www.militaar.net

39

Kommunistlike „ajaloolaste“ poolt kindlalt ettevalmistatud lugeja sai juba kõigest aru: dotid olid küll olemas, kuid rumal Stalin ei lubanud vägedel neisse asuda. Et „mitte anda ajendit sissetungiks“. Vapustav loogika! Rääkimata sellest, et ei Stalin ega Hitler vajanud kunagi mingit „ettekäändeid“ (sest õigel hetkel valmistati neid ise vajaminevas koguses), oli juba tuhandete betoonkarpide ehitamine piirijõe kallastele iseenesest selline tegevus, millega võrreldes ei saanud nende dottide hõivamine ööpimeduses garnisonide poolt mitte kedagi millekski „provotseerida“. Seepärast need ka mehitati. Igal ööl.
„...Mai lõpus sagenesid lahinguhäired, mille ajal me asusime oma dottidesse. .. Öö veetsime dottides ja hommikul peale häire lõppu naasesime oma muldonnidesse. Juunis said sellised häired peaaegu igapäevaseks. Ööl vastu 21.juunit samuti. Laupäeval 21.juunil vaatasime me nagu ikka peale õhtusööki kinofilmi. Torkas silma, et eelmiste laupäevadega võrreldes ei olnud kinopinkidel näha lähedalasuvate külade elanikke. Pärast filmi kõlas öörahusignaal, kuid kaua magada me ei saanud: kell 2 öösel äratati meid häirekorras üles ning poole tunni pärast olime me juba oma dottides, kuhu varsti jõudsid ka vankrid laskemoonaga...“
Need read on L.V.Irini mälestustest, kes kohtas sõda Grodno KR-i 9.suurtüki-kuulipildujapataljoni õpperoodu kursandina. Pole mingit alust kahelda, et ka Bresti KR elas 1941.a. kevadel samade määrustike ja korra järgi.
Kõik selgub võrdluses. „Mannerheimi liinil“, mida Teise Maailmasõja ajaloolased on meenutanud tuhat ja üks korda, oli kõigest 166 betoondotti 135 km pikkusel rindel, kusjuures enamus dotte oli relvastatud ainult kuulipildujatega ja ainult 8 nn „miljonidotti“ olid relvastatud suurtükkidega.
Kuidas siis seda kõike kasutati? Punaarmee „näris“ läbi „Mannerheimi liini“ terve 1940.a. veebruari, kandes väga suuri kaotusi. Sakslased aga praktiliselt ei märganudki Bresti KR-i olemasolu. Armeegrupi „Mitte“ staabi ettekandes (22.juuni 1941.a kell 20 h 30 min) leiame ainult lühikese konstanteeringu: „Piirikindlustused on läbi murtud kõigi 4.Armee korpuste lõikudes“ (s.o just Bresti KR-i kaitsevööndis). Ja ka Guderiani memuaaridest ei leia me ühtegi meenutust mingitest Bresti KR-i kaitseliini läbimurdmisel peetud lahingutest.
Kuid mõned dotid võitlesid kuni 1941.a. juuni lõpuni! Sakslased olid hõivanud juba Belostoki ja Minski, olid jõudnud Bobruiskini, alustasid Berezina forsseerimist ning samal ajal hoidsid Bresti KR-i 17.kuulipildujapataljoni 3.roodu võitlejad endiselt enda käes 4-ja dotti Bugi kaldal Poola kohakese Semjatõtše juures kuni 30.juunini! Betoonseinad pidasid vastu kõikidele tulelöökidele ja alles siis, kui sakslastel avanes võimalus dotid ümber piirata ja asetada nende seinte alla rasked fugassid, suutsid nad käputäie kangelaste vastupanu maha suruda.
Aga mida tegid siis kõik ülejäänud? „Suurem osa 17.kuulipildujapataljoni isikkoosseisust taganes Võsokoje suunas, kus asus 62.KR-i staap... Samas suunas taandusid ka Brestis asuva 18.kuulipildujapataljoni võitlejad...“ Vaat niimoodi, rahulikult ja melanhoolselt, kirjeldab Sandalov massilist deserteeru-mist, mis leidis aset sõja esimestel tundidel.
Juhtub. Sõjas nagu sõjas ikka. Igas armees juhtub vahetevahel paanikat, segadust ja põgenemist.
Selleks ongi armeedes komandörid, et sellises situatsioonis ühtesid julgustada, teisi – maha lasta, aga igal juhul tagada lahinguülesande täitmine. Mida siis tegi 62.KR-i komandör, kui tema staabi juurde Võsokojesse jooksid oma tulepositsioonid maha jätnud punaarmeelaste hulgad?
„Bresti KR-i komandör kindralmajor Puzõrjov läks esimesel päeval koos osade tema juurde Võsokojesse jõudnud väeosadega tagasi Belskisse (40 km piirist. – M.S),. seejärel aga kaugemale itta...“ Kuidas seda mõista – „läks tagasi“? Lennuväepolgud „baseerusid ümber“ (nagu meile räägitakse) sellepärast, et saada tagalast uued lennukid. Nende asemele, mida nad põgenemisel lennuväljadele maha jätsid. Oletame. Aga mida siis lootis tagalast saada seltsimees Puzõrjov? Uue ratastel asuva liikuva kindlustatud rajooni?
Võimalik, et neid küsimusi esitatigi talle kellegi poolt. Vastuseid pole senini teada.
„Sündinud 1890.aastal. 62.KR-i komandant. Suri 18.novembril 1941.aastal. Andmeid matmiskoha kohta pole“ – see on kõik, mida teatas oma lugejatele VIŽ. Kus, kuidas, mis asjaoludel suri kindral Puzõrjov, miks ta oli veel 1941.a. sügisel arvel kui mitteeksisteeriva kindustatud rajooni „komandant“ – kõik see on senini varjatud tiheda sõjasaladuse uduga.
Kindral Puzõrjovi ülemus, Läänerinde juhataja asetäitja kindlustatud rajoonide alal kindralmajor I.P.Mihhailin sai 23.juunil 1941.a surma juhusliku mürsukillu läbi.
Boldini memuaarides avastame ka mõningad selle õnnetusjuhtumi üksikasjad:
„...taganedes koos vägedega, sai kindralmajor Mihhailin juhuslikult teada, kus ma asun ja sõitis minu komandopunkti...“ Kindral Mihhailin ei taganenud „koos vägedega“. Ta jõudis neist tunduvalt ette.
Boldini komandopunkt asus (nagu tähelepanelik lugeja mäletab) 15 km Belostokist loodes s.o üle 100 km kaugusel piirist. Sõdur ei jõua ööpäevaga omal jalal niipalju läbi marssida...

40
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... ipuuga.pdf

Daam viigipuuga

Dokumentaalse detektiivromaani žanr nõuab kõikide süžeeliinide kokkuviimist ja selget peamiste pahategijate näitamist. Kahjuks pole autoril lugejale pakkuda midagi peale suure arvu küsimärkide. Kahjuks pole Venemaa ajaloo suurima ja enneolematu tragöödia tõeliste põhjuste väljaselgitamiseks viimase kuuekümne aasta jooksul tehtud ühtegi tõsist ja autoriteetset jõupingutust, pole olnud ei kohtulikku või vähemalt parlamendikomisjoni uurimust. See situatsioon, mis on täiesti mõeldamatu üheski tsiviliseeritud riigis, on meie ühiskonna jaoks juba harjumuslik ja ei kutsu juba ammu esile ei proteste ega isegi üllatust.
Aga meie käsutuses olev tõendusmaterjalide baas ei luba meil tõestamata hüpoteesidest ja suunavatest küsimustest kaugemale minna. Üks sellistest küsimustest tekkis järgmise lõigu lugemisel Boldini memuaaridest. Niisiis, sõja esimene päev. Keskpäeval lendab Boldin Minskist 35 km Belostokist idas asuvale sõjaväelennuväljale.
„...Iga minut on kallis. Peame ruttama 10.Armeesse. Lennuväljal ei olnud ühtegi sõiduautot. Võtan „polutorka“ (pooleteisetonnise kandevõimega veoauto. – Troll) ja annan autojuhile korralduse sõita Belostokki...
...meie „polutorka“ kihutab elava liiklusega maanteel. Kuid see elav liiklus on ekslik. See, mida me näeme seal toimuvat, meenutab rohkem täielikus segaduses olevate inimeste sagimist, kes ei tea, kuhu ja milleks nad sõidavad või kõnnivad...
...paistsid silma mõned sõiduautod. Kõige ees oli „ZIS-101“. Selle avatud aknast tolknevad välja viigipuu laiad lehed. Tuli välja, et see oli mingi oblastiülemuse sõiduauto. Seal istusid kaks naist ja kaks last.
- Kas tõesti pole teil sellisel ajal muud vedada kui toalilli? Parem oleksite võinud vanureid ja lapsi
peale võtta, - pöördun ma naiste poole. Nad vaikivad, pead norus. Autojuht keeras pea ära – oli näha, et ka teda vaevas südametunnistus. Meie masinad läksid lahku...
...maanteel sõitis meile vastu „emka“. Selles oli ühe kindlustatud rajooni insener. Teen insenerile ettepaneku teha minu „polutorka“ korda, aga ise võtan ma tema masina ja jätkan teed 10.Armeesse. Mul on vaja jõuda sinna võimalikult ruttu. Kell 18.00 Ere päike valgustab teed...“
Lugege see lõik veelkord läbi, austatud lugeja. Kaks, kolm korda. Tasub lugemist. Meie ees on võti sellele, mida tavatsetakse nimetada „1941.aasta saladuseks“.
Kõigepealt teeme selgeks sündmuste aja ja koha asjaolud.
Kohtumine viigipuuga daamiga toimub Belostokist ida pool s.o rohkem kui 100 km riigipiirist, 22.juuni 1941.a päeva teisel poolel. See on umbes 12 tundi pärast lahingutegevuse algust, 4-5 tundi pärast Molotovi raadioesinemist. Sõda oli alanud ja seda teadsid juba kõik.
Üheks paljudest selle traagilise fakti tagajärgedest on see, et eranditult KÕIK sõiduautod kuuluvad nüüd mobiliseerimisele ja sõjaväevõimudele üleandmisele. Sõjaväeringkonna juhataja - aga tema äraolekul Lääne Erisõjaväeringkonna juhataja esimene asetäitja seltsimees Boldin – on nüüd kõikide Valgevenes asuvate sõjaväelaste ja tsiviilisikute jaoks kõrgeim võim.
