www.militaar.net

Paras isikuandmete riive küll, kui keegi teada saab, et ma kunagi koolis käinud. Mu lapsed ka käinud samas koolis, olin ka vilistlaskogu liige, aga paar viimast aastat pole liikmemaksu maksnud ega osa võtnud. Sellise võõrandumise tekitab. No pole enam oma kool.

Kui praegu liikumisõpetajaks (kehaline kasvatus) õppiv (täiendkoolitus) inimene tahab liikumistundi (oma tööd) filmida, et seda materjali oma õppetöö praktikanäitena enda hindamisel lasta kasutada, siis peab temal olema kõikide videole jääda võivate õpilaste vanemate kirjalik nõusolek või peab filmimise ajal tarkvaraliselt kõikide näod /kehad (kõnnak või riietus võib õpilase isiku reeta) udustama.

Rebane11 kirjutas: ↑03 Aug, 2025 18:12 Paras isikuandmete riive küll, kui keegi teada saab, et ma kunagi koolis käinud. ....

Olid ajad, kui võis osta suvalise kooli lõputunnistusi ja kindlasti on inimesi, kes on huvitatud, et keegi ei saaks teada, et nad ei ole selles koolis käinud.

OLAVI kirjutas: ↑03 Aug, 2025 23:16Kui praegu liikumisõpetajaks (kehaline kasvatus) õppiv (täiendkoolitus) inimene tahab liikumistundi (oma tööd) filmida, et seda materjali oma õppetöö praktikanäitena enda hindamisel lasta kasutada, siis peab temal olema kõikide videole jääda võivate õpilaste vanemate kirjalik nõusolek või peab filmimise ajal tarkvaraliselt kõikide näod /kehad (kõnnak või riietus võib õpilase isiku reeta) udustama.

Palun teema juurde tagasi.

1993-95 olid ajalehekuulutused - ostan keskkooli lõputunnistuse / juhiload - igapäevased. Vähemalt Tartus oli EV passi hind avalik saladus - 350 USD

Juhilubasid (B kat) müüdi ka nõuka ajal 80-ndatel. Ainult, et nn juhilubade või autojuhi "isiklikku" kaarti koos lubadega selles äris kaasa ei saanud. Vbl kusagil ka sai, ei tea. Ilma viimaseta ei saanud aga hiljem lubasid ümber vahetada ega kaotatud juhiloa asemele uut. ma isegi teadsin 80-ndatel üht sellist tegelast, kes sellega tegeles, aga hinda enam ei mäleta.

Mul oli oma isikliku kaardiga EV taasiseseisvumisel lubade vahetusel tõsine probleem.
Kuna tegin Moskvas omale bussi kati, siis saadeti isiklik kaart kodunt mulle kroonu, selle andsin inspektsiooni ja selle asemele anti uus isiklik kaart koos uute lubadega. Kuna korraga uute lubade sõduritsest tegijaid oli väeosast kokku paarkümmend meest (tehti ka B kõrvale C kategooriaid), siis seda kaarti ei antud solbedele seal koos lubadega kätte, vaid need anti veidi hiljem ühe patakana väeosas kellegi ohvitseri kätte, kes neid vbl, et jagaski laiali, aga igatahes minule mingil põhjusel mitte (vbl olin siis väosast ära, vbl oleks pidanud ise käima küsimas, ei mäleta). Koju tulles unustasin sellise pisiasja üldse ära ja see krdi kaart jäigi kusagile väeossa.

Siin siis vahetati mingil ajal NLiidu juhilubasid EV juhilubade vastu. Läksin ka inspektsiooni vahetama, aga kurjam küll, isiklikku lubade kaarti polegi...
Meil inspektsiooni arhiivis mingid dokumendid BC kategooriate kohta olid olemas, aga D kohta mitte. Seletasin oma mure ära aga pakuti vaid võimalust kaardi duplikaat väljastada BC kohta ja selle alusel siis ka uued juhiload ainult BC. Joppenbuhh

Saatsin väeossa kirja, et palun saatke minu kaart mulle. Sealt ma mingit vastust ei saanudki. Siis saatsin Moskva autoinspektsiooni tähtkirja palvega väljastada juhilubade duplikaat. Sealt sain mingi ülipika ootamise järel kirja, et nemad enam Eesti Vabariiki mingeid duplikaate ei saada. Kui tahad duplikaati, vea ennast ise kohale. Läksin selle vastusega inspektsiooni ja kurtsin uuesti oma muret. Õnneks seal oldi arusaajad ja öeldi, et nad võivad teatud erandi teha, kui ma tõestan ära, et ma Moskvas D kati sain. Noh, mul olid kõik muud vastavad dokumendid õnneks olemas ja alles (ALMAVÜ autokooli tunnistus koolis vastava kursuse ja õppe läbimise kohta, kus kirjas ka väljastatud juhilubade seeria ning number; autojuhi 2 liigi väljastamise tunnistus ja sõjaväe piletis märge üleviimisest-kinnitamisest bussi peale), ning sain omale juba EV juhilubade kaardi uue duplikaadi.

