Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
Kust selline (20%) info? Vene riiklikud televisioonid räägivad isegi kõrgemast / suuremast numbrist.virguja kirjutas:Mobilisatsioon olla väga nutuse tulemiga, ca 20% kutsututest. Seda kinnitab kahjuks ka välismaale sõidu keeld püssialuses eas meesterahvastele.
Nõus 100% ja ei tunne ka kaasa ega mõista hukka.Avatar kirjutas:Julmus sünnitab julmust. Liiga palju on tulnud vaadata ukrainlastest vangide piinamist ja mõnitamist, et suudaks filmitavale kaasa tunda või filmijat hukka mõista.
https://www.youtube.com/watch?v=xW2Gkm1Wmno
Mina isiklikult ei peaks igat OSCE väidet igas uudise artiklis 100% tõeks. Kui ma ei eksi, siis Tõmtšuk oli see, kes mõni kuu tagasi ütles, et ta keeldub oma töögrupiga selle organisatsiooniga koostööd tegemast. Ja Ukraina kaitseministri nõunik Vasili Budik ütles, et lõviosa nendest OSCE vaatlejatest on Venemaa kodanikud, endised FSB ja GRU töötajad ja et nad on UA sõjaväelaste suhtes äärmiselt agressiivselt meelestatud ning annavad edasi informatsiooni UA vägede paiknemise kohta. Mäletate kindlasti seda uudist ja neid juhtumeid, kui UA väed said täpse miinrahe kaela kohtades, kus OSCE oli lahkunud. Hiljem ta küll mingis telekanalis vabandas selle avalduse pärast ja eks ta arvude osas ka natuke liialdas aga ma arvan, et tema vihje oli sellega edasi antud.võhik kirjutas:Nojah nüüd pean jälle tõe huvides mainima, et ATO staabi esindaja teatel peale 12. Venemaa humanitaarkonvoi saabumisel olla bojevike laskemoona varud järsult suurenenud - see nähtub rindel avatud suurest tulest.koll kirjutas:Teksti järgi veokid avati, ukraina ohved lasti ligi *(kuidas need järsku venelastega sõbrunesid?), kuid koormaid maha ei laaditud- mida sa seal reaalselt kontrollid? Röntgen veel päästaks, kuid seda seal vaevalt on.Aga - link sellele mida viimase saadetise puhul V. ja U. pool koos tegi ja ei teinud.
Украинские офицеры проверяли гумконвой из России - ОБСЕ
http://korrespondent.net/ukraine/347391 ... ossyy-obse
http://donetskinfo.cinfoo.com/news-7397.html
Aga - kas venelased ja ukraina ohved sõbrustavad (ei oska ütelda) - aga oslt on see tõenäoline, sest eks need U. ohved on seal Venemaal piiripunktis minuteada kuid ja kuid olnud - vastavalt U. ja Venemaa kokkulepetele) iseasi - kuidas seda täidetakse...
Võtsin ette selle artikli, mis valgustanuks toimuvat Izvarinoa (Ukraina, aga bojevike valduses, sinna U. mehed minna ei saa- kohe läheks ka ju sõjaks...) ja Donetsk (Venemaa) piiripunktis (kus U. mehed riikide vahelise lepinguga on)kupiseeru kirjutas:Kes tegelikult tellib "muusikat" piiril, mis on terrode kontrolli all?
Tehnika hooldus on peenike asi. Lihtsalt mõtteid võrdluseks -vanemuine kirjutas:Yks on teinud minu arvates võrdlemisi kainestava ülevaate Ukraina vägede reaalsest võitlusvõimest, mõnikord ehk liiga kainestava. Kuid kõige selle Ukraina tehnika lagunemise juures tekib tõsine küsimus, mis krdi imetehnikat need mardikad siis kohale vaevad, et neil kogu see armaada silmnähtavalt ja tuntavalt ei lagune, nagu see ukrainlastel juhtub? Kas mardikatel on tõesti hooldusmehed suurusjärk paremat kraadi insenerid kui ukraina omad? Tehnika peaks ju ise-enesest suhtkoht võrdväärne olema kvaliteedi? poolest?