Boldin kiirustab. Ja mitte kalale. Ta peab kiiresti jõudma 10.Armee staapi ja looma ning juhtima sealt rinde pealöögigruppi. Sellest, kui ruttu ja millises füüsilises seisukorras ta oma sihtkohta jõuab, sõltub sõna otseses mõtte sadade tuhandete inimeste elu.
Järeldus – Boldinil polnud mitte ainult õigus, vaid ta oli lausa KOHUSTATUD istuma mürisevast, ebakindlast „polutorka“ kabiinist kiire limusiini mugavale nahkistmele. Tema – Boldin – juba sõdib ning tema enesetunne pole enam ainult tema isiklik asi, mille juures ta võib üles näidata tagasihoidlikkust ja vähenõudlikkust.
Kas Boldin sai sellest ise aru? Loomulikult. Ta kordab mitu korda, et „on vaja kiirustada“ ja võtab viivitamatult endale esimese ettejuhtuva „emka“.
Aga võimsa ja töökindla valitsuslimusiini "ZIS-101“ laseb ta minema, piirdudes vaid mürgise märkusega. Millest (märkusest) hakkas häbi ainult autojuhil – kuid mitte „ZIS“-i reisijatel. Nende vastuseks oli vaikimine. Pärast seda „läksid meie masinad lahku“.
Põhimõtteliselt piisab sellest informatsioonist, et kindlaks teha, millisele „oblastiülemusele“ kuulusid nii see masin kui ka viigipuu ning miks see „ZIS“ ei sõitnud üksi, vaid esimesena terves sõiduautode grupis.
Selle aja Belostok oli provintsilinn 150 tuhande elanikuga, kus olid vaid mõned tekstiilitööstuse ettevõtted. Poolas oli ta idapoolne pärapõrgu, NSVL koosseisus sai temast kauge läänepoolne eelpost. „Mingisugused ülemused“ sõitsid sellistes linnakestes trammiga, suured (kohaliku mõõdupuu järgi) ülemused aga „emkaga“. Sõiduautodega oli NSVL-s alati raskusi.
Esinduslik „ZIS-101“ sai Belostokis olla vaid kolmel inimesel: Ühisomandi Eest Võitleva Partei oblastikomitee esimesel sekretäril ning NKVD ja NKGB oblastivalitsuste ülematel. Neljandat polnud ette nähtud. Ja ainult sügavasse sisemusse imbunud surmahirmuga „organite“ ees sai seletada, miks kindralleitnant, kellel oli selja taga juba kaks „vabastusretke“ – Poolasse ja Rumeeniasse, - ei söandanud reisijaid koos viigipuuga autost välja tõsta ja „ZIS-101“ rekvireerida.
Tehes sel moel kindlaks auto ja reisijate päritolu, pöörame nüüd tähelepanu viigipuuga lillepotile.
Vabastusretked tõid endaga alati kaasa sõjaväe-, partei- ja eelkõige julgeolekuorganite ülemuste isikliku heaolu järsu kasvu. Pärast seda, kui kümnete miljonite hukkunute hinnaga saavutati võit, muutus see nähtus eriti massiliseks. Demonteeriti ja veeti Moskva lähedal asuvasse suvilasse Göringi luksuslik villa, sulatati jalutuskeppide nuppudeks ümber Hohenzollernite kuldne kroon, spetsiaalselt marssal Žukovi jaoks otsiti kogu purustatud Berliinist mingeid enneolematuid „inglise tõugu habemetega koeri“...
24.jaanuaril 1948.a arreteeritud kindralleitnant K.F.Telegini, Nõukogude vägede Saksamaa grupeeringu Sõjanõukogu liikme või lihtsamalt öeldes – G.K.Žukovi lähima abilise – elukoha läbiotsimisel leiti ja võeti ära:
„üle 16 kg hõbedast eseme, 218 villasest riidest või siidist kangast, 21 jahipüssi, palju antikvaarseid portselan- ja fajanssesemeid, karusnahku, XVII ja XVIII sajandi prantsuse ja flaami meistrite gobelääne ning teisi kallihinnalisi asju...“

