla viia ju)! Kuidas sa neid mehi juhid, kui sidet pole? Nende jaoks on ainukene variant üle minna autonoomsele ja paraku koordineerimatule sissitegevusele, aga mida sa sissid kui moona jällegi pole... (olen ka sellist stsenaariumit ise kogenud).
Kellega me need teised ja kolmandad ja neljandad jne, kaitseliinid mehitame, kui taandujad jäävad pidevalt kottidesse?
Ah jaa, kas te olete proovinud öösel pimedas positsioone vahetada, või ümberpaiknemist teha? Ma olen ka sellises avantüüris osalenud ja sellest tuleb üldiselt ka suur segadus, kui jala ringiliikuvad üksused jõuavad ei tea kuhu...

Verest jookseme me tühjaks varem või hiljem. Küsimus on selles, kas seda teha ida - virumaal või keset Tallinnat.

VF ei saa tegelikult meie vastu oluliselt rohkem vägesid välja panna kui meil võiks neid olla. Kõige loogilisema stsenaariumi alusel - sõjategevus terve ida-Euroopa vastu.

Kokku ehk siis 30 000 - 40 000 meest, paarsada tanki, paarsada soomukit, sadakond iseliikuvat ja mlrsi ning umbes sadakond veetavat. Juurde näpuotsaga suuremaid torusid nagu BM 27 ja BM 30. Seda asja toetaks õhust paarkümmend ründelennukit.

Kuna tegemist on oleksonloogiaga ja võib rääkida ka sellest, mida meil veel pole.

Ma ei näe mingit põhjust miks ei võiks seda üritada teha väljaspool Tallinna ning mitte vältida kümneid tuhandeid tsiviilohvreid ? Isegi kui siduda vastane ainult paariks päevaks ida viirumaal ning lõuna eestis annab see juurde hindamatut aega.

Olen ka ise osalenud piisavalt EKV õppustel - reaalsus on see, et tõesti liikumist on palju. Põhjus aga selles, et sõjatander ja üksuste suurus ei ole omavahel vastavuses.

Kui me räägime suuremast sõjast ja meil õnnestub läbi viia üldmobilisatsioon siis isegi kui meil oleks 1000 soomukit ( pool VF aktiivkasutuses olevast soomuspargist räägime siin ) ... sibaks valdav enamus ikkagi ringi kas jala või veoauto kastis.

Kui vastase kaugtule segamiseks ja hävitamiseks pole vahendeid ( see tähendab peale liikurite ja MLRSide ka suurtükkiväe radareid - droone ) saavad kõik ikkagi seda pähe. Soomukis ei anna väga passida ( keegi peab sõdima ka ) ning killu asemel lastaks rohkem kummulatiiv kobarmoona - ning soomukid saavad sama saatuse osaliseks mis veoautod.

Igasugust aktiivset rünnet on passiivsete vahenditega hulga raskem takistada, kui aktiivsete.

Hetkel üritatakse selgeks teha, et kui vaenlane tulistab automaadist, siis temast võitu saamiseks on vaja eriti head kuulivesti, siis saab lähedale hiilida ja kaikaga lüüa. Vastu tulistamiseks automaadi hankimist peatakse ulmeks.

Kui jõuda sellesse etappi, et hakata Tallinna ümber mingit joont või perimeetrit hoidma, siis isegi selles oleksoloogilises olukorras, kus meil saab olema keskmaa õhutõrje, rannakaitse, MLRS, suurem reserv jne on mõistlik valida jõukohane perimeeter. Kuna erinevalt 2. MS ei ole Soome laht "lukus", siis tuleb ka see suund perimeetri hulka arvata ehk s.t et kõik suunad. Mis tähendab, et rindejoont hoida saab umbes 20-30 km raadiuses ümber Tallinna parimal juhul. See on umbes 90 km maismaa rinnet - väga palju. See ei tähenda, et ülejäänud Eesti antaks ära lahinguta, kuid see oleks üsna manööverdamine.

Ma ei saa sellest pidevast ringisõitmise maaniast aru.

Kui sa oleksid kasvõi kodumaistel õppustel piisavalt kogenud, mida tähendab, kui sul on jao peale 2-3 haavatut, siis saaksid sellest "ringisõitmise maaniast" paremini aru.
Mul tiksub küll jala liikudes kuklas kogu aeg "sada meetrit minutis, sada meetrit minutis" - kui pole silmini maasse kaevatud, siis ainus maksev elukindlustus. Las nad sealt droonilt vaatavad, tule avamiseks kulub natuke aega ja kui mitte ettearvatavas suunas liikuda (nt piki teerada), siis on sind miinidega pea võimatu tabada - kui kukuvad, oled sa sellest kriitilisest 100x100m ruudust juba kaugel.

