Tere jälle.
Hakkan tänast postitust kirjutama. Aga enne tahaks teha ühe kõrvalepõike, mis minu arust vajaks tähelepanu viitamist. Nimelt tegin siin kaks postitust uuendatud Osa kohta, üks siis leheküljel 50 kohe esimese postitusena (praegu), mis on saanud piltide järgi üle 500 (see tundub minu postituste piltide vaatamisel sihuke tavaline keskmine olema) vaatamise, aga see oli ainult jätkupostitus. Esimene osa jäi leheküljele 49 ja seda vaadates panen tähele, et tolle postituse pilte on ainult ca 125 korda vaadatud. Mulle tundub, et enamusel on minu 11.märtsi postituste esimene osa justkui lugemata jäänud... Nii, et võtke palun kätte ja vaadake üle.
Nüüd tänasest teemast: Täna võtame vaatluse alla Tor-i saamisloo ja tehnilise arengu. Teen kohe märkuse, et ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, vaid näitan lihtsalt ajatelge. Nii mõnegi aastaarvu või seiga kohta ma justkui teaks/mäletaks teisiti, aga need detailid ei muuda ajatelge nüüd enam nii oluliselt.
Kui Osa sai 1975-ks justku küpseks ja valmis, siis hakati kohe arendama nii Osa uuendust, kui samaaegselt tehti otsus Tor-i loomiseks. Kogu selle värgi kandvaks teostajaks sai
Iževskis asuv tehas, mis siin teemas on juba tuttav tänapäevase nime all
"Kupol". Ehk siis see ettevõte, kes asus 1975 aastal Osasid tootma, sai suht kohe samaaegselt ülesande nii Osa "tuunimiseks" (millega loodi 9K33-st 9K33M3), kui ka uue põlvkonna Tor-i loomiseks. Aastaga sai arendatud ja kinnitatud Tor-i tehniline eskiis-projekt, jagati ülesanded välja erinevatele teadusinstituutidele ja tehastele, ja asuti projekteerima ja ehitama. Asjaga tegeles kirjade järgi 8-9 erinevat instituuti ja/või tehast. 1986-ndaks oli vastuvõtukatseteks masin valmis ja kirjade järgi võeti ka relvastusse. See viimane lausepool pani mind kulme kergitama, sest meil oli korduvalt 1988 teemaks, et Tor "võeti vastu" ja need on nüüd esimesed masinad armeele üleantuna ja just nimelt õppeprotsessi käivitamiseks, polgud hakkavad meie juures ainsana NSVL-is selle peale ümber õppima ja seejärel saavad uue relvastuse Tor-i kätte Embal. NB! Meie keskuses toimus pidevalt ka meremeeste väljaõpe, st VMF kasutuses olevate nii maapealsete, kui ka laevade peal olevate nende samade seadmetega komplekside väljaõpe. Väljaõpe toimus Bogoduhovis ja peale NL-i lagunemist koliti see kogu see NA-vägede PVO SV õppekeskus ümber
Jeiskisse. See koht nüüd siis:
https://www.google.com/maps/@46.7002309 ... ?entry=ttu Pildi peal on hetkel ka näha tehnilisel territooriumil platsil kolme Tor-i ja ühte veokat, tõenäoliselt laadimismasinat.
Okei. Eestlasi minu andmetel üheski ümberõppepolgus ei olnud ja ka Bogoduhhovi utšebkas eestlasi-kursante (üldse baltlasi) Torile ligigi ei lastud. Ja kohe sai NLiit otsa kah. Olen FB-s trehvanud vestlema ühe mehega, kellel õnnestus ~83-84(?) kandis kuskil Leedus polügonil kokku puutuda Tor-i mingis komplektsuses esimese etapi arenduste katsemudeliga, mis oli vist isegi ilma sisuplokkideta. Aga šassi ja antennid ja mingid asjad ikkagi olid küljes ja midagi katsetati. Et olevat saanud mingi erariides kindrali(te) abiline mingitel katsetustel olla vmt. No vat, 1988 saabusid meie väeossa õppeprotsessi alustamiseks ja läbi viimiseks kaks esimest Tori. Indeksiga
Tor 9K330.
