www.militaar.net

Ausalt öeldes, ma ei saa aru mis Helmele seekord süüks pannakse. Seda et tema arvates tuleks Eestit ja lähiriike kaitsta idanaabri vastu ka siis kui NATO tagant ära kukub? Sry aga IMHO on kõik need kes vastupidist väidavad suuremad riigireeturid kui Ratas KK hinnangul.

Plaan B läks meie poolt NATO-s käiku juba siis kui Trumpi administratsioon lõpetas maavägede alalise rotatsiooni Baltikumis ära ega olnud nõus neid siia enam paigutama sest hea läbisaamine Moskvaga ja võimalik kompromiss Iraani osas oli Trumpi jaoks prioriteet. Plaan B oligi panustamine USA asemel Euroopa liitlastele, suhete tihendamine brittidega ja prantslaste siia meelitamine ning kasvõi Mali missioonil osalemine sest vastasel juhul poleks ka prantslased siia tulnud.

lõpetas maavägede alalise rotatsiooni Baltikumis ära

Minu teada polnud see rotatsioon kunagi alaline. Ja kui rääkida alalistest üksustest, siis Poolakate moosimise tulemusel võib selline üksus, hoolimata Trumpi skisofreenilisest retoorikast, siiski tekkida.

Kriku kirjutas:Kokkuvõttes tüüpiline selle projektiperekonna käitumine: kogu aeg tuleb mingit ila eetrisse paisata, et kõik neist räägiks

Täiesti võimalik variant,mida kaasfoorumlane pakub.
Moskva muidugi sai kena kondi hammaste vahele,mida pasundatakse ka läbi kanalite Eesti venekeelsele elanikonnale omas soustis muidugi a la NATO kohe kohe laguneb,kannatage veel natuke,küll "vabastajad" tulevad uuesti.
Ma isegi pakuks,et tehakse "Savisaart".Savisaarel oli kombeks mingi tobeda pasundamisega varjata küpsevat skandaali,et kõik hakkaks rääkima lauajalast aga mitte lauast.
Võimalik,et midagi podiseb seoses Helme noorema käiguga sinna parempopulistlike seltskonna üritusele Suurbritannias,kus rahastus olevat olnud seltskonna poolt,kes ei varjagi oma sidemeid Kremliga.
Naljaks on see,et Helme oskas isegi soomlased juraga üle valada,nii,et viimased suurte silmadega said lugeda nagu mingeid plaane peetakse lausa nendega.

Kokkuvõttes tüüpiline selle projektiperekonna käitumine: kogu aeg tuleb mingit ila eetrisse paisata, et kõik neist räägiks

Hetkel pole Helme-pere eneseupitamine case. Kuigi ma pole Helme-pere toetaja, tuleb siinkohal üritada näha esimesest lihtsana näivast lahendusest kaugemale. Tasuks mõelda, miks mingi SL Õhtulehe-Nelli Teataja (Iltalehti) tasemel Soome lehe sõjaväänamise peale järgnes selline lärm meedias ja poliitikas. Seda lärmi ju Helme-pere ei teinud. Ikka Eesti meedia ja poliitikud. Nüüd aga küsimus, miks?

EKRE on ajakirjanduse teravdatud tähelepanu all, sellest on mitmes teemas juttu olnud. Ise nad ka vajavad ning naudivad seda, nii et vastastikku kasulik suhe.

Tegelikuses tuleks pressil Helme asemel Prantsusmaa president oma sõnaseadmisega hambusse võtta. Selle kodaniku väljaütlemiste kaal on tiba teisest klassist kui Helme oma.

Eestis tasub iga natuke kõvema reaktsiooni/pasatormi/tolmupilve juures korraks mõelda, millist jama/probleemi/sigadust sellega maskeerida üritatakse.

Mis Helme öeldus siis antud juhul nii erilist oli?

Mart Helme kirjutas:Me oleme töötamas ka nii-öelda plaan B-ga. Ehk mida Eesti teeb siis – ja mitte ainult Eesti, ka teised Baltimaad – kui Macron on ka päriselt rääkinud tõtt. Ma arvan, et see ei ole tõsi, ma arvan, et Macron liialdas. Kuid mis teeb meile muret, on see, mis toimub Lähis-Idas – sõprus Venemaa ja Türgi vahel.

Kas Eestil ei tohigi riigi kaitseks ettenägelikult olla mingeid varuplaane juhuks kui Macroni, Merkeli väide peakski ühel heal päeval ka tegelikkuses tõeks osutuma?

