www.militaar.net

4:28

5.05 ajaga siis. Peale seda lompi ei olnud tahtmist joosta enam. Motivaator oli juba eelmisest päevast taskus olemas, aga lõbus oli ikka. Kott koos relvaga oli kokku umbes 18kg. Relva hoidsin käes terve rännaku, ajateenistusest sisse jäänud harjumus Jalad on suht ok, külm veega hangusid aga põlved ära kahjuks. Olen ise ajaga rahul ja eks näis, ehk järgmine aasta uuesti Õnnesoovid neile kes mahtusid 4.30 sisse.

Mnjah, esimese korra ajaks sain 5:20 ise lootsin ikka alla 5h, aga jalanõud vedasid mind alt, juba 6km hakkas talla alt hõõruma....aga eks järgmine aasta uuesti ja siis aega parandama ja 4:30 püüdma

See aasta oli rada ikka raske teeolude tõttu, aga sai sellele vaatamata aja sisse jõutud 4:18 20min halvem aeg eelmise aastaga võrreldes.

Läbisin ka raja, 5. 17 esimest korda oli see ja ilmselt ei jää see viimaseks.Jalad on ikka väga valusad.

Olin esimest korda tatsamas, tekkis üks mõte:
- 2 vormi, üks tsiviilid ja seljakott/kandam 15 kg ning vormis ja saabastega kandam 10 kg pluss relv ja relv võib olla seljakotis- minu arust veidike jabur, paneks siis kõigile 15 kg ja ilma relvata, sest kaitseväelane relvaga seljakotis on suht napakas olevus. Isiklikult kandsin oma relva alguses rihmaga üle õla ja hiljem ainult käes. Lõhkuma ennast ei hakanud, aeg tuli 5:45, kauba peale mõlemas kannas sügaval villid, et nendega midagi teha ei ole peale ootamise kuni ise ära kaovad.

3:35 sai peaaegu terve rada väikselt joostud.peale rännakut sauna ja lõdvestavat kreemi peale jalgadele.kas kuskilt protokolli ka üleval on???

tolkkk kirjutas:Olin esimest korda tatsamas, tekkis üks mõte:
- 2 vormi, üks tsiviilid ja seljakott/kandam 15 kg ning vormis ja saabastega kandam 10 kg pluss relv ja relv võib olla seljakotis- minu arust veidike jabur, paneks siis kõigile 15 kg ja ilma relvata, sest kaitseväelane relvaga seljakotis on suht napakas olevus. Isiklikult kandsin oma relva alguses rihmaga üle õla ja hiljem ainult käes. Lõhkuma ennast ei hakanud, aeg tuli 5:45, kauba peale mõlemas kannas sügaval villid, et nendega midagi teha ei ole peale ootamise kuni ise ära kaovad.

Reglement vöiks veidi selgem olla küll. Keegi on siin voorumis kirjutanud, et rakmed pölevat ikkagi lubatud... seni pöle aga ju rakmeid kasutanute sooritust tühistatud. 2 riietumise/varustustaset olevat kaseetöttu, et neid, kes spordiröivais ja tossudes raja läbivad, ei saavat ju auhindamise poolest söjaväelises varustuses (välivorm/relv) raja läbinutega vörelda, kuna omavad ju viimatimainitutest mugavamat varustust. Ometi on ju rännaku vöitjate ulgas olnud just need, kes pöle mette olnud nn seekordse variant 1 järgi riietunud... nojahh - aeg on olnud siiski alla 4 ja ka 3 tunni.

Ise olen Scoutsrännakul osalenud 2006., 2007., 2008. aastal ja nüüd seekord, 2010.

Seljakotist
kui ei kasuta kaitseväe seljakotte, on väga kahtlane muude seljakottide pääle loota. Oma esimesele rännakule 2006. aastal läksin mingi iina vuhvelseljakotiga. Kaalu jäi toona seljakotile u 17 kg. Juba paari km järel lagunes kotil üks plastist rihma-aasadest, et pidin rihma timmima ja siduma. Sama asi juhtus sel retkel veel 2 korda. Ja ajaga 5.10 löpetanuna (tol aastal oli medalisaamise aeg 5 tundi) vöttis kiruma küll, et medalit ei saanud, sest arvatavasti just nende kolme kotiparandamise pääle see 10 vöi enamgi minutit kulus. Seekordse retke stardis nägin ka, kuis vahetult enne starti noormehel mingi tavaselljakoti plastaas vastu ei pidanud ja purunes ja mees pidi kudagi need rihmad rinna pääle kokku siduma.

