www.militaar.net

Jalgratta vändakiilusid oli erinevaid ja ka eri mõõtudes. Kui vändal auk suuremaks kulus, oli võimalus lüüa sisse jämedam kiil. Teati olevat olemas mingid remontmõõdud jne. Ja erineva kvaliteediga. Mõni kestis aastaid. Mõni kulus ära paari kuuga. Mõnel inimesel polnud õnne, sai ainult kehvast materjalist kiilusid ja lasi lihtsalt oma vokil vändad võlli külge kinni keevitada. Hiina toodangust oli vägevaim mälestus üks Hinnapommist 1000 krooniga ostetud jalgratas. Raam oli nagu maastikurattal, aga asi oli ühekäiguline ja jalgpiduriga. Vändad olid kiiludega. Sellega uhasin aastaid ilma igasuguse remondita. Aastaringselt linnas ja suviti tegin pikemaid retki (Tartust Jõgevale, Viljandisse jne). Eks mingil hetkel tekkis ka remondivajadust, näiteks keskjooksu laagrid, kodarad jne. Aga kiilud kestsid vanarauahunnikusse viskamiseni nii, et neid polnud vaja sissepoole lüüa.

"Vedelaim" vene ratas, millega olen sõitnud, oli mingi kollane naistekas. Sirgete raamipulkadega, kaldtorud olid täiesti paralleelsed. Vot see võdises ja väändus oma pikiteljel nii, et ma ei harjunudki seda juhtima. Kogu aeg oli tunne, et nüüd ma sellega võssa sõidan. Juba 20 km/h oli sellega sõitmine õudne

Vene rattajubinatest. Mul purunes üks Saljuti tagavelg kolmest kohast nii, et täispunbatud rehv hoidis seda koos - avastasin selle, kui märkasin, et ratta tagaosa "ujub". Ja mul on olnud juhus, kus Saljuti originaal-lenksu üks pool talvisel töölesõidul stemmi juurest lihtsalt murdus. Sõidu pealt. Õnneks oli kiirus väike ja ma sain ühe käega kuidagi võtta suuna paksema lume poole, jäin terveks. Koju tagasi läksin jalgsi, ratas käekõrval. Ilmselt oli põhjuseks nikli all levinud rooste, murdekoht oli punane. Aga raam on sellel vokil kõva. Paremad jupid külge ja tulemuseks on normaalne ratas.

paadikapten kirjutas: ↑04 Juun, 2025 0:24 Ja mul on olnud juhus, kus Saljuti originaal-lenksu üks pool talvisel töölesõidul stemmi juurest lihtsalt murdus. Sõidu pealt.

Sarnane lugu juhtus mul lapsena miski lasterattaga sõites, aga eraldus ikka terve lenks. Aga õnneks samuti hoovis nikerdades väikesel kiirusel .

Veneaegseid kruvisid olen ise puitu keeranud, haamrit ei läinud vaja. Lihtsalt tuli augud ette puurida. Seda aga keegi ei viitsinud ja tulemus oli kas mahakeeratud pea, või siis lõi laua lõhki. Akutrelli siis muidugi ei olnud...sai käsitsi kruvikeerajaga sisse kruditud.
Poldid olid tõesti pehmed, aga siis sai neid kasutatud vastavalt asukohale. Ja puidu jaoks kärasid igasugused. Seal ei omanud mingit tähtsust materjali tugevus. Auto esisilla juurde siksil sai ka hädaga pehmeid polte topitud, aga kontrollimisel pärast selgus, et juba ära veninud... Sinna sai siis mujalt mõni polt otsitud.

paadikapten kirjutas: ↑04 Juun, 2025 0:24

"Vedelaim" vene ratas, millega olen sõitnud, oli mingi kollane naistekas. Sirgete raamipulkadega, kaldtorud olid täiesti paralleelsed. Vot see võdises ja väändus oma pikiteljel nii, et ma ei harjunudki seda juhtima. Kogu aeg oli tunne, et nüüd ma sellega võssa sõidan. Juba 20 km/h oli sellega sõitmine õudne

Need oli kõige suuremate jooksudega raamid üldse, nende kõigesuurem probleem olid pehmed kodarad, mis iga sõiduga venima andsid.
Üks tutav tegi neile seetõtu ise kodaraid. Ütles et poe kodar on kõnts.

Tiit Paulus 80: https://kultuur.postimees.ee/8268813/pa ... kukarjaari . Tasuline, kopeerima ei hakka, aga temasuguseid mehi tasub kuulata.

Kuidas peale sõda tundengitel oli N Liidus hea:

Anu Kannike: Vaateid Stalini aja tudengite argiellu: Viie Põrsa Kolhoos ja Katanga // Tuna 2/2025
https://novaator.err.ee/1609737957/vaat ... ja-katanga

olavsu1 kirjutas: ↑04 Juun, 2025 14:56 ... Need oli kõige suuremate jooksudega raamid üldse, nende kõigesuurem probleem olid pehmed kodarad, mis iga sõiduga venima andsid.
Üks tutav tegi neile seetõtu ise kodaraid. Ütles et poe kodar on kõnts.

Spordipoes oli saada Turisti kodaraid - need olid OK.
Teistel tuli ise mõne aja pärast keeret juurde teha, sest nippel oli normaalne, kuid kodar pehme ja venis. Muidugi sellisel juhul tuli kodara otsast jupp maha lõigata, sest muidu torkas õhukummi seestpoolt katki ...

Lapsepõlves, nägin kuidas poisid panid pioneerirätiku koolimaja ees põlema, igati mõistlik tegu. Loomulikult sekkusid organid, algas uurimine jne.
Süüdi jäi nõndaöelda pätilik poiss, kooli kõige suurem "pätt", kellel oli õpetajatega kogu aeg probleeme ja kogu õpetajaskond ootas ainult võimalust ta ära Sinti saata, kuigi teda ei olnud isegi seal lähedal mitte, süütajad olid nõndaöelda prominentsete vanemate pojad, kes olid vait. Mida teie oleksite teinud,läinud pannud kitse ja näidanud näpuga kes tegelt süüdi või oleksite kah vaiki olnud ja lasknud antud asjas süütu poisi vangi saata.

Jannus kirjutas: ↑30 Juul, 2025 15:16 Lapsepõlves, nägin kuidas poisid panid pioneerirätiku koolimaja ees põlema, igati mõistlik tegu. Loomulikult sekkusid organid, algas uurimine jne.
Süüdi jäi nõndaöelda pätilik poiss, kooli kõige suurem "pätt", kellel oli õpetajatega kogu aeg probleeme ja kogu õpetajaskond ootas ainult võimalust ta ära Sinti saata, kuigi teda ei olnud isegi seal lähedal mitte, süütajad olid nõndaöelda prominentsete vanemate pojad, kes olid vait. Mida teie oleksite teinud,läinud pannud kitse ja näidanud näpuga kes tegelt süüdi või oleksite kah vaiki olnud ja lasknud antud asjas süütu poisi vangi saata.

Miks pätt jutumärkides on?
Minul olnuks hea meel pätist lahti saada. Nii kooliajal kui praegu.

Saada pätist lahti valesüüdistusega?

Pioneeri rätiku põletamise eest küll kedagi Sinti ei saadetud. Vbl kui põletasid seda ajal kui Stalin veel elus oli...