).Esimeses Tsetseenia sõjas nimetas Boriss Nikolajevits Jeltsin asulate ja linnade hävitamist võitluseks organiseeritud kuritegevusega (мафиозные структуры).Mõned korrusmajad selle kõrval on kübe,olgu nad või Moskvas.Selles 9-korruselises on Parema Sektori võitlejad (nii väidab reporter),sellest piisab tanki tule avamiseks,nii mõtleb iga "vene maailmas" elav olevus.Otto K kirjutas:Natuke Sinutuubi filme.
Kuidas sisenesid rahumeelsed terroristid Vuglekorskisse? Andsid kohe linna ääres tankidest tuld 9-korruselise elumaja pihta.... Ja seda Rossia 1 kanali telekaamerate võttegrupi saatel. Aga homme Lavrov räägib sellest kuidas paha Ukraina tulistab elamukvartaleid...
https://www.youtube.com/watch?v=9RKJFm1pJuM
Ok, ärge siis pika jutu pärast pahandage. Pildid jävad loo juurde, neid ma panema ei hakka. Siin ta on:krijgsvolk kirjutas:Kamraad Koll, kui see Sulle tüli ei tee, võiksid selle PM Piirsalu kirjatüki tõepoolest siia kopida.
Rindel õpitud: kõige tähtsam on ise ellu jääda!
Postimees 3. veebruar 2015 23:59
Vaikus kestis jälle liiga kaua. Keegi ei tahtnud meist eriti välja minna suitsetama ega isegi keha kergendama. Parem oli ära kannatada.
Esimene miin langes nagu alati ootamatult. Miini langemise vile on lühike. Kiire reaktsiooniga inimene jõuab teha paar sammu või siis pikali visata. Seekord oli vile harjumatult kõva. Rohkem ei jõudnudki mõelda, kui meie korralikest ümarpalkidest tare värises plahvatusest.
Hüppasime neljakesi tare kõige kaugemasse tuppa madalale voodile pikali. Kõigile oli selge, et miine hakkab nüüd robinal langema. Ainuke küsimus oli, kas tulevad nagu vihmapilv meile otse peale või lähevad mööda.
Kümme sekundit hiljem oli asi selge – plahvatused tulid järjest lähemale. Kolmanda miini kukkumise järel ragises tare nii, nagu oleks keegi sellel vitsad ümber pannud ja tahaks üles tõsta.
Kõrval asuvas kivimajas varjunud mehed kirjeldasid hiljem seda hetke nii: nagu mitu meest oleks lasknud automaadiga valangutega vastu maja seina. Tegelikult olid need miinikillud, teravad ja sakiliste servadega nagu haihambad. Suuremad killud lõikavad jala või käe otsast ning lendavad veel edasigi.
Järgmised kaks-kolm miini langesid juba veidi kaugemale. Liikumatult lamanud mehed hakkasid kergendusega vaikselt liigutama.
Toast välja tulles nägime, et Taat (Ded) istus otsustava, aga rahuliku näoga pimedas tares küdeva kamina ees. Ta oli tegelikult juba pärast esimest plahvatust tagatoast välja tulnud.
Tema ilme väljendus selgelt: tema on oma kodumaal ja niisama naljalt ei hakka tema vaenlase eest juba peitu minema. Puu (Derevo) tegi suitsu ning kandis rahulikul häälel Taevale (Nebo) ette, et me olime just saanud kaela miinipildujate rünnaku. Vaevalt mõni hetk hiljem ragises raadiosaatjast Taeva hääl, kes andis edasi koordinaadid, kust miinid Ukraina separatistide poolelt tulid.
Paar minutit hiljem kuulsime, kuidas eemal metsatukast läksid Ukraina armee Grad-raketid teele sinna, kust miinid olid tulnud. Taat ja Puu olid silmanähtavalt rahul. «Nii ongi neile vaja,» ütles Taat vaikselt, rohkem iseendale kui meile.
Taat on 66-aastane pensionil endine raudteelane Taga-Karpaatidest ja Puu umbes 50-aastane elektrik kuskilt Kesk-Ukraina oblastist. Nad on Ukraina vabatahtlikud, tänu kellele püsib praegu suures osas rinne Donetski lähedal. Ukrainlaste sõjas ametlikult Donetski ja Luganski separatistide, aga tegelikult Vene armee ja selle relvade vastu.