2006. aasta retkel nägin ka, kuidas politseinikel, kes rännakul olid, olid kandamiks rakmed. Vötsin malli ja 2007. aasta rännakule läksin vanade rootsi rakmetega, kolme taskusse täpselt juba kodus valmis kaalutud 15 kg. Rännaku stardis kaalumisel selgus, et mool kandam veidi kergem kui 15 kilo ja pidin liiva juurde panema. Löpetamisel aga selgus, et kandami kaal oopiski suuremaks oli läinud rännaku jooksul. Akkasin asja uurima - need vedrukaalud näitasid igaüks erinevat kaalu. Lihtsalt see kaal, millega stardis kaalutud sai, näitas tegelikkusest vähem.

Rootsi rakmete külgrihm oli aga hakanud paremal küljel ööruma (mida rännaku ajal ei tajunud) - aru sain sellest alles siis, kui saunas ja pesemas käies tajusin, et külg hell on.

Et oli lumetu talv ja teed tahedad, sain 2007. aasta rännakul tunduvalt parema aja kui eelmisel aastal - 4.42. Aga taas jäi medal saamata, sest nähtavasti oli 2006. aasta rännakul ähk liiga palju osalejaid löpetanud alla 5 tunni ja osade jaoks ähk medaleid ei jätkunud. Medalisaamise ajaks oli 2007 vähendatud aega 4.30 pääle.

2008. aasta rännakul aga proovisin uusi Eestis toodetud rakmeid.
Pääle 22. km, pääle kukkumist, aga hakkasid rakmed lagunema. Kolm korda üritasin trukke kinni saada ja igakord rakmed selga saanuna, lagunesid need taas. Hää, et olin pükste kintsutaskusse nn McGuiver-teibi kaasa vötnud ja sellega lappisin rakmetekotid rihma külge. Lötakile kogu kupatus jäi, aga ei tahtnud rohkem aega raisata parandamise pääle, sest löpuni oli ju vaid 7 km. Järelikult - 15 kilo on Eestis toodetud rakmete jaoss liiga palju. Selle rakmetelappimise nahka läks toona mo endale seatud eesmärk vähemaste 5 tunniga rada läbida. Aeg tuli 5.13 (korrat - taas üle sellest, mida lootnud olin!). Viimase, viienda kukkumise pääle, kui mölemad jalad kubemeist varabaotsteni räigesse krampi läksid ja millest ülesaamiseks ka mitu minutit kulus ja siis seejärel rakmete lappimise pääle kulus kokku küll vast oma 15-20 minutit.

Seekord, 2010, kasutasin taas vanu rootsi rakmeid. Mäletasin seda, kui 2007. aasta rännakul olin külje rakmeterihmast hellaks saanud ja kohendasin enne strati esitaskuid körgemale, lootuses, et veidi teistsugune taskute asend ähk säästab vöimalikku öördumist. Rootsi rakmetel rinnal olevat pöikrihma pöle - tömmasin ölarihmad keskemale kokku, et esitaskud liiga külgedele ei vajuks kätele ette,kui neid liigutada, taas mäkkaiveriga koomale. Viimasel 8 kilomeetril aga akkas taas ka see külje öördumine ja ka käevaree sisekülje öördumine (kui käsi muudku edesi-tagasi vehkis) tunda andma. Seekord oli aga öördumine tunduvalt väiksem. Aga miskit rakmete juures nend e esitaskute kohendamisega vist nihu läks, set juba poole maal tundsin, et ölarihmad on akanud valusasti turjale painama. Ja esytpoolt rangluudele. Millalgi tabasid ölgadeke eetepoolerangluude kaitseks rihmade alla kindad panna. Aga turjale oli paine ikka suur. Vasakpoolne turjalihas on veel präägagi täitsa hell.

Kokkuvötlikult kandami kohta - arvan, et rakmed on Scoutsrännaku läbimisel mugavam kandmisvahend. Aga ölarihmad peavad olema mugavaks polsterdatud.

Jalatsitest

2006. aasta rännakul olin ästi sissekantud ja imeästti moole jalga sobivate kummikutega. Kaitseväelased irvitasid, et kuis selliste jalavarjudega söandan sellisele rännakule minna jalgu tapma. Aga mool oli Tihu retke 50 km läbimise kogemus nendega olemas, kui ei olnud midagi ullu juhtunud. Aga 2006. rännaku löppedes avastasin sauna minnes, et mo mölema suure varba küüned on lillad. Kövadel teedel käies oli kummikute paine olnud kuidagi selline, mis just varbaküüne pääle surus. Ja nii ma tol aastal hiljem oma mölema suure varba küünest ilma jäin. Rännaku ajal aga ei andnud surve küüntele end kuidagimoodu valuna tunda. Et Tihu retkel midagi sellist ei olnud juhtunud, seletub järelikult pehmel metsa- ja rabamaastikul liikumisega.


2008 -Teeolud olid tol korral köige täbaramad seni kogetutest. Oli imeilus talveilm lumetu talve löpetuseks, aga selgus, et kenasti lahtilükatud teed olid autoratastest ka piisavalt libedaks söidetud ja saabaste libedate taldade töttu käntsajaid oli hulgi. Niipalju kirumist ja vägisönu (kirusin ise ka) pöle ma seni ühelgi rännakul kuulnud. Mool olid, nagu ka 2007. aasta retkel, jalas odavad Dunham-virma nahksaapad, mille tallad sel trassil osutusid üsnagi libedaks. Et 2007. aasta rännakul medalisaamise ajast vaid 12 minutit üle olin läinud, oli tekkinud möte, et ähk könnikeppidega suudaks kiiremine edasi kulgeda ja 2008. aasta rännakule läksin könnikeppidega. Märkasin tol aastal ka teisi könnikeppidega rännakulisi, aga seekordsel retkel, kui ise olin oma könnikepid koju unustanud, mitte ühtegi. Arvan, et könnikeppidest oli toonaste libedate teede puhul ka abi, ometi oskasin siiski 5 korda käntsata ja viimasel kukkumisel ka rängad jalakrambid saada.

Seekordsel rännakul kasutasin sissekandmata kaitseväesaapaid. Kodus u 6 km-se prooviköndimise teinuna , kogesin järgmisel ommukul, et jalasäärte eesmised lihased on valusad ja saabaste volt oli ka varvastele muljunud. Scoutsrännakul aga üllatuslikult juba valusad säärepealsed lihased hellemaks ei läinudki. Küll aga pääle 15 km kogesin,e t märjaks saanud sokid on akanud kandu ööruma. Eriti ull oli sääl viimasel 8 km-l sääl lumisel metsasihil, kus ka jalad paar koda reiest krampi kiskusid. Esimest korda oma Scoutsrännakutest sain seekord kannavillid (kandade sisekülgedel). Oleks ähk aidanud, kui oleksin vahepial kuivad sokid jalga vahetanud, aga selleks ei tihanud aega kulutada. Olen kuulnud körvalt mehi reekimas jalgade eelnevast teipimisest... ei oska selle suhtes midagi arvata. Kas kellelgi on kogemust?

Arvan, et könnikeppide kasutamine aitaks kuni veerand tundi parema aja saada. 2007. aastal kuulsin kuidas mehed iljem arutasid, kuis könnileppidega teglased neist kui postist mööda kimasid.

Lõpus jooksin ühest rootsi rakmetega võitlejast mööda. Olite äkki teie? Seeru mul kõrval imestas, et mis imeloomad need veel on.

Sai ka siis nüüd 3aastat järjest ära käidud. Sellel aastal oli villidega kõige vähem muret- lausa puudusid. Aga aeg oli väga kasin....endalgi natuke häbi6.24, aga oma rõõmuks võtan seda, et läbisin ära ja 3 kaaskannatajat vedasin sama ajaga ka läbi finishi, kelle algustempo surus neid sinna üle 7h kanti.