Probleem oli täitsa olemas

"Seoses sellega mõned mõtted. Ei ole õige, et pioneeride kaelarätikud ja rinnamärgid on vabal müügil. Väga lihtne mine ja osta! See ei kasvata austust
kaelarätiku vastu. Oleks vaja muuta pioneerirätikute ja märkide müümise korda, et neid saaksid kauplusest ainult koolide (pioneerimalevate) esindajad. Kui juba lapsele seotakse kaela punane rätt, siis teadku see on kuni komsomoli astumiseni"
"Leninlik lipp", Kohtla-Järve RSN ... häälekandja. 7.september 1968. (Digarist jäi silma)

Mingi 10 aastat edasi oli olukord veel hullemaks läinud. Lipud olid ka juba vabamüügil. Ükskord marssisime klassiga koolimaja ees . Ma ei mäleta kas klass moodustas salga või maleva aga trumm oli ja oma lipp. Millegipärast läks rüseluseks, lipukandja vist torkas kedagi varda otsaga ja lipp rebiti kogemata puruks. Klassi pioneerijuht ei olnud mitte elukutseline (koolis oli selline ka , terve kollektiivi jaoks) vaid üks vanema klassi poiss. Suht pätt ja loodeti ilmselt ümber kasvatada. Ta imestas et krdi tatikad, venkude lipu rebisite lõhki! Tüdrukud proovisid alguses kokku traageldada. Väga närakas jäi ja osteti kooperatiivi poest uus.

Aga rätikuid , neid ikka kulus ja kui vaja võis uue osta. Pioneeri ja oktoobrilapse märke oli ka. Komsomoli märk oli juba tõsisem asi ja seda mu mäletamist mööda leivapoest osta ei saanud. Need olid ka muidugi alati kadunud ja kui mingi tähtsam koosolek oli, kooli aulas , siis komsomolisekretär jagas ukse peal suurest kastist et kõigil rinnas oleks. 1980-ndad.

Meil ikka oli koolis poisse, keda saadeti Sindi või Puiatusse. See käis alaealiste asjade komisjoni kaudu, kuhu kuulusid kooli, külanõukogude ja piirkonna töökollektiivide esindajad. Seisin ise ka korra selle ekspertgrupi ees, hoiatati et kui veel kakled siis... Aga üksi ju ei kakle, küllap oli põhjust. Olin vast 6. või 7. klassis.
Aga muidu poisid olid oma aja ära ja jätkasid tavakoolis edasi. Tüdrukuid Kaagverre meie koolist -ei mäleta, poisse tuli aga laksult 5 nime meelde.

Ma seevastu ei mäleta ühtegi poissi keda oleks erikooli saadetud. Pätid kaklesid ja tegid muid jõledusi ikka oma kooli piires. Käskkirju riputati seinale ja vist peale kolmandat oleks minek olnud. Vähemalt komisjoni. Aga kui õigesti mäletan siis need eespoolsed aegusid järjest ja osati noateral balanseerida.

Ühte tüdrukut mäletan küll. Minust oli ta üks aasta vanem (ca 14-15 siis) ja tegi sellise ränga vea et rikkus koolikohustust ja kohe pikalt. Elas Tallinnas kuskil punkris kuni miilitsad ta kinni püüdsid. See lõppes siis sellega et ükspäev rivistati terve kool kahte viirgu üles. Direktor ja õppealajuhataja pidasid kõnet. Klassijuhataja seisis ka nende kõrval, silmad maas. Jutu sisu oli selline et eks me tea ju kõik teda, kuimitu korda on noomitud ja manitsetud aga nagu seinale. Hulk patte loeti üksipulgi üles. Siis lõpetuseks et ta on kätte saadud. Ning pärast kandvat pausi - ja me tahame teda teile näidata. Kuulajatest käis kahin läbi.
Toodigi sisse ja talutati miilitsa saatel nende ridade vahel edasi ja tagasi. Juuksed olid juba maha aetud. Kõndis üsna ükskõikselt. Mitte uhkelt aga ei tundunud häbenevat ka midagi.
Rohkem pole näinud.

Eks see inimestest sõltus. Meil oli bussijaam kust lapsed bussi ootasid, vaadeldav kohaliku külanõukogu esimehe aknast, seega kõike kooli siseselt kinni mätsida ei õnnestunud. Lisaks oli proua esimees ühe pedagoogi abikaasa. Võib olla sellest?