Taat ja Puu on nende kutsungid. Taadi pärisnimi on Vassil, Puu enda pärisnime ei öelnudki. Aga pärisnimed ei huvitanudki kontrollpostis Kamikaze kedagi.
Kamikaze on Ukraina vabatahtlike valvatav kontrollpost kahe kilomeetri kaugusel ukrainlaste omamoodi Stalingradiks kujunenud Donetski lennujaamast ning kilomeetri kaugusel kuulsast Peski külast, mis praegu on Donetski linna all kõige kaugem punkt, mida Ukraina riik kontrollib. Kamikaze asub Tallinnale 500 kilomeetrit lähemal kui Brüssel.
See, mis seal toimub, on suur ja tõsine sõda. Seal saavad iga päev surma kümned inimesed, kaasa arvatud tsiviilisikud. Selles julmas positsioonisõjas osalevad hetkel peamiselt mõlema poole suurtükiväelased.
Peskis asuvaid Ukraina vägede positsioone pommitavad vastased peaaegu päev läbi. Kamikaze post pääseb tavaliselt kergemini. Minu seal oldud kolme päeva jooksul oli täitsa mitmetunniseid vaikseid hetki. Ka olid ööd suhteliselt vaiksed, soomusvesti võis magamise ajaks isegi seljast ära võtta. Mina esimesel ööl ei võtnud.
Enamiku miinipildujatule raskusest võtab Kamikazelt ära kõrval asuv Donetski piirkonna kõige strateegilisem tugipunkt Sild (Respublika Most), mis on korduvalt käest kätte käinud. Praegu kontrollivad seda Ukraina üksused. Kamikaze ongi põhimõtteliselt Silla vaatluspost.
Ma oskan võrrelda: see on mitu kraadi kangem sõda kui see, milles osalesid Eesti kaitseväelased Iraagis ja Afganistanis. Ma ei mäleta, et oleks Iraagis või Afganistanis tundnud erilist hirmu. Valetaksin, kui ütleksin, et Kamikazes ma ei tundnud hirmu.
Aga seda hirmu oli lihtne alla suruda, kui sa nägid Taadi meelekindlust ja Puu isegi teatud moodi fataalselt lähenemist asjale. Riik tuleb ära kaitsta ja kui tuleb surra, siis tuleb. Asi on ometi ju seda väärt.
Taat jättis Karpaatides koju oma haige vana naise ja peagi poegima hakkava lehma ning tuli kuuks ajaks oma riiki kaitsma. Ta ütles, et küll naine terveks saab ja naabrid aitavad lehma ära poegida, aga riik tuleb kohe ära kaitsta. «Me ei lase neid siit kaugemale!» kinnitas ta mulle. Kui palju kordi ma seda nelja rindel oldud päeva jooksul vabatahtlike ja sõjaväelaste käest kuulsin!
Üks võit on juba nagunii Ukraina vabatahtlikel käes. «Suvel meil polnud ju armeed, see oli täielikult demoraliseerunud ja komandörid olid Vene-meelsed,» rääkis Taat. «Nüüd on meil lõpuks armee, mis suudab koos meiega riiki kaitsta. Me pidasime selleni vastu!»
Ühel päeval seisime Taadiga «staabi» ees, kui Grad-raketid langesid meist üle jõe, umbes poole kilomeetri kaugusele põllule. Ei mingit vilinat. Need olid lihtsalt kohal ja keerasid põllu põhjalikult pahupidi. Grad lendab helikiirusest väledamalt, sellepärast neid ei kuule.
«Oleks need siia kukkunud, poleks me jõudnud liigutadagi,» ütles Taat rahulikult. Isegi pikali visata poleks jõudnud, lisas ta.
Grad on üks julmemaid relvi selles sõjas. Kui korraga lasta välja kaheksalasune kompleks, millest igaüks sisaldab viit raketti ehk kokku 40 raketti, võib see surmava killupilvega katta ligi ruutkilomeetrise ala.
