toomas tyrk kirjutas:Või on põhivajadus "mulli" ajada ning sealjuures tarka nägu teha? Räägi asjadest nii nagu Sa aru saad ja eesti keeles. Et teised ka aru saaks...
Murphy seadus ütleb, et kui enamus su jutust aru saavad ja üks ei saa, on tegemist.....?
Mulli ma ei aja ja erinevalt Teist, hr administraator olen ma vähemalt asjassepuutuvad raamatud läbi lugenud. Teie nähtavalt ei ole.
Tsiteerin Eestis saadaolevat õpikut:
/Tuletiheduse tõstmine sihtmärgis koondades kõigi saadaval olevate tuleüksuste tuld, võimaldab meil tekitada maksimaalset mõju sihtmärgis minimaalse laskemoonakuluga. Samuti vähendab see meie tuleüksuste mõjutatavust vastase SMV poolt. Madal tuletihedus annab vastasele aega reageerida ja varjuda. Joonisel ...... võrreldakse laskemoonakulu suure tihedusega tuleavamise ja järgnevate kordade kasutamise puhul saavutamaks sihtmärgis sarnast mõju./
Kuna nimetatud joonist siia kopeerida ei saa, siis sama efekti saamiseks, mida saavutab 54 relva ühe kogupauguga (kulu 54 mürsku), kulutab 18 relva 10 kogupauku (kulu 180 mürsku) ja patarei (6 relva) 43 kogupauku (kulu 258 mürsku). Räägime nüüd logistikast?
54 relva ja ühe kogupaugu puhul on exposure ehk fikseeritud kohal istumine paar minutit. Kuue relva puhul (max laskekiirus 6 lasku minutis) on selleks ajaks juba seitse tuletegevuseks ja 2 min kottide pakkimiseks (kisub kokku 10 min alla. Counter-battery tule kaela saamisel tekib alguses kindlasti mõningane "aken"+ nii väikeste märkide tabamine ei õnnestu esimese kogupauguga. Kuidagi ei usu ma, et venelased, kelle kaartulevahendid on umbes meiega võrreldavas klassis, on võimelised mingi 30 sekundiga igale mürsule vastama.
Mis sellest siis järeldada? Suurem arv suurtükke muudab meid tugevamaks:
1. suudame ajaühikus saata välja rohkem mürske
2. vastase counter-battery on raskendatud, kuna:
2.1 kohal istumise aeg peale fire missioni on lühem (tõenäoliselt isegi lühem kui "aken" mürskude avastamisest vastutule avamiseni)
2.2 suurema arvu suurtükkide tabamine vajab suuremat pingutust ja füüsiliselt jätkub relvi kauemaks.
/Tuletiheduse mõju tuleb eriti selgelt esile sihtmärkide puhul, mis saavad kergesti muuta oma asendit. Nii näiteks võib pehme sihtmärk (avamaastikul jalavägi) minimaalse ajaga muutuda kõvaks sihtmärgiks (kaetud varjendis jalavägi). Tuletiheduse efektiivsus ei ole nii märgatav kõvade sihtmärkide puhul, mille puhul laskemoona kogus on olulisema tähtsusega, kui tabamuste ajastamine/
MLRS-i kasutamine on vastase õhuülekaalu tingimustes (mida siin suurtükkidele vastuargumendiks tuuakse) veel keerulisem. Esiteks siseraudne ja vabalt langeva moonaga relv (kui tegemist pole mingi ülikalli targa moonaga) on ebatäpsem. Teiseks on tema tulistamine väga demaskeeriv. Kui vaadata youtubest neid videoid, siis ma arvan, et selge ilmaga on Gradi laskmine nähtav 5000 meetri kõrguselt nii 30-50 km kauguselt. Pimedas veel kaugemalt. Haubits demaskeerib end MRLS "eriefektidega" võrreldes vähem. Ma arvan, et õhust paari kilomeetri taha on näha. Kuigi MRLS-i on KA vaja.
Kuulipildujaga saab ka vastast mõjutada. Ainult minu arvates on siis, kui vastase jalavägi lippab soomukite toetusel meie kaevikute suunas, on juba midagi valesti tehtud. Sedavõrd ülekaaluka vastase tõrjumisel on käsirelvad "the last resort". Eriti arvestades vastase otsetule mõjuulatust (2000+ meetrit)
Raketid on ka vajalikud. Aga nendega ainuüksi ei saa. KL üksuste nendega relvastamine kuulub täna kahjuks fantaasia valdkonda, sest KL väljaõppevõimekuse lagi on täna 81 mm miinipilduja ja isegi Milani juurde on pikk tee (kuigi KV on pakkunud - eeltingimuseks väljaõpe). Raketid on pindalamärkide nagu kolonnist maastikule hajunud vastane - kasutud (kui mingid clustermoonaga Tomahawkid välja arvata).
Jätame taktika siinkohal hummelile.
).
.