F-4 Tallinnas

[paharet]

Kui jutt juba teemast kaugele läks....

Il-2 simos on IMHO kõige kõvemad asjad Jak-9T ja Jak-9K, üks neist siis 37, teine 45 mm automaatkahuriga

Põhimõtteliselt nagu keskmaaraketid reaktiivlennukile, tule avad 2 km tagant ja fritsud muudkui kukuvad....

Tegelikult oli venelastel siiski IIMS aegne kahur 20, mitte 23 mm (Shvak). 23 mm tuli kasutusse alles Mig-15-l 40ndate teisel poolel (osadel suurseeriasse mitteläinud reaktiivmasinatel ka varem).

Ja neli kuulipildujat "riiulitel" olid siiski 7,62 Shkas, mitte 12,7. 12,7 (BS) oli peal uuematel masinatel nagu Mig-3.

Osadel IL-2 mudelitel oli peal siiski2 23 mm kahurit ja oli ka 37mm kahuritega mudel aga suurem osa nendest oli relvastatud jah 20mm Shvak kahuritega.http://www.ctrl-c.liu.se/misc/ram/il-2.html

[Kapten Trumm]

Mitte päris põllule, kuid pinnasekattega lennuväljale maandumise nõue oli enamuse n liidu rindehävituslennukite tellimuse spetsifikatsioonis sees. Minu mäletamist mööda Su 27 ei tellitud selle spetsifikatsiooni järgi, nii et see lennuk vajab samuti betoonist stardirada. Küll võib aga MiG 29 startida pinnasekattega lennuväljalt (loomulikult terasplaatidega tugevdatud). Tal on spetsiaalsed klapid õhukanalite sulgemiseks ning tiiva peal olevad õhu sisselaskeavad stardi jaoks. Samuti telikul nö kivipüüdja, mis ei tohiks stardil ning maandumisel kive rataste alt vastu tiibe lennata.

F 16 on tegelikult nagu suur tolmuimeja. Stardirajal. Kõik lahtised kivid tõmbab hoobilt mootorisse. Enne lendusid puhastatakse stardirada spetsiaalsete "tolmuimejatega", et lennukeid mitte samasse rolli panna.

Leidsin otsinguga juhuslikult vana teema üles.

Nende MiG-29 varasemate variantide õhuklappidega oli paraku selline nali, et kogu esiratta üleslennutatav p*** lendas vastu seda klappi ja jäi pidama õhukanali serva peale. Ja niipea kui nee klapid avati, lendas sinna kogunenud sodi (kivikesed, muld) mootorisse ja.... aidaa. Lisaks on MiG-29-l ebameeldiv omadus alla kukkuda ühe mootori lahkumisel tekkiva veojõu ebasümmeetria tõttu, mis muutis lennuki kontrollimatuks. Seega ka kaks mootorit asja ei päästnud. Venelased said sellest probleemist muidugi aru ja loobusid sellest klappide-kere pealt õhuvõtu ideest õige pea ja hilisematel 29 mudelitel on ülestõstetavad terasvõrgud nagu Su-27-l.

Ja kuna lennuväljad olid omal ajal nagu olid, siis neid probleeme ikka juhtus. Varasemate 29 kasutajad leiutasid ise imeasju probleemi lahendamiseks, nt tehti vingemaid porilaudu esitelikule ja muudki.

Kui aga nüüd hakata mõtlema nende ülestõstetavate terasvõrkude peale, siis ega need ka palju ei päästa. Töötavate mootoritega MiG-29 ja Su-27 on täpselt samasugused tolmuimejad nagu F-16. Sodi imetakse sisse ja jääb võrku või võrgu ette pidama. Võrgu ülestõstmisel lendab kogu sinna pidama jäänud sodi ikka mootorisse.

Ehk võib arvata, et see on selline...noh natuke tegelikust elust kaugel seisev punavene propaganda. Õige lahendus oleks kõrgele tõstetud õhukogurid.