www.militaar.net

Meil peaks tänase seisuga olema neid jalaväepataljone välja õpetatud tükki 20.
Kui iga pataljon läbib 2,5-nädalase kordusõppe igal aastal, siis tekib olukord, kus Eestis on pidevalt üks pataljoni RÕK käimas ning 24/7/365 on tuhatkond lihvitud õppega meest võtta.
Rääkimata kogu protsessi kolossaalsest mõjust mobilisatsioonisüsteemi suutlikkusele - sisulisel tekib olukord, kus "mobilisatsioon on rutiin". Kui ka väljaõppele ja vilumustele.
Kui me ei suuda personaliga sellist tempot tagada, ei suuda me ka võidelda, sest kui tekib probleem jätkusuutlikult 2 korda kuus 1000 meest formeerida, ei suudeta elu sees 20 000 tuhat meest ühekorraga formeerida.
Ja ongi see "kiirreageerimine" lahendatud esmavajaduse piires, ei mingeid kutselisi pataljone pole juurde vaja.
Lihtsalt iga kolmas kodanik vanuses kuni 40a peab igal aastal 2 nädalat sellele pühendama.

Lugesin eilsest Päevalehest vastavateemalist artiklit, kas on meil mõttepidur tekkima hakanud, aga ideed on meil valdavalt mugavuse ja vastutuse vältimise piires.
Muidugi tahab see asi saada raha, kordusõppele kutsutavaid mehi on aastas 12 000 senise 5000 asemel, mis tähendab ca 6 miljonit eurot lisakulu reservistide toetusteks.
Ei oma kahjuks sõjalist keskastme haridust mõistmaks, miks RÕKe tehakse 3-5 a tagant, minu arusaama kohaselt saab iga-aastane RÕK mõjuda meeste oskustele ja koostöövõimele vaid positiivselt.

Ühe endise asekantsleri ideed suurendada kutseliste üksuste arvu on lihtsalt üks rahaliselt ülejõu käiv jama ja ei enamat. Meenutame kasvõi raskusi Scoutsi mehitamisega, haridustaseme alandamine KV keskmisest madalamaks ning palkade tuntav tõstmine suutis olukorra enamvähem rahuldavalt lahendada. Inimesed, õppige oma mugavusrutiinist väljapoole mõtlema...

Vaatame, kuidas Iisraelis on see mobilsatsioon lahendatud (miks pole seal palgalisi valmisolekuüksusi - neid pole lihtsalt vaja, hästiõlitatud reservisüsteem pole eriti aeglasem, kuid on sama raha eest palju suurearvulisem.

According to Washington times (2004), Israel’s regular army of about 125,000 troops can
be increased to 500,000 with rapid mobilization in 24 - 48hours after receiving mobilization
order9. Moreover, 250,000 of them can be mobilized in 6 hours. Over the past 25 years,
the Israeli reserve forces have consisted about 75 % of the IDF (Weitz, 2006).

http://211.253.40.86/mille/service/SAT/ ... all005.pdf
lk 19

Also, the IDF tried to speed up the reserve mobilization process. To
cope with new security environment, the IDF needed additional manpower with quicker
mobilization. To provide more manpower, the IDF reclassified men and relaxed physical
qualifications and age limits for combat service. Additionally, the reserve call-up system
was streamlined and computerized. This reserve mobilization system showed significant
readiness that tests made in 1975 and 1976 showed the system to be 90 % effective with the
most units ready to put into action within 48hours (Rothenberg, 1979).

lk 22

1973. a Yom Kippuri sõjas (araablased saavutasid strateegilise üllatuse)