41

1939.aastal need „õiekesed“ alles puhkesid, kuid juba Poola „vabastusretke“ ajal kadus nõukogude okupatsioonitsoonist Lvovi lähedal ameerika suursaadiku Poolas Biddli abikaasa varandus (kes oli rikkast perekonnast pärit daam), muu hulgas ka suur antikvariaadi kollektsioon. Peaaegu kaks aastat tülitasid ameeriklased selles küsimuses nõukogude välispoliitilist ametkonda palvetega asjas selgust tuua. Neid pani väga imestama asjaolu, kuidas sai „äramuudetud“ eraomandusega riigis jäljetult kaduma minna 200 (kakssada) kasti maalide, karusnahkade, vaipade, lauahõbeda ja muu kraamiga. Lõppude lõpuks katkes meie diplomaatide kannatus ja 5.juunil 1941.a teatas Välisasjade rahvakomissari asetäitja seltsimees Lozovski ameerika saadikule Steinhardtile sõna-sõnalt järgmist:
„...Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes toimus sel ajal revolutsioon. Härra saadik arvab nähtavasti, et kui inimesed teevad revolutsiooni, siis pole neil millegi muu peale mõelda kui kellegi eraomandi säilitamisele. Nõukogude valitsus ei ole härra Biddli varanduse valvur...“
Kergendades niimoodi südant, tagastasid nõukogude võimud 47 kasti ja lubasid ka ülejäänu tagastada, „kui veel midagi leitakse“.
Kogu see pikk loeng oli mõeldud selleks, et vaevalt oli see õnnetu viigipuu ainus väärtuslik ese Belostoki peamise ülemuse majas. 1939.aasta sügisel „toimus ka seal revolutsioon“ ja Radziwillide perekonna-lossidest läks samuti ilusaid asju kaduma.
See, et Belostoki „esimene leedi“ tassis endaga kaasa viigipuud, tõendab seda, et teeleminek ja asjade kaasapakkimine toimus äärmiselt kiirustades, poolenisti hüsteerilises seisundis.
Aga miks?
Mis asi siis ehmatas nii väga viigipuuga daami ja tema abikaasat? Vastata sellele küsimusele pole sugugi nii lihtne, nagu tundub esimesel pilgul. Jah, MEIE teame tänapäeval, mida tähendasid need lasud piiril 22.juuni 1941.a. varahommikul. Kuid kes teadis seda täpselt esimese sõjapäeva õhtul?
Kõikidest reproduktoritest tuli sama röökimine: „Aga kui meie kallale tuleb vaenlane, siis lööme me teda igal pool ja alati“. Moskvas valmistuti vägedesse Direktiivi Nr.3 saatmiseks, mille kohaselt tuli 24.juuniks lahingutegevus viia vaenlase territooriumile.
Ja mis kahtlusi võis olla selliste plaanide realistlikkuses – kui arvestada faktilist jõudude vahekorda? Ja isegi kui oli mõningaid kahtlusi, siis kust tuli see kõikehaarav kindlus, et nüüd tuleb tagasi vaatamata põgeneda?
Daami mees teadis tänu oma ametikohale asjade tegelikku seisu? Kuid sel juhul oleks paanikaks veelgi vähem põhjust. 10.Armee vööndis 200 km laiusel rindel tungisid peale 10 Wehrmachti jalaväediviisi. Hobustega veetava suurtükiväega, ilma ühegi tankita. Meie määrustike järgi oleks sellisel rindel pealetungimiseks vaja läinud kolm korda rohkem vägesid.
Selleks momendiks, mil viigipuu rändas koos muu kraamiga kalli auto salongi, lõpetasid Wehrmachti eelsalgad alles ülepääsude rajamist piirijõel Bugil. Isegi kui oletada, et Suur Ülemus ei uskunud Punaarmee võimalustesse mingigi vastupanu osutamiseks, polnud mingit arukat põhjust kiirustamiseks. Piirist oli Belostokini 75-100 km. Tee peal on kaks jõge: kui liikuda edelast, siis Narev, kui põhjast, siis Bebža. Olgugi, et need polnud just nii suured takistused kui Dnepr või Visla, kuid ilma sillata polnud siiski võimalik seda jalaväediviisil koos kogu oma varustusega ületada. Kuid sild on veel vaja ehitada ning kui palju läheb aega lihtsalt selleks, et seda mööda jõuaks üle jõe Wehrmachti jalaväediviis s.o 15 tuhat inimest ja 5 tuhat hobust?
Nii et enne nelja-viite päeva polnud sakslasi Belostokki oodata. Aega asjade pakkimiseks oli küllalt. Polnud põhjust rabelemiseks ja esimese kättejuhtuva viigipuu autosse toppimiseks.
Nii et mis jõud siis täitis mõned tunnid pärast seda, kui Molotov luges raadios ette Stalini poolt kirjutatud sõnad: „Vaenlane lüüakse puruks, võit on meiega“, kõik teed „täielikus segaduses olevate inimestega, kes ei tea, kuhu ja milleks nad sõidavad või kõnnivad...“?
Kuni autor kirjutas selle kurva jutustuse järgnevaid peatükke, andis kirjastus „Olma-press“ 2002 aastal välja raamatu „15 kohtumist KGB kindrali Beltšenkoga“.
See teenekas tšekist juhtis rahvaülestõusude mahasurumist Kesk-Aasias, Budapestis ja Tbilisis. Meie uurimuse jaoks on oluline see, et enne sõda oli ta Belostoki NKGB oblastivalitsuse ülem. Raamatu 129-l leheküljel väidab kindral, et oma naise saatis ta Minskisse „polutorkaga“. Kui see on tõsi, siis oli viigipuu oblastikomitee esimese sekretäri Kudrjajevi või NKVD oblastivalitsuse ülema Fukini majast.
Kuidas sellega ka oli, kuid Beltšenko meenutused täiendavad 1941.a. juunisündmuste kirjeldusi eriti koloriitsete värvidega.
„...Umbes kell 6 hommikul kogunes partei Belostoki oblastikomitee büroo... oblastikomitee büroo pani ette luua tšekistide lahingugrupid, et vaenlase linnatungimise momendil õhku lasta ja purustada kaitseobjektid, sõjaväebaasid ja –laod...“
Ei mingeid oletusi! Sõja kolmandal TUNNIL ei kahtle Belostoki seltsimehed selles, et vaenlane jõuab linna. Isegi kiiremini kui võtab aega sõjaväeladude evakueerimine.
Ning lõpuks veidi ka viigipuust:
„...oma perekonna saatsin ma sõja esimesel päeval „polutorkaga“ Minski poole. Koos nendega sõitsid ka mu asetäitjate perekonnad... Kogunemine toimus kiirustades. Nagu alati (!?) juhtub sellistel puhkudel, ununes kõige vajalikum. Näiteks ei võtnud minu naine kaasa ühtegi dokumenti, mis oleks tema isikut kinnitanud...“
Ülihuvitav detail. Kas unustas kaasa võtta – või kontrollis abikaasa põhjalikult, et naisel poleks kaasas mingeid tema isikuid tõendavaid dokumente?
Vaat siis on „alati nii“, kui tšekist (või tema naine) suundub vaenlase tagalasse.
Või kohtumisele Nõukogude riigi töötajatega, kellel avanes (esmakordselt paljude aastate jooksul) võimalus näidata tegudega oma „armastust“ vahvate tšekistide vastu...

