aurik kirjutas:Suur suvi tuli kuidagi äkki peale, nii et minu poolt seekord vaba järg.
Küsimus võib tunduda mõnele liialt lihtne, kuid
õige vastuse jaoks oleks vajalik KAHTE GEOGRAAFILIST ASUKOHTA, kus toimusid järgnevalt kirjeldatud KAKS inimsusevastast, n. liidu sõjakuritegu (soviet war crime).
Õigeks vastuseks loeksin mitte rohkem, kui 10 km eksimust.
Vajalik on ka selgitus, miks just need asukohad tuleks lugeda õigeks. Võiks lisada ka screenshoti kaardist ja koordinaadid.
Praegu veel elava, juudi rahvusest endise sõjaväelase mälestused sõjakuritegudest.
1. kirjeldatud sõjakuritegu.
Kood: Vali kõik
"1945. aasta veebruar. Ida-Preisimaa.
Teed olid ummistunud sõjapõgenikest. Hobuveokitega, väikeste vankritega ja jalgsi liikusid lõputud kolonnid, mis koosnesid vanuritest, naistest ja lastest. Suured perekonnad liikusid läände.
Selleks et vabastada teid, ajasid meie sõjaväelased nad kraavi. Kärud nende pakkide, kohvrite ja mööbliesemetega suruti kraavi. Seal nad siis ootasid, sest reeglina ei tahetud hüljata oma pagasit.
Seejärel nõukogude sõjaväelased, unustades oma au ja väärikuse, ründavad kaitsetuid naisi ja tüdrukuid.
Naised, tütred ja nende emad, lebavad teest vasakul ja paremal. Iga naise ees on meeste rivi, kes allalastud pükstega ootavad oma järjekorda.
Kõrvale heidetakse naised, kes on verekaotusest ja peksmisest teadvuse kaotanud, oma emasid kaitsta üritavad lapsed tapetakse. Huiked, karjed, irvitav naer, appihüüded ja oiged.
Kuid sõdurite komandörid, nende majorid ja polkovnikud seisavad maanteel. Keegi komandöridest ei sekku, rahulolevalt muiatakse ja irvitatakse. Leidub ka selliseid komandöre, kes dirigeerivad või õigemini reguleerivad loomastunud sõjaväelaste armaadat, et kindlasti KÕIK sõjaväelased osaleksid vägistamistes.
Need tapmised ja grupiseks EI OLE eelkõige kättemaks saksa okupantidele.
Selline loomastunud, saatanlik grupiseks on pigem ajendatud arusaamast, et ülemuste poolt on kõik lubatud.
Kasutatakse karistamatut võimalust, et röövida, mida hing ihaldab. Kasutatakse karistamatut võimalust, et sadistlikult tappa ja vägistada. Teatakse, et ollakse üks paljude kurjategijate seast. Selline loogika on eelkõige endale kõikelubava, mõistuse kaotanud massi loogika.
Polkovnik, kes just äsja oli dirigeerinud, ei pidanud vastu ja asus ka ise naisi vägistama. Major tapab üksiklaskudega veel elusolevaid tunnistajaid, mõningad sõdurid ei kasuta relvi, vaid lõbustavad ennast hüsteeriliselt karjuvate laste ja vanurite surnuks peksmisega.
Siis kõlab käsklus: „Masinatele! Aitab!“ Peatunud sõjaväeautode kolonn hakkab uuesti liikuma.
Liikuma hakanud sõjaväeüksuse asemel saabub sündmuskohale uus sõjaväeüksus ....
Kes on vastutajad? Kas lihtsõdurist vägistaja ning mõrtsukas on suurem süüdlane, kui polkovnik kes seisis maanteel ja kes dirigeeris või õigemini reguleeris sõjaväelaste armaadat? Piisanuks ühest ainsast käsklusest, et peatada see kuritegu? Seda sama maanteed pidi sõitis oma Willisega ka 3-da Valgevene rinde juhataja, armeekindral Tšernjahovski (Черняховский). Kas ta nägi kõike seda? Jah ta nägi, kuidas teeservad olid kaetud ohvrite laipadega. Piisanuks ainult ühest Tšernjahovski käsklusest, et peatada need kuriteod?
.... Meie kolonn liigub edasi, kuid varsti peatub. Kõik kordub uuesti. Sõjapõgenikud on kärudega surutud kraavi. Tulemusteta püüan takistada oma alluvaid, kes röövivad ja tapavad, kes ootavad järjekorras oma võimalust, et ohvreid vägistada.
Kuni horisondini on selgelt näha tee, kus teeservad on kaetud vankrite, kompsude ja naiste, laste ning vanurite laipadega.
Hakkab pimenema. Antakse käsk jääda öölaagrisse.
Ööbimiseks leiame sobiva koha maanteest 2 kilomeetri kaugusel asuvas mõisas (Vorwerk-is)."
Kood: Vali kõik
"1945. aasta veebruar. Ida-Preisimaa.