At 09:25 a.m. Mier gave Elazar the authorization for the large-scale mobilization which
had originally requested. Large-scale mobilization orders for the IDF reserve forces were
issued around 9:30 a.m. on 6 October. Given the failure of pre-war planning, all depended
on the speed and efficiency of the reserve forces, which would be deployed into the battle
field (Cohen, 1999). The mobilization process had been rapidly progressed before 10:00
a.m. after brigade mobilization centers received the code words. These centers summoned
couriers by telephone to order them to herald it to civilians. After mobilization order was
issued, Israeli people had unified firmly. People who received call-up rapidly joined their
pre-assigned units, and people who didn’t also went to garrisons to join in. Israeli airlines in
foreign countries were crowded by Israeli people who wanted to come back to hometown.
There was even a retired lieutenant, who was a wanted criminal for document forging (Kim,
1989). Over 200,000 civilians were mobilized during the night. Despite the surprise, 85
percent of units could reach the front line in the planned time. Majority of them could reach
in half the time (Rabinovich, 2004).

2,5 nädalat aastas on vist tiba overkill.

Nädalaks ajaks suudab pere veel ära rääkida, kuid üle poole kuu "meest kodus pole" ajab iga teise perenaise näost siniseks.

Kardan, et Iisraeli taoliste mobilisatsioonitempode taga ongi just nimelt sellised "naised näost sinised" asjad.
Sellised asjad ei tule mitte sõrmuste isanda tahtest, vaid ikka pikast-pikast harjutamisest.

Kapten Trumm kirjutas:Muidugi tahab see asi saada raha, kordusõppele kutsutavaid mehi on aastas 12 000 senise 5000 asemel, mis tähendab ca 6 miljonit eurot lisakulu reservistide toetusteks.

Rahapuudus on üks komponentidest, miks sellist pidevat pataljoni kordusõppust on väga raske läbi viia.

Eeldusel, et lisaks igaastasele 5000 mehele kutsume reservist kordusõppusele veel 7000 meest näiteks 15 päevaks, siis lisakulud on sellised:
Toiduraha 7000 meest x 15 päeva x 5,55 eurot päevas = 582 750 eurot;
Tasu õppekogunemisel osalemise eest 7000 x 15 päeva x 30 (reamehel tsipa vähem, ohvitseril rohkem) eurot päevas = 3 150 000 eurot;
Sõidukulu hüvitis kogunemiskohta tulemise eest 7000 x 40 = 280 000 eurot;
Laskemoonakulu = ?
Kütusekulu =?
Varustuse amortisatsiooni ja asenduskulu = ?
Tegevväelaste täiendavad palgad = ?

Probleem on ka selles, et seda pataljoni ei ole kusagil võimalik liigutada. Olemasolevad harjutusväljad on väikesed ja hõivatud ajateenijate väljaõppega. Pideva reservpataljoni treenimiseks on vaja füüsiliselt ruumi mida täna olemas ei ole. Eramaade kasutamine on keeruline ja kulukas. Niisama kasarmus või metsas telgis meeste hoidmine ei ole mõttekas tegevus kui ei toimu aktiivset harjutamist.

Küsimus ei ole selles, et ei taheta või ollakse mugavusstoonis, küsimus on selles, et me peame leidma tasakaalu oma vajaduste ja võimaluste vahel. Vajadused on alati suuremad kui võimalused neid ellu viia.

alban kirjutas:...Probleem on ka selles, et seda pataljoni ei ole kusagil võimalik liigutada. Olemasolevad harjutusväljad on väikesed ja hõivatud ajateenijate väljaõppega. Pideva reservpataljoni treenimiseks on vaja füüsiliselt ruumi mida täna olemas ei ole. Eramaade kasutamine on keeruline ja kulukas. Niisama kasarmus või metsas telgis meeste hoidmine ei ole mõttekas tegevus kui ei toimu aktiivset harjutamist...

Siinkohal tuleb meelde, et ka Kaitseliidul on (vist) mingeid oma harjutusväljakuid, mis ei pruugi sugugi nii paksult kasutuses olla.
Muus osas nõus. Lisaks veel selle, et iga selline võimlemine võtab ära raha milleltki muult (relvastus näiteks). Isegi Saudi-Araabia peab valima, millele raha kulutatakse.