42
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/III ... 20meie.pdf

III osa

Seitse ei saa ühest jagu

„Ma armastan meie suuri plaane...“

Kohad on seal imeilusad. Maalilised metsad – sajanditevanused tammed, pöögid, plataanid. Puhtad jõed, kus tänini on külluses kalu, viljakas maa. Aga missuguse vanaslaavi muusikana kõlavad selle maa linnade ja jõgede nimed: Gorõn, Ubort, Radomõšl, Turja, Kremenets, Slavuta, Korosten, Javorov...
Tõsi küll, Galiitsia ja Volõõnia ajalugu on kaugel inimarmastust ülistavast laulust. Hullumeelse vaenu - religioose, natsionalistliku, klassi – tuli rüüstas korduvalt seda rikast maa-ala. Siin, Zbaraži ja Berestetško juures, võitlesid Bogdan Hmelnitski kasakad raevukalt Poola šljahtaga. Siin võistlesid Babeli poolt ülistatud Esimese ratsaarmee võitlejad julmuses oma vastastega. Just siin, Dubno linna juures, langetas Tarass Bulba lühikese ja hirmsa otsuse oma lihasele pojale.
Vaat nendes ohtralt pisarate ja verega niisutatud kohtades, kolmnurgas Radehhov – Dubno – Brodõ, toimuski 1941.aasta juuni lõpus üks Teise Maailmasõja peamisi lahinguid, XX sajandi suurim tankilahing. Lahing, mis on tuntud (õigem oleks öelda – peaaegu tundmatu) „Edelarinde mehhaniseeritud korpuste vastulöögi“ nime all.
Enne selle „kolmanda stalinliku löögi“ asjaolude uurimist on üks väike tehniline märkus. Pärast seda, kui 1939.aastal muudeti Ida-Poola vägivaldsel teel Nõukogude Liidu läänepoolseks äärealaks ning küüditati ligi pool miljonit poolakat, „küüditati“ ka massiliselt poolakeelse kõlaga geograafilisi nimetusi maakaartidelt. Stanislavuv muutus Ivano-Frankovskiks, Žolkiev muutus Nesteroviks, Radzivilov – Tšervonoarmeiskiks, Krõstonopol – Tšervonogradiks jne. Sellepärast, et kergendada kõige tähelepanelikumate lugejate elu, kes tahavad võrrelda seda teksti maakaardiga, on kõik 1941.aasta dokumentides esinevad toponüümid toodud kooskõlas kaasaegsete kohanimedega.
Nagu ka Läänerinde ratsa-mehhaniseeritud grupi traagilise Grodno juures purustamise ajaloos, algas ka Ukrainas kõik Direktiivist Nr.3.
Meenutame veelkord, et 22.juunil 1941.a. kell 21 h 15 min andis Kaitse rahvakomissar Timošenko käsu:
„...Võimsate mehhaniseeritud korpuste ja kogu Edelarinde lennuväe ja teiste 5. ja 6.Armee vägedega piirata kontsentriliste löökidega sisse ja hävitada vaenlase grupeering, mis tungib peale Vladimir-Volõnski ja Brodõ suunal. 24.juuni õhtuks vallutada Ljublini rajoon..."
Ülejäänud Edelarinde ja Lõunarinde vägedele (26., 12., 18. ja 9.Armee) anti puhtalt kaitseloomulised ülesanded: „...kindlustada oma positsioone ja mitte lubada vaenlase sissetungi meie territooriumile...“
Selle direktiivi täielik tekst avaldati VIŽ-is alles 48 aastat peale selle allakirjutamist, kuid lühemas versioonis oli see ammu tuntud. Seejuures pidas iga nõukogude ajaloolane oma kohuseks (või täpsemalt öeldes oli tal selline parteiline ülesanne) laita meie peamisi väejuhte selle eest, et nad „lähtudes alusetult ülehinnatud meie vägede võimalustest, andsid ilmselgelt ebareaalse ja seetõttu ka mittetäidetava käsu“.
Hiljem, kui nõel ei tahtnud kuidagi kotis püsida (s.o tõde hakkas päevavalgele tulema), sai avalikustatud dokumentidest selgeks, et Punaarmee võimalused (koosseis, arvukus, relvastus, reservid, lahingumoona ja kütusega varustatus jne) lubasid seada ka palju suuremaid ülesandeid kui Ljublini vallutamine (kõigest 80 km piirist läänes). Siis hakkas kriitika suunitlus muutuma. Nüüd sõimati Direktiivi Nr.3 sellepärast, et seal olid näidatud täiesti ebareaalsed vastulöögi sooritamise tähtajad.
Näiteks üks seltsimees, suure operatiivosakonna tööstaažiga staabitöötaja, kirjutas terve artikli selle kohta, et sellise mastaabiga operatsiooni väljatöötamiseks ja ettevalmistamiseks on vaja vähemalt kuu aega, veel parem kaks kuud.
Ärme hakkame vaidlema. Austame professionaali arvamust. Kaks siis kaks.
Ainult et kes see ütles, et pealetungi planeerimine ja vägede operatiivhargnemine Lääne-Ukrainas algas alles 22.juuni 1941.a. õhtul?