K tähendab kompleksi, lahingmasin ise on indeksiga
9A330 ja kasutatav rakett vastavalt
9M330. See oli siis see pill, milles sees istusin. Meeskond 4 liiget, neist 3 operaatorid. Väidetavalt esimene lähimaa-ÕT-kompleks, millel on rakettidel vertikaalstart ja raketid ise kere sees tabamuste/kildude jmt kaitseks peidus. Tänaseks on esimese seeria Tor-i kohta erinevaid spetifikatsioone ilmunud. Saan öelda, et esimestel meile jõudnud pillidel oli SoTS mitte enam algse 20, vaid juba 40 märgi jälgimise võimekusega. Sealt edasi siis (ikka SoTS-i all) võimekus 10 märgi anaüüsi- ja prioriteedi jälgimine, millest siis omakorda suutlikus salvestada lahinguorderisse SN-sse 4 märki hävitusritta. Terminitest õppes: SSTs (märgijälgimissüsteem) asendati juba SN-iga (stantsija navedenija)(sihitamissüsteem). APU oli ikka ühe märgi jälgimise võimekusega ja suutlikus raketti sihitada- kaks raketti üheaegselt. Kirjelduse järgi 6-7 kilda pealt maas labad pöörlema pannud helikopteri tuvastamine oli nii 50-50. 12 kildi raadiuses 15 kuni 20 meetri kõrgusele tõusnud pilli korral juba 60-80%. Ja samamoodi õhus oleva helikopteri tuvastab kuni 20 kilda pealt 80%-liselt. Sihitamistäpsus +/-1kraad nii asimuudil kui tõusunurgal ja kaugustäpsus märgist tööulatuses mitte rohkem kui 100 meetrit. Nii nagu masinad üle anti, hakati kohe ka uuendama Tor-i. Osa-kompleks läks Iževskis 1989 tootmisest maha, tehes ruumi Tor-ile. Ja samal 1989 aastal hakati kohe tegema uut moderniseeritud Tor-i. Ja jutu järgi juba samaks aastaks oli elektroonika oluliselt muudetud kujul valmis katsetusteks ja võeti 1991 ka relvastusse. Tulemuseks
TorM-1 9A331. Muudetud koosseisu, operaatorite ülesandeid. Ümbervahetatud kogu EVM, kõike täiustatud muudetud, tuunitud: tundlikkust, lisatud parallelkanalid signaalitöötlusse, tõstetud suutlikkus, häirekindlus jne. 40 märgi asemel on juba märgitud uue taseme 48 märgi jälgimist ja teist paralleelset raketisihitamiskanalit. Vidikoni (telekaamerasse) on lisatud funktsioon märgijälgimiseks, mis annab täiendava lisasignaali märgijälgimisradarile. (NB! Märgijälgimise võimekus on ikka sama 1 märk!). Ja lisandus ühilduvus komandirski-masinaga
9C737 Ranžir. Võiks öelda, et komandirski masin tehti valmis samaaegselt Tor-iga ja seejärel kiirkorras tuuniti Tor klappima Ranžiri-ga. See Ranžir on selline masin, mis on suuteline võtma vastu erinevatelt RLS-i(de)lt üldringseirepilti (nt ka Buk-i ringradar
9C18M1 Kupol, mis võib oma ca100km nägemisulatusega istuda kuskil kaugemal tagalas peidus, kui Tor-id rindel võimlevad) ja edastama seda omale alluvatele Tor-idele-Tunguskadele-Streladele. Ja samal ajal olles ise nii PVO-polgu kui divisioni tasemel nii komandör, kui ka lihtsalt oma ülemuste käskude ja suuniste vahendajaks ZRK-dele. Teeb oma alluvatele asukohapõhist geograafilist ümber- ja täpsustusarvestust ja suudab neid stardiseadmeid 9A ka ise juhtida, st salvestada hävitusjärjekorda märke ja välja lasta rakette jne. Ehk siis on võimekusega teha kaughaldusega Tor-i operaatoritööd. Lisaks TorM-1-ga töötati välja ja markeeriti erineva lisatähega mitmed versioonid erinevates kombinatsioonides TorM-1T(jne)-sid: ainult ühe veoka baasil, veoka+käru baasil, käru+käru baasil. Lisaks statsionaarne konteiner-variant TorM-1TC. Erinevate lint-šasside arendusest tuli täiustatum versioon 9A331-1. Selle kõige edasiarenduseks on omakorda märgitud