Küll aga pooldaks ma seda, et meestel kasvõi relva käsitlemine elementaartasandil meelde tuletada korra aastas. Selleks piisab päevast-paarist kodukohalähistel lasketiirul käimisest. Täpne laskmine on väga oluline komponent maavägede tegevuses.

Tuli selline mõte, et peale teenistust oleks kohustus registreerida ennast kohalikus Kaitseliidu malevas. Ja ütleme, et kolmel või neljal nädalavahetusel aastas peab osa võtma näiteks Kaitseliidu õppustest. Et tuletada meelde ja harjutada.
Natuke nagu vabatahtlik-kohustuslik.

Taaniel Tina kirjutas:Tuli selline mõte, et peale teenistust oleks kohustus registreerida ennast kohalikus Kaitseliidu malevas. Ja ütleme, et kolmel või neljal nädalavahetusel aastas peab osa võtma näiteks Kaitseliidu õppustest. Et tuletada meelde ja harjutada.
Natuke nagu vabatahtlik-kohustuslik.

Kohustused, kohustused...

Iga juurdepandava koormisega ajateenijatele kasvab kõrvalehoidjate hulk ning väheneb ajateenistuse populaarsus.

Kas mitte Lätis polnud ennist reservistidel kohustus end Zemerssadzega siduda. Täna on nimetet organisatsioon pea poole väiksem kui Kaitseliit. Vabatahtlikusel on vabatahtlikus organisatsioonis oma võlu.

Pideva RÕK-i idee tuli küsimusest, et kuidas saavutada käepäraste vahenditega kiirreageerimisvõime ehk siis reservüksused oleksid reaalselt koos ja koheselt võtta. Momentaalses valmisolekus niiöelda. Kogu selle RÕK-i mõte ja kokkuharjutamise eesmärk olekski see, et kui tuleb häire, siis on poisid hopsti auto peal valmis kriisipunkti sõitma ja olukord kontrolli alla võtma.

Niisama (individuaal) harjutamine ja KL sidumine ei anna veel momentaalselt kasutatavat üksust. Isegi tänaste reaalselt kasutatavate KL üksuste kokkusaamine võtab päevi. Mõni vend tuleb kohe, mõni on lihtsalt Eestist ära. Sellist üksust kriisipunkti ei saada.

Rahapuudus on üks komponentidest, miks sellist pidevat pataljoni kordusõppust on väga raske läbi viia.

...saab olema seitsmendajärguline küsimus, kui ühel hommikul saame teada, et Ida-Virumaal on võim vahetunud ning tuleb hakata pidama veriseid tänavalahinguid, kus on vastased ja tsiviilid segamini (ja kus liitlased eriti aidata ei saa). Lisaks ca 4.5 miljonit eurot makstame täna ajateenijate toetuseks, no questions asked. Mis ei oma valmisolekuga üldse mingitki seost. Olen jätkuvalt seda meelt (ja suudan seda ka arvudega näidata), et reservõppekogunemiste tempo Eestis on lihtsalt mugavusest tingitud probleem ja rahapuudus oleks siin teisejärguline. Kui ei ole kaadrit, siis tuleb kuni pati ülemani komplekteerida üksus reservist (vajadusel lisakoolitada) ja teha üksused iseformeeruvaks (üksuse vastavad tegelased teavad, kust mida võtta).

Taaniel Tina kirjutas:Tuli selline mõte, et peale teenistust oleks kohustus registreerida ennast kohalikus Kaitseliidu malevas. Ja ütleme, et kolmel või neljal nädalavahetusel aastas peab osa võtma näiteks Kaitseliidu õppustest. Et tuletada meelde ja harjutada.
Natuke nagu vabatahtlik-kohustuslik.

Kohustused, kohustused...
Iga juurdepandava koormisega ajateenijatele kasvab kõrvalehoidjate hulk ning väheneb ajateenistuse populaarsus.