Ehk siis puust ja punaseks - sa oled kas silmini kaevunud või kui ei ole, siis tuleb ebaregulaarselt oma asukohta muuta (sest drooniluure avastamist pole palja silmaga alati usaldusväärselt vältida võimalik). Mina nt ei saa aru püsivatel positsioonidel istumise maaniast - kui on hästi teada, et vastasel on küllalt riistu suitsetada seal olijad kiirelt välja.

Et vastane saaks realiseerida oma tulejõu ja vaatlusvõime eelist, pole paremat kingitust, kui pakkuda talle paigalseisvaid (kaevunud) või kaitseta maastikul aeglaselt liikuvaid (jalgsi manööverdavaid) sihtmärke.

NB! Vastase kaudtule mahasurumise jutu võiks lõpetada kui meile just Soomega võrreldavat suurtükiväge jõuluvana ei too. Vastase tõenäoline kaudtulerelvastuse tihedus saab olema tõenäoliselt rusikareegel: 1 manööverpataljon (tanki või motolaskurite)=1 kaudtulepataljon (kas 152 või MRLS). Sellest pool (1 suurtükipataljon ja 1 reaktiivsuurtükipataljon) on olemas brigaadi orgaanilises struktuuris, ülejäänud pool antakse ülevalt juurde (diviisi ja sõjaväeringkonna/armee tasandi suurtükivägi). Näiteks Kunnase raamatus kirjeldatud kujul üle Narva ründavad 2 lähipiirkonna motolaskurbrigaadi (kahepeale kokku 72 kaudtulesüsteemi) saava tõenäoliselt toetatud Luugas asuva 9. suurtükibrigaadi poolt, millel on 54 suurtükisüsteemi (sh 18 rasket suure kaugusega reaktiivsüsteemi). Seega selle ühe brigaadi soetatava liikurite pataljoni vastu paneb vastane välja tõenäoliselt 126 kaudtulesüsteemi, arvestamata pataljonides olevaid 82 ja 120 mm miinipildujaid. Wikist lugesin kiiresti kokku - aktiivseid liikursuurtükisüsteeme on venelastel ca 2200, niiet rauda kuipalju, iseasi kui korras ja mehitatud need on. Keegi liikurite teemal just eespool ütles, et nii efektiivsed, et võime ka 12 relvalise pataljoni teha.

Lemet kirjutas:Lugemist BMDde kasutamisest Ida-Ukraina konfliktis. Mõningaid paralleele vast annab tõmmata. Veoautodega näiteks...
http://bmpd.livejournal.com/2389417.html

Kindlasti tekitavad lugejatel küsimusi, miks osadest "dessandi vennashaudadest" pole peale pihta saamist midagi järgi jäänud.
Ühel pildil on lausa näha sula-alumiiniumi oja masinast eemale jooksmas.
Tegemist on kaalusäästu eesmärgil alumiiniumist kerega masinaga (ka M113 on alumiiniumist), mis mingis põlemise faasis pidi ise põlema ja sulama hakkama.
BMP ja MTLB on aga tavapärase, terasest kerega.

See sulamisprotsess aga hakkab toimuma siis, kui temperatuurid piisavalt kõrged on ja meeskond on kas väljunud või ammuilma surnud - et ei tuleks siia fantaseerimist teemal, kuidas see kere esimese süütepudeli peale ilutulestikuna põleb.

Kõige taskukohasem "jalaväe lahingumasin" (ka piltidel on selline) näib olevat endiselt mingi lihtne roomiksoomuk, Sergei katusele monteeritud. Sellise masina populaarseim alus on üle ilma MTLB, kuid neid eksisteerib ka BMP (Kreeka!), BTR-i ja pildil kujutatud BTR-D peal (viimast toodeti lausa tööstuslikult, VDV üksuste õhutõrjeks).

Sa Trumm teed nalja?? Kere on alumiiniumist? Misasja? loe ikka korralikult ja motle ka enne, kui midagi kirjutad....

Sa Trumm teed nalja?? Kere on alumiiniumist? Misasja? loe ikka korralikult ja motle ka enne, kui midagi kirjutad....

Äkki ei klähviks, kui endal kodutöö tegemata?

BMD ja M113 korpused on valmistatud alumiiniumisulamist, mis koosneb tiba üle 90% alumiiniumist, millele on lisatud magneesiumi (ja venelastel ka tsinki) vajaliku tugevuse andmiseks.

BMD-1 korpuse materjal on ABT-101
BMD-2 korpuse materjal on ABT-102 (erineb suurema alumiiniumi sisalduse ja väiksema magneesiumi/tsingi sisalduse poolest)
BTR-D korpuse materjal on emba-kumba (sõltuvalt tootmise ajast, kuna kasutati BMD korpust).
M113 korpuse materjal on alumiiniumisulamid 5083 ja 5086, magneesiumi lisandiga alumiinium, millest valmistatakse lennukeid ja laevu.

Kuna M113 (näiteks) korpus on tehtud laiatarbe alumiiniumisulamist, siis on ka suhteliselt lihtne probleem masina täiendav soomustamine (selline alumiinium on müügil iga suurema metallimüüja laos).