Meie õnneks, sel hetkel seal Kamikazes, on Gradid suhteliselt ebatäpne relv. Mariupolis mängis see asjaolu aga hiljuti 31 inimese kahjuks. Separatistid tahtsid lasta Ukraina vägesid, aga tabasid elurajooni.
Teine lugu on Gradi edasiarendatud variandi Uragan-kompleksidega. Need lasevad täpselt ning erinevalt Gradist hävitavad kogu tabatud ala lisaks killupilvega ka tulemerega. Uragani eest ei päästa isegi see, kui sa juhuslikult oled keldris varjul. Ära põled nagunii.
Kamikaze posti juht Aleksandr Jermakov (42), kutsungiga Kindral, on pärit samast Donetski oblastist. Aga ta ikka kaitseb Ukrainat, sest «ma tahan elada vabas riigis».
Kui ma saabusin Kamikazesse vabatahtlikest reportaaži kirjutama, teatas ta mulle esimese asjana: Donetskisse saabus just Venemaalt järjekordne humanitaarabikolonn. «Järelikult tuleb täna öösel meie juures diskoteka!» Nii pidi pärast konvoi saabumist alati olema.
Diskoteegi all pidas ta silmas kõva pommitamist miinide, Gradide ja sekka ka mürskudega. Sellepärast ma magasingi soomusvestiga. Öö läks siiski suhteliselt rahulikult. Sõjas tuleb vahel ette ka positiivseid üllatusi. Ei pommitata nii palju, juba hea uudis!
Isegi tavaelus labaselt kõlavad ütlused omandavad sõjas uued tähenduse.
«Hea on seal, kus meid ei ole,» ütles vabatahtlik Oleh mõtlikult pärast seda, kui elasime üle kõige kõvema miinirünnaku. Tavaelus banaalne mõte, aga sel hetkel mõtles nii mitte ainult Oleh.
Või mida tähendas Kamikazes öelduna kodus nii tavaline lause: «Rahulikku ööd!» Me lootsime seda seal täiesti siiralt.
Vabatahtlikele kohapeal kiiret sõjalist algõpet andev Kindral oli nende tahtest vaimustuses: «Vabatahtlikena läksid praegu sõtta kõik Ukraina parimad inimesed.» Seda mõtet kuulen ma rindel iga päev korduvalt.
See patriotism ja kaitsetahe on niivõrd siiras isegi kõige paadunuma karvakasvanud sõjahundi – ja selliseid on Silda kaitsvate meeste seas palju – suust, et mingil hetkel tekib minus üsna rahulik tunne: neid inimesi, seda Ukrainat pole võimalik võita. Ainuke variant, kui neid reedetakse. Kas siis omade või maailma poolt.
Sellel võimsal kaitsetahtel oli ka teatud ülevoolavaid vorme.
Sillal kohtasin kahte aasta tagasi Kiievis Maidanil kuulsaks saanud Parema Sektori nimelisse natsionalistlikku liikumisse kuuluvat kutti. Üks oli 22-aastane ja teine 20-aastane. Nende üksus oli separatistid välja löönud Donetski lennujaama servas asuvast tuletõrjedepoost, mida nad nüüd edukalt kaitsesid. Enne veel võitlesid nad lennujaama terminalides. Nad olid nende hulgast, keda Ukrainas tuntakse küborgidena.
Nende kuttide jutt kubises surmast. Surma saamine – muidugi kodumaa eest! – oli nende jutu järgi sama loomulik kui tavakodaniku jaoks õhtul hammaste pesemine. Kaaslaste hukkumine kõlas nende suus isegi naljakalt. Oma langenud kaaslastest rääkisid nad sellisel moel, nagu ärkaksid nood homme ellu. Mul jäi mulje, et nad pidasid seda sõda kindlas usus, et neil on mitu elu.