Iisraelis on ajateenistus vägagi populaarne ja sellega kaasnevad tohutud kohustused - meie teenistuskohustused on sellega võrreldes köki möki.
Populaarsust ei vähenda mitte kohustused, vaid teenistuse ja õppekogunemiste sitavõitu (osalejate silmis) korraldus, mille tagajärjel ei taheta peale sunniviisilise osa lõppu enam asjaga tegemist teha. Molutamine, sisutühi tegevus, kaadri üldiselt lahja suhtlemisoskus (RÕK on lisakohustus ja ei viitsita pingutada), aegunud relvastus, nüri õppetöö, arusaamatud ülesanded jne.
Mida paremini, sisukamalt ja huvitavamalt teha, seda populaarsem see on - minu enda teenistuspraktikast õpitud tarkus.
Tööst 16-18. aastastega julgen öelda, et kui asja õigesti ajada ja neid huvitaval viisil õpetada, on mott päris kõrge ja sellega võiks mägesid lükata.
Ära rikub asja justnimelt see "ametlik" osa, polegi vahet kas KV või KL ja peale seda kogemust ei taheta enam asjaga tegemist teha (või kaotakse poole pealt ära, KL SBK-s).
Olete näiteks uurinud, kui suur on vabatahtlike väljalangemise protsent KL SBK-s? Selle põhjus on minuarust 90% väljaõppekaadri kehvad pedagoogilised-motivatsioonioskused.
KV-s väljendub see asi teistmoodi, kuna seal "ära kaduda" ei saa, siis lihtsalt peale teenistust ei taheta enam tegemist teha. Kujutan ette, et kui ajateenistuses oleks võimalik kirjutada lahkumisavaldus, siis oleks selle kirjutajaid arvukalt.

Reservi üksustel hakkab kõik see värk analoogselt KL-ga otsesest ülemast pihta. Oskab ülemus teenistust huvitavalt ja mõistlikult korraldada - võin mürki võtta, et võitlejad on ka järgmisel ja ülejärgmisel korral platsis, lihtsalt moraalne kohustus vennikest mitte alt vedada.

Lisan niipalju, et see Hurda välja käidud kutselise komponendi suurendamise idee maksumus saab olema minu pakutud "pidevast õppekogunemisest" tunduvalt kallim. Vahe tuleb personalikuludest - laskemoon, tehnika jne võiks olla sama koormuse juures võrreldava suurusega. Näiteks ainuüksi töötasud, eeldades keskmiseks palgaks 900 eurot bruto (kahtlane muidugi, kas sellega täna pataljoni kokku korjab) läheb samasuurel kambal (1000 meest) ainuüksi tööjõukuludeks (palgad+maksud palkadelt) 14,5 miljonit eurot (õppekogunemise formaadis ca 4 miljonit). Õppekogunemine toimub enamikus ajas maastikul, st kasarmute ehituse hädavajadust esialgu pole, vähevõimalik, kas kaadrisõdurid lepiks telgis elamisega. Lisaks veel tööaja-teenistusaja teema, valmisolekut ju pole, kui tööpäev saab kell 17.00 läbi ja suurem osa koosseisust koju sõidab, selleks, et tagada pidevalt 1000 meest valmisolekus, oleks töö- ja puhkeaja reeglite järgi vaja ju 3000 meest....

Lisaks on efekt reservi oskustele-vilumustele ning mobilisatsioonisüsteemi ladususele mugavat kaadriüksuse teed minnes null. Kaadriüksuse teed minnes on tegemist järjekordse mugavustsooni minekuga, kus probleem lahendatakse kõige mugavamal, kuid kallimal viisil.

Taaniel Tina kirjutas:
Tuli selline mõte, et peale teenistust oleks kohustus registreerida ennast kohalikus Kaitseliidu malevas. Ja ütleme, et kolmel või neljal nädalavahetusel aastas peab osa võtma näiteks Kaitseliidu õppustest. Et tuletada meelde ja harjutada.
Natuke nagu vabatahtlik-kohustuslik.

KiloTango: Kohustused, kohustused...

Iga juurdepandava koormisega ajateenijatele kasvab kõrvalehoidjate hulk ning väheneb ajateenistuse populaarsus.

