Küsimus polnud mitte ainult kvaliteedis vaid ka suurenenud koormustes. Kui palju on koormused suurenenud? Sildade korral saan vastata - ja vastus annab ka põhjuse miks neid on remontimise asenel pigem asendatud: EW ajal oli koormuseks 17 tonnine teerull, kohe peale II MS 60 tonnine "roomiktraktor", 80-datest 80 tonnine "ratastraktor", praegu sõltuvalt sillast 120-360 tonnine eriveos. Teede osas nii drastilist muutust ei ole, kuid tegelikult on seal valdkonnas asi parasjagu hull. Nimelt on teatavasti meie teede 1 põhiprobleeme roopad - ja alati kui need avastatakse hakkab kisa naastrehvide kasutajate suunas.Väino kirjutas:Aga veneaegsed lõigud tuli ju kõik uuesti teha, vähemalt Tallinnast ida pool songiti ja tuuseldati tükk aega, enne kui tee sõidetavaks sai. See, mis enne olümpiat jõuti teha, oli ilmselt praeguste vene olümpiaehitiste "kvaliteediga".
Tegelikult - minge vaadake mõnda uut teelõiku, millel on ka sild - teel on roopad, sillal praktiliselt mitte. Minge vaadake Harku järge kõrval asuvat betoontee katselõiku või Peterburi maantee betoonosa - roopaid ei ole. Põhjus sellest et Eesti projekteerib oma teed (tee teatavasti koosneb eri kihtidest kokku pandud muldkehast mis tänapäeval on tihendatud liiv ja killustik, ning sellel asuvast mitmekihilisest asfaltkattest) endiselt mingite NSVL aegsete juhendite järgi ja tugevust tõstvate kihtide paksused on ~50% väiksemad kui nendes riikides kus teed ei lagune - (tee ka muidugi vastavalt odavam, remont see-eest kallim). Aga uut juhendit/normi/standardit, kasvõi arvutusmetoodikat ei ole isegi mitte silmapiiril.
ps. Hoiatus - kui sõidate suht hiljaaegu (1-2a?) valminud Tallinna ringtee lõigul Saku viaduktist Kanama suunas, siis järgige piirkiirust - 120-ga sõites (GPS) on Vääna jõe silla juures kogu muldkeha selliselt vajunud et võib rattad maast lahti võtta kui sillale sõidate.