Kroonus demblisse minnes ajas üks major meil ka juhilubade hoiatustalongidega äri. Kui see oli sul auklikuks perforeeritud, siis sai kahe-kolme (olenevalt aukude arvust ja kas mõni kehtis või mitte) pudeli viina (mida asendas ka üks pudel "Vana Tallinn"-at) eest omale uue täiesti puhta hoiatustalongi koju tulles. Kuna mul oli neli juba kustunud hoiatust ja oli savi kui ilus see talong koju tulles välja näeb, siis mina ei vahetanud.

maksipoiss kirjutas: ↑04 Juun, 2025 6:14

paadikapten kirjutas: ↑04 Juun, 2025 0:24 Ja mul on olnud juhus, kus Saljuti originaal-lenksu üks pool talvisel töölesõidul stemmi juurest lihtsalt murdus. Sõidu pealt.

Sarnane lugu juhtus mul lapsena miski lasterattaga sõites, aga eraldus ikka terve lenks. Aga õnneks samuti hoovis nikerdades väikesel kiirusel .

Minu all on kokkupandav ratas Saljut umbes 10a vanusena murdunud sellest kohast, kus raamitoru (Saljut oli ilma "pulgata, nn naisteka tüüpi) läheb selle hingemehhanismi sisse. Ilmselt polnud ta seal muudmoodi kinnitatud kui lihtsalt otsa löödud.

Tulemuseks oli kukkumine, kus suurt sõda lähedalt näinud vanavanemad isegi ahhetasid. Põlvedes konkreetselt augud sees, niiet liiges ja närviotsad paistsid. Tollal selliste asjadega kuskile "traumapunkti" keegi ei jooksnud, tasapisi kasvasid kinni. Armid põlvedel siiamaani (40a tagant) näha.

Rattaraame, ka mitte kokkupandavaid on murdunud teisigi. Ja esikahvleid. Olid ikka kehvast terasest need. Ja pedaalivõlle. Ja ei saa öelda, et ainult vene rattad olid kehvad. Ma sain ükskord endale 1960ndatel RVR-is (ehk Riia vagunitehases) toodetud "meesteka", millel läks ka raam puruks. Eks see pedaalidel püsti sõit ja igasugu ekstreemsed asjad.

Ja toona kokku keevitatud asjad kippusid katki uuesti minema, sest keevitada oli võimalik ainult gaasi (ja traadiga). Tänapäevast MIG/MAG keevitust toona ei tuntud (vähemalt selles töökojas mitte) ja elektroodiga nii õhukest keevitada ei saanud. Gaasiga keevitades oli keevituskoht ja 10 cm selle ümber hõõguvpunane, mis muudatusi ja pingeid see metallis tekitas, võib vaid arvata. Tänapäevane poolautomaatkeevitus argooni kasutamisega teeb ikka palju parema keevise. No vähemalt on raske ettekujutada taolise õhukeseseinalise toru (nt summutitoru) keevitamist gaasiga.

Kapten Trumm kirjutas: ↑05 Aug, 2025 14:48

maksipoiss kirjutas: ↑04 Juun, 2025 6:14

paadikapten kirjutas: ↑04 Juun, 2025 0:24 Ja mul on olnud juhus, kus Saljuti originaal-lenksu üks pool talvisel töölesõidul stemmi juurest lihtsalt murdus. Sõidu pealt.

Sarnane lugu juhtus mul lapsena miski lasterattaga sõites, aga eraldus ikka terve lenks. Aga õnneks samuti hoovis nikerdades väikesel kiirusel .

Minu all on kokkupandav ratas Saljut umbes 10a vanusena murdunud sellest kohast, kus raamitoru (Saljut oli ilma "pulgata, nn naisteka tüüpi) läheb selle hingemehhanismi sisse. Ilmselt polnud ta seal muudmoodi kinnitatud kui lihtsalt otsa löödud.

...

See kippus nende "kokkupandavate" viga olema. Minu all läks üks sarnane pooleks Soomes. Õnneks mäest üles vändates vajus lihtsalt keskelt läbi, mingit kukkumist ei toimunud. Mis ei tähenda, et põlvedel ei oleks muudest lapsepõlve rattaõnnetustes märke.

Nõuka rataste kvaliteet oligi allapoole kanalisatsiooni. Mäletan, et aastal 2000 ostsin Havaii Expressi poest Classic käikudega linnaratta, sõidan maal sellega tänaseni, Olen vahetanud pedaalid, ühe velje (mille äärekivisse sõites rikkusin) ja ühe rehvi. Ei mingit keevitamist ja värki, kuigi aegajalt olen metsateedel ka trööbanud. Ja Classic pole rataste toiduahelas mitte kõige korralikum ega kallim ratas.

Mu vend ostsis umbes samal ajal "mäeka", firmalt Ereliukas (toona veel müüdi neid) ja see lagunes tal aastaga ära. Kui ma neid juppe nägin, siis oli dejavuu, samasugust haltuurat sai vene meestekatel küllalt parandatud.

