Kood: Vali kõik
"Telgis oli meid oma 30 meest.Siis tekkis enamvähem ühine otsus offedele väike õppetund anda.Putka oli N-Liidu aegne paksu metallpõhjaga staabikas.Nii,et hullu polnud."
Mäletan seda talvist õppust. Samal õppusel võttis praegune Kaitseväe juhataja nii mõnegi mehe ametipostilt maha. Ikka selle samuse kodukootud vahenditega (pudelipõhi) harrastusastronoomia viljelemise pärast. Samal õppusel võttis üks KL harrastusastronoomide üksus tähetarkuseomandamisehoos marutule alla ühe õppusel osaleva BTR-i. Kõva moonaga, muideks.

(Kommentaariks: Päris paha oli selles masinas istuda sellel meeskonnal). Samal õppusel mängis üks väga julgeks läinud (aga julgus tuleb eesti meestel, teadagi kust) KL-üksus omavahel sõda. Ikka selles pealesõjaaegsete poisikeste stiilis. Et pauku saaks ja kõva moonaga - "Aga ega me ju pihta lasknud. Ikka üle pea."
Noo, jah?! Olid ajad, olid kombed.
Seega arvan, et see KL-stepoolne pürotehniline üllitis oli tõenäoliselt samuti ajendatud teatavate manustatud vedelike psühhotroopsest toimest. Ja selliste psühhotroopsete ainete tavatarbimine oli selle ajal väga levinud.
(Praegust riigi alkoholipoliitikat jälgides on see eelpoolkirjeldatud situatsioonide valguses vägagi mõistetav. Enese uimastamine erinevate joovastavate ainetega on ju Eesti Vabariigis elementaarne inimõigus ning INIMÕIGUSTE piiramist ei saa üks priiuspõlve nautinud eestimaine inimene ometi seedida.)
See oli veel sellel ajal, kui Eestimaa kodukootud KL- Rambosid puupüsti täis oli. Iga põõsa all vähemalt üks.
Joomine oli massiline. Polnud erandiks ka KV, ning KL-st ma parem ei räägigi.
Minu mäletamist mööda ei läinud meie malevas vist mööda nädalatki, kui mingit meest just eelpoolnimetatud põhjustel (ikka seoses KL tegevusega)KL-st välja arvatud poleks. Aga teisiti ei saanud mitte. Polnud mõtet sitta hoida, sest seda jätkus väljaspool KL-gi küllaga.
Aga põhiteema juurde minnes, siis võiksin öelda vene kroonu kohta vaid seda sama, mida räägin praegustelegi ajateenijatele. Iga mehe oma asi on see, et kui mõttekalt ta oma ajateenistuse mööda saadab. Üks on lausa spetsiaalne pidur kogu teenistuse jooksul, arvates ennast justkui millegi vastu protesteerivat, kuid seejuures tegelikult omaenda elu raisates (sellised räägivadki pärast kui mõttetu ja tobe kõik olnud olevat jne.), teised aga saavad sellest ajast vägagi palju kasulikku. Seda viimast nii otseselt KV poolt, kui ka kasutades olemasolevat vaba aega enesetäienduseks, milliseks võib-olla muidu aega poleks olnud.
Mina ei olnud vene kroonus PAHA POISS. Ja ma ei punastagi selle pärast mitte. Ei, ei - mitte, et ma oleksin mingi eriline p...sepugeja olnud või nii, kuid see väljaõppe sõjaline külg, mida pakuti, oli huvitav ja ma tegin need asjad endale selgeks. Lisaks oli väeosas kasutada hea sõjandusalane raamatukogu, missugusega ma samuti tihedat tutvust sobitasin. Veel sai palju lugeda kodunt saadetud raamatuid. Veel kirjutasin ise küllaltki palju. Teadupärast oli kõikjal selline mitteametlik kord, et teenistuse teisel poolel hakkas seda nn. vaba aega rohkem tekkima. Ka sai käia kohtades, kuhu ma oma maise elu jooksul tõenäoliselt mitte kunagi enam ei satu - Sevastoopol, Kamtšatka, Vladivostok jne. Ka seda loodust ja maastikku võis nautida. Ja sellest ei saanudki kuidagi mööda, sest need vaated olid ka tegelikult kordumatud. Joonistasin nähtut. Praegugi on nostalgiat tekitav neid maastikujäädvustusi mõnikord vaadata.
Ja igati normaalsed kamraadid, kellega koos oldud sai. Väärakaid oli kah, kuid nad olid tugevas vähemuses.
Minu vahetu ja otsene ülem olid väga normaalsed mehed. Ühesõnaga - inimesed. Ole ise inimene, ja siis ollakse ka sinuga sama!
See oli siis see vene kroonu helgem pool. Kuid sellest varjupoolest, missugusele ma mingite teemade all olen siin foorumis ka valgust heitnud, ma parem ei räägiks. See, nimelt, polnud põrmugi naljakas ja mäletamisväärne.
Kordan veelkord - ma polnud vene kroonus "paha poss" ja minu jaoks polnud see aeg ka põrmugi "kaotatud aeg", nagu mõned armastavad öelda.