võhik kirjutas:
Kui nüüd keegi suudaks selge kolme lauselise selgituse ka Ukraina sürrvõitude (need mis ilmuvad pärast rasket Ukrinaa lahingukaotust ja räägivad vahel 100-st tapetud separatistist...) teadete vajalikkuse kohta sõnastada, siis minu pärast võiks peale mingi Ukraina lennuki allatulistamist ilmuda kasvõi uudis selle kohta, kuidas Ukraina ülitäpne rakett tabas rohelisi mehikesi Marsil.
Võitude ja sürrvõitude teated on UKR poolele sama vajalikud nagu õhk.
Ma ütleks nii, et sealt kust UKR tuleb ja kuhu oma jõustruktuuride fiximisega on jõudnud (kohati olematu lahinguvõimekus, moraal, juhtimine ja persehoidjad/äraandjad igal sammul ning igas astmes juhtimisvertikaalis) kogu ühiskond (s.h. jõustruktuurid ise ja kõik võitlejad) januneb selliste võidukate teadete järele, et taastada mingisugunegi enesekindlus, uhkus, usk endasse ja moraal.
Iga väiksemgi edusamm (või ka juhud, kus tegelikult edu ei ole, kuid pole ka samas allaandmist ja lüüasaamist) esitatakse suure kordaminekuna, sest tegelikult ta seda ka ukrainlaste jaoks ka on (kordan veelkord: seda eriti arvestades UKR poole stardipositsioone, kus kogu riiklik süsteem oli/on täiesti mäda). Täiesti arusaadav inimlikult. Ma juba eespool kusagil kribasin, et kõigele vaatamata on UKR pool tegelikult saanud hakkama väikese imega. Asjad oleks võinud olla (s.t. oleksid absoluutselt kindlasti olnud) UKR jaoks kordades hullemad, kui nad täna on. See ei tähenda, et need asjad täna neil seal justkui hästi oleks.
Ma ei tea, kas on mõtet pidevalt üle lehe korrutada, et UKR poolel on jätkuvalt suured juhtimisprobleemid, ei ole piisavalt vajaliku moraali ja pädevusega jõustruktuuride üksuseid, on suuremaid ja väiksemaid logistilisi probleeme, endiselt avastatakse reetureid ja kombineerijaid igal sammul jne jne. See peaks selge olema kõikidele, kes vähegi kogu seda mammutteemat on lugenud alates Krimmi sündmustest saadik. Küll on mõtet sellest jälle juttu teha, kui midagi peaks paremuse või halvemuse poole kardinaalselt muutuma, et anda siis uusi hinnanguid uuele olukorrale.
Praegu lihtsalt elame Ukrainale kaasa lähtuvalt igaühe oma sümpaatiatest ja poolehoiust ühele või teisele poolele, ning loeme eeldatavasti kriitilise pilguga igasuguseid uudiseid, mis loovad samas teemale vajaliku üldise tausta. Kogu selles infomüras, kus on ette teada, et mingeid 100% adekvaatseid teateid kusagilt läbi massimeedia meieni ei imbu, pole mõtet pühenduda pisidetailidele ja nende üle vaielda.
Üldpildis saame me arutada, anda hinnanguid ja rääkida, et UKR poolel on Dommbasstaani konflikti algusest (või siis Krimmi sündmustest) alates kuni tänaseni olnud teatud kriitilise tähtsusega probleemid, mida tuli ja tuleb lahedada, ning kuidas UKR pool on nende probleemide lahendamisega pärast Maidani hakkama saanud.
1. UKR poolel oli vaja konfliktikolle lokaliseerida ja takistada selle levikut (seni on saadud hakkama)
2. UKR poolel oli vaja luua jõustruktuurid, kes oleksid võimelised tulemuslikult astuma lahingusse relvastatud bojevikkudega (midagi on loodud, palju on vaja veel teha)
3. UKR poolel oli vaja sulgeda piir nii VF kui Krimmiga (midagi on ka edukalt tehtud, samas konfliktipiikonnas ei ole suudetud kogu piiri üle kontrolli saavutada)
4. UKR poolel oli vaja läbi viia presidendi valimised (saadi hakkama)
5. UKR poolel oli vaja lisaks vabatahtlike üksuste loomisele restruktueerida MVD, SBU, armee, muud ametiasutused ja ministeeriumid (midagi on tehtud, palju on tegemata)
JNE majandusprobleemidest poliitiliste probleemideni ja nendega seotud küsimuste lahendamiseni välja.
Ja ei tasu unustada, et ka vajalikul tasemele ja usutavalt "mulli ajamisega" sai (või ka saab) UKR pool vajalikul kriitilisel hetkel hakkama. Nii mõnigi VF ja bojevikkude poolne samm on jäänud seetõttu ilmselt tegemata. Ka sellest saab üht-teist õppida.
UKR poole päästaks Dommbasstaani ja Luganda jamast (elik lõpetaks selle jama) hetkel see, kui suudetaks:
*vajalikul tasemel formeerida, varustada, relvastada ja välja õpetada uusi (eeskätt vabathtlike) üksusi piisavas koguses (neid on vähem kui oleks hädapärast vaja)
*toimima saada käsuliin, leides igale tasandile vajaliku pädevuse ja moraaliga inimesi (ei toimi nagu peab)
*toimima saada kõrgemate staapide töö, kus oleksid pädeva väljaõppega võimekad inimesed (ei toimi nagu peaks antud olukorda silmas pidades)
*reaalselt sulgeda kogu VF piir esialgu vähemalt konfliktipiirkonnas (on üritatud tulemusteta)
*viia läbi ilma pauside ja seisakuteta korralikult planeeritud otsustav ATO operatsioon kõikide bojevikkude likvideerimiseks (ei saa läbi viia, kui eelnevalt loetletud probleemid pole lahendatud ja seepärast ei viidagi läbi).
Miks neid probleeme ei ole suudetud lahendada on ilmselt kinni niivõrd paljudes suurtes ja pisiasjades, et selle kohta võiks keegi kokku kirjutada uurimuse või "lõputöö" kusagil kõrgemas õppeasutuses.
Hetkel on UKR pool asunud sisuliselt kaitsele, sest rünnates ja aktiivseid operatsioone läbi viies oleksid võitlusvõimeliste üksuste kaotused nii vahendites kui eeskätt elavjõus korvamatult suured ja UKR pool ei suudaks enam ka pidavat kaitset tagada.
Kui ümber Dommbasstaani pudeneks UKR võitlusvõimeliste üksuste kaitse, siis tagajärjeks oleks kaos.
Neil on jätkuvalt, ma ütleks isegi katastroofaalne puudus võitlusvõimelistest üksustest ja pädevatest üksuste juhtidest + lokkav ebakompetentsus sõjaväelise juhtimise kõrgematel tasanditel. Esimene probleem tundub on suurem kui teine. Ja ma ei tea, kas esimene probleem on tingitud vajaliku inimressursi (eeskätt vabatahtlike) puudusest, inimressursi (eeskätt vabatahtlike) olematust väljaõppest kasvõi miinimumnõuetega algtasemel, või nende üksuste vajalikul tasemel varustamise võimetusest.
Seda siis nüüd kolme lausega öeldes
:
