Oh kamraadid militaaris, T-34-ja võtate pulkadeks lahti ja karastate nina vahetükki, aga 30-aastase tsiviiltehnikaga ei saa hakkama

.
Kolksude likvideerimisel selgus, et üks sharniir oli väljakukkumise äärel.
Küsite kuidas see saab juhitavust niimoodi mõjutada?
Asi tegelikult lihtne (tegemist on nn. küünalvedrustusega, ehk MacPhersoni süsteemiga), kindlasti mõjutab see ka mitmehoobset vedrustust, kuid vähem. Miks see küünalt rohkem mõjutab? Ehituse eripärad, toetuspunktide vahekaugused jne. Eripärad netist ilusti leitavad.
Vedrustuse geomeetria (kuhu on sisse progetud ka rataste kokkujooks) sunnib otse liikumisel olema sharniiri ühes äärmises asendis, samasse asendisse jääb see ka ühele poole pööramisel, teisele poole pöörates lööb ratta viltu alla ja muutub ka ratta asend rooli suhtes. Sellest siis driftimine ühele poole pöörates.
Uut nuputamist kah natuke.
Tegu siis Datsuniga jälle, sõidan õhtusel ajal, väljas pime, tuled kõik põlevad ilusti.
Teel mõned järjestikused lohud, auto läheb resonantsi ja esivedrustus käib peale viimast hüppekat põhjas ära, samast hetkest tuled kustunud. Ühtegi tuttavat ligiduses ei elanud ja mobiili kah ei omanud veel (varajased 90-dad ikkagi). Hakkasin asja uurima (gabariidid jäid äkki isegi põlema , vot ei mäleta enam), kaitsmed terved, pirnid terved, nonii kas süütelukk või tulede lüliti. Samas relee nagu klõpsuks , näppisin juhtmeid ja kaitsmeid, ühesõnaga kuhu ligi pääsesin kottpimedas, kõike näppisin. Tulemus täitsa null.
Lülitit klõpsutades läks korraga üks tuli põlema, edasi klõpsutades teine kah, ohh seda rõõmu , keerasin otsa kodupoole tagasi ja sõitsin probleemideta koju. Järgmisel päeval näppisin kõik detailid valges üle, mida ei leidnud, see oli loomulikult probleem .
Paar nädalat sain probleemideta sõita, ühel õhtul jälle august läbi kõva kolksuga, sama jama.
2 kilti kuuvalgel koduni (lumi oli maas ja täiskuu ), sõber tulesid klõpsutama ja ise igaltpoolt asja uurima.
Viga leitud viie minutiga ja kõrvaldatud kümnega.
Esialgu vihjeid ei anna