Sekundeeriks samuti nende kohustuste osas. Peaksime vast meelde tuletama, et Eestis läbib ajateenistuse ca. 1/3 kutsealustest. Minu jaoks ei ole see väga aus kaup, 2/3 lihtsalt lasevad luusi. Kuigi mina pean ajateenistuse läbimist vajalikuks ja otstarbekaks, siis mingisugust otsest eelist või "tasu" ajateenistuse läbinud mees ei saa, vastupidi - ta määratakse järgnevateks aastateks opstruktuuri, mis tähendab kriisiolukorras ajateenistuse läbinud meestele võrreldes lampjalgsete seljahaigetega siiski jälle varasemat väljakutsumist (loe: tõenäosus surma/viga saada kasvab kordades).
Kuigi isiklikult tervitan väga seda, et ajateenistuse läbinud mehed suunduvad hiljem KL liikmeks, siis kohustusena seda ei poolda, olgugi tegu mõne üritusega aastas. Sellise käitumisega pannakse nende 1/3 veel topeltkoormus. Asjad peavad olema tasakaalus.
Nn. "kuuma" reservi määramine ajateenistuse lõpus eksisteeris, kuid minu jaoks sisutühjalt. Kestis see varasemalt 3 aastat lepingu sõlminule, kusjuures oli lepingus ka mingi punkt, et võidakse kaasata välismissioonile jne. Igal aastal laekus neile "võitlejatele" Eesti keskmine, aga suurt kasu sellest ei pruukinud olla. Nimelt: kui välja kutsuti (nt õppekogunemised, Kevadtorm jne), siis võisid samuti nagu tavaline reservväelane küsida koolist vms vastava tõendi, et oled sellel ajajärgul hõivatud kooli vms-ga ja saidki vabastuse. Ainuke asi oli see, et kui väljakutsumine toimus 3 aastase lepinguperioodi jooksul, nt. 3. aastal, siis 3. aasta eest enam Eesti keskmist oma pangaarvele ei saanud, kuid varasemat tagasi ka ei pidanud maksma.
Kuna ise olin ajateenistuses üks ärgitajaid, et kõik ikka lepingu teeksid, siis selgus hiljem, et eelistati nö. reamehi, ning mina ja paar kamraadi seerudena ja asja vastu huvitundjatena jäime sellest võimalusest ilma.
Küll aga said lepingu mõned naljamehed, kes nägid selles head ühekordset lisateenistust aasta jooksul, sest tegema ei pidanud ju midagi.
Õiglane oleks olnud see, et kui kohale ei ilmu, pead tagasi maksma ka eelmise aasta summa osaliselt vms. Nii võis mõni vend teenida 3 aastat järjest igal aastal Eesti keskmise lisapalga, samas selleks lillegi liigutamata.
Samas võis parem seis olla nt. jalaväepataljonides, kõigi nimel sõna võtta ei ole kohane.
Saades aru selle süsteemi tollasest nõrkusest, ei tundunud see mulle väga mõistlik ja nüüd on vast asjad ümber korraldatud.

Seega igasugune ajateenijale pandud kohustus jne on vaja läbi mõelda ja niisama kohustus võib teha süsteemi kehvemaks kui sellise kohustuse puudumine.
Minu jaoks on tänane 1/3 ajateenistuse kohustusega vs 2/3 ajateenistuse või muu panuse kohustuseta olukord suur nõrkus ja puudutab oluliselt moraali/motivatsiooni küsimust.
Kui mulle pandaks nüüd ajateenistuse läbinuna peale otsene kohustus, mida ei premeerita vääriliselt ja mille ajal lampjalad ja ilueedid saavad sõdurite naisi sõdurite äraolekul nillimas käia, siis teeb tigedaks.