43

Viimaseid Edelarinde (Kiievi Erisõjaväeringkonna – ESRK) sõjaeelseid plaane pole senini avalikustatud. Pole enam seda riiki, mille koosseisu kuulus Kiievi ESRK territoorium. Ammu on surnud kõik agendid-illegaalid, kes varustasid nende plaanide väljatöötajaid luureinformatsiooniga. Ammu on läinud ümbersulatamisele nendes plaanides mainitud sõjatehnika. Paljukordselt on muutunud nende kuuekümne möödunud aasta jooksul teedevõrgu läbilaskevõime, mis on neis plaanides mainitud...
Ühesõnaga – on ära langenud kõik vähegi mõistlikud põhjused nende kollatanud lehekülgede saladuses hoidmiseks.
Aga ei – tihedad parteilaste-ajaloolaste read manavad tuld ja tõrva kaela „ülejooksikule ja äraandjale“ Rezunile-Suvorovile, kuid Suure Plaani saladust hoiavad nagu nõela Surematu Kaštšei eluga, mis on teatavasti munas, aga muna on puuõõnes, puuõõs aga mere taga ja nii edasi...
Kuid nõel kipub vastupandamatult kotist välja. 1991.aasta lõpus, kergel peataoleku hetkel, mis haaras KP-GB tegelasi, kui nad nägid „raudset Feliksit“ õõtsumas terastrossi otsas mitmetuhandelise raevunud rahvahulga kohal, ilmus „arhiivi GULAG-st“ avalikkuse ette üks väga huvitav dokument: „Kaalutlused Nõukogude Liidu strateegilise hargnemise plaani kohta sõjaks Saksamaa ja tema liitlastega“.
Dokument oli kirjutatud ühes eksemplaris Punaarmee Kindralstaabi Operatiivosakonna ülema asetäitja kindralmajor (tulevane marssal ja Kindralstaabi ülem) Vassiljevski poolt. Tekstis on Žukovi või Vatutini käega tehtud parandusi. Kirjutamise kuupäeva pole näidatud, pealdises on ainult kuu – mai 1941.a. Timošenko ja Žukovi allkirju pole, Stalini resolutsiooni pole dokumendil samuti.
Ärme kaldume teemast kõrvale selle diskussiooni üle arutamiseks, mis algas peale selle (ilma liialduseta) sensatsioonilise dokumendi avaldamist. Seda enam, et publiku peamine tähelepanu oli suunatud mitte operatiivsetele kaalutlustele, vaid täiesti tavalisele (kui lähtuda tervest mõistusest, aga mitte propagandistlikest loosungitest) fraasile:
„Ma pean vajalikuks mitte mingil juhul anda initsiatiivi saksa väejuhatuse kätte, ennetada vaenlast ja rünnata saksa armeed sel momendil, mil ta on veel hargnemise staadiumis“.
Mõte on täiesti selge ja nõukogude sõjalise juhtkonna jaoks sugugi mitte uus. Näiteks teatas K.A.Meretskov (sel ajal Leningradi SRK juhataja) juba 1939.a. aprillis ringkonna Sõjanõukogu poolt korraldatud staabimängu arutelul esinedes:
„...sel momendil, kui meie vastased mobiliseerivad oma armeed, veavad oma vägesid meie piiride poole, ei hakka me käed rüpes istuma ja ootama. Meie operatiivne ettevalmistus, meie vägede ettevalmistus peab olema suunatud sellele, et kindlustada vaenlase täielik kaotus juba sel perioodil, kui ta ei pole veel jõudnud kogu oma jõude kokku korjata...“
Nõukogude ajalooteaduse korüfeed on juba jõudnud kõikidele, kes on veel suutelised neid kuulama, seletada, et need maikuu „Kaalutlused“ on ainult mustand, paberilipakas (mis tegelikult on kokku 15 lehel koos nelja lisaga ja seitsme kaardiga), mille kindral Vassiljevski koostas lihtsalt ajaviiteks, naljapärast, harjutuse mõttes, põhitööst vabal ajal. Ärme hakkama raiskama aega sellisel tasemel „diskussioonile“, vaid lihtsalt võrdleme neid käsitsi kirjutatud „Kaalutlusi“ ühe teise, allkirjastatud ja kõikide formaalsuste kohaselt vormistatud dokumendiga (autor on näitlikuse huvides rõhutanud olulisi kohti).