Ööbimiseks leiame sobiva koha maanteest 2 kilomeetri kaugusel asuvas mõisas (Vorwerk-is).
Mõisas on väga palju vanurite, laste ja vägistatud naiste laipu. Kõikides tubades on laibad. Oleme niivõrd väsinud, et ei lase ennast häirida. Heidame põrandale laipade vahele ja uinume.
Alates varahommikust ei eemaldu ma telefonidest. Võtan vastu korraldusi, edastan korraldusi.
Alles päeval tekib võimalus puhastada toad ja viia laibad õue.
Kevad. Ere päike. Mõis on ilus, gooti stiilis ehitus. Katus on kaetud punaste katusekividega. Mõis on arvatavasti rohkem, kui 200 aastat tagasi ehitatud. Õu on kaetud kiviplaatidega, millel on arvatavasti vanust rohkem, kui 500 aastat.
Äkitselt avaneb värav ja õue sisenevad kaks noort, kõige rohkem 16 aasta vanust saksa tüdrukut. Nähes mind, ohvitseri, tormavad nad kaitset otsides minu juurde. Minuga rääkides pole nende silmis mingit hirmu. Usalduslikult, kuid samas rahutult, üksteisele vahele segades, selgitavad nad kiirustades, et nad on jäänud üksi, nad on paanilise põgenemise ajal kaotanud oma perekonna.
Tahaksin neid aidata, kuid saan aru, et nende elu on siin ohus ja ma ei saa neid mõrtsukate eest kaitsta. Käsen neil võimalikult kiiresti kaduda meie STAABI juurest. Nad saavad aru ning lahkuvad joostes.
Hingan kergendatult – vähemalt kahe tüdruku elu õnnestus päästa. Suundun mõisa teisele korrusele oma telefonide juurde.
Möödub vaevalt 20 minutit, kui kuulen õuest karjeid, vandumisi, rahulolevat naeru.
Torman akna juurde. Mõisa trepil seisab major A, kaks seersanti hoiavad oma haardes neid samu saksa tüdrukuid. Nende vastas on aga ülesrivistatud enamus staabipersonalist.
Major A käsutab ....
.... (järgnevaid üksikasju ei ole sünnis siia foorumisse postitada).
Kui tüdrukud on alasti kistud ja kumbagi tüdrukut hoiavad neli meest kinni, siis seejärel major A annab uue käskluse: "Kahte viirgu rivistu, vöörihmad avada, püksid alla lasta! Vasakult ja paremalt, ühe kaupa, alusta!"
Major A annab käsklusi, mõisast jooksevad välja ja asuvad viirgudesse ka minu alluvad sideväelased, minu rühm. Kahte viirgu järjest lisandub staabipersonali. Mõisast väljuvad ka telefonineiud, kes naerdes ja ropendades kommenteerivad toimuvat.
.... (järgnevaid üksikasju ei ole sünnis siia foorumisse postitada).
Kaks minu "päästetud" saksa tüdrukut lebavad juba teadvuseta, kuid orgia jätkub. Lõpuks tõusevad tüdrukute pealt viimased vägistajad. Major A võtab kabuurist nagaani ja tulistab kummalegi piinatud tüdrukule kuuli suhu, seersandid tassivad ohvrite laibad kõrvalolevasse sigalasse, nälginud sigadele söödaks.
Mul hakkab sees keerama. Kurat, missugune tõbras on major A! Jooksen majast välja, eemale mõisast. Veidike rahunenult pöördun mõisasse tagasi. Miski sunnib mind minema sigalasse vaatama.
Minu ees on sigade verised silmad ja kärsad, keset veriseid õlgi on kaks paljaksnäritud pealuud, lõualuu, mõned selgroolülid, mõned kondijupid – need on kaks minu "päästetud" tüdrukut"
Memuaaride autori ees- ja perekonnanimi peaks olema suhteliselt lihtsalt leitav.
Järgmise sammuna on võimalik leida kuupäevad, kohanimed ja muu täendav info juba autori memuaaridest, dokumentaalfilmist, youtube videotest.
Vihje: Arvatavasti oleks järgmise sammuna vajalik leida memuaaride autori selgitustega järgnevad lõigud (vene keeles):
Kood: Vali kõik
Miks ma kirjutan? Kas minu mälestused võivad tuua kellelegi kahju või kasu? Kahemõtteline resultaat võib olla memuaaridel! Aga kuidas on lood kodumaa prestiižiga? Kaasaegne ajalugu, mis võib minna vastuollu minu tekstidega? Millega ma tegelen? Missugusse ohtlikku mänguga olen ennast sidunud?
Äkitselt taipan.
Avameelsed memuaarid, see ei ole mäng ega enesele millegi tõestamine, see on hoopis teisest mõõtmest, see on hingerahu, patukahetsus (покой, покаяние).