Sellinne üritus võiks ikka stabiilsete reeglitega olla. Rakmetest ja killuvestidest aga ei suuda korraldaja vaatamata mitme aasta jooksul reeglitesse kirjutamisele lahti saada, siis tuleb tsivilistidele keerata (aja ja särgiga). Aga koonerdamine on ju moes. Kas on siis normaalne, et minu silme all ca 3:30-ga lõpetanud sõdur ei saanud särki, sest tal polnud relva, kuigi poolel rahval oli relv kotis? Samuti oli mitu võistlejat püstolkuulipildijatega, hea, et automaatpüstol põues ei tulnud.

Ise tundsin küll kaasa nendele, kes saapaid kandsid. Pärast veetakistust voolas 100 meetriga vesi tossudest välja ja 500 meetri pärast oli jalal jälle soe. Saabastega kaaskannatajad aga kurtsid veel paari kilomeetri pärast lirtsumist.

Endal 0 villi, vaatlused näitavad, et mida kiiremini lõpetad, seda vähem lonkad.

Edit: mõned trükivead parandatud

Au ja kiitus lõpetajatele.

Mis silma jäi osalejate juures - isegi kaadrikaitseväelastel (kes peaks elavaks eeskujuks olema) - ripakil seljakottide/rakmete rihmad, mis Eesti varustuse puhul näevad välja nagu solkmepundar (ja metsas jäävad igale poole taha kinni).

Galvilinda asjadel on sellised kenad kummist aasad nende rihmade kokkukerimiseks-kokkupakkimiseks niiet tulemus saab igati korrektne. Ma saan aru, et mingitel KL ududel on varustuse solkmepuntrad, aga seal lippasid ka kaadri veeblid sedasi ringi...

Kas praegu KV-s ei nõuta varustuse korrektset pakkimist nagu vanasti?

Ise tundsin küll kaasa nendele, kes saapaid kandsid

Mina tunneks kaasa neile, kes saapaid hooldada ei oska/viitsi. Olin just soome saabastes terve nädalavahetuse sulalumes ja lompides ja ei tundnud vajadust sokke vahetada. Märksõnadeks on merelõvi või selle kodus valmistatud analooog ja saabaste süstemaatiline määrimine.

Samuti oli mitu võistlejat püstolkuulipildijatega, hea, et automaatpüstol põues ei tulnud

Noh, eks Erna annab eeskuju. Tahtmata pisendada käijate-korraldajate pingutust, käib ka seal viimastel teema, et osad asutused ostavad oma töötajatele Ernal käimiseks ülikallist spets varustust, sest KV omaga ei konkureeri enam. Kui tuleb välismaa võistkond, kes on asjast aru saanud kui patrullvõistlusest oma 50+ kg seljakottidega, siis on üsna loogiline tulemus katkestamine. Asjast saab tasapisi spordivõistlus, kus keskmise taseme varustusega on keerukas konkureerida.

Antud kujul on ka Scoutsrännak jäänud kaugele oma esialgsest ideest - sellest on saanud koormusvõidujooks, kus peagi pead KV varustusega konkureerimiseks olema raudmees.

Sellesuhtes on jah natukene ebavõrdne, et kui ma olen kaitseväe riietes ja relva pole, kuigi kott kaalub 15+kg, siis medali saamiseks peaksin ma raja läbima vähem kui 4tunniga, aga kui mul on on seljakott 10kg ja kaasas relv, mis on võib kaaluda vähem kui 5 kg, siis temal on medali saamiseks aega kuni 4,5tundi...kuigi pmst peaksid nad ju võrdsed olema (oletame et relvaga osalejal relv veel kotis), mis teeb tema kogu varustuse kergemaks kui 15 kg.

Sai kah siis juba teist korda see 30km läbitud aega kulus 2009a. 5.59 ja nüüd nata parem 5.04. Väike lõpujooks nii 500m või nata rohkem enne finisit parandas kohta nii tubli 12 inimnese võrra vms.

Rakmetel nõutakse lipnevate otste kinnitamist. Kui seljakott on pooltühi, siis jääb paratamatult hunnik soolikaid rippuma - õige varustuse ootele.
Parematel päevadel nõutakse lisaks rihmade teipimisele ka kulunud trukkide sädeluse varjamist.