44

Niisiis, maikuu (1941.a.) „Kaalutlused strateegilise hargnemise plaani kohta“:
„...Punaarmee vägede esimeseks strateegiliseks eesmärgiks seada – saksa armee peajõudude purustamine, mis koonduvad lõuna pool Bresti-Demblini liini ning jõudmine 30-ks operatsioonipäevaks Ostrolenka, Narevi jõgi, Lovitši, Lodzi, Oppelni ja Olomoutsi liinile...
Lähim ülesanne – purustada saksa armee Visla jõest ida pool ja Krakovi suunal, jõuda Visla jõeni ja vallutada Katovice rajoon. Milleks on vajalik: Edelarinde jõudude pealöök anda Krakovi-Katovice suunas...
...abilöök Läänerinde vasaku tiivaga anda... eesmärgiga siduda Varssavi grupeeringut ja koostöös Edelarindega hävitada vaenlase Ljublini grupeering...
...Läänes hargnevate rinnete koosseis ja ülesanded:
...Edelarinne – rinde parema tiiva armeede kontsentrilise löögiga piirata ümber ja hävitada vaenlase ida pool Visla jõge Ljublini rajoonis asuv peamine grupeering; üheaegselt löögiga Senjava, Peremõšli, Ljutoviski rindel purustada vaenlase jõud Krakovi ja Sandomierzi-Keltse suunal ja hõivata Krakovi, Katovice, Keltse rajoon...“
Aga siin on teine (väga mahukas, üksikajalikult välja töötatud) salajane dokument:
„Kiievi ESRK staabiülema esitis Edelarinde Sõjanõukogu otsusele 1940.aasta hargnemise plaani kohta“.
Kõigepealt hindame väärikalt seda vapustavat pealkirja! 1940.aasta dokumendis on juba kasutatud terminit „Edelarinne“! Aga nüüd uurime lähemalt selle sisu:
„...Edelarinde ülesanded:
Lähim strateegiline ülesanne – purustada koostöös Läänerinde vasaku tiivaga Saksamaa relvajõud, mis asuvad Ljublini, Keltse, Radomi ja Krakovi rajoonis ning jõuda 30-ks operatsioonipäevaks Pilica jõe, Petrokovi, Oppelni, Neustadti rindejooneni...
Lähim ülesanne – koostöös Läänerinde 4.Armeega piirata ümber ja hävitada ida pool Vislat asuv vaenlane, jõuda operatsiooni 10-ks päevaks Visla jõeni ja arendada pealetungi Keltse-Krakovi suunas.
Paremal on Läänerinde (staap on Baranovitšis) ülesandeks – vasakul tiival asuva 4.Armee löögiga Drogitšini-Sedletsi-Demblini suunas aidata kaasa Edelarindele vaenlase Ljublini grupeeringu purustamisel...“
Igaüks, kes viitsib leida Poola kaardil kõik ülalmainitud linnad, võib veenduda selles, et neis dokumentides kirjas olevad ülesanded kattuvad täielikult nii eesmärkides, tähtaegades kui ka piirjoontes. Peale selle on näha ka selged tekstilised kokkusattumused. Kõige järgi arvestades töötati need dokumendid välja tihedas koostöös ja mingite ühiste esialgsete direktiivide alusel.
Seega planeeriti pealetungi Ljublinile vähemalt kuus kuud enne saatuslikku 22.juunit 1941.a. Kusjuures 1940.a. detsembrikuu dokumendis planeeriti moodustada Lvovi-Javorovi-Nesterovi rajoonis eriline „ratsa-mehhaniseeritud armee“, mis pidi 5.Armeega koostöös põhja suunas peale tungima ja vallutama Ljublini „operatsiooni kolmandaks päevaks“.
Ja ka siin näeme me kokkusattumusi nii vormis kui sisus 22.juuni õhtul välja antud Direktiiv Nr.3-ga.
Peale selle (ja seda on väga oluline märkida) oli Direktiiv Nr.3 Edelarinde ennesõjaaegsete plaanidega võrreldes väga ettevaatlik, mõõdukas ja tagasihoidlik. Nii oli detsembrikuise plaani kohaselt löök Ljublinile vaid üks mitmest löögist, mis planeeriti anda Edelarinde jõududega. Kusjuures rinde 11 tankidiviisist ja 13 tankibrigaadist planeeriti Ljublini pealetungile kaasata kõigest 6 diviisi ja 3 brigaadi. Teistele Edelarinde armeedele olid 1940.a. detsembriplaanis antud sama suured ülesanded.
Pealetungi 10-12-ks päevaks pidid 6., 26. ja 12.Armee väed välja jõudma Visla ja Dunajetsi jõe joonele (pealetungi sügavus 120-130 km) ja hõivama ülepääsud nendel jõgedel Sandomierzi ja Tarnuvi juures.
„Ja mis siis? – vaidleb meile vastu umbusklik lugeja. – See kõik ei tõesta veel midagi“. Ja tal on täielik õigus. Igas staabis – ja seda enam tohutu suure, hambuni relvastatud Nõukogude Liidu Kindralstaabis – töötatakse välja terve rodu igasuguseid erinevaid plaane. Millest suurem osa pärast hävitatakse ettenähtud korras, Eriosakonna esindaja allkirjaga. Nii et äkki lükkas seltsimees Stalin ülalmainitud väejuhatuse plaanid tagasi kui „NSVL muutumatult rahuarmastava välispoliitikaga vastuolus olevad“ ja käskis hoopis kaevikuid kaevata ja muul moel kaitset tugevdada?
Ei. See on ekslik arvamus, mis ei vasta ajaloolisele tõele. Punaarmee laiaulatusliku pealetungi plaanid „Lvovi eendi“ territooriumilt Lõuna-Poolasse olid kinnitatud ja võetud täitmisele. Seda ei kinnita mitte paberid (mida saab võltsida) või memuaarid (mida teinekord kirjutatakse südametunnistuseta inimeste poolt „tellimuse järgi“), vaid FAKTILINE vägede paigutus ja hargnemine 1941.aasta kevadel-suvel.