Kui ma iseseisvat elu juba elasin, siis soetasin endale nostalgia ajel Turisti. Selle kolmekäigulise, "sport lenksuga", peenikeste rehvidega. Kuna mul lapsena oli see täitumata unistus, siis tegin teoks. Kellegi vana, tegin täitsa korda. Ja peale mõnda sõitu jäi seisma, kuniks rahaks tegin. Lihtsalt nii sita rattaga ei tahtnud sõita (toona oli kogemus "lääne" ratastega juba olemas). Kuidas veel see käiguvahetus töötas (võrreldes Shimano omadega) oli ikka täitsa õudukas.

Neid "ereliukase mäekaid " toodetakse siiani, hiinakad on sel alal tegijad. On mul olnud sellised risud nagu Sarda jne. Need sobisid kasutamiseks vaid ühekäigulistena. "Maastikuratta" varustusega need lagunesid mõnusalt. Kui kasutad odavaid prügijuppe, tahad sõita aastaringi iga päev ja vahemaad on 10+ km päevas, siis igal aastal vahetad ketti ja trosse. Paari aasta järel otsid rattale järgmised töökorras olevad käiguvahetajad ja pidurid, vahetust võivad vajada kassetid. Veidi veel ja kui keskjooks on tavaline, laagritel, siis laagrite separaatorid pudenevad tolmuks. Kui tahta uusi laagreid panna, tuleb vahetada ka laagrikausid, sest need on kutud ja hakkavad uusi laagreid lõhkuma. Kutude kaussidega saab sõita, kui keskjooks sättida puhtalt kuulide peal veerema. Siis värk ragiseb ja loksu päris välja regullida ei saa, aga liigub veel aastaid. Jupid peavad olema endal kastis, õnneks neid leiab tasutagi, ja tuleb osata ise remontida. Siis on kulud väikesed. Mingil osal neist risudest on huvitaval kombel hooldevaba keskjooks, mis tõesti töötab veel siis, kui raam Kuusakoskisse rändab.

Üks parimaid rattaid mul oli vana Tśehhi Favorit. Sarnanes Turistiga niivõrd, et linnas vanamehed tihti uurisid, kust ma nii ägeda Turri sain Aga käike oli sellel 12 ja kvaliteet oli parem. Raam oli jäik ja minek kerge. 10-kond kilo matkakola pakikal, oli võimalik maanteel kiiresti sõita ja saavutasin kiirusi, mis seni olid kättesaamatud - kuni 45 km/h. Tartu-Jõgeva retked lühenesid pooleteise tunni peale. Mis ajal Favorite tootma hakati?

paadikapten kirjutas: ↑05 Aug, 2025 18:59 Mis ajal Favorite tootma hakati?

1951 selle nime all.
https://www.favorit.cz/history

Jalgratta juures oli nõuka-ajal sama probleem mis praegugi - kui palju soovid välja käia?

On sellest ajast siiani liikuvad häid vokke ning praegu müüdavaid plastis liuglaagritega "ühekordse kasutusega rattaid" ...

paadikapten kirjutas: ↑05 Aug, 2025 18:59 .... Kui kasutad odavaid prügijuppe, tahad sõita aastaringi iga päev ja vahemaad on 10+ km päevas, siis igal aastal vahetad ketti ja trosse.
Paari aasta järel otsid rattale järgmised töökorras olevad käiguvahetajad ja pidurid, vahetust võivad vajada kassetid. Veidi veel ja kui keskjooks on tavaline, laagritel, siis laagrite separaatorid pudenevad tolmuks. ...

Koonerdamine ei ole kokkuhoid ja kui on vaja "igailma ratast", siis see peab koosnema ka ilmale vastupidavatest komponentidest.
Mõned näited ühest laost Tallinnas.
Roostevabad trossid: https://polaver.ee/toode/piduritross-1- ... oostevaba/
Roostevaba kett: https://polaver.ee/toode/kett-1-kaik-la ... vaba-hobe/
Kinnine keskjooksu kassett (vene ratastele): https://polaver.ee/toode/keskjooks-136x ... eras-must/
Rummusisene käiguvaheti: https://polaver.ee/toode/tagarumm-7-kai ... rile-hobe/

(Mul on 4 ratast rummusiseste käikudega, on 7 käiguline Salut, kiire sõidu ratas ja ka automaatkäiguvahetusega ratas.)

mart2 kirjutas: ↑05 Aug, 2025 21:09 Jalgratta juures oli nõuka-ajal sama probleem mis praegugi - kui palju soovid välja käia?
On sellest ajast siiani liikuvad häid vokke ning praegu müüdavaid plastis liuglaagritega "ühekordse kasutusega rattaid" ...

Mina ei suuda küll meenutada, et "meestekast" poole kallim "Turist" oleks ka kuidagi kvaliteetsem olnud.
Oli ikka sama sitast materjalist ja küsitava täpsusega tehtud.
Päris sportratas (Start-Shosssee) ei oska öelda, pole olnud. Võibolla see oli parem.

Võistlusratas tuli iseendal kokku panna, kui lõpuks võistlustele kvalifitseerusid. Nii oli vähemalt minu kodukandis. Vanu juppe taaskasutati poe rataste peal. Näiteks oli mingi aeg moes "kokkukale" võistlusratta käiguvahetus külge aretada...