Тор-М1-2У, mis pidi vahetama/asendama kõik vanemad Osad-Tor-id-TorM-1-d. Jällegi tootjaks "Kupol". Märgitud on, et vastavalt riiklikule tellimusele anti 2013 esimesed 12 masinat 9A331МУ üle lõuna sõjaväeringkonnale. Puusalt panen, et nagu meiegi platsil oli õppeprotsessi jaoks 12 masinat, siis suure tõenäosusega Jeiski utšebkasse need 12 masinat läksidki.
Samas enam-vähem samal ajajärgul aga varem, aastal 2009 näidati juba ka
TorM-2 9K332-te mille lahingumasinaks sai TorM-1-lt tuttava 9A331 edasiarendus
9A331-2. Raketid on sellel kontseptsioonil küll samad 9M331, aga loomulikult jällegi järjekordselt täiustatud ja erineva arvukusega konteinerites: 9M334 vastavalt 4tk ja 9M338 8tk. Juurde läheb järjekordselt
"täiustatud muudetud, parendatud jne" jutt. Eraldi on märgitud BPLA-sid nii suuri, kui väikseid, nii iselendavaid, kui kaugelt piloteeritavaid- oluline võimekuse tõus. Ja ekstra tehtavat nende jaoks veel uuemaid väiksemaid ja sobivamaid ja võimekamiad jne rakette kompleksile. Kogu seda manti on mitmes versioonis kombineeritud ja jällegi markeeritud lisatähtedega. Näiteid:
*põhiversioon lintidel ja kahe 8-raketilise konteineriga, so 16 raketti (nb rakettide juhtimine juba 4 kanaliga igaühes 2 raketti kanalis, so 8 raketti korraga)
*versioon ainult ühe 4-raketilise konteineriga (Тор-М2Э, tähis justkui ekspordiks?) (raketi juhtimine ainult kahe kanaliline)
*versioon Minski traktoritehase ratasšassi peal kahe 4-raketilise konteineriga, koos duubeldatud (so 4 kanalit) raketijuhtimisvõimekust
*arktiline versioon laplanderilaadsel šassil kahe 8-raketilise konteineri ja 4-kanalilise võimekusega
*konteinerversioon ühe 4-raketlise konteineriga. Autonoomne, võib panna suvalise šassi peale. või tõsta laeva pardale.
Kuigi kogu see asi olevat juba 2008 valmis ja aastaid ka esitletud jne, siis vaatamata sellele kõigele alles 2016 toimusid konteinerversiooni merel katselaskmised. Arktilist versiooni esitleti 9. mail 2017 Moskvas paraadil, aga esimesed 12 tk arktilist versiooni anti üle(?) põhjalaevastiku üksustele alles 2018 novembris. Eraldi on selle juures märge, et 80-nda arktilise brigaadi üksused hakkavad uuele tehnikale ümberõppima
pvo-vägede õppekeskuses Jeiskis 2019 aasta jaanuaris. (P.S Samas Wikis on märge, et aastaks 2024 on vene enda ametlikel andmetel arktilist kompleksi ainult 9tk valmis saadud ja üle antud. Ja üleüldse olevat verearmeel kokku maksimaalselt ca 110 tükki kõiki neid eelmainitud nii Tor-i, TorM1, kui TorM-2 versioone. Igaüks saab ise teha järeldusi kuidas sellise koguse ÕT-ga, pluss ka muud ÕT-võimekused loomulikult, suudetakse tagada lisaks militaarobjektidele ka (kõikide) oluliste tsiviilobjektide kaitset. Nende proiriteet, asukohad jne. Üldisest tsiviilobjektide kaitsest pole mõtet hakata rääkimagi).