Nüüd oleks vaja mõne vene keele oskaja abi. Mis amet oli "кубовщик" tsaariaegses teemajas?
"...отец мой долго работал кубовщиком в чайной..."

Oskajast vähe, siin vaja venekeelset eesti keele oskajat: sõna кубовщик tähendust ei leia kusagilt, samas saan öelda, et куб tähendab keedukatelt, ma mõtlen sellist malmist (võib-olla ka vasest) ja destilatsioonikatelt ehk teadagi mille valmistamise seadet.

кубовая - katlaruum. Äkki katlakütja?

Ühelt poolt tegu teemajaga, teiselt poolt katlaga. Ehk oli siis tegu inimesega, kes hoolitses pidevalt kuuma vee eest tee jaoks?

Kõige lihtsam on vist asjast ringiga mööda minna, tõlkisin lihtsalt nii: "...Mu isa töötas pikka aega teemajas" ja kõik.

Kas mitte O.Luts oma "Mälestuste" mingis osas ei kirjutanud
tsaariaegse(te) teemaja(de) mitmeämbrilistest vasest samovaridest...
Ja kui selliseid oli ühes teemajas mitu... oli ühele mehele tööd vist küllaga.
See oli minu nägemus/fantaseering
Konkreetse vastuse saan homme.Tean täpselt kellelt küsida.

http://feb-web.ru/feb/mas/mas-abc/11/ma214416.htm
tekkis huvi ja leidsin ise...

retti kirjutas: http://feb-web.ru/feb/mas/mas-abc/11/ma214416.htm
tekkis huvi ja leidsin ise...

Irw, no mida sa leidsid? Tööline, kes teenindab katelt? Kas nii panengi tõlkesse või? Jätame selle üle vaidlused, las jääb teekeetjaks.

Aga nüüd veel üks küsimus. Kuidas on eesti keeles õige tõlge:
Royal Hohenzollern House Order (ingl.keel) - Hohenzollernite Maja orden või Hohenzollernite Koja orden?

Seda tõlgitakse ikka koda, nagu kuningakoda või kuninga kojaülem. Kuigi kojaorden kõlab esimest korda väljaöeldes veidi harjumatult.