Valedega võltsitud ajaloosündmused on nagu nakkused, mis ei istu ainult minu organismis vaid ka kogu minu põlvkonna organismis. Arvatavasti ka kogu inimkonna organismis! Need nakkused, need valed mürgitavad iga päev meie mõtteid ja meie tegevusi. Ilma sellise hingerahuta (без этого покаяния) ei saa ma väärikalt elada. Ilma sellise hingerahuta (без этого покаяния) ei saa ma väärikalt lahkuda elust.
Inimsusevastased kuriteod on teatavasti aegumatud. Memuaaride autor viibis sündmuskohas, temale allus rühm sideväelasi, kes korduvalt osalesid inimsusevastaste kuritegude sooritamises. Memuaaride autor oli nende otsene ülemus ja seega ka üks osaline inimsusevastaste kuritegude sooritamises.
Igal juhul peaks memuaaride autori kiiremas korras toimetatama kohtupinki, kus tema üle mõistetaks õiglaselt kohut (niivõrd-kuivõrd see õiglane kohus on võimalik).
Polegi erilist vahet, kas järgnevate mälestuste autor viiakse kohtusse tunnistajana või süüalusena, nagunii ta ei peaks karistust kandma. Kaasaegses Euroopa Liidus ja Venemaal on vanurist n-liidu sõjaveterani vangi saatmine arvatavasti võimatu.
Venemaa foorumitest võib leida kommentaare, et memuaaride autori on arvatavasti valetanud, et ta on arvatavasti liialdanud ohvrite arvuga, selleks et saavutada suuremat sentsatsiooni oma memuaaridega.
Kõik on võimalik. Kohus võiks üritada selgitada, mis on tõde, mis vale? Juhul, kui kohtumõistmine oleks erapooletu?
Kuid memuaaride autor väitis ju, et soovib saavutada enne surma hingerahu, sest valedega võltsitud ajalugu on nagu nakkus tema organismis??
Seega valetas selleks, et enne surma vabaneda koormavatest valedest? Selline motiiv ei tundu eriti usutav.
Vihje: Veel lõik samadest memuaaridest:
Kood: Vali kõik
1945. aasta märtsis saadeti Ida-Preisimaalt minu 31. armee Sileesiasse. Juba teisel päeval, marssal Konevi käskirja alusel, lastakse rivi ees maha 40 nõukogude sõdurit ja ohvitseri. Peale seda karistust ei olnud mitte ühtegi (kaheldav siiski?) juhust, kus oleks Sileesias tsiviilisikuid tapetud või vägistatud nõukogude sõjaväelaste poolt. Miks ei saanud Ida-Preisimaal niimoodi toimida armeekindral Tšernjahovski (Черняховский)?
Tapmised ja vägistamised Ida-Preisimaal said erilise hoo peale Jalta konverentsi, kus liitlased andsid lõpliku nõusoleku, et Ida-Preisimaa jääb n-liidule ja Poolale ning sakslased peavad lahkuma Ida-Preisimaalt. Miks loodi selline hirmuõhkkond, kus enamus sakslasi loobus oma varast ja oli nõus lahkuma läände? Kas siin ei peitu põhjus, miks sakslasi nii karistamatult hävitati Ida-Preisimaal?
Üks painajalik unenägu vaevab mind korduvalt.
Kujutlen, kuidas Stalin sosistas Tšernjahovskile: "Kas me ei peaks hävitama kõik need idapreislastest imperialistid jäädavalt? Rahvusvaheliste kokkulepete alusel kuulub territoorium tulevikus meile?"
Tšernjahovski Stalinile: "Saab tehtud!"
Ida-Preisimaa. 1945. Punaarmeelaste ohvrid
Hei KAPO valvas ning püüdlik töötaja, kes sa praegu seda postitust loed ning kes sa täna olid ka Sinimägedes ja norisid rugeriga tema t-särgi pärast.
http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... 07#p518507
Inimsusevastased kuriteod on teatavasti aegumatud. KAPO-l ei jätku aega ning ressurse? KAPO prioriteedid on teised? KAPO üheks KÕIGE OLULISEMAKS PRIORITEEDIKS peaks siiski olema inimsusevastastes kuritegudes osalejad kohtuse saata??
On arusaadav, et riigieelarvest palka saavatel ajaloolastel on palju tähtsamaid tegemisi ja sündmustest on möödunud AINULT 73 aastat. Võibolla kunagi leiavad ajaloolased ja ametnikud siiski aega, et ka nende ohvrite isikud välja selgitada ning ohvrite mälestus inimlikult jäädvustada. Eks ohvrite laipu ei veetud hiljem kuhugi eriti kaugele. Arvatavasti maeti ohvrid kunagi hiljem. Senini aga mädanesid nad maa peal ning oli palju tunnistajaid, kes pidid nägema vabastajate "kangelastegusid". Pärast aeti ohvrite surnukehad sealsamas lähedal kuhugi kiiruga kaevatud aukudesse. Väga professionaalselt korraldatud arheoloogilised väljakaevamised võiksid selgitada täpsemad üksikasjad. Saaksime teada, milline oli punaväelaste tapmiskultuur jne.