Macron ütles intervjuus väljaandele The Economist, et NATO on ajusurmas ja Euroopa ei saa enam kindel olla, et USA oma liitlasi kaitseb, vahendab Yle Uutiset.

Lääne-Saksamaal Aachenis viibiv liidukantsler Angela Merkel ütles oma tänases sõnavõtus, et Euroopa ei saa enam loota USA kaitsele.

„Probleem“ ja „skandaal“ seisneb antud juhul järgnevas.

Esiteks, kas Eestil võiks NATO asemel põhimõtteliselt olla mingi plaan-B? Mina kaldun siin nõustuma vanameister Jüri Luigega, kes ütles, et plaani B ei ole ega tule kah. Sest võib ju mõelda igasuguste alternatiivsete regionaalsete ja kahepoolsete liitude ning kokkulepete peale, ning kaudselt Eesti ongi juba aastaid tegelenud sellega, et nt UK ja Prantsusmaaga (st ainsad tuumariigid peale USA) erisuhted ja kohalolek sisse seada. Aga suures pildis pole ei täna ega nähtavas tulevikus midagi sellist, mis oma võimsuselt, usutavuselt, väljakujunenud tavadelt ja mehhanismidelt oleks võrreldav NATO ja artikkel 5-ga.

Teiseks, kas see tähendab, et ei tohiks muret tunda NATO „tervisliku seisundi“ üle ning arutleda mingite teoreetiliste alternatiivide ja plaan-B-de peale? Kindlasti mitte. Kui sarnase jutuga oleks välja tulnud mõni opositsioonipoliitik, mõttekodalane või ülikooli õppejõud, siis oleks teda ilmselt tänatud julge ja uudse seisukoha ning diskussiooni algatamise pärast. Kui aga jutuga, et „NATO tõenäoliselt on hääbumas ja me juba töötame plaan-B kallal“ tuleb välja ühe koalitsioonierakonna esimees ja Vabariigi Valitsuse liige, siis on see päris karm jutt olukorras, kus kõik ametlikud dokumendid, sh koalitsioonileping peavad NATO-t endiselt julgeoleku peamiseks tagajaks. St pole midagi hullemat sellest, kui NATO liikmesriigi ministrid ise lähevad rääkima juttu, et „ilmselt on NATO-ga varsti kõik“. Paralleelid Trumpi ja Macroni väljaütlemistega on mõnes mõttes kohased, aga „miskipärast“ on kõik Trumpi ja Macroni sellekohased väljaütlemised saanud ka üsna ägeda kriitika osaliseks. Ja seda põhjusega. St kes usaldab edaspidi turvafirmat, mille kliendid ise avalikult räägivad, et sellest firmast tegelikult suurt tolku ei ole ning kohe-kohe läheb pankrotti?

Kolmandaks, juttu alternatiividest ja plaan-B-dest võiks rääkida juhul, kui tõesti oleks tõsiseltvõetavaid alternatiive ja keegi nendega tegeleks. Aga antud juhul on peaminister, välisminister ja kaitseminister üsna ühemõtteliselt öelnud, et plaan-B-d ei ole ja ei tule ka; ning et sellised jutud on otsesõnu kahjulikud.

Neljandaks tekib teise- või kolmandajärguline küsimus sellest, ega austatud siseminister ei tegelenud sellesamuse… v-tähega algava tegevusega, mida viimasel ajal meie ministritele üsna tihti ette heidetakse. Näiteks mina lugesin Soome ajakirjandusele antud intervjuudest (seal polnud juures mitte ainult soomlaste „Nelli Teataja“, vaid veel ka terve rida väärikamaid väljaandeid) välja mõtte, et Eesti tegeleb NATO lagunemise puhuks plaan-B väljatöötamisega, ja teeb seda koos Läti ja Leeduga“. Peaminister, välisminister ja kaitseminister on selle väite sisuliselt ümber lükanud. Mis värk siis on? Kes ajab pehmelt öeldes jama?

Viiendaks, tänase päeva jooksul on siseminister mõista andnud, et ta pidas pigem silmas neid plaane, mida tema Siseministeeriumis teeb, ehk esmajoones sisekaitsereservi (mis iseenesest on meile igas olukorras vajalik ja mõistlik asi). Aga 2020. aasta riigieelarves 4-miljonilisest rahastusest ilma jäänud 6-700-meheline sisekaitsereserv plaan-B-na juhuks, kui NATO kokku kukub? Päriselt või?