Sama tugevalt kui Kindral hindas sõtta läinud vabatahtlikke ning sõjaväge aitavate abiorganisatsioonide liikmeid, vihkas ta ükskõikseid Ukraina inimesi ning suurt osa riigi juhtkonnast ja kindralitest. Veel üks väga valdav suhtumine rindel, sest riik on sõjaväe varustamisel ja üldse rindelähedase elu korraldamisel nõrk. See on veel pehmelt öeldud. See paistab isegi Kamikazes ja Sillal igalt poolt välja. Enamiku toidukraami, riided ja muu vajaliku toovad kodanikualgatuse korras üle maa tekkinud tuhanded abiorganisatsioonid. Hea, et riik vähemalt laskemoona ja relvastuse annab!
«Kui see sõda lõpeb, siis kõik meie, kes me praegu rindel oleme, hakkame küsima Kiievilt väga ja väga tõsiseid küsimusi,» ütles Kindral. «Miks ei aidata armeed ja inimesi, kuhu on kadunud selleks mõeldud raha, kuidas seda raha üldse jagatakse?»
Kindrali jutt sellest, kuidas muutusi tahtnud Ukraina inimesed tulid kõigepealt Maidanile ja siis läksid samad inimesed peaaegu üksmeelselt rindele ning pärast sõda tulevad vajadusel Maidanile tagasi, tekitas tahtmatult mõtte, kas praegune Kiievi võim salamisi väga tahabki sõja kiiret lõppu.
Ühes asjas oli Kindral aga enamikust Ukraina vabatahtlikest erineval arvamusel. Sõja lõppu, vähemalt niipea, tema ei usu.
Enamik vabatahtlikke uskus, et separatiste on võimalik võita. Kui vaid Moskva lõpetaks nende relvastamise.
«Seda ei tule. Selleks peaks Putin ära surema!» ütles Kindral ja kohendas seljal Muha-nimelist tankitõrjerelva, mille kasutamist ta hakkas just uutele saabunud vabatahtlikele õpetama. Muha on vabatahtlike peamine relv separatistide tankide vastu, mis on ilmselgelt Vene päritolu. «Me ei suuda neid välja ajada. Parim, mida me suudaksime, on see, et nad enam edasi ei läheks.»
Teise päeva õhtuks saatis Sild Kamikazesse teate, et luureinfo kohaselt on separatistid edukalt üle rindejoone saatnud mitu diversioonigruppi. Kõik postid peavad öösel olema ääretult tähelepanelikud, hoiatati meid.
Kamikaze vabatahtlike põhitöö aga algabki just öösel, kui nad peavad vahetustega valvama Silla ühte tiiba, et «külalised» millegagi ei üllataks. Sel öösel käskis Sild vabatahtlikke, et nad peavad kaitsma eelkõige iseennast diversantide eest, tiiba valvavad nad ise.
Osa äsja saabunud vabatahtlikke ei võtnud seda hoiatust silmanähtavalt tõsiselt. Aga mitte Taat ja Puu!
Taat kontrollis kõigi majade lukud üle ning käskis uksed ööseks hoolega sulgeda. Lahtise uksega majas, kus kõik aknad on miinikildude kartuses kinni müüritud või tugevate laudadega kinni löödud, on magavad vabatahtlikud diversandile lihtne saak: uks lahti, granaat sisse ja aamen!
Kesköö paiku äratas kõiki sel ajal valves olnud Puu pinges hääl eetris: «Meil on külalised!» Kujutage nüüd ise ette üleeile tsiviilelust saabunud vabatahtlikke erikoolituse saanud diversante pimedas taga ajamas.
Tarmukas kuldsete kätega Puu, kes kõigi tunnuste järgi oleks tavaelus heidik või retsidivist, suutis vastaste diversandipaari ümberkaudsetest mahajäetud majadest karmi elukooli kogemuse abil välja peilida. Vapralt astus ta nendega isegi ebavõrdsesse heitlusse. Lühikese kahepoolse tulevahetuse mahajäetud majade vahel lõpetas Sillalt avatud kuulipildujatuli. Kuigi kõlanud karjete järgi võis arvata, et vähemalt üks diversant sai haavata, ei leitud hommikul kedagi.
Hommik aga algas jälle nagu ikka kõik päevad siin – pommitamisega – ja see viis meid kiiresti tagasi tavalisse päevarütmi, kus eesmärgiks oli lihtsalt ellu jääda, kuni saabub järgmine vahetus.
Postimees»Välismaa