Seekordse KT kogemuse baasil pean ma kahjuks konstateerima vastupidist efekti. Medevac toimis kuidagi moodi kompaniist ülespoole (mõnikord isegi üllatavalt hästi, tänu ajateenijatest parameedikute evakuatsioonimeeskondadele), kui keegi "haavatutest" altpoolt sinna kompanii tasemle üldse jõudis (sest praeguses struktuuris teadupärast enam kompanii tasemel meditsiiniabi pole ette nähtud, ja see ongi kogu asjale n.ö. kabelimatsu pannud).
... ja kuna kett on nii tugev kui tema nõrgeim lüli siis võib välihaiglas olla Jeesus Kristus ise oma silmapilkselt terveks raviva võimega aga sellest pole s***** kasu
kui haavatu lahingväljalt kaugemale ei jõua.
Muidugi kompanii tasemet mainides pidasin silmas missi-üksusi kus on med-evac tasemel hoidmise vajadusest
VÄGA hästi aru saanud. Eeldasin, et sellest on KV-siseselt õppust võetud aga ilmselt eksisin.
Siin on kurdetud infosulust, mis ümbritseb sageli missiüksusi (nii tsiviilide jaoks kui ka paraku KV-siseselt) nii et siin on üks kogemus millest võib õppust võtta:
Julgestusülesandele suundudes astus võitleja (kas ta oli ameeriklane, britt või taanlane, sel pole tähtsus) soomusvastase-IED otsa. Tulemus: mõlemad jalad otsast rebitud ja ühtlasi arteriaalne verejooks. Aeg, mis kulus alates esimese žguti pealepanekust kuni lähima patrullibaasi evakuatsioonini oli max ca
6 minutit, mille jooksul suutis ta
2 liitrit verd kaotada (kes ei tea, siis inimese kehas on umbes
5 liitrit verd). Patrullbaasis ootas teda juba
kompanii orgaaniline med-üksus kelle käsutuses oli kiirabi-tasemel varustus ja suutis teda stabiilsena hoida kuni kopteri saabumiseni.
Kokkuvõttes, kui iga ta lähedal asuv võitleja poleks väljaõppes saanud
oksendamiseni evakuatsioonialaseid drille (mistõttu igaüks teadis mida keegi peab tegema) ja kompaniil poleks olnud
tasemel med-varustust siis suure tõenäosusega oleks langenute hulka üks mees lisandunud.
Kusjuures see konkreetne juhtum oli veel tingimustes kus võitluskaaslased said teda segamatult abistada. Mis aga oleks siis saanud kui oleks see juhtunud konventsiaalses sõjas eesliinil, kus õhus lendava
metalli turmtuli sunnib haavatu ennem kuhugi natukene varjulisemasse kohta tirima ja seal temaga
lamades asendis tegelema?
Rääkimata sõjas kaasas käiv paratamatu kohatine peataolek/paanika/kangestumus mis paljusid haarab.
Ühtlasi eelnevast lõigust on mul ka üks küsimus
hillartile:
Kas praegusesse parameediku väljaõppesse kuulub ka surnukuuri külastamine kus tulevastele meediku-hakatiste juuresolekul teostatakse reaalse laiba lahkamist või lihtsalt näidatakse mis võib inimesest järgi jääda õnnetustes?
Ma saan aru, et see küsimus kõlab võikana aga elu on kahjuks näidanud, et isegi kõige tugevamatel meestel võib vahest see "prõks" läbi käia kui ikka nähakse mitte mõne nuku sisikonda aga päris-inimese sisemust.
Paratamatult sama kehtib ka nt reaalse kuulipilduja tule all roomamise puhul. Kui kuuled ikka seda heledat plaginat (kui keegi sinu suunas tulistab) ja kuulide vingumist õhus siis üllatad isegi kuidas see inimpsüühikale võib mõjuda...
.