Ka Ukrainal on info järgi Tor-id olemas. Maks ca 10 tk. Omad on esimese versiooni 9A330-id ja sõjasaagid siis TorM-1-d.
Juba alates Tor-M1-st on märgijälgimisradar suuteline jälgima 2 märki samaaegselt ja ka samaaegselt eraldi sihitama rakette neile, aga mitte kuskilt ei leia ma märget kui suure märkide lahknevuse nurga all see üksainus lameantenn neid kahte erinevat asimuuti ja tõusunurka teenidada suudab.
TorM-2 ei pea enam laskmiseks seisma jääma ja on juba sõidupealt laskmise võimekusega. Ehk siis APU stabisieerimist on oluliselt täiustatud.
TorM-2 lahingmasin 9A331-2 on juba suuteline töötama võrgus mitte ainult Ranžir-iga koos, vaid ka ühe oma paarilise 9A-ga, ehk siis ühtses võrgus omavahel ilma komandirskita. Koostöö tomib raadiosagedusel, ja lisana on märgitud võimalus ka kaabelühenduseks.
Kui alustati 10 km ringi ja 6km kõrgusega, siis lõpuks jõuti välja SOTs-i 30km-ni, raketikaugusega 15km-ni ja kõrgust pidavat viimane versioon juba 10km kah välja võtma.
Sellest konteinerversiooni kasutusvõimalusest saab mõista lugedes seda minu postitust:
viewtopic.php?p=744559#p744559
kompleksi demovideo:
https://www.youtube.com/watch?v=rAdroGsBP9A&t=6s
- TorM-2 seest.jpg (107.81 KiB) Vaadatud 1396 korda
- TorM-2 tehases.jpg (116.35 KiB) Vaadatud 1396 korda
- TorM-2 ees ja tagapool TorM-1 APU.jpg (134.56 KiB) Vaadatud 1396 korda
Lisasin hommikul
Panen siia ka koosseisu, mis tähendab kõik kokku seda kompleksi, mida tähistatakse tähega
K:
*lahingumasin TorM1 9A331 /kaldjoone taga siis TorM-2 9A331-2 omad
*rakett 9M331 oma raketimoodulis 9M334 /lisandus 9M338
*rakettide laadur-transportija 9T244
*rakettide transportija 9T245
*MTO-ška (patarei-divisioni tasemel) 9В887М / 9В887М2К
*MTO-ška (polgu tasemel) 9В887-1М / 9В887-1М2К
*tarvikutemasin 9Ф116 (siin on ka generaator)
*varuosamasin ЗИП 9Ф399-1М1 / 9Ф399-1М2К
*iseseisev veoka kungis trenažöör 9Ф678
* TorM-2-le lisandus veel üks MTO-ška МТО-АГ3М1
*ja loomulikult käib punti siis komandirski 9C737 /9C737MK
Ehk siis 12 lahingmasina jaoks on kari teenindavaid masinaid, ilma milleta kas kohe, või tiba hiljem siis jama võib tekkida. Näiteks selgus kohe, et senise kasutuseeskirja kohaselt arvestatud 9T-sid jääb sellise lahingutempo juures ZRK-de jaoks väheks.
Kas jätkame Buk-i tutvustamise ja selgitamisega?