Isiklikult kordaks siiski oma varasemat arvamust:

Mina näen kiirreageerimisvõimekuse tõstmiseks veel üht võimalust.
Nimelt erasektori ja avaliku sektori koostöö, mis näeks välja selline, et paljud heas vormis ja hea väljaõppe saanud kodanikud töötavad küll erasektoris nö. tavatööl, kuid samas kuuluvad "kuuma" listi, mille eest igal kuul teenivad mingi summa omale lisaks (jääks sinna ajateenija ja elukutselise palga vahepeale), samuti tagatakse neile tööandja ja riigi vahelise leppena paindlikum töögraafik ja lisa puhkepäevad. Vastutasuks on nende meeste õlule pandud see, et peavad vähemalt x päeva ühes kuus osalema väljaõppe üritusel ja sooritama NATO füüsilise testi vähemalt 1 kord poolaasta jooksul vähemalt 230 punktile.
Lisaks on üksuste ülemad kohustatud tagama selle, et selliste kodanike liikumine ja puhkused jms oleksid kooskõlastatud üksustega jne.
KV peaks lisaks veel tagama selliste üksuste hea varustatuse korraliku relvastuse/varustusega.
Üksused sarnanevad KL võitlusgruppidega, kuid samas jäävad vabatahtlikkuse jm korralduse osas siiski KV elukutselise ja KL vabatahtlike üksuste piirialale.
Usun, et selliseid mehi oleks pataljoni või paar jagu, kes sellisest asjast oleksid huvitatud, kuna ühest küljest saad perele oma põhitööga kindlustada norm äraelamise ja teisest küljest lisa teenida hobiga (või vähemalt kompenseerida suuremat äraolemist pere juurest, mis noorte meeste (loe:pereisa) puhul on üpris suur faktor.

Antud ideed saaks edasi arendada ja lisakulu sellega seoses peaks võtma ehk isegi mitte ainult kaitse-eelarvest, vaid sisejulgeoleku valdkonnast võrdselt.

Minu jaoks on tänane 1/3 ajateenistuse kohustusega vs 2/3 ajateenistuse või muu panuse kohustuseta olukord suur nõrkus ja puudutab oluliselt moraali/motivatsiooni küsimust.

Selle probleemi lahendamiseks on ilmselt tark kasutada natuke kujutlusvõimet.
2/3 asudes õpetama nagu teenivat 1/3 lõpeb üritus sellega, et selleks kulub kogu relvastuse raha ära ning meie laeks jääbki tänane tase.
Küll aga on võidelda võimalik mitut moodi ning seda ei pea tegema tingimata jalaväebrigaadi raamistikus.
Mis tähendab, et õppetsükkel võib olla lühem ja nänni on vaja vähem (loe saab odavamalt).

Mina annaks sellele 2/3-le mingi 3-kuulise sissisõja õppe ja nende roll sõjas ongi vastase tagalas põrgut korraldada.
Afganistanis ja Iraagis õnnestus see hulka väiksema väljaõppega päris hästi, lääneliitlastel sai sõjast üsna kiiresti küllalt.

Üksused sarnanevad KL võitlusgruppidega, kuid samas jäävad vabatahtlikkuse jm korralduse osas siiski KV elukutselise ja KL vabatahtlike üksuste piirialale.

Millega sa neid relvastaks, kui vastane on soomusega ja ülekaalus?
Minu "fantaasiad" Spike'dega relvastatud võitlusgruppidest ei ole mitte pastakast imetud, vaid olen õppusel pidanud jaoga kompaniid peatama.
Seniks, kuni miinivälja asendab paberist silt, mida välitaskusse mahub terve rekkatäie miinide jagu, on kõik väga lihtne.
Arvan, et taolisi olukordi saab meil H+24 tundi olema palju.

Eesti vabariigis on ajateenistuse läbinud üle 70 tuhande mehe. Kui nendele viimastel aastate kokku pandud pataljonidele lisaks kutsuda ka vanemate aastakäikude mehi reservõppe kogunemistele ning neid esimese hooga näiteks just sisekaitse tarbeks kompaniide kaupa kokku õpetada, siis ehk poleks vaja reservpataljonidele nii suurt pinget peale panna. Kaks nädalat üle aasta oleks ehk pisut talutavam.