Jah, NATO ei ole tema asi kommenteerida ja mingi hüpoteetilise alternatiivi välja töötamine pole ka tema asi. Mistõttu ülima tõenäosusega ajast ta lihtsalt jama. Trummil on õigus, motivaatoreid võib seejuures erinevaid olla - mina jään enda teooria kui kõige tõenäolisema juurde, kuid välistada ei taha midagi.

Inimene on juba kord nii loodud, et plaaniks A valib ta kõige parema, mis tal võtta on. Plaan B on tähestikku vaadates paremuselt teine. Ja mitte küll alati, aga siiski üsna tihti on plaan B plaanile A risti vastukäiv. Antud juhul on ta seda kindlasti. NATO on mistahes vaates parem, kui Helme poolt välja pakutav tahte koalitsioon. Kui hakata praegu uut tahte koalitsiooni ehitama, siis vältimatult see nõrgestab NATOt. Samal ajal... Eesti kaitsepoliitikale saab nii mõndagi ette heita, aga mitte seda, et plaaniks B tegelikult ei valmistuta. Kahepoolseid suhteid on vaikselt ja järjekindlalt ellu viidud, ehitatud põhja sellele võimalusele, et kui olude sunnil peaks improviseerimiseks minema, siis ei peaks seda nullist alustama. Teiste sõnadega, plaani B heaks tuleb tegelikult tööd teha, mitte sellest avalikult kaagutada. Viimase ainus tulemus on, et plaani B ellurakendamise vajadus tuleb suuret sammudega lähemale.

Egas midagi, elagu Reformierakonna valitsus. EKREl pole ilmselt lähema kümne aasta jooksul valitsusse asja, sest kes tahaks võtta koalitsioonikaaslaseks partei, kelle ainus tõeliselt edukas tegevus on peaministri ja valitsuskaaslaste täislaskmine.

Esiteks, kas Eestil võiks NATO asemel põhimõtteliselt olla mingi plaan-B? Mina kaldun siin nõustuma vanameister Jüri Luigega, kes ütles, et plaani B ei ole ega tule kah.

Sellised kategoorilised seisukohad panevad mind mõtlema, et miks me ei anna nende VIP-VROK ja KRK-de kursuslastele (kus vanameister kindlalt käinud on) mingis ulatuses sõjalise juhtimise praktikat (näiteks tavaline jalaväe rühmaülem 5-ks aastaks). Miks? Sest seal õpiks kõiksugu (enda arvates) lõpliku tõe omanikud kiiresti, et lõplikku tõde polegi sõja-asjanduses olemas ja alati tuleb valmis olla veel plaaniks B, C ja D kah veel.

Selle õppisin mina küll kiiresti selgeks, et igasugu võitmise alus on valmisolek ootamatusteks ja võime käigult tegevuskava korrigeerida, seejuures sihti silmist laskmata. Lahinguväljal taolist paindumatut (on vaid plaan A ja rohkemat ei tule) plaani ajada tähendab üldiselt kaotust.

Pean siin silmas tegelikkust, mitte avalikkusele adresseeritud loosungeid. Et kui meil tegelikult pole toimivat plaani B (või on vastavad arutelud kamina poolt ketserlikeks kuulutatud), siis on...kehvasti....

Kas seda Helme järjekordset puuksu peab nii põhjalikult arutama. Aga arutama peaks hoopis Usa ära jalutamist Lõuna -Koreaga peetavatest läbirääkimistelt, kui nõuti Ameerika vägede kohalolu eest, 800 milli asemel 4 miljardit.....

Siin tekitavad huvi asja vastu mitte Helme järjekordne rumalus, vaid:
-ebaproportsionaalne kisa ja tolmu keerutamine Eesti poliitikas (hea veel, et keegi ei teinud ettepanekut luua KARS-i paragrahv nimega "NATOs kahtlemine")
-üllavalt paljude tegelaste särgirebimine "on vaid (üks ja ainuõige) plaan A ja kõik muu on kahjurlus".

Mind panid need asjad kirjutama. Kui kogu lugu piirdunuks meedianupuga ERR-is ja seepeale tehtud Riigikantselei pressibüroo pressiteade, et Helme seisukoht ei peegelda Eesti ametlikku poliitikat, oleksin vist õlgu kehitanud ja lugenud midagi põnevamat. Nüüd aga pani see mõtlema, et mis selle taga olla võib.

Kui vaadata praegu Delfi esilehte, siis skandaal on juba Eesti piirid ületanud ja seda seepärast, et me ise siseriiklikult tolmu liialt keerutanud oleme.
Helme järjekordse puuksu peale. Kõik, kel midagi öelda, viskusid laskeavadele nagu Jakob Kunder - presindendist haridusministrini. Milleks?